Inimeste kõige tavalisemad seosed
siseveekogudega on matkamine,
kalapüük, suplemine, janu
kustutamine ja taimede kastmine.
Et veekogude ääres viibimine
mõjub paljudele rahustavalt, on
jõgedel-järvedel miljonivaadete
kaudu kindel koht ka kinnisvaraäris.
Veekogudeta ei saa läbi
sportlased (purjetajad, sõudjad ja
motohuvilised). Leidub selliseidki
indiviide, keda meelitavad mittesöödavad
või koguni palja silmaga
nähtamatud vee-elanikud. Eesti on väike madal maa, millel on pikk mererand, aga kus leidub ka
palju siseveekogusid. Eriline on kahe suure järve – Peipsi ja Võrtsjärve
– asumine lähestikku. Seisuvete pindala osakaalu järgi kogu riigi
pindalast on Eesti Euroopas pärast Soomet ja Rootsit koos Norraga
kolmandal-neljandal kohal. Eesti ja tema ümbrus on puhta veega seni
niisiis hästi varustatud, kuid see rikkus ühtlasi kohustab veekogusid
heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandama. Ka Eestis on muresid
nii veevarude, veekogude kui nende seisundiga.
Sisevete uurimine on Eestis kestnud juba üle 100 aasta. Seda on süstemaatiliselt
korraldanud nii Looduseuurijate Selts, Tartu Riiklik Ülikool,
Teaduste Akadeemia kui Maaülikool. Suurte järvede kõrval pole
unustatud väikesi järvi ega vooluveekogusid. Uurida vee ja veekogude
omadusi, arendada ja kasvatada nende spetsialiste ongi mõistlik seal,
kus on, mida tundma õppida. Üha enam leitakse seoseid looduslike
ja inimtekkeliste mõjurite ning ökosüsteemide vastuste vahel. Ühtlasi
ühendatakse neid seoseid sotsiaalmajanduslike küsimuste ja looduskaitsega.
Eesti siseveekogude kohta on peale arvukate ja enamasti võõrkeelsete
teadusartiklite ilmunud ka eestikeelseid raamatuid. Siin neist väike loetelu:
väikejärved (Eesti järved, 1968; Mäemets, 1977; Laarmaa jt 2019);
Võrtsjärv (1973, 2003); Peipsi (1999, 2008), vooluveed (Järvekülg jt 2001;
Timm jt 2019). Kalaraamatuid esindavad Mikelsaar (1984) ning Hunt
(2019), veetaimi „Eesti taimede määraja“ (2010). Silmaga nähtavate veeselgrootute
ülevaate pakub Timm (2015). Ülevaatlikku eestikeelset õpikut
siseveekogude ning nende talitlemise kohta seni polnud.
Eesti ülikoolides on kõigil kolmel õppetasandil (bakalaureuse-, magistri- ja
doktoriõpe) õppekavasid, kus vajatakse teadmisi siseveekogudest.
Võõrkeelseid eeskujusid leidub päris mitu, kuid need käsitlevad enamasti
kas ainult hüdrobioloogiat või limnoloogiat. Esimene on elustiku-, teine
keskkonna-alase suunitlusega. Uus õpik sisaldab mõlemaid ning sobib
loodetavasti paljudele loodusteaduslikele ja looduskaitselistele kursustele,
eriti bakalaureusetasemel. Õpik koosneb kolmest suurest alajaotusest:
(1) siseveekogude füüsikalis-keemiline iseloomustus, levik ja teke; (2) elupaigad
veekogudes, olulised elustikurühmad ning nendevahelised suhted;
(3) siseveekogude majandamine, kaitse ja tervendamine. Peamiselt vaadeldakse
Eesti siseveekogusid, aga seda kogu maailma taustal.
Koostajad loodavad, et raamat annab lugejatele nii vastuseid küsimustele
kui ka süvendab huvi sisevete kui kaunite, põnevate ning inimestele
eluliselt oluliste loodusobjektide suhtes.Õpik on valminud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute
koostamine ja väljaandmine (2008–2012)“ raames ning
Eesti Maaülikooli ja Sihtasutuse Archimedes osalisel toel