Kroonilise prostatiidi etiopatogeneetilisi aspekte: mükoplasmad, korüneformsed bakterid ja oksüdatiivne stress

The dissertation elucidates the causes and mechanisms behind chronic prostatitis. Of potential causes, the dissertation focuses upon mycoplasmas and coryneform bacteria that are not detected during routine analyses. Of disease mechanisms, the dissertation focuses upon oxidative stress, a likely propagator of the disease. Coryneforms form an important part of urogenital polymicrobial community in both healthy men and prostatitis patients but in patients a clearly wider spectrum of the species is present in the urogenital tract. Urogenital tract coryneforms are often resistant to clindamycin, erythromycin, nitrofurantoin, tetracyclin and common anti-prostatitis drug norfloxacin while these bacteria were always or virtually always susceptible to penicillins and TMP/SMX. There were differences in species composition of mycoplasmas as well. The species that most clearly associated with prostatitis were Ureaplasma parvum and Corynebacterium group G. In prostatitis patients, oxidative stress is present both locally and systemically and it consists of not only increased levels of oxidation products and pro-oxidants but reduced antioxidant levels as well. In the discussion part of the dissertation, there is a proposed scheme of pathogenesis where oxidative stress is used to tie the well-known pathogenetic mechanisms (infectious, autoimmune and neuromuscular) together into a pathogenetic circle.Dissertatsioon keskendub kroonilise prostatiidi ehk eesnäärmepõletiku tekkepõhjuste ja mehhanismide väljaselgitamisele. Uurimuses käsitletakse prostatiidi võimalikke tekitajaid – korünebaktereid ja mükoplasmasid, mida rutiinsete mikrobioloogiliste külvide käigus ei avastata, samuti oksüdatiivset stressi kui haiguse kulgu vahendavat mehhanismi. Korüneformsed bakterid on suguteede polümikroobse koosluse oluline osa nii tervetel kui ka prostatiidiga patsientidel, ent nende liikide spekter on patsientidel märksa laiem kui tervetel meestel. Nende bakterite antibiootikumtundlikkuse määramisel ilmnes sageli resistentsus klindamütsiini, erütromütsiini, nitrofurantoiini, tetratsükliini ja prostatiidi raviks sageli kasutatava norfloksatsiini suhtes, samas kui need tüved olid alati või peaaegu alati tundlikud penitsilliinide ja TMP/SMX suhtes. Ka mükoplasmade liigilises koostises leiti prostatiidi-patsientide ja tervete vahel erinevusi. Kõige selgemini seostusid prostatiidiga Ureaplasma parvum ja Corynebacterium group G. Oksüdatiivne stress esineb prostatiidipatsientidel nii lokaalselt kui ka süsteemselt ning seisneb nii vähenenud antioksüdantide hulgas kui ka suurenenud oksüdatsiooniproduktide ja pro-oksüdantide hulgas. Dissertatsiooni diskussioonis on esitatud skeem, mis integreerib oksüdatiivse stressi abil suletud patogeneesiringiks senised olulisemaks peetud patogeneesimehhanismid (infektsioon, autoimmuunsus ja närvi-lihashäire)

Pseudomonas aeruginosa antibiootikumiresistentsus 21. sajandil

Pseudomonas aeruginosa on patogeen, mis tõmbab tähelepanu eelkõige oma võimega muutuda antibiootikumide suhtes resistentseks. See protsess on aastakümneid olnud kiirem meie võimest vastata uute antibiootikumidega. Ülevaateartiklis on keskendutud pärast põgusat infektsioonitüüpide ja Eesti resistentsusmäärade tutvustamist resistentsusmehhanismidele, nende olulisuse selgitamisele ning seejärel P. aeruginosa infektsioonide raviviisidele. Osa raviviise on jõudnud kliinilisse praktikasse või on vajaduse korral kohe rakendatavad (diagnostika, ravimite annustamise ja kombineerimise vallas, mittefarmakoloogiline ravi). Eesti Arst 2015; 94(9):530–53

Kas prostatiidi sümptomid võivad tuleneda närvikoe oksüdatiivsest stressist?

Sissejuhatus. Kroonilise mittebakteriaalse prostatiidi ehk kroonilise väikevaagnavalu sündroomi tekkeviis on osaliselt teadmata. Prostatiidi klassifikatsioon sisaldab erinevaid kliinilisi seisundeid, kaasa arvatud sümptomid ilma põletikuta ja põletik ilma sümptomiteta. Prostatiidi etioloogia kohta on mitmeid teooriaid (infektsioon, autoimmuunsus, närvi-lihasehäire) ning pakutud erinevaid tekkemehhanisme (uriini refluks, närvi-lihasehäire, uroepiteeli düsfunktsioon), kuid selged ühendavad lülid nende vahel puuduvad. Selleks ühenduslüliks võib olla oksudatiivne stress (OxS). Eesmärk. Anda ülevaade uuest hüpoteesist, mis käsitleb kroonilise prostatiidi ehk kroonilise väikevaagnavalu sündroomi tekkemehhanismi. Hüpotees. Süsteemse OxS tulemusena tekivad 8-isoprostaanid, mis erituvad uriiniga ja põhjustavad kusemishäireid kusepõit ja ureetrat kontraheeriva toime tõttu. Primaarsete sensoorsete aferentide perifeersete jätke stimuleerimine on piisav, et tekitada mitokondrite liigaktiveerimisest seljaaju OxS. Seljaaju OxS võib omakorda anda signaali perifeeria suunas just sellesama primaarse sensoorse aferendi kaudu, kuna seljaajus tekkivad OxS metaboliidid, sh elektrofiilsed tsüklopentenoon-isoprostaanid (cp-IP), võivad tekitada valu, toimides primaarse sensoorse aferendi tsentraalse jätke valuretseptoritesse. See patogeneesikomponent võib olla oluline ühendusluli väikevaagna elundites toimuvate biokeemiliste muutuste ja patsiendi kaebuste vahel. Eesti Arst 2012; 91(2):94–9

Sperma mikrofloora kroonilise prostatiidi korral

Krooniline prostatiit on sage, kuid halvasti uuritud haigus, mille etioloogia on suuresti teadmata. Patsientidel leitakse prostata-spetsiifilistest materjalidest ainult ühel juhul kümnest traditsioonilisi uropatogeene (Enterobacteriaceae või Enterococcus), üheksal juhul kümnest jääb haigusetekitaja leidmata. Meie eesmärgiks oli selgitada välja seosed prostatiidi ja rutiinse diagnostika raamidest väljapoole jäävate mikroobide vahel nagu anaeroobsed bakterid, mükoplasmad ning korüünebakterid. Selleks tehti komplekssed mikrobioloogilised uuringud prostatiidipatsientidel ja kontrolluuritavatel. Tööst selgus, et prostatiidipatsientide spermas esinevad arvukad polümikroobsed kooslused, kus on oluline osakaal anaeroobsetel bakteritel ning kus mikroorganismide kontsentratsioon ning erinevate liikide arv on oluliselt suuremad kui kontrolluuritavatel. Ka mükoplasmasid leidub prostatiidipatsientide spermas oluliselt sagedamini ning teatud liigid – Ureaplasma parvum ja Mycoplasma genitalium – seostusid oluliselt haigusega. Korüneformsetest bakteritest esines prostatiidipatsientidel oluliselt sagedamini Corynebacterium’i G-grupi omi, lisaks leidus neil märksa rohkem korüneformide liike suures kontsentratsioonis. Korüneformsed bakterid on vähetundlikud prostatiidi ravis sageli kasutatavate fluorokinoloonide suhtes, kuid nad on tundlikud penitsilliinide ja TMP/SMX suhtes. Eesti Arst 2010; 89(2):83−9

Coryneform bacteria in human semen: inter-assay variability in species composition detection and biofilm production ability

Background: Coryneform bacteria constitute an important segment of male urogenital microbiota. They have been generally considered as saprophytes, although some species have been associated with prostatitis as well. At the same time, biofilm infections have been suspected as a cause of prostatitis. Objective: To identify a set of coryneform bacteria isolated from semen of either healthy men or prostatitis patients applying different methods to reveal inter-assay variability and to determine their ability of adhesion and biofilm production. Design: Coryneform bacteria were identified by API Coryne 2.0 biochemical identification system and 16S rDNA sequencing using different primer sets. Quantitative assessment of biofilm production was performed using crystal violet binding assay method. Results: The most common species were Corynebacterium seminale, C. minutissimum, and Dermabacter hominis. Altogether 14 species and related genera were found. We observed the best inter-assay agreement when identifying C. seminale. Biofilm was observed in 7 out of 24 strains. The biofilm-producing strains belonged to Arthrobacter cumminsii, Dermabacter hominis, C. minutissimum, and Actinomyces neuii. No differences were found between the strains originating from prostatitis patients and healthy men. Dermabacter hominis strains were more potent biofilm producers than C. seminale strains (p=0.048). Conclusions: We can conclude that a wide variety of coryneform bacteria can be found from the male genital tract, although their exact identification is problematic due to insufficient representation in databases. Nearly one third of the strains are able to form biofilm that may give them an advantage for surviving several host- and treatment-related conditions

Synthesis of Novel Saccharide Hydrazones

<div><p></p><p>Synthesis of important heterocyclic hydrazine derivatives N-aminopyrrolidine, N-aminopiperidine, and N-aminoazepane from hydrazine hydrate and dihalogenides were examined and optimized. These heterocyclic hydrazine derivatives were used in condensation reactions with six different monosaccharides to form corresponding hydrazones. Biological evaluations of these novel compounds, which are simple acyclic nucleoside analogs, were done. L-Arabinose N-aminoazepane hydrazone showed minor anti-HIV activity, giving a starting point for further structural modifications.</p></div