Johann Wolfgang von Goethes Lyrik in estnischer Übersetzung

Die Intention der vorliegenden Arbeit war die Zusammenstellung eines Manuskriptes der estnischen Lyrikanthologie von Goethe (Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles. Hrsg. L. Lukas; V. Aabrams; S. Rennik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjasatus, 2020), welches alle bis jetzt bekannten Gedichtübersetzungen sowie deren Autoren beinhalten und darüber hinaus einen Überblick über die estnische Übersetzungsgeschichte bieten sollte. Im vergangenen Jahr feierten wir Goethes 270. Geburtstag, wobei Goethes Schöpfung im Laufe der Jahre zunehmend länderübergreifend bei unterschiedlichen Völkern, wie dem estnischen, an Boden gewinnen konnte. Hierbei gilt es noch einmal hervorzuheben, dass Goethes Einfluss auf die estnische Literatur, trotz der wenigen Gedichtausgaben, grösser ist als wir es erahnen. Die letzte und bisher einzige Gedichtsammlung erschien erst im Jahr 1968 von August Sang, wobei ausschließlich Übersetzungen von ihm selbst darin veröffentlicht wurden. Die neue Anthologie versucht daher eine Gesamtheit aller estnischen Gedichtübersetzungen von Goethe in einem Buch unterzubringen und diese in einer einzigartigen Weise zu präsentieren.https://www.ester.ee/record=b5372610*es

Gemischte Charaktere in Gotthold Ephraim Lessings bürgerlichen Trauerspielen "Emilia Galotti" und "Miss Sara Sampson"

Käesoleva bakalaureuse töö eesmärgiks on näidata, et Gotthold Ephraim Lessingu kirjutatud draamades Emilia Galotti ja Miss Sara Sampson vastavad teose tegelased nii öelda “gemischte Charaktere1” kriteeriumitele ning lähtudes Lessingu ideedest ja tõekspidamistest võis neil olla ka mõju ja effekt toonasele publikule. Valgustusajastu põhilised ideed puudutasid suuremas osas ratsionaalsust, haridust, eneseteadlikkust ja muud, mis pidi inimesi suunama mõtlema ja mitte enam minema kaasa halli massiga. Valgustuse ideed ulatuvad ka tagasi antiikaega. Olles antud epohhi üks silmapaistvamaid kirjanikke, on ka Lessing oma mõttes sidunud antiigiga. Nimelt Aristotelese meetodeid ja tõekspidamisi oli Lessing pidanud oluliseks ja naturaalseks ning kirjutades teoseid, kasutas ta neid ka ära. Oma kirjutises Hamburgi dramaturgiat kohta, kritiseeris Lessing sealsel laval etendatud tükke ja toonitas antiigist pärit meetodit, mille juures peaksid tragöödia ja komöödia kajastama kodanlikku igapäevaelu. Ka Lessingu enda teostes protagoniste kehastavad kodanikud ja mitte enam kuningad ja valitsejad. Seal juures kirjutas ta paljudele oma teostele traagilise lõpu. Nende kahe tulemusena pani ta aluse kodanlikule kurbmängule, mille eesmärk oli publikumi kasvatada ja nende eneseteadlikkust arendada. Läbi terve ajajärgu oli oluline arendada ratsionaalset mõtlemist ja rõhutada haridust ning täpselt seda üritas ka Lessing oma raamatute lugejate ja teatrihuvilistega teha. Et rahvast aga kasvatada, oli vaja teostes esinevad tegelased rahvale võimalikult lähedale tuua, et tekiks suhestumine ja mõistmine rahva ja teose tegelaste vahel. Publik pidi suutma samastuda teose karakteritega, mis omakorda pidi hirmu ja kaastunde abil esile kutsuma katarsise, ehk emotsionaalse puhastumise ja sama aegselt hirmu selle ees, et laval või raamatus toimunu võib juhtuda ka reaalses elus. Just katarsis koos hirmu ja kaastundega pidid tagama inimese kasvatuse ja panema neid mõtlema. Et samastumine võimalik oleks, pidid protagonistid olema tavarahvale võimalikult sarnased, see tähendab omama nii häid kui ka halbu iseloomujooni, mitte olema üdini kurjad või head. Sellist meetodit kasutades kirjutas ka Lessing oma draamad Emilia Galotti ja Miss Sara Sampson.http://www.ester.ee/record=b5144053*es