Sympathy and Gender in George Eliot's The Mill on the Floss and W.M: Thackeray's Vanity Fair

Selle magistritöö üldiseks eesmärgiks on uurida Victoria ajastu realismis olulist kohta omava kaastunde mõistet. George Eliot nägi kaastunde kujundamises ning lugejate maailmapildi avardamises ilukirjanduse peamist eesmärki. Võib väita, et sarnased väärtused iseloomustasid tolle ajastu realismi ka üldisemalt. Töö peamised argumendid põhinevad arusaamal, et kaastunne ei ole pelgalt emotsioon, vaid kannab endas kultuurilisi väärtusi, eelkõige valitsevat ideoloogiat. Selles magistritöös keskendutakse seega viktoriaanlikele soorollidele ning neid kujundanud keskklassi ideoloogiale. Analüüsitakse kahte 19. sajandi keskpaiga romaani, milleks on George Elioti „Veski Flossi jõel” ja W. M. Thackeray „Edevuse laat”. Eesmärgiks on näidata, kuidas lugejas kaastunde tekitamise (või mittetekitamise) läbi avaldatakse samaaegselt ka arusaamu valitseva soolisuse ideoloogia kohta. Sissejuhatus antakse põgus ülevaade kaastunde olulisusest 19. sajandi realismis, tutvustatakse Elioti ja Thackeray teoseid ning mõningaid nende analüüsimiseks vajalikke eelteadmisi ja väiteid. Esimeses peatükis keskendutakse peamiselt kultuurilisele ja ideoloogilisele kontekstile. Esmalt tutvustatakse viktoriaanlikke soorolle. Peatüki teises osas antakse ülevaade 19. sajandil aset leidnud muutustest teaduses, religioonis, majanduses ja tehnoloogias ning nendega kaasnenud hirmudest ja kahtlustest, millest kasvas välja ka inimkonna ühtsuse rõhutamise idee ning sellega seotud kaastunde mõiste. Järgnevalt kirjeldatakse täpsemalt kaastunde mõistet, määratletakse selle võime kanda endas ideoloogiat ning tutvustatakse mõningaid viise, kuidas kaastunnet lugejas kujundatakse. Teises peatükis võrreldakse Thackeray ja Elioti teoseid lähtudes eelnevalt välja toodud ideedest kaastunde ja ideoloogia seotuse osas. Vaadeldakse peamisi tegelasi ja seda, kas romaan julgustab lugejat kaasa tundma või mitte ning milliseid viiteid viktooriaanlikele soorollidele sellisest käsitlusest tuletada võib. Analüüsi põhilised tulemused leiab kokkuvõttest

Tegevusteraapia – kas ikka veel uus eriala?

Tegevusterapeudid on tegevuse ja tegevusvõime edendamise spetsialistid, kel on kõrgharidus. Neid on koolitatud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis aastast 2000. Eriala on kiiresti arenenud ja tegevusterapeute töötab nüüdseks nii rehabilitatsioonikeskustes, haiglates, tugikeskustes, hooldekodudes kui ka abivahendikeskustes; nii laste, noorukite, täiskasvanute kui ka eakatega, kellel on funktsiooni- või tervisehäire, näiteks neuroloogilised, ortopeedilised, traumaatilised või reumatoloogilised probleemid. Tegevusterapeutide tööga rahulolu uuringust selgus, et vastajad olid rahul oma elukutse ja töökoha valikuga. Töötavaid tegevusterapeute iseloomustab kuus faktorit: head suhted kolleegidega, ülekoormus tööl, motiveeritus, pettumus (eelkõige töötasuga), iseseisvus ning emotsionaalselt raske töö. Samal ajal on nad rahul oma valitud elukutsega.Eesti Arst 2014; 93(9):541–54

Tissue-specific and neural activity-regulated expression of human BDNF gene in BAC transgenic mice

<p>Abstract</p> <p>Background</p> <p>Brain-derived neurotrophic factor (BDNF) is a small secreted protein that has important roles in the developing and adult nervous system. Altered expression or changes in the regulation of the BDNF gene have been implicated in a variety of human nervous system disorders. Although regulation of the rodent BDNF gene has been extensively investigated, <it>in vivo </it>studies regarding the human BDNF gene are largely limited to postmortem analysis. Bacterial artificial chromosome (BAC) transgenic mice harboring the human BDNF gene and its regulatory flanking sequences constitute a useful tool for studying human BDNF gene regulation and for identification of therapeutic compounds modulating BDNF expression.</p> <p>Results</p> <p>In this study we have generated and analyzed BAC transgenic mice carrying 168 kb of the human BDNF locus modified such that BDNF coding sequence was replaced with the sequence of a fusion protein consisting of N-terminal BDNF and the enhanced green fluorescent protein (EGFP). The human BDNF-BAC construct containing all BDNF 5' exons preceded by different promoters recapitulated the expression of endogenous BDNF mRNA in the brain and several non-neural tissues of transgenic mice. All different 5' exon-specific BDNF-EGFP alternative transcripts were expressed from the transgenic human BDNF-BAC construct, resembling the expression of endogenous BDNF. Furthermore, BDNF-EGFP mRNA was induced upon treatment with kainic acid in a promotor-specific manner, similarly to that of the endogenous mouse BDNF mRNA.</p> <p>Conclusion</p> <p>Genomic region covering 67 kb of human BDNF gene, 84 kb of upstream and 17 kb of downstream sequences is sufficient to drive tissue-specific and kainic acid-induced expression of the reporter gene in transgenic mice. The pattern of expression of the transgene is highly similar to BDNF gene expression in mouse and human. This is the first study to show that human BDNF gene is regulated by neural activity.</p

Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslik uuring – traditsiooniline elulaad: põllumajandus. Lõpparuanne

Uuringu eesmärk on kirjeldada Lahemaa rahvuspargi põllumajandusega seotud ajaloolisi traditsioone, hinnata karjakasvatuse hetkeseisundit ja potentsiaali ning välja töötada kaitsekorralduslikud meetmed karjakasvatuse toetamiseks. Uuringus lähtutakse Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidest kultuuripärandi, pärandkultuurmaastike ja traditsioonilise põllumajanduse vallas (Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri) ning Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavast 2016–2025. Vajadus teha uuring on kohaliku kogukonnaga läbi arutatud nii Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava koostamise ajal kui ka Lahemaa rahvuspargi koostöökogus. Varasemalt on läbi viidud uuring Lahemaa ajaloolise maakasutusega seotud väärtuste kaitsemeetmete väljatöötamiseks (Jagomägi jt, 2010). Kaardianalüüs näitas, et põllumajandustegevusest mõjutatud maastike pindala Lahemaa rahvuspargis võib hinnanguliselt olla 20 000 hektarit (38% rahvuspargi maismaa pindalast). Kogu Lahemaad hõlmav digitaalne andmebaas aga ei näita traditsioonilist maakasutust: milline oli heina- ja karjamaade suhe, puurindega rohumaade osakaal jm. Ajaloolise põllumajandusmaastiku säilitamiseks on vaja tunda traditsioonilist maakasutust, aga ka karjamaade ja karjakasvatuse hetkeseisundit ja potentsiaali ning rohumaade saagikust. Teave Lahemaa rahvuspargi maakasutuse piirkondlikest erijoontest võimaldab piirkonnale omast maakasutust jätkata. Uuring teostati lähteülesande (lisa 1) alusel, mis kooskõlastati Keskkonnaametiga 10. märtsil 2017. Uuringu esimeses osas esitatakse ajalooline ülevaade. Selle koostamisel kasutati arhiivi- ja kirjandusallikaid, andmebaase, fotokogusid ja varasemaid alusuuringuid, tehti intervjuusid. Digitaliseeriti kaartidelt Lahemaa kraavidega seotud muudatused (seisuga 2004–2009, 1978–1989, 1935–1939) täienduseks senisele ajaloolise maakatte andmebaasile. Rohumaade ajaloolise leviku teadasaamiseks kasutati 1939. aasta põllumajandusloenduse käigus koostatud talundilehti. Kohalike elanike hoiakute ja valmisoleku väljaselgitamiseks korraldati 2019. aasta maist kuni oktoobrini küsitlus. Karjamaade saagikuse kindlakstegemiseks määrati valitud proovialadel 2019. aasta juunist kuni detsembrini rohumaade tootlikkus ja toiteväärtus nii sisemaa- kui ka rannakülades. Projekti vahetulemusi tutvustati Lahemaa rahvuspargi koostöökogu koosolekutel ja karjakasvatuse seminaridel. Toimunud koosolekute ja seminaride täielik loetelu ja videoprotokollide lingid on lisatud aruandele (lisa 2). Koosolekutel tehti kindlaks maahooldusega seotud probleemid (lisa 13). Kogutud lähtematerjalide, teostatud välitööde, küsitluse tulemuste ja arutelude alusel koostati käesolev lõpparuanne. Uuring koosneb kaheksast peatükist ja kolmeteistkümnest lisast. Esimeses peatükis kirjeldatakse uuringu metoodikat. Teises peatükis tutvustatakse põllumajanduse ja karjakasvatuse ajaloolisi traditsioone Lahemaal. Kolmandas peatükis antakse ülevaade põllumajandustraditsioonidest ja -tavadest uuringus hõlmatud pilootaladel. Neljandas peatükis kirjeldatakse karjamaade hetkeseisundit ja potentsiaali Lahemaal. Viiendas peatükis käsitletakse rohumaade toiteväärtuse ja saagikuse analüüsi tulemusi ning kuuendas peatükis hinnatakse kohalike elanike valmisolekut karjakasvatuse edendamiseks. Seitsmendasse peatükki on koondatud loomakasvatust takistavad tegurid Lahemaal. Kaheksandast peatükist leiab kaitsekorralduslikud meetmed (majandusmudelid, soovitused kariloomade valikuks, ettepanekud toetuste ja õigusraamistiku parendamiseks, koosluste taastamise soovitused, kogukonna kaasamise meetodid). Uuringu osaks on ETAKi baasil loodud Lahemaa kraavide kiht (Lahemaa_veed_jooned.tab). Karjakasvatuse küsitluse tulemused Exceli tabeli vormis ning rendimaade ja -loomade kohta kogutud andmed kaardikihina (huvipuntid_kokku.tab) antakse üle Keskkonnaametile. Uuringus osalenud pilootalade omanikele antakse üle arhiivi- ja kaardimaterjalid, mida uuringu aruanne ei sisalda. Uuringu viis läbi Eesti Maaülikool ajavahemikus mai 2018 kuni november 2019. Uuringu koostamisel osalesid Jaak Kliimask, Mari Nõmmela, Janar Raet, Maaria Semm, Eva-Lena Sepp, Kalev Sepp ja Pille Tomson Eesti Maaülikoolist. Projekti alguses moodustati töögrupp, kuhu olid kaasatud Keskkonnaameti (KeA), kogukondade ja pilootalade esindajad. Töögruppi kuulusid Marti Hääl, Imbi Jäetma, Ave Paulus (KeA), Diana Pärna, Ennu Tšernjavski ja Maret Vildak (KeA). Aruande koostajad tänavad riigimaade andmete esitamise eest RMK looduskaitseosakonna juhatajat Kaupo Kohvi ja konsultatsioonide eest Katrin Jürgensit ja Kristiina Jürisood (KeA), Meelis Otsa ja Andres Olti (EMÜ söötmisteaduse õppetool), Stephen J. G. Halli (Lincolni ülikool, EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli külalisprofessor), Karula rahvuspargis tegutsevat lambakasvatajat Mats Meristet ja pilootalade maaomanikke Imbi ja Taavi Jäetmad, Diana ja Arno Pärna, Ennu ja Marje Tšernjavskit ning Kaie ja Taavi Ustavit. Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13675).Käesolevale aruandele palun viidata järgmiselt: Semm, M., Tomson, P., Raet, J., Nõmmela, M., Kliimask, J., Sepp, E-L., Sepp, K. (koost). 2019. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslik uuring – traditsiooniline elulaad: põllumajandus. Lõpparuanne. Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu.Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13675)

Lastekirurgia Eestis

Iseseisev lastekirurgia osakond loodi 1962. a Tallinna Vabariiklikus Haiglas ning Tartu Linna Kliinilises Haiglas. Seega on Eestis lapsi kirurgiliselt ravitud spetsialiseeritud osakondades 40 aastat. Viimastel aastatel on neis tehtud üle 4000 operatsiooni aastas. Osakondade varustust on täiustatud ja ravivõimalusi laiendatud. Eestis töötab 13 lastekirurgi ja 7 lasteortopeedi. Eesti Arst 2002; 81 (11): 727–73

Neurotroofsed tegurid

Neurotroofsed tegurid on sekreteeritavad valgulised kasvutegurid, mis osalevad väga mitmetes närvisüsteemi arengu ja talitluse jaoks olulistes protsessides, sh neuronite arvu, närvijätkete väljakasvu ning harunemise, neuronitevaheliste sünaptiliste ühenduste tekke ja plastilisuse ning kognitiivsete protsesside regulatsioonis. Kahe peamise rühmana eristatakse närvide kasvuteguri (NGF, BDNF, NT-3, NT-4) ja gliia päritolu neurotroofsete tegurite perekonda (GDNF, neurturiin, artemiin, persefiin). Tulenevalt neurotroofsete tegurite võimest hoida elus spetsiifilisi neuronipopulatsioone ja mõjutada närvijätkete kasvu uuritakse intensiivselt nende valkude või nende toimet mimikeerivate madalmolekulaarsete ühendite kliinilisi kasutus -võimalusi närvisüsteemi haiguste, k.a neurodegeneratiivsete haiguste, meeleolu- ning ärevushäirete, neuropaatiate ja seljaaju traumade ravis. Eesti Arst 2007; 86(9):614-62

Nucleolar Enrichment of Brain Proteins with Critical Roles in Human Neurodevelopment*

To study nucleolar involvement in brain development, the nuclear and nucleolar proteomes from the rat cerebral cortex at postnatal day 7 were analyzed using LC-MS/iTRAQ methodology. Data of the analysis are available via ProteomeXchange with identifier PXD002188. Among 504 candidate nucleolar proteins, the overrepresented gene ontology terms included such cellular compartmentcategories as “nucleolus”, “ribosome” and “chromatin”. Consistent with such classification, the most overrepresented functional gene ontology terms were related to RNA metabolism/ribosomal biogenesis, translation, and chromatin organization. Sixteen putative nucleolar proteins were associated with neurodevelopmental phenotypes in humans. Microcephaly and/or cognitive impairment were the most common phenotypic manifestations. Although several such proteins have links to ribosomal biogenesis and/or genomic stability/chromatin structure (e.g. EMG1, RPL10, DKC1, EIF4A3, FLNA, SMC1, ATRX, MCM4, NSD1, LMNA, or CUL4B), others including ADAR, LARP7, GTF2I, or TCF4 have no such connections known. Although neither the Alazami syndrome-associated LARP7nor the Pitt-Hopkins syndrome-associated TCF4 were reported in nucleoli of non-neural cells, in neurons, their nucleolar localization was confirmed by immunostaining. In cultured rat hippocampal neurons, knockdown of LARP7 reduced both perikaryal ribosome content and general protein synthesis. Similar anti-ribosomal/anti-translation effects were observed after knockdown of the ribosomal biogenesis factor EMG1 whose deficiency underlies Bowen-Conradi syndrome. Finally, moderate reduction of ribosome content and general protein synthesis followed overexpression of two Pitt-Hopkins syndrome mutant variants of TCF4. Therefore, dysregulation of ribosomal biogenesis and/or other functions of the nucleolus may disrupt neurodevelopment resulting in such phenotypes as microcephaly and/or cognitive impairment

Ampitsilliini-gentamütsiini ja penitsilliini-gentamütsiini kombinatsioonide võrdlus vastsündinu varase sepsise ravis

Töö eesmärgiks oli võrrelda ampitsilliini-gentamütsiini vs penitsilliinigentamütsiini kombinatsioonide kliinilist efektiivsust vastsündinute varase sepsise (VVS) ravis. Kahekeskuseline prospektiivne klastriga juhuslikustatud uuring hõlmas kõik VVS-kahtlusega alla 72 tunni vanused vastsündinud. Esimesel uuringuperioodil kasutati ühes keskuses ampitsilliini ja teises penitsilliini kombinatsioonis gentamütsiiniga. Beetalaktaamantibiootikumid vahetati, kui pooled haiged olid uuringusse lülitatud. Primaarne tulem oli ravi ebaõnnestumine (vajadus antibakteriaalse ravi muutmiseks 72 tunni jooksul) ja/või surm 7 päeva jooksul. Soole kolonisatsiooni hinnati perineumi kaape alusel. Tõestatud VVSi sagedus oli 4,9%. Ampitsilliini ja penitsilliini skeemide vahel ei olnud erinevust 72 tunni jooksul antibakteriaalse ravi vahetuse, 7 päeva suremuse ega ravi ebaõnnestumise osas. Ampitsilliin ja penitsilliin kombinatsioonis gentamütsiiniga on võrdselt tõhusad vastsündinu varase sepsise empiirilises ravis. Eesti Arst 2009; 88(Lisa4):21−2

Antibodies to Lactobacilli and Bifidobacteria in Young Children with Different Propensity to Develop Islet Autoimmunity

Peer reviewe

Isoform-Specific Reduction of the Basic Helix-Loop-Helix Transcription Factor TCF4 Levels in Huntington's Disease

Huntington's disease (HD) is an inherited neurodegenerative disorder with onset of characteristic motor symptoms at midlife, preceded by subtle cognitive and behavioral disturbances. Transcriptional dysregulation emerges early in the disease course and is considered central to HD pathogenesis. Using wild-type (wt) and HD knock-in mouse striatal cell lines we observed a HD genotype-dependent reduction in the protein levels of transcription factor 4 (TCF4), a member of the basic helix-loop-helix (bHLH) family with critical roles in brain development and function. We characterized mouse Tcf4 gene structure and expression of alternative mRNAs and protein isoforms in cell-based models of HD, and in four different brain regions of male transgenic HD mice (R6/1) from young to mature adulthood. The largest decrease in the levels of TCF4 at mRNA and specific protein isoforms were detected in the R6/1 mouse hippocampus. Translating this finding to human disease, we found reduced expression of long TCF4 isoforms in the postmortem hippocampal CA1 area and in the cerebral cortex of HD patients. Additionally, TCF4 protein isoforms showed differential synergism with the proneural transcription factor ASCL1 in activating reporter gene transcription in hippocampal and cortical cultured neurons. Induction of neuronal activity increased these synergistic effects in hippocampal but not in cortical neurons, suggesting brain region-dependent differences in TCF4 functions. Collectively, this study demonstrates isoform-specific changes in TCF4 expression in HD that could contribute to the progressive impairment of transcriptional regulation and neuronal function in this disease