Kasvatustehnoloogiliste võtete mõju viinapuu (Vitis sp.) ja aedmaasika (Fragaria x ananassa Duch.) viljade kvaliteedile

Cooler regions (including Estonia) are expected to be unsuitable for grapevine cultivation due to a short vegetation period and variability of quality parameters regarding insufficient maturation due to variable climatic conditions. Interspecific hybrids (V. vinifera crossings with V. labrusca, V. riparia, V. rupestris, V. lincecumii, V. amurensis) have shown variable frost resistance depending on genotype. In order to improve plant abiotic stress resistance (e.g. temperature effects), different foliar-applied biostimulants and growth regulators have been tested. At the same time, training systems and pruning methods have been investigated in order to affect the vegetative and reproductive characteristics of grapevines, to regulate the yield and subsequently also influence the composition of grape products. Concerning strawberry fruit quality, nowadays the content of biochemical compounds is with increasing importance to consumers. Strawberry fruits possess a considerable amount of essential nutrients and beneficial phytochemicals, which may have relevant biological activity in human health. However, metabolomic analyses have revealed significant changes in primary metabolites between strawberry cultivars grown under different conditions and using various cultivation techniques. In the present thesis, the effect of cultivar properties, foliar treatments with glycine-betaine, and different pruning methods and times on hybrid grapevine fruit maturity and quality parameters; as well as the influence of application of humic substances and post-harvest flame-defoliation on strawberry taste-related parameters and antioxidants were investigated and discussed. The main aim of was to find out of the effects of cultivation techniques on the biochemical composition of two different horticultural crops. On one hand, grapevine as a woody plant, and on the other hand, strawberry as an herbaceous plant were investigated. Grapevine cultivars were selected for the experiments based on the list of recommended cultivars which are already widely cultivated in Estonian climatic conditions as well. Cultivar properties significantly affected the fruit composition and quality of hybrid grapevine cultivars under investigation, but not all the cultivars achieved the sufficient maturity requirements in Estonian climatic conditions. Foliar treatments of glycine-betaine had a significant effect on the quality parameters of interspecific hybrid cultivar ’Rondo’, while earlier-fruiting ’Hasanski Sladki’ showed better results for fruit technological maturity despite the treatments. Spring cane pruning increased the content of soluble solids, total phenolics and anthocyanins, while the maturity parameters did not reach recommended level in case of spring spur pruning. Post-planting application of humic substances affected significantly the fruit biochemical composition of strawberry cultivar ’Darselect’, though differently according to fruit order (primary, secondary, tertiary). Post-harvest flame-defoliation was suitable using as an organic cultivation technique, but it had significant impact on strawberry plant growth and therefore also on fruit biochemical composition. Defoliation in combination with humic substances had a positive influence on the phenolic compounds in all fruit orders. In conclusion: quality parameters of grapevine and strawberry were significantly affected by using selected cultivation techniques.Jahedama kliimaga aladel (k.a. Eesti) kasvatakse viinapuu liikide vahelisi hübriide (V. vinifera ristatud liikidega V. labrusca, V. riparia, V. rupestris, V. lincecumii, V. amurensis), mis on teadusuuringute põhjal hea külma- ja talvekindlusega. Käesoleval ajal on teadusuuringute fookuses kvaliteetsema saagi, st marjades sisalduvate tervislike ühendite suurema väärtuse saavutamine. Sellega seoses uuritakse lehekaudsete bioloogiliste preparaatide tõhusust taimedele abiootilise stressi vähendamisele, erinevaid võrakujunduse võimalusi ja selle kaudu viinamarjade biokeemiliste ühendite sisalduse mõjutamist. Marjakultuuridest on Eestis enam levinud aedmaasikas, mille viljade kvaliteeti hinnatakse peamiselt maitseparameetrite (mahla kuivaine, orgaanilised happed ja nende suhe) alusel. Samuti sisaldavad aedmaasikad märkimisväärses koguses askorbiinhapet ehk vitamiin C ja fenoolseid ühendeid (sh antotsüaane – taimseid pigmente, mis annavad viljadele punase värvuse), mis on tuntud oma tervistavate omaduste poolest. Maasikate sisemine kvaliteet sõltub mitmetest saagikoristuseelsetest ja -järgsetest teguritest. Doktoritöö eesmärgiks oli selgitada välja kasvatustehnoloogiliste võtete mõju kahe erineva aiakultuuri viljade kvaliteedile, milleks valiti üks puittaim – viinapuu (Vitis sp.), ja teine rohttaimede esindaja – aedmaasikas (Fragaria ×ananassa Duch.). Täpsemalt selgitati välja sordi, lehtede loodusliku kasvuregulaatori glütsiin-betaiiniga pritsimise ja kahe erineva lõikusaja (sügis ja kevad) ja -viisi (pikk ja lühike) mõju viinamarjade tehnoloogilisele ja fenoolsele küpsusele; ning humiinhappeid sisaldava preparaadi lahusega kastmise ja saagikoristusjärgse taimelehtede leegitamise mõju maasikate maitsega seotud parameetritele ja antioksüdantsete ühendite sisaldusele. Viinapuu katsetest selgus, et sordiomadused mõjutasid eelkõige viinamarjade maitseparameetreid, kuid mitte kõik sordid ei saavutanud optimaalset küpsust, v.a sort ’Hasanski Sladki’ (20 °Brix). Viinapuu lehtede pritsimine loodusliku kasvuregulaatori glütsiini-betaiiniga vähendas küll sortide ’Hasanski Sladki’ ja ’Rondo’ happesisaldust (kuni 1,2 g 100 g–1-ni), kuid tulemused ületasid siiski soovitatava vahemiku. Sordi ’Rondo’ antotsüaanide sisaldus aga suurenes glütsiini betaiini lahusega töötlemisel. Sügisene lõikusaeg mõjutas positiivselt viinamarjade küpsemist, sealhulgas suurenes enim polüfenoolide sisaldus. Kevadine pikk lõikusviis avaldas positiivset mõju viinamarjade mahla kuivaine, üldfenoolide ja antotsüaanide sisaldusele. Kevadise lühikese lõikuse puhul jäid aga küpsusparameetrid soovitatavast vahemikust allapoole, sest taimede kasvu algus oli hilisem, mis omakorda vähendas saagi kvaliteeti. Istutusaastal maasikataimede kastmine humiinaineid sisaldava lahusega mõjutas oluliselt maasikate maitsega seotud parameetreid ja antioksüdantsete ühendite sisaldust, kuid seda sõltuvalt vilja järgust (esimene, teine, kolmas). Aedmaasikataimede lehtede saagikoristusjärgne leegitamine vähendas antotsüaanide sisaldust töötlusele järgneval aastal kõikides viljajärkudes, samas kui üldfenoolide sisaldus varieerus järguti. Leegitamisele järgnenud humiinpreparaadi lahusega kastmine mõjutas positiivselt üldfenoolide ja antotsüaanide sisaldust kogu saagis. Leegitamine mõjutas oluliselt taimede kasvu, vähendades lehtede arvu ja juurte massi, mis omakorda mõjutas maasikate biokeemiliste ühendite sisaldust. Kokkuvõtteks võib öelda, et kasvatustehnoloogiliste võtete rakendamisega bioaktiivsete ühendite sisalduse mõjutamise eesmärgil on võimalik tõsta kodumaiste puuviljade ja marjade kvaliteeti

Suitability of blue honeysuckle (Lonicera caerulea L.) cultivars of different origin for cultivation in the Nordic-Baltic climate

The rising trend of blue honeysuckle has led to the increase in new plantations and berry production in recent years in Nordic-Baltic region, including Estonia. This crop is naturally distributed in the temperate climate zone of Northern Hemisphere. Estonia is also located in the same climate zone, but differs only from warm maritime air. The main aim of this research was to find out cultivars’ adaptation to the changing weather conditions regarding winter hardiness, fruit weight, yield and occurrence of secondary flowering. The data was recorded from two closely situated plantations in Polli village, Viljandi County, Estonia. Eighteen cultivars of blue honeysuckle with different origin (Russia, Canada, Poland and Czech Republic) were tested. In 2016, greater winter damage was recorded when compared to the period of 2017–2020 with just marginal damage. In conclusion, the Canadian cultivars (‘Borealis’, ‘Indigo Gem’, ‘Indigo Treat’ and ‘Tundra’) and Polish ‘Duet’, presented their best properties and suitability to Estonian climatic conditions

Comparison of polyphenols and anthocyanin content of different blackcurrant (Ribes nigrum L.) cultivars at the Polli Horticultural Research Centre in Estonia

The evaluation of blackcurrant cultivars and their fruit properties at the Polli Horticultural Research Centre has been active since 1945. In addition to the assessment of biological and economic properties of cultivars, it is essential to pay attention to fruit quality. In 2014, the laboratory building of Polli Horticultural Research Centre was reconstructed within the PlantValor competence centre project, enabling to introduce HPLC methods for the determination of polyphenolic compounds in fruit quality analysis. In 2017 and 2018, the fruit quality of 37 blackcurrant cultivars of different geographical origin (Belarus, Estonia, Finland, Latvia, Lithuania, Norway, Poland, Russia, Scotland, Sweden and Ukraine) was analysed. All cultivars were grown in the genetic resources collection (2008–2019) located at the Polli Horticultural Research Centre. The main aim of the study was to analyse the content of polyphenols and anthocyanins for selecting suitable blackcurrant genotypes for breeding programmes, fruit production and possible product development. In two consecutive years of the study, the total polyphenols content in the fruits of different cultivars varied 290–634 mg 100 g-1 fresh weight (fw) and the anthocyanins 183–471 mg 100 g-1 fw

Polyphenols and resveratrol from discarded leaf biomass of grapevine (Vitis sp.): Effect of cultivar and viticultural practices in Estonia

Grapevine leaves are a major by-product of viticulture practices derived from the leaf-removal from the fruit cluster zone in all vine growing regions. These leaves can be a valuable source of antioxidants to be used in pharmaceuticals or other health-related products. In this study, the leaves of grapevine cultivars were analysed by ultra-high performance liquid chromatograph-diode array detector () for the total polyphenols (TPC) and resveratrol a ected by cultivar, leaf-removal time and viticultural practice. The e ect of cultivar varied yearly, European grapevine cv. ‘Regent’ had increased TPC and resveratrol in comparison to ‘Boskoop’s Glory’, ‘Rondo’ and ‘Solaris’ in 2017, but ‘Solaris’ in 2018. TPC (1213–1841 mg 100 g-1) and resveratrol (1.061 mg 100 g-1) were higher in leaves of interspecific hybrid cvs. ‘Zilga’ and ‘Hasansky Sladky’ during full fruit ripeness. Cv. ‘Rondo’ grown under the polytunnel had decreased TPC in leaves. In conclusion, cultivar selection, viticultural practice and leaf-removal time contribute significantly to the accumulation of total polyphenols and resveratrol. Results of this study will contribute to better utilization of biomass produced in the vineyards, help to decrease the negative environmental impacts, and provide an overview on various factors a ecting the biochemical constituents, especially in leaves.This research is funded by VALORTECH project, which has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation program under grant agreement No. 810630.This research is funded by VALORTECH project, which has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation program under grant agreement No. 810630

Väike leedriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada musta leedri kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Nii ravimtaimena, ilutaimena kui ka puu- viljandusliku kultuurina kasvatatav must leeder (Sambucus nigra) on eestlastele veel suhteliselt tundmatu taim. Mõnevõrra rohkem tuntakse teda Lääne-Eesti rannikul ja Saartel, kus ta on end metsaservadesse või kraavi kal- lastele asutanud looduslikult kasvama. Teistes Eesti piirkondades kohtab teda enamasti istu- tatult parkides või iluaedades. Seda sellepä- rast, et must leeder on Eesti sisemaa tingimus- tes küllaltki talveõrn ning karmimate talvede tagajärjel külmub taime maapealne osa kuni lumepiirini. Viimaste aastate talved on olnud aga piisavalt pehmed ning must leeder on ka sisemaal väga edukalt vastu pidanud. Must leeder on väga vana kultuurtaim. Arva- takse, et musta leedrit tarvitas juba kiviaja inimene nii ravim- kui toidutaimena. Eriti väärtuslikuks teeb tema vilju nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas. Eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Nii Euroopas kui Eestis on must leeder taas tõusmas hinnatud marjakultuuride hulka. Viimastel aastatel on Eestis rajatud musta leedri istandikke, nii sisemaale kui ranniku lähedusse. Musta leedri viljadest valmistatakse mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku punast värvi. Õitest tehakse sar- naselt angervaksale siirupit või teed. Dekoratiivse taimena, haljastuses, on must lee- der Eestis ehk levinumgi kui marjakultuurina kasutatav must leeder. Marjakultuurina kasva- tatav must leeder on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal, muul ajal on ta lihtsalt roheline põõsas. Ilutaimena kasvatatav must leeder on aga dekoratiivne kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. On lõhiste lehtedega, kirjulehelisi või purpursete lehtedega sorte. Musta leedri vilju ja mahla kasutatakse kui kerget, looduslikku kõhulahtistit ja piima- näärmete töö stimuleerijat. Viljade söömine pidi aitama ravida külmetushaigusi, angiini, bronhiiti ja isegi kopsupõletikku. Musta leedri lahjendatud mahla on soovitatud juua närvi-, luu-, liigese- ja lihasevalude korral. Õitest tehakse teed, millel on hea aroom ja aitab kül- metushaiguste vastu. Must leeder on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Käesolevas raamatus antakse ülevaade leed- rist, tema erinevatest liikidest, aga eelkõige musta leedri sortidest, kasvatamisest, tervisli- kest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike arooniaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada aroonia kasvatamist või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav aroonia on Ida-Euroopas ja Skandinaavias väga levinud tänu oma väga headele omadustele, milleks on vastupidavus madalatele temperatuuridele, tolerantsus kasvutingimuste suhtes ja vähene haiguste ning kahjurite olemasolu. Eestis hakkas aroonia levima ilmselt peale Teise maailmasõja lõppu, paljundusmaterjalina kasutati eelkõige parematelt vormidelt kogutud seemneid. Arooniakasvatuse tippaeg jäi 1980-ndate aastate keskpaika, kui Eesti Statistikaameti andmetel oli meil 385 ha aroonia istandikke. Hiljem vajadus tööstuses kasutatavate marjade järgi vähenes oluliselt ning istandikud likvideeriti või jäeti unarusse. Viimastel aastatel on huvi arooniakasvatuse vastu olnud taas tõusuteel, rajatakse uusi istandikke, eelkõige kultuuri maheviljelusviisil kasvatamiseks. Arooniat saab hõlpsasti koristada marjakombainiga. Aroonia on väga sobiv maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks: tal on vähe kahjustajaid, kasvuolude ja ilmastikutingimuste suhtes on ta küllaltki leplik. Musta aroonia sorte ei ole väga palju. Sorte on aretatud Soomes, Taanis, Rootsis, Tšehhis, Poolas, Venemaal. Sordiaretuse peamine suund on olnud saada suuremad viljadega sorte ja/või dekoratiivseid sorte. Sordid, mida kasutatakse viljade saamise ehk saagi eesmärgil on aretatud tume arooniast (A. melanocarpa). Musta aroonia sordid erinevad üksteisest üsna vähe. Aroonia on hinnatud antioksüdantide, eelkõige polüfenoolsete ühendite sisalduse poolest. Kasulikkuse ja/või tervislikkuse poolest on aroonia võrreldav musta sõstra, mustika ja kuslapuuga. Üldtuntud on aroonia vererõhku alandav ja põletikuvastane toime. Täisküpsed aroonia viljad on magusad ja üsna tugevalt kootava/ mõrkjas-parkiva maitsega. Must aroonia on väärtuslik ja hinnatud tooraine moosi, siirupi, mahla, veinide ja likööri valmistamisel, aga ka naturaalse toiduvärvina kui tumeda värvuse andja. Käesolevas raamatus antakse ülevaade arooniast, tema kasvatamisest, sortidest ja tervislikest omadustest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike ebaküdooniaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada ebaküdoonia kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) ei ole meile tundmatu kultuur. Pea igas koduaias võib teda ilutaimena kohata. Ida-Aasiast pärinev kääbuspõõsas ebaküdoonia on üks vanimaid kultuurtaimi, mida kasutati Hiina meditsiinis juba 3000 aastat tagasi. Euroopasse toodi jaapani ebaküdoonia 1869. aastal dekoratiivtaimena. Ebaküdooniat on nimetatud „põhjamaa sidruniks“ oma aroomi, c-vitamiini ja orgaaniliste hapete sisalduse poolest. Ebaküdoonia viljad on väga hapud ja kõvad, mistõttu ei sobi teda värskelt söömiseks tarbida. Oma hapususe tõttu sobib temast valmistada igasuguseid jooke ja maiustusi. Tema mahla võib kasutada isegi äädika või sidrunhappe asemel. Eestis alustas ebaküdooniaalaseid uuringuid ja kasvatamise katsetusi Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse teadlane Kalju Kask juba rohkem kui 50 aastat tagasi. Aastatuhandevahetuse ajal jäid need uuringud soiku kuid viimastel aastatel on need uuesti päevakorda tõusnud. On rajatud uusi istandikke, sordivalik on paranenud. Ebaküdoonia on väga populaarne meie naabrite juures, Lätis. Seal kasvatatakse teda ca 600 ha (2019). Palju on uusi istandikke rajatud just viimase 10-15 aasta jooksul. Lätis tarvitatakse ebaküdooniat väga mitmesugusel viisil – temast tehakse mahlasid, limonaade, sukaade, veine jm. Jaapani ebaküdooniast ei ole aretatud väga palju puuviljandusliku tähtsusega sorte. Väga häid tulemusi selles vallas on teinud lätlased. Eesti juurtega Lätis elanud Albert Tiits’i käe alt on tulnud mitmeid jaapani ebaküdoonia aretisi ja sorte. Need on suuremate ja ühtlasemate viljadega ning põõsad on asteldeta. Ebaküdoonia on sobiv kultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Samas võib lumevaestel talvedel tal esineda ulatuslikke talvekahjustusi. Ebaküdoonia aga on isesteriilne, mistõttu tuleb istandik rajada soovitatavalt kolme erineva sordiga. Käesolevas raamatus antakse ülevaade ebaküdooniast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike tikriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada karusmarjade kasvatamist või juba tegelevad sellega.Senistele ajaloolistele andmetele tuginedes toodi karusmari Eestisse 1777.a. Tallinna ühe saksakeelse 1778.a ajakirja kuulutuses pakuti müügiks 3 sorti Hollandi karusmarju. Karusmarja rahvapärased nimetused on ka tikker ja tikerber; teda on nimetatud ka Põhjamaa viinamarjaks. Eestis kasvatati ja kasutati karusmarja vanasti märksa rohkem kui uuel Eesti ajal. Marjade edetabelis oli ta kunagi sõstra ja maasika järel isegi 3. kohal. Siiski on taas märgata huvi suurenemist, sest juurde aretatakse uusi sorte ja vanadest aedadest tulevad päevavalgele ajahambale vastu pidanud vanaemade sordid. Noored aiapidajad püüavad leida „vanaaegseid kollaseid, mesimagusaid tikreid”. Karusmarjasorte on erinevaid – kollasest roheliseni, helepunasest ja oranžist mustjaspunasteni. Nende viljad võivad olla karvased, udekarvadega kaetud või hoopis siledad. Karusmari on küll üsna vitamiinirikas, kuid ei suuda võistelda nt musta sõstraga. Saagikuselt ületab küll viimast, kuid jääb alla punasele sõstrale. Marjakultuurina on karusmari Ida-Euroopas k.a Eesti koduaedades väga levinud tänu oma suhteliselt heale vastupidavusele madalate temperatuuride suhtes. Teda on üsna lihtne kasvatada ning tal on vähe haigusi ja kahjureid. Ühe aiapidaja kogemusi ei saa alati samaviisi rakendada kõigis teistes aedades, sest nii sordiomadused kui ka taimede kasv võivad aastati ja eri kasvukohtades üsna palju varieeruda. Järgnevas raamatus vahendame suures osas ka Eesti oma katsetajate ja kasvatajate kogemusi.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike tikriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada karusmarjade kasvatamist või juba tegelevad sellega.Senistele ajaloolistele andmetele tuginedes toodi karusmari Eestisse 1777.a. Tallinna ühe saksakeelse 1778.a ajakirja kuulutuses pakuti müügiks 3 sorti Hollandi karusmarju. Karusmarja rahvapärased nimetused on ka tikker ja tikerber; teda on nimetatud ka Põhjamaa viinamarjaks. Eestis kasvatati ja kasutati karusmarja vanasti märksa rohkem kui uuel Eesti ajal. Marjade edetabelis oli ta kunagi sõstra ja maasika järel isegi 3. kohal. Siiski on taas märgata huvi suurenemist, sest juurde aretatakse uusi sorte ja vanadest aedadest tulevad päevavalgele ajahambale vastu pidanud vanaemade sordid. Noored aiapidajad püüavad leida „vanaaegseid kollaseid, mesimagusaid tikreid”. Karusmarjasorte on erinevaid – kollasest roheliseni, helepunasest ja oranžist mustjaspunasteni. Nende viljad võivad olla karvased, udekarvadega kaetud või hoopis siledad. Karusmari on küll üsna vitamiinirikas, kuid ei suuda võistelda nt musta sõstraga. Saagikuselt ületab küll viimast, kuid jääb alla punasele sõstrale. Marjakultuurina on karusmari Ida-Euroopas k.a Eesti koduaedades väga levinud tänu oma suhteliselt heale vastupidavusele madalate temperatuuride suhtes. Teda on üsna lihtne kasvatada ning tal on vähe haigusi ja kahjureid. Ühe aiapidaja kogemusi ei saa alati samaviisi rakendada kõigis teistes aedades, sest nii sordiomadused kui ka taimede kasv võivad aastati ja eri kasvukohtades üsna palju varieeruda. Järgnevas raamatus vahendame suures osas ka Eesti oma katsetajate ja kasvatajate kogemusi.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike lodjapuuraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada lodjapuu kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) on puuviljandusliku kultuurina eestlasele veel üsna tundmatu taim. Samas hindavad mitmed slaavi rahvad teda väga kõrgelt. Meil tuntakse lodjapuud rohkem ilutaimena, ta on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal ning oma sügisvärvi poolest. Hariliku lodjapuu aedvorm „lumepall“ (V. opulus f. roseum) on olemas peaaegu igas koduaias. Marjakultuurina kasvatatakse ja tarvitatakse lodjapuud meil oluliselt vähem. Paljud rahvad on lodjapuud pidanud ilu sümboliks. Valgete õitega põõsas sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi. Temast on loodud laule ja luuletusi. Eestlaste rahvasuus on lodjapuud nimetatud koerõispuuks, pitsipuuks, õispuuks, hullukoeramarjaks, meestepuuks, leivamarjaks aga ka mürgipuuks. 2013. aastal valiti lodjapuu meil aasta puuks. Lodjapuu on ürgne liik. Arvatakse, et ta tekkis juba mesosoikumis kriidi ajastul. Ilmselt tarvitas inimene lodjapuu vilju juba ennevanasti nii ravim- kui toidutaimena. Viljad teeb eriti väärtuslikuks nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas, eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Lodjapuu viljadest on võimalik valmistada mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku erepunast värvi. Lodjapuu on hea toidu- mee- ja ravimtaim. Tema vilju on kasutatud mitmete haiguste, sh südamehaiguste raviks, köha ja nohu, seedehäirete ja verejooksu leevendamiseks. Slaavimaades, sh Ukrainas kasutatakse lodjapuu vilju koostisosana pirukate täidistes, kastmetes, kookides ja jookide valmistamiseks. Lodjapuu viljad on populaarsed Skandinaavias, Kanadas, kus kasutatakse neid jõhvikate asendajana. Lodjapuu viljade suureks puuduseks on tema parkiv-mõru maitse ja kummaline lõhn. Tänaseks päevaks on aretatud sorte, mille maitse on vähemmõru või puudub mõruaine seal üldse. Lodjapuu viljade sügavkülmutamine ja kuumutamine enne tarbimist vähendab mõrkjat maitset oluliselt. Lodjapuu kõik osad sisaldavad mürgist ainet viburniini, mis aga külmutamisel, kuumutamisel ja kuivatamisel täielikult laguneb. Lodjapuu on küll mõnede rahvaste hulgas hinnatud marjakultuur, kuid lodjapuuistandikke on rajatud veel väga vähe. Teadaolevalt asub Euroopa üks suurimaid lodjapuuistandikke Lätis, Auce lähedal, kus teda kasvatatakse ca 40 ha maa-alal. Seal toodetakse tema viljadest mahla, nektarit, seemneõlist tehakse tervistturgutavaid tinktuure. Käesolevas raamatus antakse ülevaade lodjapuust, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit