Kuidas „tekib“ ravijuhendisse soovitus?

Eesti Arst 2022; 101(8):457–45

Eesti oma ravijuhendid?

Eesti Arst 2021; 100(3):131 &nbsp

HIV-positiivsed inimesed Eestis: hõlmatus raviteenustega ning antiretroviirusravi soostumust ja turvalist seksuaalkäitumist toetavad sekkumised

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.2014. aastal elas maailmas ligi 37 miljonit HIVi nakatunud inimest, samas oli HIVi- epideemia tõttu ligi nelja kümnendi jooksul surnud üle 39 miljoni inimese. Tänapäeval on olemas tõhus HIV-infektsiooni vastane ravi – kombineeritud antiretroviirusravi (ARV-ravi), mida 2015. aastal sai maailmas alla poole nakatunuist. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni HIVi-AIDSi ühendprogrammis (UNAIDS) seati 2014. a HIVi-vastasele võitlusele ambitsioonikad eesmärgid: 90% nakatunuist peaks olema diagnoositud, 90% diagnoosituist peaks saama ARV-ravi, 90% ravisaajaist peaks olema saavutanud HIVi üle kontrolli ehk viirussupressiooni. UNAIDSi prognoos näitab, et kui need eesmärgid suudetakse 2020. aastaks täita, on võimalik maailmas 2030. aastaks HIVi-epideemiale piir panna. Tänapäeval peaks inimene HIVi nakatumise järel sujuvalt asjakohaste raviteenusteni jõudma ning mõne aja möödudes HIVi üle kontrolli saavutama. Uuringud on aga näidanud, et osa HIV+ inimesi langeb sellest kontiinumist eri ajal ja põhjustel enne lõpp-eesmärgi saavutamist välja. Positsioneerida saame inimesi selles kontiinumis aga vaid teatud astmetel (nt kes on diagnoositud, jõudnud ravile, saavad ARV-ravi). Käesolev uurimustöö keskendub HIV+ inimestele ning ARV-ravile. Meie eesmärk oli teha kindlaks ARV-ravi saajate ravisoostumust mõjutavad tegurid Eestis ning töötada välja ravisaajate vajadustele ning raviasutuste võimalustele vastav ravisoostumust toetav sekkumine. Et ARV-ravi viirust inimese organismist ei elimineeri, soovisime HI-viiruse leviku tõkestamiseks HIV+ inimestele mujal maailmas järele proovitud võimaluste seast välja valida ka turvalist seksuaalkäitumist toetava sekkumine. Meie eesmärgiks oli kaardistada Eesti HIV+ inimeste paiknemine HIV-infektsiooniga seotud ravi(teenuste) astmestikus, pearõhuga astmestiku viimasel ehk viirussupressiooni (mis eeldab head ravisoostumust) astmel. Selgitanud välja Eesti HIV+ ARV-ravi saajate ravisoostumusega seonduva, töötasime välja ravisoostumust toetava nõustamise, süstemaatilise ülevaate tulemusena tegime kindlaks kaks potentsiaalselt Eesti oludes ning tõenäoliselt ka teistes sarnase HIVi-epideemia ning sotsiaalmajandusliku taustaga riikides sobivat HIV+ ravisaajate turvalist seksuaalkäitumist toetavat nõustamist. Tegime kindlaks, et 2013. a oli Eestis HIVi üle kontrolli ehk viirussupressiooni saavutanud vaid 12% (10–15%) nakatunuist. Mitmed raviastmestiku analüüsi tulemused viitasid HIVi raviteenuste kontiinumis peamise kitsaskohana HIV-testimisele.In 2014 an estimated 37 million people were living with HIV globally, while over 39 million had died from AIDS over the nearly four decades of the epidemic. Effective treatment – combined antiretroviral therapy (ART) is available. However, in 2015 less than half of people living with HIV (PLHIV) in the world had access to ART. In 2014 the Joint United Nations Programme on HIV/AIDS (UNAIDS) set ambitious targets: 90% of PLHIV should know their HIV status, 90% of PLHIV diagnosed with HIV should receive ART, and 90% of PLHIV on ART should have viral suppression. Modelling suggests that achieving these targets by 2020 would enable the world to end the HIV/AIDS epidemic by 2030. Today, people infected with HIV should navigate smoothly through the continuum of HIV care from testing for HIV (i.e., getting diagnosed) to taking full benefit of ART (i.e., suppressing the virus). However, studies have shown that people “fall out“ of the continuum. We can position people in the continuum only at certain steps e.g., when PLHIV take a test for HIV, reach a HIV care provider, make HIV care visits, initiate ART. This work focuses on PLHIV, and ART as the cornerstone of their (individual) response to HIV. Adequate long-term adherence to ART, however, is a challenge. We aimed to study factors influencing ART adherence among PLHIV engaged in HIV care in Estonia, and develop a tailored ART adherence support intervention program. As regular assessment and promotion of safe sexual practices to reduce HIV transmission risk are also considered an essential component of the package of support provided to PLHIV in HIV care, this work also includes a study of sexual risk reduction interventions applicable to the local context. This work also contributes to the fast evolving international knowledge base on PLHIV engagement in HIV/AIDS care by describing and quantifying the spectrum of PLHIV engagement in HIV care in Estonia. We found that in 2013 PLHIV were “lost“ at each step of care, and only 12% (10–15%) of all PLHIV estimated to live in Estonia had achieved viral suppression. Several gaps in the cascade indicated that in Estonia HIV testing was the primary bottleneck in HIV care. We defined factors associated with ART adherence, developed a feasible evidence-based intervention to support adherence, and conducted a systematic review, identifying two interventions supporting safe sexual behavior among adult PLHIV, applicable to the Estonian context and potentially abroad

HIV

Eesti Arst 2012; 91(1):4

Anafülaksia ja selle esmavalikuravimi kasutamine Eestis aastatel 2016–2020

Taust. Anafülaksia on organismi allergiline reaktsioon, mis algab kiiresti ning võib kujuneda eluohtlikuks. Sagedasemad tekitajad on toit, putukahammustused või ravimid. Raviks kasutatakse epinefriini sisaldavat pen-süstelit Epipen.Eesmärk. Uuringu eesmärk oli hinnata Tervisekassa ja retseptikeskuse andmebaaside põhjal anafülaksia esmashaigestumust Eestis aastatel 2016–2020, anafülaksia esmase ravi – epinefriini pen-süsteli – kasutamist ning anafülaksia levimust rahvastikus.Metoodika. Tegemist oli retrospektiivse uuringuga, mille andmed pärinevad Tervisekassa raviarvete ja retseptikeskuse andmebaasidest. Analüüsis kasutati viit anafülaksia diagnoosikoodi (T78.0, T78.2, T80.5, T88.2, T88.6). Uuriti kaht valimit: aastatel 2016–2020 esmashaigestunud patsiendid (n = 1381) ja kõik anafülaksiapatsiendid 31.12.2020. aasta seisuga (n = 2680). Uuritavad jagati 10 aasta kaupa vanuserühmadesse (v.a kuni 4- ja 5–9aastased ning üle 80aastased).Tulemused. Anafülaksiasse esmashaigestunuid oli Eestis viie aasta jooksul (2016–2020) kokku 1381 ja keskmine esmashaigestumus oli 20,9 juhtu 100 000 inimese kohta. Meestel oli 1,24 korda suurem tõenäosus haigestuda kui naistel (p < 0,05). Esmashaigestumus oli suurim kuni 4aastaste seas – 49,86 juhtu 100 000 inimese kohta. Kõige sagedamini diagnoositi täpsustamata (n = 1022) ja toidust põhjustatud anafülaktilist šokki (n = 317). Ravimist tingitud anafülaksiat esines 77 korral ja kõige vähem oli seerumi toimest (n = 11) ning anesteesiast tingitud (n = 1) juhte. Anafülaksia erakorralist ravimit kirjutati aastatel 2016–2020 välja 1130 patsiendile, mis on esmashaigestunutest 82,3%. Regulaarselt Epipeni retsepti uuendanud patsiendid moodustasid esmashaigestunute valimist 47,4%.31.12.2020. aasta seisuga elas Eestis kokku 2680 anafülaksia diagnoosiga inimest – anafülaksia levimus oli 0,2%.Järeldused. Tulemuste põhjal saab järeldada, et mehed haigestuvad anafülaksiasse suurema tõenäosusega kui naised ja kõige sagedamini haigestuvad kuni 4aastased lapsed. Ehkki levimus on suhteliselt väike, võib anafülaksia allergeeniga kokku puutudes taas avalduda ja seepärast peaks enamikul kord juba anafülaksia diagnoosi saanud inimestest Epipen edaspidi käepärast olema, kuid uuringust selgus, et Eestis on see nii vaid pooltel diagnoosi saanutest

Allergic Rhinitis and its Impact on Asthma (ARIA) Guidelines - 2016 Revision

BACKGROUND: Allergic rhinitis (AR) affects 10% to 40% of the population. It reduces quality of life and school and work performance and is a frequent reason for office visits in general practice. Medical costs are large, but avoidable costs associated with lost work productivity are even larger than those incurred by asthma. New evidence has accumulated since the last revision of the Allergic Rhinitis and its Impact on Asthma (ARIA) guidelines in 2010, prompting its update. OBJECTIVE: We sought to provide a targeted update of the ARIA guidelines. METHODS: The ARIA guideline panel identified new clinical questions and selected questions requiring an update. We performed systematic reviews of health effects and the evidence about patients' values and preferences and resource requirements (up to June 2016). We followed the Grading of Recommendations Assessment, Development, and Evaluation (GRADE) evidence-to-decision frameworks to develop recommendations. RESULTS: The 2016 revision of the ARIA guidelines provides both updated and new recommendations about the pharmacologic treatment of AR. Specifically, it addresses the relative merits of using oral H1-antihistamines, intranasal H1-antihistamines, intranasal corticosteroids, and leukotriene receptor antagonists either alone or in combination. The ARIA guideline panel provides specific recommendations for the choice of treatment and the rationale for the choice and discusses specific considerations that clinicians and patients might want to review to choose the management most appropriate for an individual patient. CONCLUSIONS: Appropriate treatment of AR might improve patients' quality of life and school and work productivity. ARIA recommendations support patients, their caregivers, and health care providers in choosing the optimal treatment

Alaseljavalust uue Eesti ravijuhendi valguses

Eesti Arst 2021; 100(4):243–245 &nbsp