Suitability of blue honeysuckle (Lonicera caerulea L.) cultivars of different origin for cultivation in the Nordic-Baltic climate

The rising trend of blue honeysuckle has led to the increase in new plantations and berry production in recent years in Nordic-Baltic region, including Estonia. This crop is naturally distributed in the temperate climate zone of Northern Hemisphere. Estonia is also located in the same climate zone, but differs only from warm maritime air. The main aim of this research was to find out cultivars’ adaptation to the changing weather conditions regarding winter hardiness, fruit weight, yield and occurrence of secondary flowering. The data was recorded from two closely situated plantations in Polli village, Viljandi County, Estonia. Eighteen cultivars of blue honeysuckle with different origin (Russia, Canada, Poland and Czech Republic) were tested. In 2016, greater winter damage was recorded when compared to the period of 2017–2020 with just marginal damage. In conclusion, the Canadian cultivars (‘Borealis’, ‘Indigo Gem’, ‘Indigo Treat’ and ‘Tundra’) and Polish ‘Duet’, presented their best properties and suitability to Estonian climatic conditions

Väike kuslapuuraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada sinise kuslapuu kasvatamist või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav sinine kuslapuu (Lonicera caerula L), nimetatakse ka söödav kuslapuu, on olnud siiani terve maailma jaoks veel suhteliselt vähetuntud. Kuigi koduaedades kohtab teda järjest sagedamini, on suuremaid istandikke hakatud rajama alles viimasel ajal. Eestis on kuslapuud vähestes koduaedades kasvatatud rohkem kui pool sajandit. Kuslapuu kasvatamise ja sordiaretustööga tegelevad Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja Poola. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on vanemaid vene päritolu kuslapuusorte ja aretisi katsetanud teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Liina Arus üle kolmekümne aasta. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse aga toodud rida uuemaid, mitte ainult Venemaal aretatud sorte, mis ületavad varasemaid nii saagikuse kui ka marja suuruse poolest. Üks selle liigi positiivsemaid omadusi on tema marjade väga varajane valmimine – enne maasikat – ja põõsaste ning õite märkimisväärne külmakindlus. Hooaja esimese marjana peaks kuslapuu olema võimeline tarbijates tähelepanu äratama. Tegemist on väga kasuliku ja tervisliku marjaga eelkõige seetõttu, et kuslapuu on puuviljadest ja marjadest kõige varajasem looduslik vitamiinide allikas. Teisalt on kuslapuumarjad kõrge polüfenoolide, antotsüaanide ja askorbiinhappesisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstarde marjadega. Kuslapuumarjad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Tema marjadest tuleb väga maitsev toormoos või keedis ning see meenutab veidi mustikamoosi. Kuslapuu on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Selle põõsa maitsvad ja Eestimaa oludes kõige varem valmivad marjad väärivad kindlasti rohkem tähelepanu. Käesolevas raamatus antakse ülevaade kuslapuust, tema kasvatamisest, uuematest sortidest, tervislikest omadustest ja kahjustustest ning kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Lii

Väike leedriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada musta leedri kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Nii ravimtaimena, ilutaimena kui ka puu- viljandusliku kultuurina kasvatatav must leeder (Sambucus nigra) on eestlastele veel suhteliselt tundmatu taim. Mõnevõrra rohkem tuntakse teda Lääne-Eesti rannikul ja Saartel, kus ta on end metsaservadesse või kraavi kal- lastele asutanud looduslikult kasvama. Teistes Eesti piirkondades kohtab teda enamasti istu- tatult parkides või iluaedades. Seda sellepä- rast, et must leeder on Eesti sisemaa tingimus- tes küllaltki talveõrn ning karmimate talvede tagajärjel külmub taime maapealne osa kuni lumepiirini. Viimaste aastate talved on olnud aga piisavalt pehmed ning must leeder on ka sisemaal väga edukalt vastu pidanud. Must leeder on väga vana kultuurtaim. Arva- takse, et musta leedrit tarvitas juba kiviaja inimene nii ravim- kui toidutaimena. Eriti väärtuslikuks teeb tema vilju nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas. Eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Nii Euroopas kui Eestis on must leeder taas tõusmas hinnatud marjakultuuride hulka. Viimastel aastatel on Eestis rajatud musta leedri istandikke, nii sisemaale kui ranniku lähedusse. Musta leedri viljadest valmistatakse mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku punast värvi. Õitest tehakse sar- naselt angervaksale siirupit või teed. Dekoratiivse taimena, haljastuses, on must lee- der Eestis ehk levinumgi kui marjakultuurina kasutatav must leeder. Marjakultuurina kasva- tatav must leeder on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal, muul ajal on ta lihtsalt roheline põõsas. Ilutaimena kasvatatav must leeder on aga dekoratiivne kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. On lõhiste lehtedega, kirjulehelisi või purpursete lehtedega sorte. Musta leedri vilju ja mahla kasutatakse kui kerget, looduslikku kõhulahtistit ja piima- näärmete töö stimuleerijat. Viljade söömine pidi aitama ravida külmetushaigusi, angiini, bronhiiti ja isegi kopsupõletikku. Musta leedri lahjendatud mahla on soovitatud juua närvi-, luu-, liigese- ja lihasevalude korral. Õitest tehakse teed, millel on hea aroom ja aitab kül- metushaiguste vastu. Must leeder on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Käesolevas raamatus antakse ülevaade leed- rist, tema erinevatest liikidest, aga eelkõige musta leedri sortidest, kasvatamisest, tervisli- kest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike tikriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada karusmarjade kasvatamist või juba tegelevad sellega.Senistele ajaloolistele andmetele tuginedes toodi karusmari Eestisse 1777.a. Tallinna ühe saksakeelse 1778.a ajakirja kuulutuses pakuti müügiks 3 sorti Hollandi karusmarju. Karusmarja rahvapärased nimetused on ka tikker ja tikerber; teda on nimetatud ka Põhjamaa viinamarjaks. Eestis kasvatati ja kasutati karusmarja vanasti märksa rohkem kui uuel Eesti ajal. Marjade edetabelis oli ta kunagi sõstra ja maasika järel isegi 3. kohal. Siiski on taas märgata huvi suurenemist, sest juurde aretatakse uusi sorte ja vanadest aedadest tulevad päevavalgele ajahambale vastu pidanud vanaemade sordid. Noored aiapidajad püüavad leida „vanaaegseid kollaseid, mesimagusaid tikreid”. Karusmarjasorte on erinevaid – kollasest roheliseni, helepunasest ja oranžist mustjaspunasteni. Nende viljad võivad olla karvased, udekarvadega kaetud või hoopis siledad. Karusmari on küll üsna vitamiinirikas, kuid ei suuda võistelda nt musta sõstraga. Saagikuselt ületab küll viimast, kuid jääb alla punasele sõstrale. Marjakultuurina on karusmari Ida-Euroopas k.a Eesti koduaedades väga levinud tänu oma suhteliselt heale vastupidavusele madalate temperatuuride suhtes. Teda on üsna lihtne kasvatada ning tal on vähe haigusi ja kahjureid. Ühe aiapidaja kogemusi ei saa alati samaviisi rakendada kõigis teistes aedades, sest nii sordiomadused kui ka taimede kasv võivad aastati ja eri kasvukohtades üsna palju varieeruda. Järgnevas raamatus vahendame suures osas ka Eesti oma katsetajate ja kasvatajate kogemusi.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike arooniaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada aroonia kasvatamist või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav aroonia on Ida-Euroopas ja Skandinaavias väga levinud tänu oma väga headele omadustele, milleks on vastupidavus madalatele temperatuuridele, tolerantsus kasvutingimuste suhtes ja vähene haiguste ning kahjurite olemasolu. Eestis hakkas aroonia levima ilmselt peale Teise maailmasõja lõppu, paljundusmaterjalina kasutati eelkõige parematelt vormidelt kogutud seemneid. Arooniakasvatuse tippaeg jäi 1980-ndate aastate keskpaika, kui Eesti Statistikaameti andmetel oli meil 385 ha aroonia istandikke. Hiljem vajadus tööstuses kasutatavate marjade järgi vähenes oluliselt ning istandikud likvideeriti või jäeti unarusse. Viimastel aastatel on huvi arooniakasvatuse vastu olnud taas tõusuteel, rajatakse uusi istandikke, eelkõige kultuuri maheviljelusviisil kasvatamiseks. Arooniat saab hõlpsasti koristada marjakombainiga. Aroonia on väga sobiv maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks: tal on vähe kahjustajaid, kasvuolude ja ilmastikutingimuste suhtes on ta küllaltki leplik. Musta aroonia sorte ei ole väga palju. Sorte on aretatud Soomes, Taanis, Rootsis, Tšehhis, Poolas, Venemaal. Sordiaretuse peamine suund on olnud saada suuremad viljadega sorte ja/või dekoratiivseid sorte. Sordid, mida kasutatakse viljade saamise ehk saagi eesmärgil on aretatud tume arooniast (A. melanocarpa). Musta aroonia sordid erinevad üksteisest üsna vähe. Aroonia on hinnatud antioksüdantide, eelkõige polüfenoolsete ühendite sisalduse poolest. Kasulikkuse ja/või tervislikkuse poolest on aroonia võrreldav musta sõstra, mustika ja kuslapuuga. Üldtuntud on aroonia vererõhku alandav ja põletikuvastane toime. Täisküpsed aroonia viljad on magusad ja üsna tugevalt kootava/ mõrkjas-parkiva maitsega. Must aroonia on väärtuslik ja hinnatud tooraine moosi, siirupi, mahla, veinide ja likööri valmistamisel, aga ka naturaalse toiduvärvina kui tumeda värvuse andja. Käesolevas raamatus antakse ülevaade arooniast, tema kasvatamisest, sortidest ja tervislikest omadustest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike ebaküdooniaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada ebaküdoonia kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) ei ole meile tundmatu kultuur. Pea igas koduaias võib teda ilutaimena kohata. Ida-Aasiast pärinev kääbuspõõsas ebaküdoonia on üks vanimaid kultuurtaimi, mida kasutati Hiina meditsiinis juba 3000 aastat tagasi. Euroopasse toodi jaapani ebaküdoonia 1869. aastal dekoratiivtaimena. Ebaküdooniat on nimetatud „põhjamaa sidruniks“ oma aroomi, c-vitamiini ja orgaaniliste hapete sisalduse poolest. Ebaküdoonia viljad on väga hapud ja kõvad, mistõttu ei sobi teda värskelt söömiseks tarbida. Oma hapususe tõttu sobib temast valmistada igasuguseid jooke ja maiustusi. Tema mahla võib kasutada isegi äädika või sidrunhappe asemel. Eestis alustas ebaküdooniaalaseid uuringuid ja kasvatamise katsetusi Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse teadlane Kalju Kask juba rohkem kui 50 aastat tagasi. Aastatuhandevahetuse ajal jäid need uuringud soiku kuid viimastel aastatel on need uuesti päevakorda tõusnud. On rajatud uusi istandikke, sordivalik on paranenud. Ebaküdoonia on väga populaarne meie naabrite juures, Lätis. Seal kasvatatakse teda ca 600 ha (2019). Palju on uusi istandikke rajatud just viimase 10-15 aasta jooksul. Lätis tarvitatakse ebaküdooniat väga mitmesugusel viisil – temast tehakse mahlasid, limonaade, sukaade, veine jm. Jaapani ebaküdooniast ei ole aretatud väga palju puuviljandusliku tähtsusega sorte. Väga häid tulemusi selles vallas on teinud lätlased. Eesti juurtega Lätis elanud Albert Tiits’i käe alt on tulnud mitmeid jaapani ebaküdoonia aretisi ja sorte. Need on suuremate ja ühtlasemate viljadega ning põõsad on asteldeta. Ebaküdoonia on sobiv kultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Samas võib lumevaestel talvedel tal esineda ulatuslikke talvekahjustusi. Ebaküdoonia aga on isesteriilne, mistõttu tuleb istandik rajada soovitatavalt kolme erineva sordiga. Käesolevas raamatus antakse ülevaade ebaküdooniast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike tikriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada karusmarjade kasvatamist või juba tegelevad sellega.Senistele ajaloolistele andmetele tuginedes toodi karusmari Eestisse 1777.a. Tallinna ühe saksakeelse 1778.a ajakirja kuulutuses pakuti müügiks 3 sorti Hollandi karusmarju. Karusmarja rahvapärased nimetused on ka tikker ja tikerber; teda on nimetatud ka Põhjamaa viinamarjaks. Eestis kasvatati ja kasutati karusmarja vanasti märksa rohkem kui uuel Eesti ajal. Marjade edetabelis oli ta kunagi sõstra ja maasika järel isegi 3. kohal. Siiski on taas märgata huvi suurenemist, sest juurde aretatakse uusi sorte ja vanadest aedadest tulevad päevavalgele ajahambale vastu pidanud vanaemade sordid. Noored aiapidajad püüavad leida „vanaaegseid kollaseid, mesimagusaid tikreid”. Karusmarjasorte on erinevaid – kollasest roheliseni, helepunasest ja oranžist mustjaspunasteni. Nende viljad võivad olla karvased, udekarvadega kaetud või hoopis siledad. Karusmari on küll üsna vitamiinirikas, kuid ei suuda võistelda nt musta sõstraga. Saagikuselt ületab küll viimast, kuid jääb alla punasele sõstrale. Marjakultuurina on karusmari Ida-Euroopas k.a Eesti koduaedades väga levinud tänu oma suhteliselt heale vastupidavusele madalate temperatuuride suhtes. Teda on üsna lihtne kasvatada ning tal on vähe haigusi ja kahjureid. Ühe aiapidaja kogemusi ei saa alati samaviisi rakendada kõigis teistes aedades, sest nii sordiomadused kui ka taimede kasv võivad aastati ja eri kasvukohtades üsna palju varieeruda. Järgnevas raamatus vahendame suures osas ka Eesti oma katsetajate ja kasvatajate kogemusi.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike lodjapuuraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada lodjapuu kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) on puuviljandusliku kultuurina eestlasele veel üsna tundmatu taim. Samas hindavad mitmed slaavi rahvad teda väga kõrgelt. Meil tuntakse lodjapuud rohkem ilutaimena, ta on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal ning oma sügisvärvi poolest. Hariliku lodjapuu aedvorm „lumepall“ (V. opulus f. roseum) on olemas peaaegu igas koduaias. Marjakultuurina kasvatatakse ja tarvitatakse lodjapuud meil oluliselt vähem. Paljud rahvad on lodjapuud pidanud ilu sümboliks. Valgete õitega põõsas sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi. Temast on loodud laule ja luuletusi. Eestlaste rahvasuus on lodjapuud nimetatud koerõispuuks, pitsipuuks, õispuuks, hullukoeramarjaks, meestepuuks, leivamarjaks aga ka mürgipuuks. 2013. aastal valiti lodjapuu meil aasta puuks. Lodjapuu on ürgne liik. Arvatakse, et ta tekkis juba mesosoikumis kriidi ajastul. Ilmselt tarvitas inimene lodjapuu vilju juba ennevanasti nii ravim- kui toidutaimena. Viljad teeb eriti väärtuslikuks nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas, eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Lodjapuu viljadest on võimalik valmistada mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku erepunast värvi. Lodjapuu on hea toidu- mee- ja ravimtaim. Tema vilju on kasutatud mitmete haiguste, sh südamehaiguste raviks, köha ja nohu, seedehäirete ja verejooksu leevendamiseks. Slaavimaades, sh Ukrainas kasutatakse lodjapuu vilju koostisosana pirukate täidistes, kastmetes, kookides ja jookide valmistamiseks. Lodjapuu viljad on populaarsed Skandinaavias, Kanadas, kus kasutatakse neid jõhvikate asendajana. Lodjapuu viljade suureks puuduseks on tema parkiv-mõru maitse ja kummaline lõhn. Tänaseks päevaks on aretatud sorte, mille maitse on vähemmõru või puudub mõruaine seal üldse. Lodjapuu viljade sügavkülmutamine ja kuumutamine enne tarbimist vähendab mõrkjat maitset oluliselt. Lodjapuu kõik osad sisaldavad mürgist ainet viburniini, mis aga külmutamisel, kuumutamisel ja kuivatamisel täielikult laguneb. Lodjapuu on küll mõnede rahvaste hulgas hinnatud marjakultuur, kuid lodjapuuistandikke on rajatud veel väga vähe. Teadaolevalt asub Euroopa üks suurimaid lodjapuuistandikke Lätis, Auce lähedal, kus teda kasvatatakse ca 40 ha maa-alal. Seal toodetakse tema viljadest mahla, nektarit, seemneõlist tehakse tervistturgutavaid tinktuure. Käesolevas raamatus antakse ülevaade lodjapuust, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike kuslapuuraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada sinise kuslapuu kasvatamist või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav sinine kuslapuu (Lonicera caerula L), nimetatakse ka söödav kuslapuu, on olnud siiani terve maailma jaoks veel suhteliselt vähetuntud. Kuigi koduaedades kohtab teda järjest sagedamini, on suuremaid istandikke hakatud rajama alles viimasel ajal. Eestis on kuslapuud vähestes koduaedades kasvatatud rohkem kui pool sajandit. Kuslapuu kasvatamise ja sordiaretustööga tegelevad Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja Poola. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on vanemaid vene päritolu kuslapuusorte ja aretisi katsetanud teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Liina Arus üle kolmekümne aasta. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse aga toodud rida uuemaid, mitte ainult Venemaal aretatud sorte, mis ületavad varasemaid nii saagikuse kui ka marja suuruse poolest. Üks selle liigi positiivsemaid omadusi on tema marjade väga varajane valmimine – enne maasikat – ja põõsaste ning õite märkimisväärne külmakindlus. Hooaja esimese marjana peaks kuslapuu olema võimeline tarbijates tähelepanu äratama. Tegemist on väga kasuliku ja tervisliku marjaga eelkõige seetõttu, et kuslapuu on puuviljadest ja marjadest kõige varajasem looduslik vitamiinide allikas. Teisalt on kuslapuumarjad kõrge polüfenoolide, antotsüaanide ja askorbiinhappesisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstarde marjadega. Kuslapuumarjad sobivad sügavkülmutami- seks ja mahlade tegemiseks. Tema marjadest tuleb väga maitsev toormoos või keedis ning see meenutab veidi mustikamoosi. Kuslapuu on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Selle põõsa maitsvad ja Eestimaa oludes kõige varem valmivad marjad väärivad kindlasti rohkem tähelepanu. Käesolevas raamatus antakse ülevaade kuslapuust, tema kasvatamisest, uuematest sortidest, tervislikest omadustest ja kahjustustest ning kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemis- tehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Lii

Väike toompihlakaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada toompihlaka kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia) on paljude jaoks veel suhteliselt tundmatu. Teda võib vähesel määral kohata koduaedades ja linnahaljastuses, kuid istandikke saagi tootmise eesmärgil on hakatud rajama alles viimasel ajal. Toompihlaka nimi tekitab paljudes inimestes veidike segadust, sest seda seostatakse automaatselt pihlakaga ja ekslikult eeldatakse, et see on hapu ja kibe. Tegelikult on toompihlaka viljad aga imehea, magusa maitsega. Mõni tunneb temas ka kerget mandlimaitset, mida annavad tema seemned. Tema viljad valmivad Eesti tingimustes kesksuvel, mistõttu konkureerib ta tuntud marjadega: vaarika, karusmarja ja sõstardega. Lepalehise toompihlaka kasvatamise ja sordiaretustööga tegeletakse kõige enam Kanadas, seal nimetatakse teda saskatooniks. Sõna saskatoon on pärit krii-indiaanlastelt, kes hindasid toompihlaka vilju väga hea toitvuse ja pikaajalise säilivuse tõttu. Kanadas kannab nime Saskatoon ka üks linn. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on toompihlaka liike ja nende sorte uurinud ja katsetanud varasemalt teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Kersti Kahu. Praegu tegeleb sellega seal Mailis Vahenurm. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse toodud rida uusi lepalehise toompihlaka sorte, mis erinevad teatud määral senituntutest. Seetõttu on oluline jätkuvalt tegeleda erinevate sortide omaduste selgitamisega meie klimaatilistes tingimustes. Kuid jätkuvalt on üks vanim ja tuntuim lepalehise toompihlaka sort ’Thiessen’ parim nii oma saagikuselt kui vilja omadustelt. Toompihlaka viljad on kõrge polüfenoolide ja antotsüaanide sisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstardega. Toompihlaka viljad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Põhja-Ameerikas, valmistatakse temast eksklusiivseid veine. Viljadest tuleb väga maitsev keedis, millel on õrn mandlimaitse. Üks selle kultuuri paremaid omadusi on tema märkimisväärne talve- ja külmakindlus, seda nii taimedel endal kui ka õitel. Peale selle on toompihlakas iseviljastuv ja tema hea saagi saamiseks ei pea aeda istutama mitut erinevat sorti. Toompihlakas on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Kahjuks maitseb ta ka lindudele, kes võivad kogu saagi rüüstata. Käesolevas raamatus antakse ülevaade toompihlakast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit