7 research outputs found
Siseveekogud : õpik kõrgkoolidele
Inimeste kõige tavalisemad seosed
siseveekogudega on matkamine,
kalapüük, suplemine, janu
kustutamine ja taimede kastmine.
Et veekogude ääres viibimine
mõjub paljudele rahustavalt, on
jõgedel-järvedel miljonivaadete
kaudu kindel koht ka kinnisvaraäris.
Veekogudeta ei saa läbi
sportlased (purjetajad, sõudjad ja
motohuvilised). Leidub selliseidki
indiviide, keda meelitavad mittesöödavad
või koguni palja silmaga
nähtamatud vee-elanikud. Eesti on väike madal maa, millel on pikk mererand, aga kus leidub ka
palju siseveekogusid. Eriline on kahe suure järve – Peipsi ja Võrtsjärve
– asumine lähestikku. Seisuvete pindala osakaalu järgi kogu riigi
pindalast on Eesti Euroopas pärast Soomet ja Rootsit koos Norraga
kolmandal-neljandal kohal. Eesti ja tema ümbrus on puhta veega seni
niisiis hästi varustatud, kuid see rikkus ühtlasi kohustab veekogusid
heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandama. Ka Eestis on muresid
nii veevarude, veekogude kui nende seisundiga.
Sisevete uurimine on Eestis kestnud juba üle 100 aasta. Seda on süstemaatiliselt
korraldanud nii Looduseuurijate Selts, Tartu Riiklik Ülikool,
Teaduste Akadeemia kui Maaülikool. Suurte järvede kõrval pole
unustatud väikesi järvi ega vooluveekogusid. Uurida vee ja veekogude
omadusi, arendada ja kasvatada nende spetsialiste ongi mõistlik seal,
kus on, mida tundma õppida. Üha enam leitakse seoseid looduslike
ja inimtekkeliste mõjurite ning ökosüsteemide vastuste vahel. Ühtlasi
ühendatakse neid seoseid sotsiaalmajanduslike küsimuste ja looduskaitsega.
Eesti siseveekogude kohta on peale arvukate ja enamasti võõrkeelsete
teadusartiklite ilmunud ka eestikeelseid raamatuid. Siin neist väike loetelu:
väikejärved (Eesti järved, 1968; Mäemets, 1977; Laarmaa jt 2019);
Võrtsjärv (1973, 2003); Peipsi (1999, 2008), vooluveed (Järvekülg jt 2001;
Timm jt 2019). Kalaraamatuid esindavad Mikelsaar (1984) ning Hunt
(2019), veetaimi „Eesti taimede määraja“ (2010). Silmaga nähtavate veeselgrootute
ülevaate pakub Timm (2015). Ülevaatlikku eestikeelset õpikut
siseveekogude ning nende talitlemise kohta seni polnud.
Eesti ülikoolides on kõigil kolmel õppetasandil (bakalaureuse-, magistri- ja
doktoriõpe) õppekavasid, kus vajatakse teadmisi siseveekogudest.
Võõrkeelseid eeskujusid leidub päris mitu, kuid need käsitlevad enamasti
kas ainult hüdrobioloogiat või limnoloogiat. Esimene on elustiku-, teine
keskkonna-alase suunitlusega. Uus õpik sisaldab mõlemaid ning sobib
loodetavasti paljudele loodusteaduslikele ja looduskaitselistele kursustele,
eriti bakalaureusetasemel. Õpik koosneb kolmest suurest alajaotusest:
(1) siseveekogude füüsikalis-keemiline iseloomustus, levik ja teke; (2) elupaigad
veekogudes, olulised elustikurühmad ning nendevahelised suhted;
(3) siseveekogude majandamine, kaitse ja tervendamine. Peamiselt vaadeldakse
Eesti siseveekogusid, aga seda kogu maailma taustal.
Koostajad loodavad, et raamat annab lugejatele nii vastuseid küsimustele
kui ka süvendab huvi sisevete kui kaunite, põnevate ning inimestele
eluliselt oluliste loodusobjektide suhtes.Õpik on valminud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute
koostamine ja väljaandmine (2008–2012)“ raames ning
Eesti Maaülikooli ja Sihtasutuse Archimedes osalisel toel
Kalakasvatusliku taastootmise programm : programm "Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmine (2002-2010)"
TäistekstKäesolev programm on Eesti Vabariigi keskkonnaministri poolt käskkirjaga nr 352,
06.05.2002 kinnitatud juhend kalakasvatusliku taastootmise riikliku poliitika elluviimiseks
Eestis, mis käsitleb kõigi praegu või eeldatavasti lähemas tulevikus Eesti veekogudesse
asustatavate kalade taastootmise põhimõtteid ja näitab ära kaitset vajavate
(ohustatud) kalade taastootmise riikliku finantseerimise prioriteedid ning kalapüügivõimaluste
laiendamiseks vajalike kalade asustamiste toetamise prioriteedid.
Programmis toodud asustusmahud ja kohad on soovituslikud ja lähtuvad
2001. aastal prognoositud reaalsetest võimalustest.Taustanalüüs. Kalavarud on tähtis taastuv loodusvara, mille kasutamine peab olema kooskõlas nii
rahvusvaheliselt kui Eestis heaks kiidetud säästva arengu põhimõtetega. Eesti säästva
arengu seadus sätestab, et loodusvarade säästva kasutamise eesmärgiks on tagada
inimest rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid elukeskkonda
oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades.
Kalade arvukuse säilitamise või suurendamise põhimõttelised võimalused on: 1) püügi
reguleerimine kalapüügieeskirjas määratud piirangutega (keeluajad ja -piirkonnad,
lubatud püünised ja alammõõt jne) ja püüniste arvu või kalakoguse limiteerimisega;
2) elukeskkonna (eeskätt sigimisvõimaluste) kaitse, parandamine või taastamine;
3) kalakasvatuslik taastootmine (kalakasvandustes üleskasvatatud noorkalade asustamine
veekogudesse, edaspidi lühendatult taastootmine). Viimane on kulukas tegevus,
mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Kalade kaitsemeetmed on
sätestatud mitmetes õigusaktides ja dokumentides. Loodusliku mitmekesisuse kaitse
huvides on Eestis vastu võetud mitmeid programme, mis puudutavad ka kalu. Igakülgsete
kaitsemeetmete väljatöötamine jätkub seoses Eesti ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse
poliitika harmoniseerimisega. Tehistingimustes peetud loomade loodusesse
laskmine (seega ka kalade asustamine kalakasvandustest) toimub loomastiku
kaitse ja kasutamise seaduse § 19 järgi keskkonnaministri poolt kinnitatud programmi
alusel. Käesolevas programmis on koondatud tähelepanu ohustatud ja majanduslikult
kasutatavate kalaliikide arvukuse suurendamisele kalakasvatusliku taastootmise
kaudu.
Eesti 74 kalaliigist (Saat, 1992) on 8 inimtegevusest ohustatud (neist 4 on looduskaitse
all), veel 4 liigi arvukus oleneb tugevasti inimtegevusest. Osa ohustatud liikidest
on samal ajal kalanduslikult tähtsad ja neid püütakse pidevalt. Eestis on ka 7 liiki
Euroopa Liidus (EL loodusdirektiivi alusel) ohustatuks loetud ja kaitstavaid kalu (sh
kolm sõõrsuuliiki), mis on meil kas harva esinevad eksikülalised või pole siin otseselt
ohustatud. Kalavarude suurendamiseks ja püügivõimaluste loomiseks taastoodetakse
või on toodetud 5 mitteohustatud liiki. Majanduslikult kasutatavate veeorganismide
hulka kuulub peale kalade ka inimtegevusest ohustatud jõevähk, mistõttu sellekohaseid
probleeme käsitletakse käesolevas dokumendis koos kaladega. Sellise mitmekesisuse
tõttu tuleb vaadelda Eestis riiklikku kaitset ja taastootmist vajavaid kalaliike
rühmadena, mille suhtes rakendatavad meetmed ja riikliku toetamise vajadus on
erinevad. Forelli ja siia liigisiseseid vorme käsitletakse nende ökoloogia erinevuste
tõttu eraldi
Ohustatud sh kaitsealuste ja vääriskalaliikide seisundi parandamiseks vajalikud meetmed ja eelistatud tegevused
Eesti kalavaru, sh vähivaru kasutamine peab olema kooskõlas nii rahvusvaheliselt kui Eestis heakskiidetud säästva arengu põhimõtetega. Loodusvarade säästva kasutamise eesmärk on inimest rahuldava elukeskkonna ja majanduse arenguks vajalike ressursside tagamine, sealjuures oluliselt kahjustamata elukeskkonda ning säilitades looduslikku mitmekesisust. Kalavaru kaitset ja suurust saab mõjutada püügi reguleerimisega, elukeskkonna kaitse, parandamise või taastamisega ning kalakasvatusliku taastootmise abil. Viimane neist on kulukas tegevus, mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Selleks on vajalik kalavarude taastootmise tegevuskava. Tegevuskava koostamisel on lähtutud Eesti ja rahvusvahelistest valdkondlikest dokumentidest arvestades seejuures hetkeolukorda, kalavarude seisundit ja taastamise vajadust ning olemasolevaid võimalusi.
Tegevuskava eesmärk on kalakasvatusliku taastootmise abil parandada ohustatud sh kaitsealuste kalaliikide seisundit ja suurendada nende arvukust, luues avaramad võimalused ka vääriskalaliikide püügiks Eestis. Tegevuskava elluviimist koordineerib ja selle eest vastutab Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond. Vastutav koordinaator koos tegevuskava täitjatega koostab iga nelja aasta tagant tegevuskava täitmise kokkuvõtte. Vastavalt saavutatud tulemustele ja ilmnenud puudustele muudetakse kava, et korrigeerida kalakasvatusliku taastootmise suundasid kalavarude olukorra parandamiseks ja bioloogilise mitmekesisuse hoidmiseks.Programmi koostamist finantseeris Keskonnainvesteeringute Kesku
Meriforelli, jõesilmu ja siirdelise eluviisiga mageveekalade sigimistingimuste parandamine Loode-Eesti jõgedes, I etapp : projekti (viitenumber 931214780022) tegevusaruanne
Perioodil 07.08.2013 august kuni 2014 juuli teostati väliuuringud kõigil projektiga hõlmatud
vooluveekogudel (Kloostri jõgi, Veskijõgi, Nõva jõgi, Riguldi jõgi, Höbringi oja, Vanaküla
kraav, Ogerna peakraav), eesmärgiga täpsustada kalade kudetingimuste parandamise vajadusi
ja võimalusi. Ühtlasi olid uuringud vajalikud hanke „Topogeodeetiliste ja ehitusgeoloogiliste
uuringute läbiviimine, projektlahenduste koostamine, keskkonnamõjude hindamiste
läbiviimine, ehitustööde hankedokumentide koostamine kalade kudetingimuste parandamiseks
Loode-Eesti jõgedes“ ettevalmistamiseks.
Välitöid tehti kokku 30 päeval. Enamikku potentsiaalsetest kudealadest ning kriitilistest kohtadest kalade kuderände teedel
uuriti korduvalt erinevate jõe veetasemete tingimustes, sest ainult sel moel oli võimalik
veenduda, et kavandatud meetmed oleks tõesti asjakohased. NB! Suurvee ja madalvee aegne
vooluhulk enamikus Eesti jõgedes, sh Loode-Eesti jõgedes, erineb sadades kordades, seetõttu
on hüdroloogilised olud eri aegadel ühes ja samas kohas sageli täiesti erinevad. Kudealade
puhul on oluline, et kaladele oleks tagatud sinna pääs nende peamistel rändeperioodidel, et
suurvesi koelmualasid ei kahjustaks ning, et noorjärkude elupaigad kudealade juures säilitaksid
oma funktsionaalsuse ka jõe veetaseme alanedes ning madalvee oludes.
Välitööde käigus selgus vajadus hõlmata lisaks algselt kavandatule uuringutega ka Kloostri jõe
suudmepiirkonna lisaharud: Piskjõe peakraav, Karilepa oja ja Saeveski peakraav ning Riguldi
jõe lisaharu Leidissoo peakraav.
Alljärgnevalt võetakse veekogude kaupa kokku uuringute tulemused ning tuuakse välja
täpsustatud tegevused, mis uuritud jõgedes kalade kudetingimuste parandamise seisukohalt
hinnati kõige olulisemateks
Jõeforelli ja harjuse elupaikade inventuur Elva ja Väikese Emajõe jõestikes : KIK Kalandus programmi projekti nr 12876 aruanne
Käesolev uuring on ühelt poolt jätk pikaajalistele forellijõgesid hõlmanud uuringutele, mis viidi läbi aastatel 2007–2015 ning mille eesmärgiks oli ajakohase ja adekvaatse ülevaate saamine meriforelli praegusest olukorrast Eesti jõgedes. Nende uuringute käigus uuriti kokku 169 vooluveekogu ning saadi tervikuna hea ülevaade enamikust meie meriforelli kudejõgedest.
Teiselt poolt on senini kas täielikult või peaaegu täielikult jäänud uurimata enamik meie sisemaa lõhelaste elupaikadest, mida asustavad jõeforelli- ja harjuseasurkonnad ning millest paljud on looduskaitseseaduse (§ 51) alusel kaitstavad. Neist jõgedest teame me tänase päevani suhteliselt vähe, enamasti on seal tehtud seni vaid üksikuid katsepüüke. Käesolev uuring teebki algust selle lünga täitmisega.
Käesolevas aruandes käsitletakse uuringuid, mis viidi läbi 2016. ja 2017. aastal Väikese Emajõe ja Elva jõestikes. Uuringutega hõlmati järgmised 13 vooluveekogu: Väike Emajõgi, Visela, Antsla, Ärnu jõgi, Piiri oja, Elva jõgi, Tinni, Laguja, Ilusa, Illi, Varespalu, Voika ja Nõo oja. Kõiki vooluveekogusid uuriti ulatuses, mis katab täielikult jõeforellile ja harjusele sobivad elupaigad neis vooluveekogudes. Mitmetes uuritavates jõgedes oli jõeforelli esinemine varasemast teada. Harjuse kohta on teada tema varasem esinemine Elva jões, samuti aga see, et viimasel saja aasta jooksul harjust enam Elva jõest pole leitud. Väikse Emajõe veesüsteemist harjuse varasema esinemise kohta andmed küll puuduvad, kuid samas esineb ta senini kõrval asuvas Õhne jõestikus. Seega oli töö üheks eesmärgiks hinnata ka harjuse taasasustamise võimalusi nii Elva jõkke kui ka miks mitte Väikesesse Emajõkke.
Uuringuid teostas Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskus, töödes osalesid Rein Järvekülg, Raul Pihu, Lauri Pensa, Ado Sinimets, Ott Järvekülg.SA Keskkonnainvesteeringute Kesku
Behaviour and mortality of downstream migrating Atlantic salmon smolts at a small power station with multiple migration routes
Salmon smolts were released upstream of a run‐of‐river hydropower site and recaptured downstream for inspection. Descending fish behaviour through three possible migration routes (turbines, fishway, spillway) was analysed using telemetry, fyke nets and diving. Tagged smolts did not follow the main water flow; over 70% used the fishway, which received only about 10% of the flow. The turbines received about 80% of the water, but <25% of the smolts. Smolts were not fully stopped from entering the turbines by the 25‐mm bar racks. Mortality of smolts passing through the Kaplan turbines was at minimum 36%. No mortality was found in fish moving through the fishway or spillway. This shows that small and fast‐rotating Kaplan turbines can cause relatively high mortality. No mortality in alternative migration routes resulted in a total mortality for descending smolts at the hydropower station of 8.5%, emphasising the importance of providing functional alternative migration routes. acoustic telemetry, delayed mortality, diel activity, fish passage, Kaplan turbine, salmon managemen