Puiduga seotud elurikkuse kaitse – poolloodusliku metsanduse võimalused

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Kõdupuit on metsa oluline osa, mis on elupaigaks umbes veerandile kõigist metsaliikidest. Intensiivne metsa majandamine vähendab kõdupuidu mahtu kuni kümme korda ja seega ohustab vähemalt poolte kõdupuitu asustavate liikide püsimist. Poollooduslik metsandus, mis põhineb looduslikul uuendusel ja metsa mitmekülgsel väärtustamisel, võiks kõdupuiduelustikule soodsam olla. Käesolev doktoritöö kirjeldab poollooduslikul majandamisel loodud metsaelupaikade kvaliteeti. Selgus, et põlismetsade struktuur on väga erinev nii erinevate metsatüüpide vahel kui ka nende sees, ning et kõdupuidu kogused on Eesti metsades suuremad kui lõuna- ja põhjapoolsetes riikides. Elustiku-uuringud näitasid, et vanade männi- ja kuuse-segametsade mardikakooslused olid erinevad, linnukoosluste seas eristus aga põline lodumets. Eesti riigimetsa majandamine vastavalt FSC-serdile säilitab tänu looduslikule uuendusele ja mõõdukale harvendamisele osa elustikule olulist puistustruktuuri. Siiski väheneb mitmete struktuurielementide hulk tunduvalt, seda eriti väga suurte elus ja surnud puude, laialehiste puude ja kaua kõdunenud lamapuidu osas. Mardikate ja lindude liigirikkus ja kooslused neis metsades moodustasid ainult osa põlismetsades leitust. Ka Eesti raiesmike lamapuiduvaru ületab tunduvalt Põhjamaade intensiivmetsanduses kirjeldatu. Kuigi tänu loodusliku uuenduse kasutamisele säilis suuri lamapuid, kõdunesid need kiiremini ning enamik tüügaspuid hävines juba raie käigus. Raiesmikele jäetud säilikpuudest saab surres väärtuslik jäme kõdupuit. Väikestelt raiesmike mardikakoosluste liigirikkust umbes poole kõdupuidu eemaldamine biokütteks ei mõjutanud. Üldiselt kõrged kõdupuidumahud võivad seletada ka seda, miks ei leitud üksikute puidumardikaliikide jaoks vähimat liigi säilimiseks vajalikku puidukogust.Dead-wood is an essential part of forests, that provides habitat for a quarter of all forest species. Intensive management for timber production reduces its amount up to ten times and consequently endangers half of dead-wood dependent species. Semi-natural forestry, which is based on natural regeneration and multiple forest values, might provide better opportunities for deadwood inhabiting biodiversity. This thesis describes the habitat value of Estonian forest environments created by semi-natural forestry. Old growth sites had very variable structure across as well as within different forest site types and the volumes of deadwood in the studied hemiboreal forests exceeded published values for south-boreal and north-temperate zones. Beetle assemblages were clearly segregated between dry-boreal pine and spruce-mixedwood forests, and swamps had a distinct bird assemblage. In mature stands of the FSC-certified state forests several structural attributes of biodiversity importance were available similarly to old growth stands, mainly because of natural regeneration and moderate thinning intensity. However, there were large reductions in some important structures: very large trees (both live and dead), all late-successional deciduous trees, and logs in late stages of decay. Beetle and bird assemblages in these forests appeared to be smaller, more homogenous subsets of old-forest assemblages. Deadwood volumes on clear-cuts were much higher than reported for the Nordic intensive forestry. Yet, although natural renewal techniques retained large logs, their subsequent decay was accelerated and final felling greatly reduced snag abundance. The mortality of retained live trees improved the supply of standing and downed deadwood to some extent. Clearly impoverished beetle assemblages on cutovers were not detected, even after harvesting half of logging residues. This may also explain why threshold relationships were not detectable for any beetle species separately

Metsasõbra meelespea

Hea lugeja! Hoiad käes Eestimaa Looduse Fondis koostatud raamatut meie metsade loodusest. Raamatu eesmärk on pakkuda taustateadmisi inimestele, kes teevad või plaanivad metsas raietöid. Olgu see langetustraktori roolis istuv metsatööline, mootorsaage käes hoidev talumetsamajandaja või hoopis enamiku ajast kontorilaua taga istuv erametsa omanik. Raamat annab ülevaate erinevatest liikidest, aitab neid ära tunda ja otsustada, kuidas metsa raiuda nii, et see metsaelanikele kõige sobivam oleks. Raamatu eessõna on kirjutanud metsaökoloogia professor Kalev Jõgiste, kes annab metsas toimetavale inimesele laiema, lausa globaalse vaate selle kohta, millise väärtusega on loodusliku mitmekesisuse säilitamine igal metsalapil. Raamatu sisupeatükkide kirjutamise juures püüdsime välja tuua kõige olulisema ja praktilisema teadmise, selleks on meil abiks olnud liigieksperdid ja loodusteadlased nii ülikoolidest kui ka keskkonnaorganisatsioonidest. Peatükkide lõpus ja raamatu kokkuvõttes on antud soovitusi metsas raietööde tegemiseks. Loodame, et raamat aitab kaasa metsaliikide hingeelu paremale mõistmisele ja sellele, et mõistmise kaudu paraneksid ka liikide eluvõimalused Eesti metsas. Eestimaa Looduse Fond on huvitatud raamatu kasutajate tagasisidest ja koostööst metsamajandajatega metsaliikide kaitseks. Ootame teie mõtteid ja ettepanekuid e-posti aadressil [email protected]. Suurt lugemishuvi soovides Indrek Sell, Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert; Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees.Eessõna. Meid ümbritsev loodus ja ökoloogiline teadmine selle kohta on omandanud keskse koha inimese eksistentsiaalsetes küsimustes. Inimtegevuse mõju loodusele on sageli üsna hävitav, inimese elamisruum ja vajadus metsasaaduste järele suruvad looduslikku maailma tahaplaanile. Globaliseerumine on omandanud sellise ulatuse, et suur osa inimtegevusest muutub tulevikus standardiseerituks. See haarab ka materjalivajadust – arenenud tehnoloogiad kasutavad loodusvarasid viisil, mis aina kaugendab inimest otsesest kokkupuutest loodusega. Isegi raietöid tegev metsatööline vaatab ümbritsevale maailmale konditsioneeritud harvesterikabiinist. Virtuaalne maailm lubab suure osa looduse infost talletada ja kasutatav teadmine piirdub vaid sellega, mida meil vaja on. Paraku käib standardsete tehnoloogiatega kaasas ka vajadus süsteeme lihtsustada, et hoida tehnoloogiad lihtsad ja odavad. Kas aga see lihtne ja odav alati tagab meie eksistentsi? Energiavajadus on käivitanud protsessi, kus kogu meie kasutatav energia ei lähe oma vanasse kohta tagasi, vaid otsib uue koha, viies senitoiminud süsteemid tasakaalust välja. Kindlasti asub loodus ise tasakaalu otsima, kuidas see aga mõjutab inimest ja mis juhtub siis, kui uus tasakaalupunkt on meie jaoks midagi hoopis erinevat senituntud loodusest? Metsade häiringuid on vaadeldud kui ahelreaktsioone: inimese vallandatud tegurid käivitavad uut tüüpi häiringurežiimid, mis omakorda suurendavad süsiniku paiskumist atmosfääri (tulekahjud, tormid). Mida me saaksime teha, et selle pendli liikumist aeglustada ja toimida nii, et see tasakaalust väga palju välja ei langeks? Peame otsima neid loodusliku dünaamika elemente, mis leevendavad meie otsest ja ka kaudset mõju ökosüsteemile. Kaasaja sertifi tseeritud metsamajanduses on eriliselt rõhutatud säilikelementide olulisust taastuvale metsaökosüsteemile. Säilikpuud ja lamapuit pakuvad elupaika tuhandetele liikidele, juhul kui toimub drastiline muutus ökosüsteemis. Ja isegi siis, kui muutus on suure ulatuse ja pikaajalise mõjuga, on võimalik looduslikul vastusmehhanismil oma tarkust rakendada. Raamatus on kirjeldatud palju haruldasi liike, mida mitmekesisuse tagamiseks on vaja kaitsta. Just mitmekesisust on meil vaja, et astuda vastu sageli raskesti ennustatavale tulevikule. Sellele aitab kaasa ka looduslähedane metsamajandus, mis säilitab loodusele lähedasi muutuste vastusmehhanisme. Kalev Jõgiste, metsaökoloogia professorRaamat on valminud projekti „ELFi ja teiste keskkonnaühenduste metsanduspoliitikaalase eestkostesuutlikkuse tõstmine“ raames, projekti rahastas Euroopa Majanduspiirkonna 2009–2014 toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel