Looduslikkuse taastamise katseala uuringu jätkamine Karula rahvuspargis : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel 1. juulil 2014. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/184-3/2014 lõpparuanne

Uurimuses kasutatud taastamise proovialade puistuid mõjutas enam teostatud taastamisvõte või selle puudumine. Suurem häil vähendab puistu rinnaspindala, tagavara ja täiust. Reservaadi puistut iseloomustasid suuremad puud, hõredam esimene ja tihedam teine rinne, mis on iseloomulik loodusmetsadele. Loodusliku uuenduse tekkel on oluline osa valgustingimustel. Tulemustest selgus, et rohkem looduslikku uuendust on tekkinud ülepõletatud häiluga proovialal, mis on uuenenud valgusnõudlike liikidega nagu harilik mänd ja kask. Teised alad on uuenenud peamiselt kuusega. Enim kuuse looduslikku uuendust on reservaadi proovialal, mis on edukalt uuenenud ka teiste puuliikidega nagu harilik tamm, harilik haab, harilik vaher ja harilik pärn. Lamapuitu esines kõige rohkem reservaadi proovialal, mis on tingitud looduslikust arengust. Taastamise proovialadest eristus lamapuiduga prooviala, kus oli lamapuitu teiste aladega võrreldes rohkem. Suurima soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisusega oli reservaadi prooviala, mille indikaatorliikideks olid soontaimed, mis eelistavad varjulisi kasvukohti nagu harilik jänesekapsas ja harilik jänesesalat, aga ka III kaitsekategooria alla kuuluv roomav öövilge. Reservaadi proovialaga sarnaneb soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisuse poolest ülepõletatud häiluga prooviala, mille indikaatorliikideks on valguslembesed soontaimeliigid nagu harilik vaarikas ja sookask. Kõige vähem soontaimi esines kontrollalal. Sammalde osas oli liigirikkaim ülepõletatud häiluga prooviala ning see erines oluliselt kontrollalast ja lamapuiduga proovialast, kus samblaliike esines kõige vähem. Indikaatorliikide analüüsi käigus tulid olulised kolm sammaltaimede indikaatorliiki: ülepõletatud häiluga proovialal erilehine kammtupik, põletatud okstega proovialal soovildik ja lamapuiduga proovialal kaunis narmik. Suurim samblike liigirikkus ja mitmekesisus esines põletatud okstega proovialal, ülepõletatud häiluga proovialal ja reservaadi proovialal. Neist erines oluliselt häiluga prooviala, kus esines kõige vähem samblikuliike. Proovialadel registreeriti järgnevad haruldased samblikuliigid: Absconditella lignicola, Gray porosamblik, lehvik-porosamblik, Hertelidea botryosa, Friesi soomussamblik, Micarea elachista, Micarea melanobola, Micarea misella ja Xylographa parallela. Registreeriti ka üks Eesti II kategooria looduskaitse alla kuuluv männi- soomussamblik, kaks vääriselupaiga indikaatorliiki kahvatu varjusamblik ja soomus- varjusamblik ning Eesti punasesse nimestikku kuuluv lihakarva porosamblik. Vanadele metsadele iseloomulikke samblikuliike esines kuus: habesamblik, hallterasamblik, jalgsamblik, narmassamblik, soomussamblik ja varjusamblik. Indikaatorliikide analüüsiga eristus 8 samblaliikide indikaatorit nagu kähar- porosamblik, kilpsamblik ja sagrispõdrasamblik, neist kõik on iseloomulikud reservaadi proovialal. Reservaadi prooviala ja ülepõletatud häiluga prooviala erinevad enam teistest proovialadest uuritud andmete põhjal. Taastamisvõtetest omab olulisemat mõju suurema läbimõõduga ülepõletatud häilu rajamine, seda eelkõige loodusliku uuenduse seisukohalt ning alustaimestu mitmekesisuse osas. Kuna metsas toimuvad protsessid leiavad aset ajapikku on vajalik ka alade pikemaajaline jälgimine, et saada infot, kas ja kuidas taastamistegevused mõjutavad proovialasid looduslikkuse poole

Metsade looduslikkuse taastamise tulemuslikkuse hindamine : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel 8. aprillil 2013. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/208-5/2013 lõpparuanne

Eesti Maaülikooli (EMÜ) ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahel 08. aprillil 2013. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/208-5/2013 kohaselt viis läbi EMÜ metsakorralduse osakond 2013-2014. a. 50-l metsade looduslikkuse taastamise püsiproovitükil kordusseire. Projekti vastutavaks täitjaks oli EMÜ metsakorralduse osakonna dotsent Henn Korjus, projekti põhitäitjaks oli EMÜ metsakorralduse osakonna teadur Diana Laarmann. Käesoleva lepingu täitmise tulemusena viidi läbi puistu-, alustaimestiku, samblike ja putukate inventuurid. Puistuinventuuril kordusmõõdeti 50 püsiproovitükil asuvad puud, mille eelmisest mõõtmisest (2008.a.) oli möödunud 5 aastat, teostati loodusliku uuenduse inventuur. Välitööde tegemisel osalesid metsakorralduse osakonna töötajad, doktorandid, magistrandid (Henn Korjus, Diana Laarmann, Ando Lilleleht, Rait Rotšan, Priit Pärn, Grete Laarmann, Leena Siir). Alustaimestiku inventuuril teostati soontaimede ja sammalde seire proovitükile rajatud püsiruudus. Seiret ja määramist viisid läbi Liis Kasari, Grete Laarmann, Leena Siir, Ruth Mändma. Samblike inventuur viidi läbi TÜ teaduri Ede Leppik’u poolt, selleks otsiti üles varem seiratud objektid. Putukate inventuuri teostas Ilmar Süda. Andmesisestuse arvutisse tegid Diana Laarmann, Ruth Mändma, Grete Laarmann, Ede Leppik ja Ilmar Süda. Kõik inventeerimisandmed on ühtlustatud ForMIS andmebaasiga. Esmase andmetöötluse viis läbi Diana Laarmann, taastamisedukust hindasid Henn Korjus, Diana Laarmann, Teele Paluots, Leena Siir. Välitööd viidi läbi metsade looduslikkuse taastamise püsiseirealadel Leigri LKA, Saarjõe MKA, Laulaste LKA, Mõisamõtsa LKA, Kääpa MKA, Padakõrve LKA ja Laiksaare LKA (Tabel 1)

Looduslikkuse taastamise katseala uuringu jätkamine Karula rahvuspargis : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel 1. juulil 2019. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/9491-4/2019 lõpparuanne

Uurimuses kasutatud taastamise proovialade puistuid mõjutas enam teostatud taastamisvõte või selle puudumine. Suurem häil vähendab puistu rinnaspindala, tagavara ja täiust. Reservaadi puistut iseloomustasid suuremad puud, hõredam esimene ja tihedam teine rinne, mis on iseloomulik loodusmetsadele. Loodusliku uuenduse tekkel on oluline osa valgustingimustel. Tulemustest selgus, et rohkem looduslikku uuendust on tekkinud ülepõletatud häiluga proovialal, mis on uuenenud valgusnõudlike liikidega nagu harilik mänd ja kask. Teised alad on uuenenud peamiselt kuusega. Enim kuuse looduslikku uuendust on reservaadi proovialal, mis on edukalt uuenenud ka teiste puuliikidega nagu harilik tamm, harilik haab, harilik vaher ja harilik pärn. Samuti mõjutas positiivselt loodusliku uuenduse teket harvendusraie tegemine võrreldes alaga, kus seda ei tehtud. Lamapuitu esines kõige rohkem reservaadi proovialal, mis on tingitud looduslikust arengust. Keskmine lamapuidu maht reservaadis jänesekapsa-mustika kasvukohatüübis oli 59 m3/ha ja pohla kasvukohatüübis 34 m3/ha. Lamapuidu hulk harvendusega aladel vähenes. Kontrollalal, mis jäi harvendusest puutumata suurenes keskmine lamapuidu maht prooviala kohta 1,9 m3/ha 2014.a. 11,8 m3/ha 2019.a. Püstiste surnud puude ning lamapuidu maht kokku (CWD-coarse woody debris) arvestatuna oli reservaadis keskmiselt 122 m3/ha, seda nii JM kui ka PH kasvukohatüübis. Kontrollalal JM kasvukohatüübis oli 22 m3/ha ja harvendatud PH kasvukohatüübis 15 m3/ha. Häiluga alal JM kasvukohatüübis oli 27 m3/ha ja harvendatud häiluga alal PH kasvukohatüübis 7 m3/ha. Suurima soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisusega oli reservaadi prooviala (24 liiki maksimaalselt ühel proovialal), mille indikaatorliikideks olid soontaimed, mis eelistavad varjulisi kasvukohti nagu harilik jänesekapsas ja harilik jänesesalat, aga ka III kaitsekategooria alla kuuluv roomav öövilge. Ülepõletatud häiluga prooviala liikide arv oli JM kasvukohatüübis keskmiselt 8 ja harvenduse korral 11, mille indikaatorliikideks on valguslembesed soontaimeliigid. Sammalde keskmine liikide arv oli suurim ülepõletatud häiluga proovialal (8 liiki), kuid kõige rohkem 12 liiki ühel proovialal leidus reservaadis. Sammalde mitmekesisuse indeksi järgi ükski prooviala ei eristunud, indeksi väärtus oli 1,0 ning maksimaalne 1,6. Suurim samblike liigirikkus ja mitmekesisus esines ülepõletatud häiluga proovialal ja reservaadi proovialal. Registreeritud samblikuliikidest esinesid järgmised haruldased liigid: Chaenothecopsis 57 epithallina, lehvik-porosamblik, Friesi soomussamblik, Micarea elachista, Micarea melanobola, Micarea misella. Torikulisi leiti kokku 31 erinevat liiki, enim reservaadis. Kontrollalad ei erinenud taastamisvõttega aladest. Reservaadialadel leiti vääriselupaikade ja põlismetsa indikaatorliike: pisarnahkis, roosa pess, tumepruun taelik, männitaelik, volt-tardnahkis, roostetorik. Lisaks leiti häiluga aladelt männi-ebatarrik, lillatümak, männi-vahakorgik, kollane püsipoorik.. Reservaadi prooviala ja ülepõletatud häiluga prooviala erinevad enam teistest proovialadest uuritud andmete põhjal. Taastamisvõtetest omab olulisemat mõju suurema läbimõõduga ülepõletatud häilu rajamine, seda eelkõige loodusliku uuenduse seisukohalt ning alustaimestu mitmekesisuse osas. Harvendusraie tegemine eraldisel 5 pohla kasvukohatüübis tõstis loodusliku uuenduse arvukust ja alustaimestu liigirikkust ning mitmekesisust, kuid tegemist võib olla lühiajalise reageeringuga looduse poolt. Kuna metsas toimuvad protsessid leiavad aset ajapikku on vajalik ka alade pikemaajaline jälgimine, et saada infot kas ja kuidas taastamistegevused mõjutavad proovialasid looduslikkuse poole ning milline on harvendusraie edasine mõju liigirikkusele ja surnud puidu voo taastekkimisele

Climate Change and Restoration of Degraded Land

The United Nations Climate Change Conference, Durban 2011, delivered a breakthrough on the international community's response to climate change. In the second largest meeting of its kind, the negotiations advanced, in a balanced fashion, the implementation of the Convention and the Kyoto Protocol, the Bali Action Plan, and the Cancun Agreements. The outcomes included a decision by Parties to adopt a universal legal agreement on climate change as soon as possible, and no later than 2015. One of the decisions adopted by COP 17 and CMP 7 regard to the land use, land-use change and forestry, and invites the Intergovernmental Panel on Climate Change to review and, if necessary, update supplementary methodologies for estimating anthropogenic greenhouse gas emissions by sources and removals by sinks resulting from land use, land-use change and forestry activities under Article 3, paragraphs 3 and 4, of the Kyoto Protocol. Land degradation is a human-induced or natural process which negatively affects the productivity of land within an ecosystem. The direct causes of land degradation are geographically specific. Climate change, including changes in short-term variation, as well as long-term gradual changes in temperature and precipitation, is expected to be an additional stress on rates of land degradation. Book Topics: • Introduction to Climate Change and Land Degradation • Change Mitigation • Climate Change and Waste Land Restoration • Water Management and Planning • Erosion and Hydrological Restoration • Forest Fire Land Restoration • Polluted Soils Restoration • Combating Climate Change by Restoration of Degraded Land • Research Matters – Climate Change Governance • Advanced Statistics Climate Change and Restoration of Degraded Land is of interests to academics, engineers, consultans, designers and professionals involved in restoration of degraded lands projects

Imprints of management history on hemiboreal forest ecosystems in the Baltic States

In the Baltic States region, anthropogenic disturbances at different temporal and spatial scales mostly determine dynamics and development phases of forest ecosystems. We reviewed the state and condition of hemiboreal forests of the Baltic States region and analyzed species composition of recently established and permanent forest (PF). Agricultural deforestation and spontaneous or artificial conversion back to forest is a scenario leading to ecosystems designated as recent forest (RF, age up to two hundred years). Permanent forest (PF) was defined as areas with no records of agricultural activity during the last 200 yr, including mostly forests managed by traditional even-aged (clear-cut) silviculture and salvage after natural disturbances. We hypothesized that RF would have distinctive composition, with higher dominance by hardwoods (e.g., aspen and birch), compared to PF. Ordination revealed divergence in the RF stands; about half had the hypothesized composition distinct from PF, with a tight cluster of stands in the part of the ordination space with high hardwood dominance, while the remaining RF stands were scattered throughout the ordination space occupied by PF with highly variable species composition. Planting of conifers, variability in site quality, and variability in spatial proximity to PF with relatively natural ecosystem legacies likely explained the variable compositions of this latter group of RF. We positioned the observations of RF in a classic quantification of site type conditions (based on Estonian forest vegetation survey previously carried out by LA mu hmus), which indicated that RF was more likely to occur on areas of higher soil fertility (in ordination space). Climatic and anthropogenic changes to RF create complex dynamic trends that are difficult to project into the future. Further research in tracing land use changes (using pollen analysis and documented evidence) should be utilized to refine the conceptual framework of ecosystem legacy and memory. Occurrence and frequency of deforestation and its characteristics as a novel disturbance regime are of particular interest.Peer reviewe

The number of tree species on Earth

One of the most fundamental questions in ecology is how many species inhabit the Earth. However, due to massive logistical and financial challenges and taxonomic difficulties connected to the species concept definition, the global numbers of species, including those of important and well-studied life forms such as trees, still remain largely unknown. Here, based on global groundsourced data, we estimate the total tree species richness at global, continental, and biome levels. Our results indicate that there are 73,000 tree species globally, among which ∼9,000 tree species are yet to be discovered. Roughly 40% of undiscovered tree species are in South America. Moreover, almost one-third of all tree species to be discovered may be rare, with very low populations and limited spatial distribution (likely in remote tropical lowlands and mountains). These findings highlight the vulnerability of global forest biodiversity to anthropogenic changes in land use and climate, which disproportionately threaten rare species and thus, global tree richness

The number of tree species on Earth.

One of the most fundamental questions in ecology is how many species inhabit the Earth. However, due to massive logistical and financial challenges and taxonomic difficulties connected to the species concept definition, the global numbers of species, including those of important and well-studied life forms such as trees, still remain largely unknown. Here, based on global ground-sourced data, we estimate the total tree species richness at global, continental, and biome levels. Our results indicate that there are ∼73,000 tree species globally, among which ∼9,000 tree species are yet to be discovered. Roughly 40% of undiscovered tree species are in South America. Moreover, almost one-third of all tree species to be discovered may be rare, with very low populations and limited spatial distribution (likely in remote tropical lowlands and mountains). These findings highlight the vulnerability of global forest biodiversity to anthropogenic changes in land use and climate, which disproportionately threaten rare species and thus, global tree richness

The number of tree species on Earth.

One of the most fundamental questions in ecology is how many species inhabit the Earth. However, due to massive logistical and financial challenges and taxonomic difficulties connected to the species concept definition, the global numbers of species, including those of important and well-studied life forms such as trees, still remain largely unknown. Here, based on global ground-sourced data, we estimate the total tree species richness at global, continental, and biome levels. Our results indicate that there are ∼73,000 tree species globally, among which ∼9,000 tree species are yet to be discovered. Roughly 40% of undiscovered tree species are in South America. Moreover, almost one-third of all tree species to be discovered may be rare, with very low populations and limited spatial distribution (likely in remote tropical lowlands and mountains). These findings highlight the vulnerability of global forest biodiversity to anthropogenic changes in land use and climate, which disproportionately threaten rare species and thus, global tree richness

Evenness mediates the global relationship between forest productivity and richness

1. Biodiversity is an important component of natural ecosystems, with higher species richness often correlating with an increase in ecosystem productivity. Yet, this relationship varies substantially across environments, typically becoming less pronounced at high levels of species richness. However, species richness alone cannot reflect all important properties of a community, including community evenness, which may mediate the relationship between biodiversity and productivity. If the evenness of a community correlates negatively with richness across forests globally, then a greater number of species may not always increase overall diversity and productivity of the system. Theoretical work and local empirical studies have shown that the effect of evenness on ecosystem functioning may be especially strong at high richness levels, yet the consistency of this remains untested at a global scale. 2. Here, we used a dataset of forests from across the globe, which includes composition, biomass accumulation and net primary productivity, to explore whether productivity correlates with community evenness and richness in a way that evenness appears to buffer the effect of richness. Specifically, we evaluated whether low levels of evenness in speciose communities correlate with the attenuation of the richness–productivity relationship. 3. We found that tree species richness and evenness are negatively correlated across forests globally, with highly speciose forests typically comprising a few dominant and many rare species. Furthermore, we found that the correlation between diversity and productivity changes with evenness: at low richness, uneven communities are more productive, while at high richness, even communities are more productive. 4. Synthesis. Collectively, these results demonstrate that evenness is an integral component of the relationship between biodiversity and productivity, and that the attenuating effect of richness on forest productivity might be partly explained by low evenness in speciose communities. Productivity generally increases with species richness, until reduced evenness limits the overall increases in community diversity. Our research suggests that evenness is a fundamental component of biodiversity–ecosystem function relationships, and is of critical importance for guiding conservation and sustainable ecosystem management decisions