Tallinn University: Open Journal Systems / Tallinna Ülikool

Beyond Staatswissenschaft The Conception of the State and Right

Langford, Peter

English

Beyond Staatswissenschaft The Conception of the State and Rights

Politics and Antipolitics in the Modern State Reflections on the French and American Experience

Howard, Dick

Politics and Antipolitics in the Modern State Reflections on the French and American Experiences

Can the State Carry Out Such a Thing as a Digital Transformatio

Innerarity, Daniel

1  Can the State Carry Out Such a Thing as a Digital Transformation?  Daniel Innerarity  It is commonly accepted that we should strive for a digital transformation of society: it is one of the European Union’s principal strategic guidelines, there are now many ministries that employ that name, businesses and universities have placed people in charge of the initiative and, even in families, our children—acting, as it were, as our Chief Digital Officers—offer advice about new and sometimes hostile digital environments. It is worth asking whether this outpouring of goals, designations and positions was preceded and accompanied by corresponding reflection on what a transformation of this size means and whether we have correctly understood the relationship between technology and society. The failure (or incomplete success) of some of the transformations that have been attempted can be explained precisely because the attempted interventions were external, infrequent or insufficiently negotiated with the society they were meant to transform. When one wants to realise a transformation, one must first understand what it consists of, what differentiates it from the things that merely inject money into a sector or focus on a flagship project, without realising the in-depth changes that were the goal. In this regard, it is not helpful to focus on “disruption,” which suggests that technological innovations elbow their way in and are nearly ungovernable. It is somewhat facile to make declarations about the end (of work, even of that which is human) and about the advent of new eras. In reality, social changes are less abrupt and more given to continuous and shared intervention than to a type of magic that makes things appear and disappear. Digital transformations demand reflection about the problems that exist, the structures that should be digitally transformed and the ways in which people, the actors and the corresponding institutions should be involved. Let us not forget that the true subject of digital transformation is society; what must be digitally transformed is society, not the State.  When we talk about transformation, we are referring to something more radical than an evolution or a development where an object, which remains identical, experiences a slight modification. Transformative processes are those in which the object itself undergoes change. A digital transformation does not entail the transposition of an analogue product into a digital one or of an analogue process into one carried out through digital means. If it is a transformation, there will be a change in both the product and the process. It will not be the same thing done in a different way, but something distinct and new, whether it is an administrative act, a communication, teaching and learning, attention, cultural consumption, privacy or business. Anyone who believes that digitalisation will entail doing the same thing as before, while only the process changes, is mistaken. In the history of humanity, the movement from one means to another (orality, writing, digitalisation) has always also meant a profound change in the thing being done (reading, buying, teaching, governing, entertainment). Communications have changed with email, not only 2  in velocity but also in intensity and quality. When computers or virtual classes are introduced, they are not simply another method; they imply profound transformations in educational activities. Digital administrations modify the relationship between citizens and the State when it comes to proximity, accessibility and trust, to the extent that the technology may represent very different things for distinct population groups and be seen as a facilitator or a barrier. Social transformations have two enemies: poor comprehension and poor implementation, but I would like to emphasise the first of these. Many failed transformations stem from a conceptual error, from poor comprehension of what is at stake. We think of technology as a totality that is only accidentally related to society, that “impacts” society, that must be “controlled,” to which some ethical components should be “added” to humanise it, and in this way, we lose sight of the extent to which technology and society are connected. This dualism leads to various errors. The utopia that believes that technology solves everything and the dystopia that sees nothing in it but danger have a profoundly ahistorical vision that localises power only in technology and not in the way people appropriate it. This diagnostic error also explains the fact that the ethics of technology are dominated by an externalist focus, envisioned as a type of "guardian of the limits." If we thought about technology as a complete reality, intertwined with society, then ethics would not mean a protection of "humanity" against "technology," but would consist of experiencing and evaluating technological mediations, with the goal of explicitly configuring the ways they contribute to shaping the subjects in our technological culture (Verbeek, 2011, pp. 40–41). There are no purely technological solutions for complex problems, such as those that are raised and addressed by digitalisation. Technology is socially constructed and acts in social contexts where its validity is ultimately at stake. Unlike a planning process, transformation is a procedure with open results. It is not fully predictable how society will finally appropriate governmental actions focused on that process. The social transformations that were put into motion by digital hyperconnectivity are not predetermined by those technologies. They emerge from the ways in which those technologies and the practices that develop around them are culturally understood, socially organised and legally regulated. Anyone who wants to change a sociotechnical system needs to understand both what the technological problem is and the social context in which the problem should be addressed. We need to understand the technology, and we need to understand society, but most importantly, we must understand how the two things interact. We should think about technology and society at the same time and examine the ways they are interconnected. The fact is that society does not behave neutrally when it comes to digitalisation. It is not an inert space that meekly receives technopolitical prescriptions. Society is not a “start-up,” an experimental model that can be expanded upon later. Instead, it is the space in which each of the decisions taken about digitalisation has its impact, sometimes with irreparable results. Digitalisation makes more acute the thing that always happens when a technology is introduced in society: the result is rarely exactly what was expected and that is largely due to the vitality of society, which makes the technology its own in unexpected ways. 3  Research from the last thirty years about the sociology of technology has developed a series of concepts about the relationship between technology and society that are very relevant for the debate about digital transformation. In the first place, we should stop thinking that technology is something that is present in a complete fashion, at our disposition, offering itself unquestionably as the best solution for a permanent problem, or threatening us, like something that has an impact on us but that we are unable to configure in any way. Technology is always the result of a process of negotiation between different technologies, economic interests, social expectations, legal requirements and the political configuration. This is the case for railroads, refrigerators, bridges and algorithms (Bijker & Law, 1992). Another contribution is the concept of "affordance" to explain that technology does not determine social structures but that it opens possibilities of action (Hutchby, 2001, p. 444; Latour, 2017, p. 124; Evans et al., 2017, p. 36). This concept refers to the structural relationships between artefacts and the users who make possible or limit certain actions in a given situation. In the context of digital transformation, people and computers are entering into an intriguing symbiosis. It is not only that algorithms act upon us, but that we act upon algorithms. When we use algorithms, we modify and reconfigure them. The algorithms of machine learning are developed in an environment that is social, not geological, so they are continually being shaped according to the user’s input (Bucher, 2018, pp. 94–95). From this standpoint, the most important thing is not only the algorithm’s effects on social actors, but the interrelationship between the algorithms and the social acts of adapting them: "a recursive loop between the calculations of the algorithm and the 'calculations' of people" (Gillespie, 2014, p. 183). The fact that algorithms can be used to resist the power of those who programmed them does not mean that perfect balance is restored between the two entities, but that technological power is not employed upon passive subjects. Those relationships, no matter how asymmetrical they may be, are dynamic, incidental, socially constructed and constantly renegotiated (Bonini & Treré, 2024). In the end, the social power of algorithms—especially in the context of machine learning—stems from recursive relationships between people and algorithms. These are encounters that do not take place in a single direction; people limit and expand the ability of algorithms. The activity of an algorithm can be read as the outline of the ways in which its encounters with the social world are evaluated. Here, we see a clear manifestation of Foucault’s idea that power is a transformative ability that always implies forms of resistance (1976).  We are, therefore, facing the great challenge of how to bring technological development and social realities together. Technology does not prescribe only one possible development; in its encounter with society, many options arise: it is contested, it is used for something other than what was foreseen by its designer, inclusive uses are demanded. In sum: a dialogue of options is produced that suggests technological pluralism, a diversity of ways of viewing technology through its social implementation. A good indication that this is what happens with technologies in our societies is that, at a global level, if we consider what the United States, the European Union or China think and do with artificial intelligence, digitalisation acquires formats that are very distinct, with models that bring together technology, the state and the marketplace in diverse and even antagonistic fashions. The project of 4  introducing artificial intelligence in Spanish or other languages is an example of the potential pluralisation of technology: it would foreground different visions of the world, and there would be increased accessibility for many people. If we talk about political or moral pluralism, we should also talk about “technological diversity;” about pluralism in relation to technology, which is neither unquestionable, immediately applicable nor unique. The reason many transitions, in this and other areas, have failed is found in the mechanical and vertical application of new requirements without sufficient attention to the diversity of people affected and without including them in the process. The case of the ecological transition and the resulting protests by farmers reveals how hard it is to reconcile what should be done and the ramifications for a particular sector of society. Failed transformations stem from not developing a successful process of negotiation that would lead to a sustainable and satisfactory solution for everyone. Resistance to change should not be interpreted as some perverse type of boycott; instead, it often reveals that those who are promoting change have not successfully facilitated it, negotiated it and made its advantages clear to everyone. As with any other type of transformation, we must examine the things that could make the digital transformation slower than ideal and the undesirable effects that could be produced by careless implementation. It is often the case that the imperative for digital transformation makes us value velocity over results, reaction over reflection. Its promoters tend to have an “action bias” that leads them to act before understanding. This leads to speed without reflection, adaptation without decision-making, direction without agreement, technology without society. Solutions are often sought not through technology but in technology, making it an end in and of itself. I am referring to an immediate and unthinking “application” of technology to social problems, with the hope that this will lead to a quick and seamless resolution. Digital transformation provides many examples of technology’s social blindness, such as: the error of believing that a digitalised administration is necessarily a closer administration; trying to respond to increased demands for healthcare only with health telematics; providing personal computers in schools or creating the virtual classrooms that were necessary during the pandemic without developing the corresponding training needed by students and teachers; encouraging companies to develop digital business models regardless of whether they have the necessary capacity and whether there is a market for them. But it is worth keeping sight of the fact that if technology alone is not the solution, neither is it the problem. The problem is a lack of thoughtfulness when it comes to bringing technology and society together. There are digital divides and other types of inequalities that the digital transformation can either correct or aggravate, depending not on the nature of technology, but on the policies with which it is implemented. As with any other profound transformation of society, digital transformation demands at least two things: thoughtfulness and inclusion. Social transformations are produced less through speed than resulting from the quality of a continuous process. It makes no sense to gain speed at the cost of supressing moments of reflection, debate and inclusion. We cannot forego the necessary step of analysing problems and needs before beginning the process of negotiation, without which there will be no successful social transformations. The processes of digital transformation should be configured in an inclusive fashion. We must keep in mind the heterogeneity of the social groups involved 5  in or targeted by the strategy of digital transformation: rural and urban environments, different generations, people with a range of educational levels, diverse economic situations and the gender inequalities that condition access to and use of technology. The difficult crossroads faced by globalisation efforts stem from the fact that, on the one hand, we need to accelerate our processes to keep up with rapid technological developments, but on the other hand, the necessary negotiations (legislative, regulatory, democratic) are increasingly complex, which slows down the time for action. We can bemoan this imbalance, but we should not forget that without an inclusive social debate, every political initiative is condemned to a lack of understanding and support from society, both of which are necessary for a true digital transformation.    REFERENCES:  Bijker, W. E., & Law, J. (Eds.) (1992). Shaping technology/building society: Studies in sociotechnical change. MIT Press.  Bonini, T., & Treré, E. (2024). Algorithms of resistance: The everyday fight against platform power. MIT Press.  Bucher, T. (2018). If… then: Algorithmic power and politics. Oxford University Press.  Evans, S. K., Pearce, K. E., Vitak, J., & Treem, J. W. (2017). Explicating affordances: A conceptual framework for understanding affordances in communication research. Journal of computer-mediated communication 22(1), 35–52.  Foucault, M. (1976). Histoire de la sexualité, vol. I, La volonté de savoir. Gallimard.  Gillespie, T. (2014). The relevance of algorithms. In Gillespie, T., Boczkowski, P. J., & Foot, K. A. (Eds.), Media technologies: Essays on communication, materiality, and society (pp. 167–194). MIT Press.  Hutchby, I. (2001). Technologies, texts and affordances. Sociology 35(2), 441–456.  Latour, B. (2017). Eine neue Soziologie für eine neue Gesellschaft. Suhrkamp.  Verbeek, P.-P. (2011). Subject to technology. On automatic computing and human autonomy. In Hildebrandt, M. & Rouvroy, A. (Eds.), Law, human agency, and autonomic computing: the philosophy of law meets the philosophy of technology (pp. 27–45). Routledge.    

Can the State Carry Out Such a Thing as a Digital Transformation

Kalev, Leif

Statehood 3.0 Temptations and Restraints

Dellavalle, Sergio

Taming Sovereignty

LaTorre, Massimo

Still a Cold Monster?

Constitutional Review in Estonia – a Model for 30 Year

Ernits, Madis

Constitutional Review in Estonia – a Model for 30 Years

Lalatta Costerbosa, Marina

Gustav Radbruch’s Notion of State

1    Editorial Introduction  Professor Massimo La Torre Editor of the Journal  This first issue of a new series of East-West studies presents the proceedings of the international conference held at the University of Tallinn on 28 and 29 October 2021. The conference was titled Still a Cold Monster? Rise and Decline of Modern State, and it was sponsored by SOGOLAS, the School of Society, Governance and Law of the University of Tallinn. The topic discussed was the role of the state in an increasingly privatised, globalised and digitalised society. In the last thirty years, national societies have been undergone profound transformations. The first was the promise of a new global order, inaugurated by the end of the Cold War and the collapse of the Soviet Union. A new age of peace and global conversation was opened—or so it was universally believed. We thus observed a dramatisation of commitment to international law in internal affairs and the supranational dislocation of some of the traditional tools of national sovereignty. Markets were liberalised, and capital could flow freely across borders without being hindered by tariffs or borders. Within national societies, state intervention in the economy quite quickly withered away. We also observed the emergence of a third industrial revolution, one where computers and robots are replacing human beings, machines and motors. Rules seem to be replaced by algorithms. Digital platforms and the internet are irretrievably the space where people conduct their conversations and meetings. Now, these platforms are not publicly, but rather privately run, and managed and owned by tycoons, rapidly crowned as oligarchs. The state in this panorama seems to be losing its traditional grasp on societies and, with it, its proper function and special legitimacy.   Could one then say that we are facing the death of the state? This is the question we were confronted with in the Tallinn conference, a disquieting question that serves as the red thread of all the articles we are publishing in this special issue. The other question, related to this one, is the following. If we are losing the state, should we consider this loss as something determinable to our civil condition? In many doctrines and in several political theories, the state has been seen as a kind of “cold monster” (to use Nietzsche’s words). People were somehow repelled by the bureaucratic and abstract nature of state organisation, being also worried about its asserted monopoly of violence over society. Should we now repeat Nietzsche’s curse on the state? Once we are losing it, should we be happy about such an epochal loss? Are we not losing, together with the state, basic goods of social life, such as public care, social security, welfare, and last but not least, sovereignty— “government of the people, by the people, for the people,” in Abraham Lincoln’s words? Could we do without a state in the frantic and perilous arena of international relations? The final question is thus: Is the state still a cold monster? Or should we review our curse upon it, or our suspicion of it, and rehabilitate its role within society and in the international arena?  2  Now, this is the ground we have trodden at the Tallinn conference, and this is the theme this special issue addresses. The answers to our three questions remain unanswered. Nonetheless, in the conference, there was some basic consensus about what is a plausible thesis in the brave new world we are approaching in the twenty-first century. The state as the holder of the public sphere and as the protecting agency of public goods, as a space where not only private interests and whims, but rather shared care and a reasonable, civic conversation, have the upper hand: such a state still has a lot to say and to contribute to a civilised and free mode of human coexistence. 

Editorial Introduction

Epner, Luule

Viires, Piret

DOI: https://doi.org/10.22601/PET.2023.09.00Siirdekultuuri moSaiigid1luule epner, Piret ViiresSiinne teemanumber on jätk 2021. aastal ilmunud „Philologia Esto-nica Tallinnensise” numbrile „Siirdeajastu kultuurimuutused”. Eesmärk – uurida siirdeajal (1980. aastate lõpust kuni 2000. aastate alguseni) kultuuriväljal toimunud muutusi – on jäänud samaks, ent kasvanud ajadistantsist ning kaastööde teemadest ja rõhuasetustest olenevalt on kaardistus mõistagi teistsugune. Kõigepealt on Eesti sotsioloogide uusimate uurimuste valguses võimalik korrigeerida Eesti lähiajaloo periodiseeringut. Praeguselt vaateveerult saame jäl-gida Eesti transformatsiooni ehk läbitehtud sügavaid sotsiaalkultuu-rilisi muutusi pea nelja aastakümne jooksul. Selles pikas protsessis eristatakse nelja tsüklit: 1) vabanemine (1988–1991), 2) rahvusriigi ülesehitamine (1992–2003), 3) lõimumine Euroopa Liiduga ja koha-nemine riigiülese (transnatsionaalse) süsteemiga (2004–2017) ning praegugi kestev 4) siirde kriitiline ümberhindamine ja populistliku vastuliikumise tõus (2018–) (Researching Estonian Transforma-tion 2020). Kaks esimest tsüklit moodustavad kitsamas tähenduses siirdeperioodi, mille jooksul mindi üle turumajandusele ja loodi demokraatlikud institutsioonid; siirde lõppu tähistab Eesti saamine Euroopa Liidu liikmeks aastal 2004. Kuna mitmed siirdekultuuris olulised protsessid algasid hilisnõukogude perioodil (1980. aastate teisel poolel või varemgi), on kultuurimuutusi analüüsides tarvis võtta vaatluse alla ka laulva revolutsiooni eelsed aastad ning teha vajadust mööda tagasivaateid varasematesse kümnenditesse. Eesti arengutee, mis viis rahva protestidest ja laulvast revolut-sioonist taasiseseisvumiseni, seejärel tormiliste üheksakümnendate 1 Artikli valmimist on finantseerinud Eesti Teadusagentuuri grant PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)”.6 Luule Epner, Piret Viiresreformidest ja nendega kaasnenud kriisidest majandusliku ja polii-tilise stabiliseerumiseni sajandilõpul, on põhijoontes sarnane teiste Euroopa postsotsialistlike riikidega. Ühine on ka lähtepunkt: Nõu-kogude Liidu kokkuvarisemine, mis lõi eelduse nii liiduvabarii-kide kui ka nõukogude mõjusfääri kuulunud idabloki riikide ise-seisvumiseks. Kummatigi ei kulgenud üleminekureformid ühtse mustri järgi, vaid muutuste dünaamika postsotsialistlikes riikides on mitme kesine, alates hämmastavatest edulugudest kuni üsna katastroofiliste tulemusteni mõnes riigis (vt Lauristin, Vihalemm, P. 2020: 33). Sotsiaalsete ja kultuurimuutuste võrdlevad käsitlused on seetõttu väga vajalikud. Siinses teemanumbris pakumegi sisse-vaateid arengutesse Ida-Saksamaal ja Ukrainas.Siirdeaja poliitilisi valikuid ning majanduslikke ja sotsiaalseid reforme mõjutasid nii välised kui ka siseriiklikud tingimused. Esi-meste hulka kuulub Eesti geopoliitiline asend ida ja lääne vahel, sh geograafiline ja kultuuriline lähedus Põhjamaadele ning pingelised suhted naaberriigi Venemaaga. Tähtis välistegur oli neoliberaalse ideoloogia domineerimine lääneriikides, eriti Euroopa Liidus, esi-meste muutumistsüklite ajal. Siseriiklikest teguritest mängis täht-saimat rolli ajalooline pärand, sh Nõukogude okupatsioonist tule-nenud traumad, aga ka Eesti ühiskonna väiksus, mis teeb kultuuri välismõju suhtes haavatavaks, ning samas suur etniline hetero-geensus. (Masso et al. 2020: 12–13) Nende tegurite ristmõju tõttu on Eesti siirdekultuuri uurimine keeruline. Siirdekultuur kui suurte poliitiliste ja sotsiaal-majanduslike muutuste tagajärjel tekkinud kultuuriruum on killustunud, mosaiikne ja vastuoluline (Kalmus, Vihalemm, T. 2017: 112).Kultuur keerulise tervikuna moodustub eri kiirusega arene-vatest kihtidest, mis võivad üksteisele toimet avaldada (Lotman 2001: 23). Kunstide ebasünkroonsus pole reaalses kultuuris juhus-lik hälve, vaid seaduspärane nähtus (Lotman 1999: 23). Siirdeajastu kiired reformid, järsud ühiskondlikud pöörded ja kriisid võimen-dasid eri kultuurivaldkondade ja kunstiliikide arengu ebaühtlust; muutuste rütm, tempo ja ulatus varieerus suurel määral. Siinses 7Siirdekultuuri mosaiigidteemanumbris on lähema vaatluse all muutused kirjanduses, teatris ning kirjanduse ja visuaalkunsti lõikumisalal koomiksiraamatu näi-tel. Samas nõuab mentaalsete struktuuride, väärtuste, identiteetide muutumine palju rohkem aega kui majanduse ja poliitilise süsteemi reformimine. Uue, lääneliku kultuuriidentiteedi väljakujunemist ehk kultuurilist läänestumist on peetud siirde kõige põhilisemaks, kuid kõige aeglasemaks protsessiks (Lauristin et al. 2017: 2–3). Kunstide vallas tajuti siirdeajastule omast läänestumist ositi tagasipöördumisena läände, kuivõrd rahvuslik kultuuritraditsioon oli ärkamisajast peale olnud lähedane lääne kultuurimustritele ja -mudelitele. Liiati olid kultuurisuhted läänemaailmaga nõukogude ajal küll ahenenud, ent mitte katkenud: läbi raudse eesriide pääses nii uudseid ideid kui ka teateid ja näiteid kunstipraktikatest, mil-lega uuendusliikumised eesti kunstides haakusid. Piiride avanedes ja suhete tihenedes tugevnes püüd jõuda sünkrooni lääne kaasaegse kunstiga. See ei tähendanud läänest pärit stiilide ja vormide pelka jäljendamist, vaid töötamist samas kultuurilises kontekstis, võima-lust saada ja anda loomingulisi impulsse. Suhted läänega jäid kum-matigi pingestatuks, kuna poliitiliste piiride avanemine ei toonud mingeid kiireid muutusi Ida-Euroopa tajumisse kultuurilise peri-feeriana. Piotr Piotrowski (2012: 46) sõnutsi oli Ida-Euroopa lääne-maailmale n-ö lähedane (close) Teine – marginaliseeritud, ehkki kuulub kindlalt Euroopasse. Pinged ja vastuolud tekkisid ka ajateljel, s.o siirdeajastu suhes-tumises mineviku ja tulevikuga. „Üleminekuühiskonnad tegutsevad alati korraga kahes suunas: nad ehitavad helget tulevikku ja õien-davad arveid keerulise minevikuga,” väidab Marek Tamm (2012: 130). Keeruline minevik tähistab siin nõukogude pärandit, seevastu suhe sõdadevahelise Eesti Vabariigi kultuuripärandiga oli nostalgi-line ning tolleaegseid väärtusi ja ideaale püüti taaselustada. Siirdeaja mälupoliitikas (mis on identiteedipoliitika osa) võttis restauratsiooni ideoloogia mitmesuguseid, sh kunstilisi vorme (Tamm 2012: 134). Mälu ja mäletamine on siirdeaja kesksed märksõnad. Sellele aja-järgule on iseloomulik kollektiivse mälu aktiveerimine, leidmaks 8 Luule Epner, Piret Viiresrahvuslikust minevikust (kultuurilisi) ressursse uue ühiskonna ülesehitamiseks. Isiklik mälu suhestus kriitiliselt senise nõukogu-liku ajaloonarratiiviga; inimeste mälestuste toel loodeti täita val-geid laike ametlikus ajaloos, teha nähtavaks tabuks kuulutatud või moonutatult esitatud sündmused ja kogemused. Siiski ei saa mälu samastada vastu-ajalooga, vaid see toimib paralleelse (mitte tingi-mata alternatiivse) diskursusena, mis kuulub teise, inimliku koge-muse mõõtmesse (Piotrowski 2012: 169).  Siirdeajastu teine, tihedalt mäluga seotud märksõna on trauma. Trauma tuleb siirdekultuuris esile mitmel viisil ja tasandil. Kiired ja sügavad muutused ühiskonnas ning kultuuris olid potentsiaalselt traumatogeensed. Piotr Sztompka (2004: 161) kirjutab, et „muutuste šokid võivad kajastuda kinnitatud väärtuste ja normide, mustrite ja reeglite, ootuste ja rollide, aktsepteeritud ideede ja uskumuste, narratiivsete vormide ja sümboolsete tähenduste, olukorramäärat-luste ja diskursiivsete raamistike valdkonnas”. Kuid traumaatilised olid ka nõukogude okupatsioonivõimude vägivallateod. Ajaloolis-tel traumadel oli siirdekultuurile tugev mõju ja suuresti nende tõttu saab kultuurilisi muutusi käsitleda postkoloniaalsuse raamistikus (vt Lauristin, Vihalemm, P. 2020: 34). Postkoloniaalsus pole ainuke siirdeaja kultuurile tunnuslik post-mõiste. Sellele perioodile on iseloomulik uute ideede ja mõtte-viiside sissevool läänest; nende hulka kuuluvad näiteks poststruk-turalism ja postmodernism. Eesti siirdeajastu on üksiti üleilmse post moderniseerumise aeg ja Eesti tagasipöördumist läände nähti muutumisena kaasaegseks postmodernseks ühiskonnaks (Lauris-tin et al. 1997: 26). Koos postmodernsete väärtuste levikuga võeti kasutusele uusi, postmodernistliku esteetikaga seostuvaid kunstilisi strateegiaid ja võtteid. Postmodernismi levik on üks näide kultuurilisest sünkronisee-rimisest läänemaailmaga. Kuid mõnelgi siirdeaja uuendusel on eel-lugu nõukogude perioodi kunstides, enamasti küll katkeline ja/või marginaalne ning varjatud. Nii leidub postmodernistlikke jooni ja teoseid juba nõukogudeaegses kirjanduses, teatris, arhitektuuris 9Siirdekultuuri mosaiigidjm. Sel moel tuleb esile nõukogude pärandi ambivalentsus, vähe-malt kultuuri vallas. Siirdekultuuris põrkuvad ja põimuvad seega väga erinevad ideoloogiad, väärtused ja traditsioonid: neoliberaal-sed, nõukogulikud, rahvuskonservatiivsed. Ühelt poolt hakati ikka enam väärtustama avatust mitmesugustele mõjudele, kultuurilist pluralismi jms, teisalt rõhutati rahvuslikku ühtsust ja vajadust säi-litada rahvuslikud traditsioonid. Michael D. Kennedy (2002: 158–159) järgi nõuab rahvuslus, et siirdekultuuri kesksed ideed kerkiksid esile rahvuse seest ja tulevikuvisioonid oleksid kooskõlas rahvusliku ajaloonarratiiviga.Siirdekultuuri ambivalentsus ja vastuolulisus asetas tolle aja kul-tuuripoliitika tegijad keerulisse olukorda. Kultuuripoliitikas püüti pidada sammu nõukogudeaegsetest piirangutest vabanemise järel pulbitseva kultuuripraktikaga ja pidada dialoogi demokratiseeruva kultuuriväljaga. Siirdeaeg tähendas üksiti nõukogude kultuuripolii-tika lõppu: vanad institutsioonid likvideeriti või kujundati ümber; asutati uusi institutsioone nii riigi kui ka eraalgatusel; teisenesid seadus loome ja kultuuri rahastusmudelid. Jaak Kangilaski (1998) sõnul seisis siirdeaja kultuuripoliitika ees kaks vastandlikku ülesan-net: toetada kultuuri uuenemist (ka radikaalset), multikultuurilisust ja erinevate väärtushierarhiate võimalikkust ning samal ajal toetada ja kaitsta rahvusühtsust ja rahvuslik-konservatiivseid väärtusi. Kultuuris töötavad nii seda pidevustavad kui ka uuendavad mehhanismid. Kultuurilised kujutelmad, sümbolid, kunstilised strateegiad jms ei kao kohe poliitiliste murrangute toimudes, vaid kestavad edasi, samas kui nende kõrvale ilmuvad uued kujutelmad, väärtussüsteemid, mõttemudelid. Endise ja uue vaheline pinge on siirdeajastul, kui kogu ühiskonda raputavad kiired reformid, pöör-ded ja kriisid, eriti kõrge. Laiaulatuslikud kultuurimuutused või-vad viia ühiskonna lõhestumise ja konfliktideni. Teisiti vaadates on vastu olud ja konfliktid aga paratamatud, juhul kui kultuuri muut-mine rajaneb liberaalsetel põhimõtetel, mille järgi arvamuste palju-sus ja lahknevus on demokraatlikule ühiskonnale omane positiivne  väärtus. 10 Luule Epner, Piret ViiresSiinses numbris on kuus artiklit, mis analüüsivad eri nurkade alt eespool mainitud teemasid. Teatri- ja kirjandusuurija Luule Epneri artikkel „Postmoder-nism siirdeajastu eesti teatris” käsitleb postmodernistliku esteetika avaldumist eesti teatris 1980. aastate lõpust kuni 21. sajandi algu-seni. Postmodernism, millest võinuks tol ajal saada teatri kunsti-lise uuenemise peatee, jäi küll huvitavaks, kuid tervikpildis pigem vähenähtavaks, üksikute lavastajate ja teatritruppide loomingus avalduvaks suundumuseks ning postmodernismi teooriad ei kin-nistunud teatrikriitikas. Artiklis vaadeldakse lähemalt 1980. aastate lõpul tegutsenud lühiajalisi vabatruppe (Gregor, Ruto Killakund), 1992. aastal loodud Von Krahli teatrit ja selle juhi Peeter Jalaka loo-mingut ning riigiteatris tegutsenud Evald Hermaküla ja Mati Undi lavastusi.Kirjandus- ja teatriuurija Piret Kruuspere eritleb artiklis „Hai-guse temaatika ja metafoorika Madis Kõivu dramaturgias” siirdeajal lavale jõudnud näidendeid (eeskätt „Tagasitulekut isa juurde”), põi-getega Kõivu proosasse („Juhtum”) ja esseistikasse. Ta analüüsib haiguste ja puuetega seotud motiive Kõivu loomingus, nagu näiteks tiisikus, neuroosid, invaliidsus, ning näitab, kuidas nende kaudu kajastuvad mitte ainult autori isiklikud kogemused, vaid ka aja-loolised ja kogukondlikud traumad, mis on talletatud kollektiivses mälus, st haigus toimib Eesti ajaloo kontekstis metafoorina. Artik-lis vaadeldakse haiguse motiive ka tundetooni ja stiili vaatenurgast ning tuuakse esile koomilised, grotesksed või absurdsed tahud.Teatriuurija Kristiina Reidolvi artikkel „Siirdeajastu institut-sionaalsed muutused Eesti teatri- ja filmivaldkonnas: võrdlev ana-lüüs” annab ülevaate mõlema valdkonna ajaloolisest kujunemisest ja siirdeajastu üldistest kultuuripoliitilistest muutustest ning ana-lüüsib võrdlevalt teatri- ja filmivaldkonna olukorda sel perioodil. Autor otsib vastust küsimusele, miks oli kahe lähedase kultuurivald-konna areng siirdeajal erisuunaline: teatrivaldkond jäi süsteemisise-sest kriisist puutumata ning säilis senisel kujul, kuid filmivaldkond lagunes. Järeldused niisuguse erinevuse põhjuste kohta tuginevad 11Siirdekultuuri mosaiigiddokumentidele, arhiiviallikatele ja valdkonna esindajatega tehtud intervjuudele. Kunstiteadlase ja koomiksiuurija Mari Laaniste artikkel „„Tagur pidi” mitut pidi: õpetlik, sürrealistlik, postmodernistlik” käsitleb Priit Pärna lasteraamatut „Tagurpidi” (1980), milles sõna-line komponent on põimitud mitmekihilise visuaalse lahendusega. Artiklis uuritakse nii raamatu saamislugu, süžeed kui ka teose visuaalset külge. Raamatu visuaalse külje puhul tuuakse esile selle popilik väljenduslaad, teatud psühhedeelne mõõde, sürrealismi, eriti Réne Magritte’i mõju ning ka teose üldisem postmodernistlik iseloom. Lisaks vaagib artikkel teose ümber kujunenud nostalgilist diskursust.Saksa kirjanduse ja kultuuri uurija Aigi Heero ingliskeelne artikkel „Voices from transition: literary reflections on postsocialist life in German and Estonian contemporary literature” („Siirdeaja hääled: postsotsialistliku elu kujutamisest saksa ja eesti nüüdiskir-janduses”) vaatleb siirdekultuuriga seotud muutusi Ida-Saksamaal ja analüüsib lähemalt Daniela Krieni romaani novellides „Mulden-tal” (2014/2020), tuues sisse paralleele ka mõne eesti autoriga (Lilli Luuk, Kiwa, Mats Traat ja Andrus Kasemaa). Keskendudes „siir-deaja kaotajate” (sks Wendeverlierer) kontseptsioonile endisel Ida-Saksamaal ja analoogsetele kogemustele postsotsialistlikus Eestis, uurib artikkel, kuidas kirjandusteosed kajastavad inimeste kohane-mist sotsialistlike režiimide kokkuvarisemise ajal ja selle järel. Ukraina kirjandusuurija Irena Petersoni artikkel „Language as a battlefield. Ukrainian postcolonial identity through Halyna Pahutiak’s young adult novel „The World’s Eye”” („Keel kui lahingu-väli. Ukraina postkoloniaalne identiteet Halõna Pahutjaki noortero-maanis „Maailma silm””) vaatleb ukraina kirjandust läbi postkolo-nialistliku ja feministliku raamistiku ning uurib kriitiliselt ukraina postkoloniaalse identiteedi eripära, rõhutades just ukraina keele tähtsust ukraina identiteedi loomisel ja Vene imperialismile vastu-hakul. Artikkel analüüsib Halõna Pahutjaki 2022. aastal ilmunud romaani „Maailma silm” feministlikust aspektist, rõhutades 1990. 12 Luule Epner, Piret Viiresaastate ukraina naiskirjanike panust Ida-Euroopa kultuuri dekolo-niseerimisse ja keele rolli imperiaalsetele mõjudele vastuhakul.Ida-Euroopa riikide, sh Eesti siirdeaeg kogu oma vastuolulisu-ses ja keerukuses on praeguseks muutunud (lähi)ajalooks. Kummati pole saabunud ei poliitilist, ideoloogilist ega majanduslikku stabiil-sust. Vastupidi, praegune ajastu on taas täis kriise, hirme ja segadust ning tulevik näib olevat määramatu. Sellises olukorras tõuseb eriti tähtsaks kultuuri roll maailma mõtestamisel. Siirdeaja sotsiaalsete ja isiklike kogemuste analüüs võib selle ülesande täitmisel kasuks tulla. kirJaNduSKalmus, Veronika; Vihalemm, Triin 2017. Väärtused ja identiteedid. – Pee-ter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Triin Vihalemm (toim.), Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Mee-dia” 2002–2014 tulemused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 111–138. Kangilaski, Jaak 1998. Eesti kultuuripoliitika vastandlikud ülesanded. – Sirp, 5. juuni.Kennedy, Michael D. 2002. Cultural Formations of Postcommunism: Eman-cipation, Transition, Nation, and War. Minneapolis, London: University of Minnesota Press.Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter; Rosengren, Karl Erik; Weibull, Lennart (eds.) 1997. Return to the Western World: Cultural and Political Per-spectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu: Tartu University Press.Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter 2020. The ‘Estonian way’ of the post-communist transformation through the lens of the morphogenetic model. – Veronika Kalmus, Marju Lauristin, Signe Opermann, Triin Vihalemm (eds.), Researching Estonian Transformation. Morphoge-netic Reflections. Tartu: University of Tartu Press, 33–74. Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund.Lotman, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tlk Piret Lotman. Tallinn: Varrak.Masso, Anu; Lauristin, Marju; Opermann, Signe; Kalmus, Veronika 2020. Applying the morphogenetic perspective for the analysis of Estonian social transformations. – Veronika Kalmus, Marju Lauristin, Signe 13Siirdekultuuri mosaiigidOpermann, Triin Vihalemm (eds.), Researching Estonian Transforma-tion. Morphogenetic Reflections. Tartu: University of Tartu Press, 1–32. Piotrowski, Piotr 2012. Art and Democracy in Post-Communist Europe. London: Reaktion Books.Sztompka, Piotr 2004. The Trauma of Social Change: A Case of Postcom-munist Societies. – Jeffrey S. Alexander, Ron Eyerman, Bernard Giesen, Neil J. Smelser, Piotr Sztompka (eds.). Cultural Trauma and Collective Identity. Berkeley: University of California Press, 153–195. Tamm, Marek 2012. Monumentaalne ajalugu. Esseid eesti ajalookultuurist. Loomingu Raamatukogu nr 28–30. Tallinn: SA Kultuurileht.

Not a member yet