Pihlaka (Sorbus spp.) genotüüpide viljade väärindamine funktsionaalse toidu koostisosadeks

A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Agriculture.Väitekiri filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks põllumajanduse erialal.The lack of interest in rowanberries has been caused by the specific astringent taste, which doesn`t allow to use them as raw fruit for eating. At the same time, rowanberries have been used in traditional medicine as a good source of vitamin C, anti-inflammatory and as diuretic drug. Rowanberries have also been used to make juice, but the juice pressing residue hasn`t got a practical application. Detailed information on the composition and antioxidant properties of this promising natural source is important for the development of functional supplements from rowanberry pomace. Therefore, in this work, the antioxidant characteristics of the fruits, juice and pomace of 16 sweet rowanberry cultivars (cvs) and wild rowanberry were determined. Based on the above-mentioned characteristics, the pomace of cvs with good antioxidant potential and the highest polyphenol content were selected for further applied research. The selected materials were the pomaces of cvs 'Likernaja', 'Solnechnaja', 'Sahharnaja' and wild rowanberry. A mixture of 'Likernaja', 'Solnechnaja' and wild rowan pomaces was used to prepare functional ingredients for pork meatballs. The metabolomics of the meatballs on the day 14 of storage, revealed that aldehydes and ketones, which indicate the meat spoilage, were present only in the control sample, as well as the content of linoleic acid derivatives had decreased only in the control sample, which indicated the oxidation of unsaturated fatty acids. Thus, it could be concluded that it is possible to inhibit the oxidation of meat products with rowanberry pomace based ingredients.Viimastel aastakümnetel on teadlaste ülesandeks katsetada ja kasutusele võtta üha uusi taimseid bioaktiivsete ühendite allikaid. Need ühendid pakuvad huvi nii tervise- kui ka toitumisspetsialistidele. Siiski on veel mitmeid siiani vähe uuritud puuvilju ja marju, mida oleks võimalik kasutada potentsiaalsete antioksüdantidena funktsionaalse toidu, kosmeetika või ravimite koostises. Samuti on teadlastele väljakutseks puuviljade ja marjade töötlemisel tekkivate kõrvalsaaduste väärindamine funktsionaalseteks komponentideks. Vähene huvi pihlakate vastu on eelkõige olnud tingitud nende spetsiifilisest kootavast maitsest, mis ei võimalda pihlaka vilju kasutada nn. lauamarjadena. Samas on rahvameditsiinis pihlakaid kasutatud C-vitamiini allikana, diureetikumidena, kõhulahtisuse vastu, põletikuvastase ravimina jm. Samuti on pihlakaid kasutatud mahla ja veini valmistamiseks. Mahla valmistamisel tekib pressjääk, mida võiks kasutada bioaktiivsete ühendite allikana. Pihlaka pressjäägist funktsionaalsete lisandite väljatöötamiseks on oluline üksikasjalik teave selle sortide koostise ja antioksüdantsete omaduste kohta. Seetõttu määrati käesolevas töös 16 saaki andva kultuurpihlaka sordi ja ühe looduslikult kasvava hariliku pihlaka viljade, mahla ja pressjäägi polüfenoolsete ühendite sisaldus ja vabade radikaalide sidumise võime. Eelmainitud karakteristikute põhjal valiti välja heade antioksüdatiivsete omadustega ja suurima polüfenoolide sisaldusega sortide pressjäägid edasisteks rakendusuuringuteks. Valituks osutusid 'Likernaja', 'Solnetšnaja', 'Sahharnaja' ja hariliku pihlaka pressjäägid. 'Likernaja', 'Solnetšnaja' ja hariliku pihlaka pressjääkide segu kasutati funktsionaalsete lisandite valmistamiseks sealihast hakklihapallidele. Esimene lisand (AC) saadi pressjääkide segu rasvatustamisel ülekriitilise CO2 ekstraktoris. Teise ja kolmanda lisandi jaoks võeti osa rasvatustatud pressjääki ja ekstraheeriti seda mikrolaineliselt etanooli lahusega. Peale ekstraktsiooni lahus filtreeriti ning filtratsiooni jääk ja supernatant lüofiliseeriti. Lüofiliseeritud jääki (R) ja ekstrakti (E) kasutati samuti lihapallide lisanditena. Lisanditega lihapalle hinnati sensoorselt ning valiti välja sobivaimaid lisandite kontsentratsioonid: 2%AC, 2% R ja 1% E. Kiudainerikkad AC ja R lisandid vähendasid lihapallide rasvasisaldust ning lisand R vähendas ligi 13% küpsetuskadu. Vaba radikaali (DPPH•) neutraliseerimise katses osutus 1%-E lihapallides kõige suurema antioksüdatiivsusega lisandiks. Lihapallide metaboloomika abil tuvastati, et liha riknemisel tekkivad aldehüüdid ja ketoonid, esinesid säilitamise 14. päeval ainult kontrollproovis, mitte aga lisanditega proovides. Samuti oli ainult kontrollproovis vähenenud linoolhappe dervaatide sisaldus, mis viitas küllastamata rasvhapete oksüdatsioonile. Seega võis järeldada, et pihlaka pressjäägi lisanditega on võimalik pärssida lihatoodete oksüdatsiooni.Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences

Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine

Valgud ehk proteiinid on kõrgmolekulaarsed orgaanilised ained, mille molekul koosneb paljudest peptiidsidemetega pikkadeks ahelateks seotud aminohapetest. Elusaine ehituses asuvad valgud kesksel kohal, olles organismis kudede kasvuks ja säilitamiseks vajalikuks lämmastiku ja asendamatute aminohapete allikas. Taimedes toimub valgusüntees keskkonnas leiduva CO 2, H 2 O ja NH 3 või NO3- arvel, kuid loomorganismid sarnaselt valke sünteesida ei suuda ja seetõttu on nad taimedest otseselt või kaudselt sõltuvad. Inimesel kulub väiksem osa toiduvalgust energeetiliseks otstarbeks, suurem osa aga lagundatakse organismis uuesti aminohapeteks ja kasutatakse inimorganismile vajalike valkude sünteesiks või resünteesiks.1 2 Vastavalt sellele, kas organism suudab vastavat aminohapet ise sünteesida või mitte sünteesida, jaotatakse aminohapped asendatavateks, poolasendatavateks ja asendamatuteks. Aminohappeid, mida organism ise ei sünteesi, nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks ja nende omastamine toidust on möödapääsmatult vajalik. Asendamatuteks aminohapeteks on: Valiin, Leutsiin, Isoleutsiin, Treoniin, Metioniin, Fenüülalaniin, Trüptofaan ja Lüsiin. Aminohappeid Arginiin, Histidiin, Tsüstiin, Tsüsteiin ja Türosiin on organism võimeline mingil määral ise sünteesima ning seetõttu peetakse neid poolasendamatuteks aminohapeteks. Aminohaped Alaniin, Aspartaat, Glutamaat, Glütsiin, Proliin, Hüdroksüproliin ja Seriin on jaotatud asendatavate aminohapete hulka, sest tervele organismile on nende täielik sünteesimise võime tavapärases füsioloogilises olukorras iseloomulik.2 Erinevates toitudes varieeruvad nii valgu sisaldus kui ka valkude aminohappeline koostis. 1,3–5 Loomne toit on kõrge valgusisaldusega ning samuti on loomne toit rohke asendamatute aminohapete allikas (Joonis 1).4 Taimses toidu hulgas on suurema valgu sisaldusega liblikõieliste taimede viljad (oad, läätsed, herned) millega võrreldes teraviljade (riis, kaer) valgusisaldus jääb oluliselt madalamaks. Lühiajaliste lämmastiku tasakaalu uuringute põhjal on kindlaks tehtud, et minimaalse kehalise aktiivsusega terve täiskasvanud inimese soovitatav valgukogus päevas võiks olla 0,8 g valku kg kehamassi kohta päevas. Mõõduka ja intensiivse füüsilise aktiivsusega inimestele soovitatavaks valgu koguseks toiduga peetakse vastavalt 1,3 ja 1,6 g valku kehakaalu kilogrammi kohta päevas. 6 Maailma rahvastiku kasv ja muutuv sotsiaaldemograafia avaldab maailma toiduressurssidele suuremat survet mitte ainult toodetava toidu koguse suurendamise, vaid ka erinevat tüüpi toidu valigu osas. Eeldatakse, et suurenenud nõudlus loomsete valkude järele avaldab negatiivset keskkonnamõju, tekitades üha suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning nõudes rohkem vett ja rohkem maad. Olukorraga toime tulemine nõuab olemasolevate valguallikate säästvama tootmise arendamist ja alternatiivsete valguallikate leidmist ning kasutusele võttu otseseks inimtoiduks. Alternatiivsete valguallikate saamise tehnoloogiate väljaarendamisel tuleb samuti suurt tähelepanu pöörata negatiivsete keskkonnamõjude ärahoidmisele. 7 Taimsete valkude tootmise arendamine ja tootmine toidusektori jaoks on olnud viimasel aastakümnel üheks oluliseks poliitiliste arutelude teemaks ELi tasandil. Inimeste poolt tarbitavate taimsete valkude kogused on järjest kasvamas. Liha- ja piimaasendajate turu aastased kasvumäärad on kaugelt üle 10 %. Vajadus taimsete valkude tootmise arendamiseks on suur. Euroopa Parlament võttis 2018. aasta aprillis vastu raporti, milles seatakse eesmärgiks strateegia arendamist Euroopa valgurikaste kultuuride edendamise strateegia arendamine.8 Käesolevas raamatus vahendame Eesti Maaülikooli poolt MTÜ Taimsete Valkude Innovatsiooniklastrile läbi viidud innovatsioonitegevuste „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ ja ”Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine“ käigus saadud informatsiooni ja teadmisi. Innovatsioonitegevuse „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ eesmärgiks oli varasematele uuringutele tuginedes teha Eestis kasvatamiseks sobivatest sortidest eelvalik ning viia EMÜ, ETKI ja ettevõtjate koostöös kolmel aastal läbi põldkatsed kanepi, kaera, põldoa ja põldhernega, selgitamaks sordi, kasvuaasta ja kasvatustehnoloogia mõju saagi valgusisaldusele. Samuti oli eesmärk hinnata ära ka vähem viljeldud, kuid valgurikaste ja perspektiivsete kultuuride (hirsi ja läätse) sobivust taimse valgu allikana ning 5 saada teadmisi katses olnud kultuuride toorvalgu saagikusest hektari kohta, valgu aminohappelisest koostisest ja valgu omastamist takistavatest inhibiitoritest. Innovatsioonitegevuse ”Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine“ eesmärgiks oli saada ülevaade uuritavate taimsete valkude eraldamise, puhastamise ja kontsentreerimise võimalustest

Õpetaja esmaharidus: Olukord ja probleemid 21. sajandi algul

Kogumik on koostatud lootuses, et see võiks anda tõuke laiapõhjalisele avalikule arutelule õpetajate, õpetajate õpetajate ning nende hindajate hariduse ja staatuse üle Eesti ühiskonnas. Teadupärast kuulub Eesti kõrge inimarenguga riikide sekka ning teada on seegi, et kõigist valdkondadest, mida selle arengu määratlemisel arvesse võetakse, annab just haridus meile kõige rohkem plusspunkte. Seda väärtust tuleb osata hoida. Kogumik peaks lugejat veenma selles, et õpetajafenomen on keerukas, mitmetahuline ja mitmekihiline, et erinevad riigid on lahendanud õpetajahariduseküsimuse erinevalt ning praegu ühtlustatakse Euroopa Liidus õpetajaharidust taotluslikult

Väike ebaküdooniaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada ebaküdoonia kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) ei ole meile tundmatu kultuur. Pea igas koduaias võib teda ilutaimena kohata. Ida-Aasiast pärinev kääbuspõõsas ebaküdoonia on üks vanimaid kultuurtaimi, mida kasutati Hiina meditsiinis juba 3000 aastat tagasi. Euroopasse toodi jaapani ebaküdoonia 1869. aastal dekoratiivtaimena. Ebaküdooniat on nimetatud „põhjamaa sidruniks“ oma aroomi, c-vitamiini ja orgaaniliste hapete sisalduse poolest. Ebaküdoonia viljad on väga hapud ja kõvad, mistõttu ei sobi teda värskelt söömiseks tarbida. Oma hapususe tõttu sobib temast valmistada igasuguseid jooke ja maiustusi. Tema mahla võib kasutada isegi äädika või sidrunhappe asemel. Eestis alustas ebaküdooniaalaseid uuringuid ja kasvatamise katsetusi Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse teadlane Kalju Kask juba rohkem kui 50 aastat tagasi. Aastatuhandevahetuse ajal jäid need uuringud soiku kuid viimastel aastatel on need uuesti päevakorda tõusnud. On rajatud uusi istandikke, sordivalik on paranenud. Ebaküdoonia on väga populaarne meie naabrite juures, Lätis. Seal kasvatatakse teda ca 600 ha (2019). Palju on uusi istandikke rajatud just viimase 10-15 aasta jooksul. Lätis tarvitatakse ebaküdooniat väga mitmesugusel viisil – temast tehakse mahlasid, limonaade, sukaade, veine jm. Jaapani ebaküdooniast ei ole aretatud väga palju puuviljandusliku tähtsusega sorte. Väga häid tulemusi selles vallas on teinud lätlased. Eesti juurtega Lätis elanud Albert Tiits’i käe alt on tulnud mitmeid jaapani ebaküdoonia aretisi ja sorte. Need on suuremate ja ühtlasemate viljadega ning põõsad on asteldeta. Ebaküdoonia on sobiv kultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Samas võib lumevaestel talvedel tal esineda ulatuslikke talvekahjustusi. Ebaküdoonia aga on isesteriilne, mistõttu tuleb istandik rajada soovitatavalt kolme erineva sordiga. Käesolevas raamatus antakse ülevaade ebaküdooniast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike arooniaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada aroonia kasvatamist või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav aroonia on Ida-Euroopas ja Skandinaavias väga levinud tänu oma väga headele omadustele, milleks on vastupidavus madalatele temperatuuridele, tolerantsus kasvutingimuste suhtes ja vähene haiguste ning kahjurite olemasolu. Eestis hakkas aroonia levima ilmselt peale Teise maailmasõja lõppu, paljundusmaterjalina kasutati eelkõige parematelt vormidelt kogutud seemneid. Arooniakasvatuse tippaeg jäi 1980-ndate aastate keskpaika, kui Eesti Statistikaameti andmetel oli meil 385 ha aroonia istandikke. Hiljem vajadus tööstuses kasutatavate marjade järgi vähenes oluliselt ning istandikud likvideeriti või jäeti unarusse. Viimastel aastatel on huvi arooniakasvatuse vastu olnud taas tõusuteel, rajatakse uusi istandikke, eelkõige kultuuri maheviljelusviisil kasvatamiseks. Arooniat saab hõlpsasti koristada marjakombainiga. Aroonia on väga sobiv maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks: tal on vähe kahjustajaid, kasvuolude ja ilmastikutingimuste suhtes on ta küllaltki leplik. Musta aroonia sorte ei ole väga palju. Sorte on aretatud Soomes, Taanis, Rootsis, Tšehhis, Poolas, Venemaal. Sordiaretuse peamine suund on olnud saada suuremad viljadega sorte ja/või dekoratiivseid sorte. Sordid, mida kasutatakse viljade saamise ehk saagi eesmärgil on aretatud tume arooniast (A. melanocarpa). Musta aroonia sordid erinevad üksteisest üsna vähe. Aroonia on hinnatud antioksüdantide, eelkõige polüfenoolsete ühendite sisalduse poolest. Kasulikkuse ja/või tervislikkuse poolest on aroonia võrreldav musta sõstra, mustika ja kuslapuuga. Üldtuntud on aroonia vererõhku alandav ja põletikuvastane toime. Täisküpsed aroonia viljad on magusad ja üsna tugevalt kootava/ mõrkjas-parkiva maitsega. Must aroonia on väärtuslik ja hinnatud tooraine moosi, siirupi, mahla, veinide ja likööri valmistamisel, aga ka naturaalse toiduvärvina kui tumeda värvuse andja. Käesolevas raamatus antakse ülevaade arooniast, tema kasvatamisest, sortidest ja tervislikest omadustest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike lodjapuuraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada lodjapuu kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) on puuviljandusliku kultuurina eestlasele veel üsna tundmatu taim. Samas hindavad mitmed slaavi rahvad teda väga kõrgelt. Meil tuntakse lodjapuud rohkem ilutaimena, ta on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal ning oma sügisvärvi poolest. Hariliku lodjapuu aedvorm „lumepall“ (V. opulus f. roseum) on olemas peaaegu igas koduaias. Marjakultuurina kasvatatakse ja tarvitatakse lodjapuud meil oluliselt vähem. Paljud rahvad on lodjapuud pidanud ilu sümboliks. Valgete õitega põõsas sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi. Temast on loodud laule ja luuletusi. Eestlaste rahvasuus on lodjapuud nimetatud koerõispuuks, pitsipuuks, õispuuks, hullukoeramarjaks, meestepuuks, leivamarjaks aga ka mürgipuuks. 2013. aastal valiti lodjapuu meil aasta puuks. Lodjapuu on ürgne liik. Arvatakse, et ta tekkis juba mesosoikumis kriidi ajastul. Ilmselt tarvitas inimene lodjapuu vilju juba ennevanasti nii ravim- kui toidutaimena. Viljad teeb eriti väärtuslikuks nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas, eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Lodjapuu viljadest on võimalik valmistada mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku erepunast värvi. Lodjapuu on hea toidu- mee- ja ravimtaim. Tema vilju on kasutatud mitmete haiguste, sh südamehaiguste raviks, köha ja nohu, seedehäirete ja verejooksu leevendamiseks. Slaavimaades, sh Ukrainas kasutatakse lodjapuu vilju koostisosana pirukate täidistes, kastmetes, kookides ja jookide valmistamiseks. Lodjapuu viljad on populaarsed Skandinaavias, Kanadas, kus kasutatakse neid jõhvikate asendajana. Lodjapuu viljade suureks puuduseks on tema parkiv-mõru maitse ja kummaline lõhn. Tänaseks päevaks on aretatud sorte, mille maitse on vähemmõru või puudub mõruaine seal üldse. Lodjapuu viljade sügavkülmutamine ja kuumutamine enne tarbimist vähendab mõrkjat maitset oluliselt. Lodjapuu kõik osad sisaldavad mürgist ainet viburniini, mis aga külmutamisel, kuumutamisel ja kuivatamisel täielikult laguneb. Lodjapuu on küll mõnede rahvaste hulgas hinnatud marjakultuur, kuid lodjapuuistandikke on rajatud veel väga vähe. Teadaolevalt asub Euroopa üks suurimaid lodjapuuistandikke Lätis, Auce lähedal, kus teda kasvatatakse ca 40 ha maa-alal. Seal toodetakse tema viljadest mahla, nektarit, seemneõlist tehakse tervistturgutavaid tinktuure. Käesolevas raamatus antakse ülevaade lodjapuust, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike leedriraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada musta leedri kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Nii ravimtaimena, ilutaimena kui ka puu- viljandusliku kultuurina kasvatatav must leeder (Sambucus nigra) on eestlastele veel suhteliselt tundmatu taim. Mõnevõrra rohkem tuntakse teda Lääne-Eesti rannikul ja Saartel, kus ta on end metsaservadesse või kraavi kal- lastele asutanud looduslikult kasvama. Teistes Eesti piirkondades kohtab teda enamasti istu- tatult parkides või iluaedades. Seda sellepä- rast, et must leeder on Eesti sisemaa tingimus- tes küllaltki talveõrn ning karmimate talvede tagajärjel külmub taime maapealne osa kuni lumepiirini. Viimaste aastate talved on olnud aga piisavalt pehmed ning must leeder on ka sisemaal väga edukalt vastu pidanud. Must leeder on väga vana kultuurtaim. Arva- takse, et musta leedrit tarvitas juba kiviaja inimene nii ravim- kui toidutaimena. Eriti väärtuslikuks teeb tema vilju nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas. Eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Nii Euroopas kui Eestis on must leeder taas tõusmas hinnatud marjakultuuride hulka. Viimastel aastatel on Eestis rajatud musta leedri istandikke, nii sisemaale kui ranniku lähedusse. Musta leedri viljadest valmistatakse mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku punast värvi. Õitest tehakse sar- naselt angervaksale siirupit või teed. Dekoratiivse taimena, haljastuses, on must lee- der Eestis ehk levinumgi kui marjakultuurina kasutatav must leeder. Marjakultuurina kasva- tatav must leeder on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal, muul ajal on ta lihtsalt roheline põõsas. Ilutaimena kasvatatav must leeder on aga dekoratiivne kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. On lõhiste lehtedega, kirjulehelisi või purpursete lehtedega sorte. Musta leedri vilju ja mahla kasutatakse kui kerget, looduslikku kõhulahtistit ja piima- näärmete töö stimuleerijat. Viljade söömine pidi aitama ravida külmetushaigusi, angiini, bronhiiti ja isegi kopsupõletikku. Musta leedri lahjendatud mahla on soovitatud juua närvi-, luu-, liigese- ja lihasevalude korral. Õitest tehakse teed, millel on hea aroom ja aitab kül- metushaiguste vastu. Must leeder on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Käesolevas raamatus antakse ülevaade leed- rist, tema erinevatest liikidest, aga eelkõige musta leedri sortidest, kasvatamisest, tervisli- kest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Väike toompihlakaraamat

Trükis on mõeldud nii põllumajandustootjale kui ka lihtsalt aiandushuvilistele, kes plaanivad alustada toompihlaka kasvatamisega või juba tegelevad sellega.Marjakultuurina kasvatatav lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia) on paljude jaoks veel suhteliselt tundmatu. Teda võib vähesel määral kohata koduaedades ja linnahaljastuses, kuid istandikke saagi tootmise eesmärgil on hakatud rajama alles viimasel ajal. Toompihlaka nimi tekitab paljudes inimestes veidike segadust, sest seda seostatakse automaatselt pihlakaga ja ekslikult eeldatakse, et see on hapu ja kibe. Tegelikult on toompihlaka viljad aga imehea, magusa maitsega. Mõni tunneb temas ka kerget mandlimaitset, mida annavad tema seemned. Tema viljad valmivad Eesti tingimustes kesksuvel, mistõttu konkureerib ta tuntud marjadega: vaarika, karusmarja ja sõstardega. Lepalehise toompihlaka kasvatamise ja sordiaretustööga tegeletakse kõige enam Kanadas, seal nimetatakse teda saskatooniks. Sõna saskatoon on pärit krii-indiaanlastelt, kes hindasid toompihlaka vilju väga hea toitvuse ja pikaajalise säilivuse tõttu. Kanadas kannab nime Saskatoon ka üks linn. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on toompihlaka liike ja nende sorte uurinud ja katsetanud varasemalt teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Kersti Kahu. Praegu tegeleb sellega seal Mailis Vahenurm. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse toodud rida uusi lepalehise toompihlaka sorte, mis erinevad teatud määral senituntutest. Seetõttu on oluline jätkuvalt tegeleda erinevate sortide omaduste selgitamisega meie klimaatilistes tingimustes. Kuid jätkuvalt on üks vanim ja tuntuim lepalehise toompihlaka sort ’Thiessen’ parim nii oma saagikuselt kui vilja omadustelt. Toompihlaka viljad on kõrge polüfenoolide ja antotsüaanide sisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstardega. Toompihlaka viljad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Põhja-Ameerikas, valmistatakse temast eksklusiivseid veine. Viljadest tuleb väga maitsev keedis, millel on õrn mandlimaitse. Üks selle kultuuri paremaid omadusi on tema märkimisväärne talve- ja külmakindlus, seda nii taimedel endal kui ka õitel. Peale selle on toompihlakas iseviljastuv ja tema hea saagi saamiseks ei pea aeda istutama mitut erinevat sorti. Toompihlakas on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Kahjuks maitseb ta ka lindudele, kes võivad kogu saagi rüüstata. Käesolevas raamatus antakse ülevaade toompihlakast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 meetme 16.2. „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise“ projekti „Uute puuviljakultuuride kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine“ raames, toetab Euroopa Liit

Antioxidants Characterization of the Fruit, Juice, and Pomace of Sweet Rowanberry (Sorbus aucuparia L.) Cultivated in Estonia

Received: 28 September 2021; Accepted: 4 November 2021; Published: 6 November 2021.This study aimed to identify promising candidates of rowanberry cultivars for a wider cultivation and utilization. Antioxidant properties and phenolic content were evaluated for fruit, juice, and pomace samples of 16 different sweet rowanberry cultivars (cvs) and wild rowanberry (S. aucuparia L.), while the antioxidant potential was assessed using three different methods, based on the capacity to scavenge ABTS + and DPPH and measure the oxygen radical absorbance capacity (ORAC). In general, the radical scavenging capacity was higher for hybrid cultivars, e.g., for cvs Likernaja, Burka, Granatnaja, and Rubinovaja in all assays. The highest value in the ABTS + assay was determined for the fruit sample Likernaja, and in DPPH assay in the pomace sample of cv. Likernaja, at 527.55 and 1068.28 M TE/g dw, respectively. The highest ORAC value was found in the fruit sample of Burka (456.53 M TE/g dw). Among the Nevezhino rowans, the highest radical scavenging values of all fractions were determined in cv. Solnechnaja. Regarding the total phenolic content (TPC), higher values were obtained in the whole fruits than in separated fractions, juice, and pomace. The tested hybrids had higher TPC values, either in fruit and pomace or in juice extracts, than those in the other analyzed S. aucuparia L. cultivars. While the fruit and juice samples showed higher anthocyanin (ACY) values, the pomace samples had higher hydroxycinnamic acid (HCA) contents on average. The results revealed that the different fractions of selected rowanberry cultivars can be a promising source of antioxidants and polyphenols for further potential applications. It is envisaged that the results of this study will serve in valorizing sweet rowanberry cultivars as value-added functional ingredients for food and non-food applications.Funding: The theme of this research article is based on the ongoing project VALORTECH, which has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation program under grant agreement No. 810630. In addition, funding was received from Mobilitas Pluss ERA-Chair support (Grant No. MOBEC006 ERA Chair for Food (By-) Products Valorisation Technologies of the Estonian University of Life Sciences)

A Comparative Study of Camelina, Canola and Hemp Seed Processing and Products

Processes for the production of protein isolates from Camelina sativa and Cannabis sativa were developed by modifying the procedure used for Brassica napus. Due to the high concentration of mucilage in camelina a water-to seed ratio of 30 had to be used instead of the conventional ratio of 18. A rapid mucilage extraction process using hot, 55â °C water was developed. The final products were compared to the isolates made from Estonian rapeseed flour and canola. Recovery of the isolates was the highest from the Estonian rapeseed (67%), followed by hemp (65%), canola (29%) and camelina (22%). The hemp PPI had the highest protein concentration, 97%, and favourable colour, texture and flavour. Camelina SPI and mucilage absorbed water and oil completely. Viscosity measurements of dried and redissolved mucilage showed the highest values at natural pH and the viscosity increased rapidly above 1% solids concentration.M.A.S