Changes of arable land in Tartu County townships in 1989–2015

Bakalaureusetöö Geodeesia ja maakorralduse õppekavalAntud töö on koostatud Maa-ameti geoportaali WMS andmete põhjal, kus eesmärgiks oli uurida toimunud muutusi põllumajandusmaadega Tartumaa alevikes aastatel 1989 kuni 2015. Täpsemalt on uuritud muutusi põllumaade üldpindalas sihtotstarbe tüübi järgi. Töö teostamisel on kasutatud GIS programme QGIS ja MapInfo ning andmete töötlemisel on kasutatud Microsoft Excelit. Kogutud andmed näitasid, et põllumaade üldpindala vähenes kõigis alevikes. Peamiselt asendasid põllumaid elamumaad või jäeti põllumaad üldse maha, mis võisid looduslike protsesside läbi muutuda rohumaaks või metsaks. Põllumaid tekkis juurde väga väikesel hulgal ning seda peamiselt viljapuuaedade arvelt. Kõige suurem seaduspärasus esines varasema põllumaa pindala ja selle allesjäänud protsendi vahel. Teiseks suuremaks seaduspärasuseks oli seos aleviku suuruse ja põllumaa allesjäänud protsendi vahel. Nende seoste alusel võib ühtlasi öelda, et uuritud alevike näitel oli kõige olulisemaks teguriks aleviku enda suurus, mis suurema tõenäosusega andis aluse seal suurema põllumaa osatähtsuse olemasoluks ja selle alles jäämiseks.This thesis is written on the basis of data from Maa-ameti WMS service. The purpose of this research was to look into changes within the 28 townships of Tartu during the time period of 1989 till 2015. The changes are categorized by the intended use of land. GIS programmes such as QGIS and MapInfo were used to collect the data, while Microsoft Excel was used to analyse that data. Data that had been gathered showed that the total area of arable land has decreased in all 28 townships. The type of land that replaced the biggest amount of arable lands were residential areas or arable lands that have been abandoned and turned into forests or grasslands. The biggest contributor to the new arable lands in 2015 were previous orchards. The clearest pattern was between the total area of previous arable land and percentage of the present arable land that has remained. The second bigger connection was between the size of the small borough and the percentage of arable land that has preserved. Based on these findings it is possible to say that the size of township itself plays a big part in the initial percentage of arable land and how much of it remains through times

Estonian-born conscripts and officers in the armed forces of the Union of Soviet Socialist Republics during 1956–1991

Eestlaste teenistus NSV Liidu relvajõududes pärast Teist maailmasõda on ajalooteaduses seni tagasihoidlikku kajastamist leidnud uurimisteema. Samas on selle ühiskondlik tähendus märkimisväärne: ajavahemikul 1956–91 puudutas kohustuslik ajateenistus enam kui 170 000 eestlasest noormeest, neile lisandub 500–600 eestlasest kaadriohvitseri ning umbes 15 000–20 000 reservohvitseri. Väitekiri, mis tugineb Eesti Sõjamuuseumi eestvedamisel läbi viidud ankeetküsitlusele, intervjuudele, mitmesugustele isikuloolistele dokumentidele ja arhiivimaterjalidele, analüüsib nende meeste teenistuskogemusi läbi kolme aastakümne. Töös käsitletakse nii NSV Liidu relvajõududes teeninud ajateenijate ja ohvitserkonna üldisemat andmestikku kui spetsiifilisemaid küsimusi alates relvajõudude suhetest kohaliku elanikkonnaga, sõjalis-haridusliku kompleksi, sh sõjalise algõpetuse ja ALMAVÜ süsteemi rakendamist teenistuseks ettevalmistamisel, ajateenistuse ning kaadri- ja reservohvitseride teenistuse üldist korraldust ja seda mõjutanud tegureid. Teenistuse põhijoonte kõrval analüüsitakse rahvuslikust taustast tingitud eripärasid, identiteediküsimusi, ajateenistusest kõrvalehoidumise aspekte, määrustikuväliseid suhteid ning hinnanguid teenistuskogemusele tervikuna. Väitekirja viimane osa analüüsib eestlastest Nõukogude ohvitseride panust taasiseseisvunud Eesti kaitseväe ülesehitamisel. Väitekirjas tehtud järeldused ei pretendeeri üldkehtivusele, selleks olid teenistusolud liialt erinevad. Küll aga joonistuvad välja eestlastest ajateenijate ja ohvitseride teenistuskogemuse unikaalsed tahud ning korduvad mustrid, mis võimaldavad luua seoseid vastavasisuliste rahvusvaheliste uuringutega ning asetada eestlaste teenistuskogemus laiemasse konteksti, olles seeläbi aluseks edasistele võrdlevatele uurimusteleThe service of Estonians in the armed forces of the Soviet Union is a research subject that has received little attention so far. However, its social importance is notable: between 1956–1991 more that 170,000 Estonians served as conscripts, plus 500–600 cadre officers and about 15,000–20,000 reserve officers. The current thesis, based on a survey compiled by the Estonian War Museum, interviews and various egodocuments as well as archival materials, analyzes the service experience of these men throughout three decades. The study characterizes the overall data on both the conscript pool and the officer corps as well as deals with more specific questions regarding the relationship between the armed forces and the local population, the military-educational complex (including compulsory basic military training and the DOSAAF system), etc. In addition, nationality-based peculiarities, the question of identity, service avoidance, relationships outside of regulations and overall attitudes toward service experience are analyzed. The last part of the thesis deals with the opportunities of former Soviet officers in contributing to the creation of the Estonian Defence Forces. It is clear that materials that form the foundation of the current study, and generalizations made from them, cannot claim to be universally valid throughout the period under consideration and apply to conscripts and officers as a whole. However, both unique aspects as well as common patterns can be seen, offering a comparative perspective with corresponding international studies and enabling to place the service experience of Estonians in a broader context

Estonians in the U. S. Armed Forces after World War II: An Overview [Ülevaade eestlastest Ameerika Ühendriikide relvajõududes pärast Teist maailmasõda]

Viimastel aastatel on külma sõja teemalised uurimused laiendanud nähtusteringi, mida seostatakse mõistega sõda. Teoreetiliselt peaks nii avarduma aruteluteemade hulk ning suurenema külma sõja kui ka uurimisvaldkonna populaarsus. Siiski keskenduvad akadeemilised uurimused endiselt traditsioonilistele teemadele: rahvusvaheline poliitika, sõjalise võimsuse kogumine ja üliriigid laiemalt. Minu arvates on vähemalt niisama tähtsad indiviidid, keda külm sõda otseselt mõjutas.Tõsi, külma sõja uurimine isiku tasandil on märksa keerulisem kui selle tegemine akadeemiliselt turvalisel ja suhteliselt mitteemotsionaalsel poliitilisel areenil, sest kodudest ja kodumaalt lahkuma sunnitud inimeste lood on väga isiklikud ja tundeküllased. Kas nad jäid ellu? Kuhu nad läksid? Kas neil õnnestus kohaneda ja leida endale uus elu kuskil mujal? Kas neil õnnestus säilitada rahvuslik identiteet ka siis, kui nad võeti tööle teise riigi relvajõududesse võõrast rahvast kaitsma? Nende küsimuste mõningaseks avamiseks keskendub see artikkel eestlastele, kes teenisid külma sõja ajal Ameerika ühendriikide relvajõududes.

Ülevaade eestlastest Ameerika Ühendriikide relvajõududes pärast Teist maailmasõda [Estonians in the U. S. Armed Forces after World War II: An overview]

After the end of World War II the victorious allies faced numerous problems and difficulties in post-war Europe. Among others were the millions of war refugees and thousands of ex-servicemen who had served in the German armed forces during the war and had now been taken prisoners of war. Almost a quarter of the people in Germany and Austria, for example, were refugees: even in 1947 the United States still had custody of 47,396 displaced persons in Austria alone, of which 90 percent were deemed ‘irrepatriatable’ because of the political situation in Eastern Europe.In the eyes of many Europeans, these groups were little more than sources of disease and crime. They were seen as competitors for scarce housing and jobs and as potential recruits for future demagogues who might trigger another European conflict. To enhance the stability of fragile post-war states, it was essential to resolve the status of Europe’s stateless populations as quickly as possible.The western allies, however, did not have a clear concept of what to do about the East-European nationals who generally refused to return to their home country. Thus various options were implemented: it was rather common that officials responsible for the screening process acted according to their own standpoints, political beliefs and in some cases also the luck of draw. Especially in the French zone there were cases when refugees were handed over to the Soviet representatives and sent back ‘home’ by force.

Eestlastest ajateenijad Nõukogude Liidu relvajõududes külma sõja perioodil [Estonian-born conscripts in the armed forces of the Soviet Union during the Cold War period]

Requiring military service in the armed forces of an occupying power is a violation of the 1949 Geneva Convention. Nevertheless, men from the occupied territory of the Estonian SSR were forced to spend two to five years in the armed forces of the USSR as their ‘national’ service and/or were encouraged to choose the career of an officer. The aim of the article is to analyse how these men remember their service – focusing on the time period since after World War II to 1991 – and thereby provide insights into a phenomenon that affected generations of Soviet men of different national, material and educational backgrounds.(Longer version of this abstract is included in the article, starting from p 178.

Saatesõna

Saatesõna Eesti sõjaajaloo aastaraamatu I numbrile.Foreword to the first volume of Estonian Yearbook of Military History.