Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad
alustada karusmarjade kasvatamist või juba tegelevad sellega.Senistele ajaloolistele andmetele tuginedes
toodi karusmari Eestisse 1777.a. Tallinna
ühe saksakeelse 1778.a ajakirja kuulutuses
pakuti müügiks 3 sorti Hollandi karusmarju.
Karusmarja rahvapärased nimetused on ka
tikker ja tikerber; teda on nimetatud ka Põhjamaa
viinamarjaks.
Eestis kasvatati ja kasutati karusmarja vanasti
märksa rohkem kui uuel Eesti ajal. Marjade
edetabelis oli ta kunagi sõstra ja maasika järel
isegi 3. kohal. Siiski on taas märgata huvi suurenemist,
sest juurde aretatakse uusi sorte ja
vanadest aedadest tulevad päevavalgele ajahambale
vastu pidanud vanaemade sordid.
Noored aiapidajad püüavad leida „vanaaegseid
kollaseid, mesimagusaid tikreid”.
Karusmarjasorte on erinevaid – kollasest
roheliseni, helepunasest ja oranžist mustjaspunasteni.
Nende viljad võivad olla karvased,
udekarvadega kaetud või hoopis siledad. Karusmari on küll üsna vitamiinirikas, kuid
ei suuda võistelda nt musta sõstraga. Saagikuselt
ületab küll viimast, kuid jääb alla punasele
sõstrale.
Marjakultuurina on karusmari Ida-Euroopas
k.a Eesti koduaedades väga levinud tänu oma
suhteliselt heale vastupidavusele madalate
temperatuuride suhtes. Teda on üsna lihtne
kasvatada ning tal on vähe haigusi ja kahjureid.
Ühe aiapidaja kogemusi ei saa alati samaviisi
rakendada kõigis teistes aedades, sest nii
sordiomadused
kui ka taimede kasv võivad
aastati ja eri kasvukohtades üsna palju varieeruda.
Järgnevas raamatus vahendame suures
osas ka Eesti oma katsetajate ja kasvatajate
kogemusi.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside
ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja
töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit
