A propriedade aparente no Código civil de 2002

Expõe considerações sobre a propriedade, conceituando-a enquanto um bem. Discorre acerca da propriedade aparente e comenta quatro aplicações da aparência no direito de propriedade. Trata da proteção da aparência como um dos princípios básicos dos direitos reais

Aplicação no brasil da convenção sobre os direitos da pessoa com deficiência

The International Convention on the Rights of Persons with Disabilities replaces the individual, subjective and medical paradigm of the person with mental suffering under the bias of segregation and neutralization of the factual situations with a social model inclusive of human rights, of the promotion of dignity that results in a transcendent turn in the condition of the person with disability, in two manners: a) ensuring access to fundamental rights (housing, health, education); b) reinforcing the private autonomy of the person with disability - even when under a curatorship - by creating and reformulating proportional and flexible legal models that are capable of preserving the space of self care of the subject of such rights, to the extent possible. There is a social context that requires adjustment so that all human beings may actively participate in community life and remain in the center of the decisions that affect them. Legal and sanitary classifications can no longer be based solely on mental health precedents or diagnosis. This new paradigm has an expansive force that spreads into other sectors, requiring a reconfiguration of the limits of the ability to act, the invalidity of business transactions, and the protection of the person and their equity. Incapacity will be a residual, exceptional, and restrictive response used only when the less encumber some alternative of restriction of capacity is inappropriate given the person’s total impossibility of interacting with its environment and expressing their will, and provided that the support system set as initial help for the exercise of capacity is lackin

Säilikpuude elustiku ja säiluvuse seosed raiesmiku ja puu omadustega

Viimastel aastakümnetel pööratakse metsanduses majandusliku tasuvuse kõrval tähelepanu ka säästlikule majandamisele, lähtudes metsa teistest väärtustest, sealhulgas elustikulise mitmekesisuse säilitamisest. Üheks vastavaks rakenduseks on elavate ja surnud puude säilitamine lageraiel, millega püütakse jäljendada looduslike häiringute (metsapõlengud, tormikahjustused) käigus alles jäävaid puid. Säilitatavate puude looduskaitselised eesmärgid on: 1) aidata organismidel üle elada periood järgmise metsapõlvkonna tekkeni, 2) pakkuda spetsiifilisi elupaiku metsaliikidele järgmises metsapõlvkonnas ja häiringuliikidele raiesmikel, 3) suurendada liikide levimisvõimalusi maastikul. Raiel elustiku jaoks säilitatavate elusate puude kohta kasutatakse järgnevas terminit „säilikpuu“, mis ei ole küll kooskõlas Eesti õigusaktidega, kuid vastab mujal maailmas levinud terminoloogiale. Käesolev töö annab ülevaate senistest uurimustest säilikpuude eesmärkide kaupa ja neid mõjutavatest tunnustest, toob välja problemaatilised ja väheuuritud valdkonnad (I) ning täidab ilmnenud teadmistelünki originaaluuringutega (II–IV). Kokkuvõtteartiklis Euroopa ja Põhja-Ameerika 214 uurimusest säilikpuude mõju kohta elustikule (I) leiti valdkondade ebaühtlane kaetus: suurem osa pärineb Põhja-Ameerikast, enamus uurivad säilikpuude lühiajalist mõju ja levimisvõimaluste parandamist maastikul pole uuritud. Metaanalüüsis, kus võrreldi lageraie ja säilikpuudega raie mõju elustikule, ei leitud ühegi liigirühma arvukuse ega liigirikkuse vähenemist säilikpuude jätmise tõttu, kõige rohkem kasu puude jätmisest said linnud ja ektomükoriissed seened (I). Säilikpuude jätmine vähendas kokkuvõtteartiklis käsitletud uurimustest 72% juhtudel raie vahetut kahjulikku mõju elustikule. Säilikpuud suurendasid raiejärgset ellujäämust ektomükoriissetel seentel, epifüütsetel samblikel ja väikestel maapinnaloomadel, kõige vähem parandasid nad eluspüsimist sammaldel ja soontaimedel (I). Sama kinnitas ka uurimus II, kus säilikpuude epifüütsetest samblikest olid kaks aastat pärast raiet kahjustatud keskmiselt 2%, kuid sammaldest 60%. Peaaegu alati parandas säilikpuude jätmine häiringutega kohastunud putukate ja lindude elutingimusi raiesmikel ning uuenenud küpses metsas vanale metsale iseloomulikel liikidel (I). Elustiku säilitamise edukus sõltub olemasolevate uurimuste järgi alati säilikpuu liigist (I), ka uurimus II leidis, et haab (Populus tremula L.) ja saar (Fraxinus excelsior L.) säilitavad samblikke paremini kui teised puuliigid. Säilikpuude suurem hulk (tihedus) suurendab 65% varasema uurimuse järgi nende kasu elustikule (I), mis käesolevas töös leidis kinnitust kaitsekorralduslikult oluliste linnuliikide (aga mitte linnustiku üldarvukus ja -liigirikkuse) puhul (III). Puude ruumilise asetuse mõju pole nii selge, kuigi 50% varasematest uuringutest leidis, et see on elustikule oluline (I). Looduslikke häiringuid jäljendades peaks säilikpuude mõju elustikule sõltuma metsatüübist, mida peetaksegi oluliseks, kuid on vähe uuritud (I). Käesolev töö seda ei kinnitanud: kasvukohatüübi ja säilikpuude arvu koosmõju linnustiku arvukusele ja liigirikkusele ei leitud (III) ja sagedasema häiringurežiimiga kasvukohatüüpides ei säilinud üksikuna jäetud puud paremini (IV). Puude elumust mõjutasid eelkõige puu liik, diameeter, asend raiesmikul, puude tihedus ja avatus (IV). Paremini säilisid kõvalehtpuud(Fraxinus, Ulmus, Quercus, Acer), puud endiste ja praeguste metsaservade servas, suurema raiejärgse tihedusega raiesmikel ja vähem avatud maastikul. Pehmelehtpuudel (Tilia, Alnus, Salix) ja haabadel säilivad paremini suurema diameetriga, kaskedel (Betula spp.) väiksema diameetriga puud. Kuue raiejärgse aasta vältel hukkus raiesmikel kokku 35% puudest, kuid aja jooksul suremus vähenes. Prognoosi kohaselt oleks parima stsenaariumi järgi 100 aasta pärast alles 29% säilikpuudest, halvima järgi 9%. Antud töö põhjal soovitati edaspidiseks kindlale säilikpuude eesmärgile keskenduvaid uuringud just selleks eesmärgiks sobivate liigirühmade kohta. Uuringuid oleks vaja teha maastiku mastaabis ja pikaajalisemana(sealhulgas uude metsapõlve jõudnud säilikpuude kohta) ning võrrelda tuleks looduslikke häiringuid ja puude säilitamist. Praktikas tuleks säilikpuudeks valida kõige tuulekindlamad, arvestades puu liiki ja asendit raiesmikul ning maastikul, samuti kõige jämedamad, et suurendada nende väärtust elustikule. Säilikpuude hulka hektarile tuleks Eestis suurendada, et tagada piisav hulk puid elustiku jaoks nii praegu kui tulevikus.The studies of this thesis were financially supported by the University of Life Sciences (grant 0172100s02 to Hardi Tullus) and Estonian Science Foundation (grant 6457 to Asko Lõhmus and 5257 to Raivo Mänd)

Adaptation and validation of Estonian Smartphone Addiction Scale

Arvestades nutitelefonide laialdast levikut Eestis on vaja mõõtevahendit, mis potentsiaalseid nutitelefonisõltlasi eristaks ja selleks adapteeriti käesolevas töös Kwoni jt (2013) loodud Nutitelefonisõltuvuse Kusimustik (SAS; 33 kusimust) eesti keelde (E-SAS). Komplekti kusimustikke, sh eestikeelse Nutitelefonisõltuvuse Kusimustiku (E-SAS) ja Internetisõltuvuse Testi (Young, 1998) täitsid 766 (N = 596; M =170) täiskasvanut vanuses 18-71 aastat (M = 26.10; SD = 6.73). E-SAS-i psuhhomeetriliste omaduste kontrollimiseks tehti faktoranaluus, dispersioonanaluusid, sisereliaabluse test ning korrelatsioonianaluusid kusimustike vahel. Korrelatsioon E-SAS-i ja E-IAT-i vahel oli r = .62, p < .001, E-SAS-i Cronbachi alfa oli .91, kordustesti korrelatsioon oli r = .88, p < .001, mis koos teiste tulemustega viitab, et E-SAS on reliaabne ja valiidne ning võimaldab enesekohase kusimustiku abil hinnata potentsiaalse nutitelefonisõltuvuse tõsidust

O princípio da boa-fé

Analisa o instituto da boa-fé fazendo um rápido histórico apoiado nos modelos romano, francês e alemão. Em seguida, examina a boa-fé como cláusula geral dos contratos, a relação com o príncipio da dignidade humana, e como modelo no novo Código civil

Kogudus ja kogukond: lingvistilised, teoloogilised ja sotsioloogilised seosed

Congregation and Community: Linguistic, Theological and Sociological ConnectionsThis article focuses on the use of the concepts kogudus (Eng congregation) and kogukond (Eng community) in Estonian Christian tradition and present-day society. The etymology of these words is explored as well as their use in Estonian Bible translations and theology to assist in understanding changes in use of these terms – for example the shift towards preferring community instead of congregation or church. Also, relations between religious fellowship and the wider society are described, thus bringing into discussion the sociological dimension. The latter argues that a Christian congregation, as a relations-building network, is itself a community operating in a wider social framework. Historically, kogudus has denoted a crowd or people, though the Christian meaning – a congregation gathered for worship or members of a local church – has also been strongly present. Kogukond is found to be in wider use in the Estonian language only since the 19th century, partly in relation with administrative changes, referring mainly to inhabitants of a local community or parish. The authors argue that even if these two words have been intertwined in their meaning, the&nbsp; synonymous or near-synonymous use of these concepts is a recent development. Some new church plants refer to their Sunday worship and discussion group as kogukond, reserving the word kogudus for a more abstract Christian fellowship, often including several communities. This may be a result of focus on missional contextualization, as kogukond is more neutral while kogudus has become a part of sacral language. The article concludes that the linguistic, religious and sociological use of these concepts is closely linked and awareness of these aspects helps to make clear the changes in the use of these words, and in related practices.&nbsp

A transexualidade no Direito Privado

The fundamental right of transsexuals to be socially treated according to their gender identity originates from a wide array of civilizing conquests, which began by the recognition of dignity as an intrinsic value of every human being; they have passed through dignity such as the autonomy of every individual, having arrived at the constitutional duty of the democratic state to protect minorities. Because of this multi-centric point of view, the surgical act acquires a new meaning. Instead of clinical prerequisite for changing one?s civil registry, it has been converted into a phase of a long process of conforming one?s sex to one?s gender, progressively revealed in gestures, clothing and hormone treatment and in the web of affective and social relationships constructed by the person in his/her quest for a good life. Following this line of argumentation, the documents will be faithful to one?s human condition, and changing the first name is justified in a prior moment to that when the procedure of physical adequacy materializes in the hands of the physicians. The right to identity passes through the argument of chromosome immutability or the presence of certain genitals, which is the equivalent of confining gender in its morphological element

Coronavirus cases

The author proposes that, in the light of the COVID-19 pandemic, it is necessary to reformulate the notions of liability for medical professionals due to the extraordinary circumstances and risks they are facing during the pandemic. This requires limiting their liability in coronavirus cases, and allowing them to perform certain practices and recommend certain treatments that may not be on the usual protocols. Furthermore, he suggests that it is necessary to reconsider the concept of guilt for medical professionals. However, the proposal does not support the elimination of liability in all cases; for example, in the cases of discrimination or extreme negligence.El autor propone que, en las condiciones de la pandemia del COVID-19, es necesario replantear los supuestos de responsabilidad de los profesionales médicos debido a las circunstancias extraordinarias y los riesgos que asumen durante dicha pandemia. Esto implica limitar su responsabilidad en los casos de pacientes con esta enfermedad y permitirles realizar ciertas prácticas o tratamientos fuera de los protocolos convencionales. Además, propone que es necesario replantear el concepto de culpa para los profesionales médicos. Sin embargo, la propuesta no avala la eliminación de responsabilidad en todos los ámbitos (por ejemplo, en el caso de las prácticas discriminatorias o extremadamente negligentes)