Looduslikkuse taastamise katseala uuringu jätkamine Karula rahvuspargis : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel 1. juulil 2014. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/184-3/2014 lõpparuanne

Abstract

Uurimuses kasutatud taastamise proovialade puistuid mõjutas enam teostatud taastamisvõte või selle puudumine. Suurem häil vähendab puistu rinnaspindala, tagavara ja täiust. Reservaadi puistut iseloomustasid suuremad puud, hõredam esimene ja tihedam teine rinne, mis on iseloomulik loodusmetsadele. Loodusliku uuenduse tekkel on oluline osa valgustingimustel. Tulemustest selgus, et rohkem looduslikku uuendust on tekkinud ülepõletatud häiluga proovialal, mis on uuenenud valgusnõudlike liikidega nagu harilik mänd ja kask. Teised alad on uuenenud peamiselt kuusega. Enim kuuse looduslikku uuendust on reservaadi proovialal, mis on edukalt uuenenud ka teiste puuliikidega nagu harilik tamm, harilik haab, harilik vaher ja harilik pärn. Lamapuitu esines kõige rohkem reservaadi proovialal, mis on tingitud looduslikust arengust. Taastamise proovialadest eristus lamapuiduga prooviala, kus oli lamapuitu teiste aladega võrreldes rohkem. Suurima soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisusega oli reservaadi prooviala, mille indikaatorliikideks olid soontaimed, mis eelistavad varjulisi kasvukohti nagu harilik jänesekapsas ja harilik jänesesalat, aga ka III kaitsekategooria alla kuuluv roomav öövilge. Reservaadi proovialaga sarnaneb soontaimede liigirikkuse ja mitmekesisuse poolest ülepõletatud häiluga prooviala, mille indikaatorliikideks on valguslembesed soontaimeliigid nagu harilik vaarikas ja sookask. Kõige vähem soontaimi esines kontrollalal. Sammalde osas oli liigirikkaim ülepõletatud häiluga prooviala ning see erines oluliselt kontrollalast ja lamapuiduga proovialast, kus samblaliike esines kõige vähem. Indikaatorliikide analüüsi käigus tulid olulised kolm sammaltaimede indikaatorliiki: ülepõletatud häiluga proovialal erilehine kammtupik, põletatud okstega proovialal soovildik ja lamapuiduga proovialal kaunis narmik. Suurim samblike liigirikkus ja mitmekesisus esines põletatud okstega proovialal, ülepõletatud häiluga proovialal ja reservaadi proovialal. Neist erines oluliselt häiluga prooviala, kus esines kõige vähem samblikuliike. Proovialadel registreeriti järgnevad haruldased samblikuliigid: Absconditella lignicola, Gray porosamblik, lehvik-porosamblik, Hertelidea botryosa, Friesi soomussamblik, Micarea elachista, Micarea melanobola, Micarea misella ja Xylographa parallela. Registreeriti ka üks Eesti II kategooria looduskaitse alla kuuluv männi- soomussamblik, kaks vääriselupaiga indikaatorliiki kahvatu varjusamblik ja soomus- varjusamblik ning Eesti punasesse nimestikku kuuluv lihakarva porosamblik. Vanadele metsadele iseloomulikke samblikuliike esines kuus: habesamblik, hallterasamblik, jalgsamblik, narmassamblik, soomussamblik ja varjusamblik. Indikaatorliikide analüüsiga eristus 8 samblaliikide indikaatorit nagu kähar- porosamblik, kilpsamblik ja sagrispõdrasamblik, neist kõik on iseloomulikud reservaadi proovialal. Reservaadi prooviala ja ülepõletatud häiluga prooviala erinevad enam teistest proovialadest uuritud andmete põhjal. Taastamisvõtetest omab olulisemat mõju suurema läbimõõduga ülepõletatud häilu rajamine, seda eelkõige loodusliku uuenduse seisukohalt ning alustaimestu mitmekesisuse osas. Kuna metsas toimuvad protsessid leiavad aset ajapikku on vajalik ka alade pikemaajaline jälgimine, et saada infot, kas ja kuidas taastamistegevused mõjutavad proovialasid looduslikkuse poole