Eesti vähiregister 40

Eesti Arst 2018; 97(1):49–5

Vähielulemuse suurenemine Eestis aastatel 2010–2014 jätkus

Eesmärk. Anda ülevaade vähielulemusest Eestis aastatel 2010–2014 ja analüüsida muutusi võrreldes ajavahemikuga 2005–2009.Metoodika. Viie aasta suhteline elulemusmäär (5SE) aastatel 2010–2014 arvutati perioodhübriidmeetodil, kasutades Eesti vähiregistri andmeid aastatel 2005–2012 täiskasvanutel diagnoositud vähi esmasjuhtude kohta (n = 59 234). 5SE aastatel 2010–2014 arvutati 27 paikme või paikmerühma puhul ja vanusele kohandatud 5SE näitajaid võrreldi ajavahemiku 2005–2009 vastavate näitajatega 16 sagedasema paikme puhul.Tulemused. 5SE aastatel 2010–2014 oli suurim naha mittemelanoomi (5SE üle 100%), munandivähi (93%), eesnäärmevähi (90%), kilpnäärmevähi (88%), Hodgkini tõve (85%), nahamelanoomi (79%), rinnavähi (79%) ja emakakehavähi (78%) korral. 5SE oli kõige väiksem söögitoru- (9%), maksa- (4%) ja kõhunäärmevähi (5%) puhul. Vanusele kohandatud 5SE aastatel 2010–2014 ületas ajavahemiku 2005–2009 vastavaid näitajaid statistiliselt olulisel määral eesnäärme-, käärsoole- ja maovähi ning nahamelanoomi korral.Järeldused. Vähielulemusnäitajad suurenevad Eestis jätkuvalt, kuid mahajäämus võrreldes Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidega iseloomustab endiselt paikmeid, mille puhul õigeaegse diagnoosimise ja adekvaatse raviga on võimalik saavutada suur elulemus (esmajoones rinna- ja soolevähk ning nahamelanoom). Lähiaastatel peaks vähitõrje keskenduma senisest enam vähi varasele avastamisele (sh käigusolevate sõeluuringute tõhustamisele), patsientide ladusamale liikumisele tervishoiusüsteemis, ravi tsentraliseerimisele ja vähitõrje tulemuste süsteemsele seirele. Eesti Arst 2016; 95(6):366–37

Vähielulemus Eestis 2005–2009

Eesmärgid. Uuringu eesmärk oli anda ülevaade vähielulemusest Eestis aastail 2005–2009 surmapõhjuste infoga täiendatud Eesti vähiregistri andmebaasi põhjal. Meetodid. Viie aasta suhtelist elulemust (5SE) analüüsiti perioodmeetodil, kasutades Eesti vähiregistri andmeid aastatel 2000–2008 täiskasvanutel elupuhuselt diagnoositud vähi esmasjuhtude kohta. Perioodelulemusmäärad aastatel 2005–2009 põhinevad 44 996 vähijuhu andmetel. Artiklis on esitatud 5SE 26 vähipaikme või paikmerühma kohta. Tulemused. Suurimat elulemust (5SE ule 80%) täheldati naha mittemelanoomi, Hodgkini lümfoomi ja kilpnäärmevähi puhul. 5SE oli vahemikus 70–80% munandi-, eesnäärme-, rinna ja emakakehavähi korral. Kõige väiksem elulemus (10% ja vähem) iseloomustas kopsu-, söögitoru-, maksa- ja kõhunäärmevähki. Mõne pahaloomulise kasvaja puhul (suuõõne-, kilpnäärme- ja neeruvähk ning nahamelanoom) oli elulemus naistel oluliselt suurem kui meestel. Järeldused. Uuringutulemused kinnitasid elulemuse ulatuslikku varieerumist vähipaikmeti. Rinna- ja eesnäärmevähi ning mitte-Hodgkini lümfoomi 5SE ületas EUNICE vastava prognoosi. Paljude paikmete puhul jäi 5SE prognoositust siiski tagasihoidlikumaks. Edasistes uuringutes tuleks keskenduda elulemuse suvaanalüüsile paikmeti, et selgitada eri tegurite mõju. Eesti Arst 2013; 92(8):437–44

Eakate vähielulemus Eestis 2005–2009

Eesmärk. Uuringu eesmärk oli anda ülevaade 70aastaste ja vanemate isikute vähielulemusest Eestis 2005–2009.Meetodid. Uuringus kasutati Eesti vähiregistri andmeid aastatel 2000–2008 elupuhuselt diagnoositud mao-, käärsoole-, pärasoole-, kopsu-, rinna-, eesnäärme-, neeru- ja kusepõievähi esmasjuhtude kohta. Ühe ja viie aasta suhtelist elulemust (vastavalt 1SE ja 5SE) hinnati kolmes vanuserühmas (70–74, 75–79 ja ≥ 80 aastat) perioodmeetodil. Arvutati tähtsamad andmekvaliteedi näitajad.Tulemused. Suurimat elulemust täheldati eesnäärmevähi korral (1SE 88%, 5SE 70%) ning vähimat kopsuvähi korral (1SE 23%, 5SE 6%). Kõigi vaadeldud paikmete puhul oli elulemus kõige suurem 70–74 aasta vanustel patsientidel ja vanuse kasvades elulemus vähenes. Eakate naiste elulemus oli suurem kui meestel.Järeldused. 70aastaste ja vanemate vähihaigete elulemus on Eestis oluliselt väiksem kui keskealiste vähihaigete elulemus. Vajab täiendavat uurimist, kui suurt mõju elulemusele avaldavad kaasuvad haigused, ravisoostumus ja sotsiaal-majanduslikud tegurid. Eesti Arst 2015; 94(10):589–59

Vähihaigestumus 2009–2013 ja 20 aasta trendid Eestis

Eesmärk. Anda värske ülevaade vähihaigestumusest Eestis ning analüüsida pikaajalisi trende vähihaigestumuses ja -suremuses.Metoodika. Eesti vähiregistri andmete põhjal arvutati tavaline ja vanuse järgi standarditud haigestumuskordaja 100 000 inimaasta kohta (HK) mees- ja naisrahvastikus 27 paikme/paikmerühma kohta aastatel 2009−2013. Vanuse järgi standarditud haigestumus- (1994–2013) ja suremustrende (1994–2014) analüüsiti valitud paikmete puhul muutuspunkti regressiooni abil.Tulemused. Aastatel 2009–2013 diagnoositi aastas keskmiselt 7899 vähi esmasjuhtu (4008 meestel, 3891 naistel). Vanuse järgi standarditud HK oli meestel 395,8 ja naistel 259,0. Sagedamad paikmed olid meestel eesnääre, kops ning käär- ja pärasool; naistel rind, naha mittemelanoom ning käär- ja pärasool. Nii meestel kui ka naistel suurenes koguvähihaigestumus 20 aasta jooksul, kuid suremus vähenes. Sagedamatest paikmetest suurenes eesnäärme-, rinna- ning käär- ja pärasoolevähi haigestumus ning vähenes meeste kopsuvähihaigestumus. Suremuse püsiv langustrend ilmnes rinnavähi ning meeste kopsuvähi puhul. Emakakaelavähi haigestumus suurenes jätkuvalt ja suremus ei vähenenud.Järeldused. Vähihaigestumuse kasv Eestis jätkus. Ennetatavate pahaloomuliste kasvajate seas täheldati positiivseid muutusi üksnes meeste kopsuvähi puhul. Vähitõrje kõigi aspektide tõhustamiseks vajab Eesti hoolikalt kavandatud jätkustrateegiat. Vähitõrje tulemuste usaldusväärseks hindamiseks tuleb ka edaspidi suurt rõhku panna kvaliteetsete registriandmete kogumisele

Calculating age-adjusted cancer survival estimates when age-specific data are sparse: an empirical evaluation of various methods

We evaluated empirically the performance of various methods of calculating age-adjusted survival estimates when age-specific data are sparse. We have illustrated that a recently proposed alternative method of age adjustment involving the use of balanced age groups or age truncation may be useful for enhancing calculability and reliability of adjusted survival estimates

Effect of an antepartum Pap smear on the coverage of a cervical cancer screening programme: a population-based prospective study

BACKGROUND: Almost one-third of Norwegian women aged 25–69 years invited to have a Pap smear do not attend during the recommended period, and thus constitute a population with high-risk of cervical cancer (CC). Since the incidence of precancerous lesions of the cervix peak with occurrence of pregnancies within the same decade in women aged 25 to 35 years of age, antepartum care presents an opportunity to offer a Pap smear thereby increasing the coverage of the programme. The study objective was to describe the effect of the antepartum Pap smear on the coverage of a cytological CC screening programme. METHODS: Among 2 175 762 women resident in Norway in 31.12.1996, all women who gave birth in 1996–7 were identified from the Medical Birth Registry of Norway. Attendance to the cervical cancer screening was assessed by linkage to the Cytology Registry separately for the pregnant and non-pregnant women cohorts. The results were stratified by age, history of previous Pap smear and history of invitation to the CC screening programme. Logistic regression was used to estimate the relative probabilities of having a Pap smear adjusted for age, screening history, and time since invitation, for pregnant and non-pregnant women, respectively. RESULTS: 69% of the pregnant women had a Pap smear during one year of follow-up since beginning of the pregnancy with the majority taken during the antepartum period. Irrespectively of age or history of having a Pap smear, pregnant women were 4.3 times more likely to have a Pap smear during follow-up compared to non-pregnant women. 63.2% of the pregnant women had a smear as response to the invitation letter compared to 28.7% of the non-pregnant women, OR = 2.1 (95% CI 1.9 to 2.4). As an indication of "over-screening", 5397 pregnant women (57.8%) with a smear shortly before the start of follow-up also had a new Papsmear, compared to 83 023 (32.3%) in non-pregnant. CONCLUSION: Pap smear screening during pregnancy increases the coverage of the CC screening programme. The contribution of the antepartum Pap smear to "over-screening" exists but its effect is modest in countries where women on average become pregnant after the start of recommended age of screening

Colorectal cancer survival in the USA and Europe: a CONCORD high-resolution study.

OBJECTIVES: To assess the extent to which stage at diagnosis and adherence to treatment guidelines may explain the persistent differences in colorectal cancer survival between the USA and Europe. DESIGN: A high-resolution study using detailed clinical data on Dukes' stage, diagnostic procedures, treatment and follow-up, collected directly from medical records by trained abstractors under a single protocol, with standardised quality control and central statistical analysis. SETTING AND PARTICIPANTS: 21 population-based registries in seven US states and nine European countries provided data for random samples comprising 12 523 adults (15-99 years) diagnosed with colorectal cancer during 1996-1998. OUTCOME MEASURES: Logistic regression models were used to compare adherence to 'standard care' in the USA and Europe. Net survival and excess risk of death were estimated with flexible parametric models. RESULTS: The proportion of Dukes' A and B tumours was similar in the USA and Europe, while that of Dukes' C was more frequent in the USA (38% vs 21%) and of Dukes' D more frequent in Europe (22% vs 10%). Resection with curative intent was more frequent in the USA (85% vs 75%). Elderly patients (75-99 years) were 70-90% less likely to receive radiotherapy and chemotherapy. Age-standardised 5-year net survival was similar in the USA (58%) and Northern and Western Europe (54-56%) and lowest in Eastern Europe (42%). The mean excess hazard up to 5 years after diagnosis was highest in Eastern Europe, especially among elderly patients and those with Dukes' D tumours. CONCLUSIONS: The wide differences in colorectal cancer survival between Europe and the USA in the late 1990s are probably attributable to earlier stage and more extensive use of surgery and adjuvant treatment in the USA. Elderly patients with colorectal cancer received surgery, chemotherapy or radiotherapy less often than younger patients, despite evidence that they could also have benefited

Cancer survival in the elderly: Effects of socio-economic factors and health care system features (ELDCARE project)

The purpose of the ELDCARE project is to study differences in cancer survival for elderly patients by country, taking into account the socio-economic conditions and the characteristics of health care systems at the ecological level. Fifty-three European cancer registries, from 19 countries, participating in the EUROCARE 3 programme, collected information to compute relative survival on patients aged 65-84 years, diagnosed over the period 1990-1994. National statistics offices provided the macro-economic and labour force indicators (gross domestic product, total health expenditure, and proportion of people employed in the agriculture sector) as well as the features of national health care systems. Survival for several of the cancer sites had high positive Pearson's correlations (r) with the affluence indicators (usually r > 0.7), but survival for the poor prognosis cancers (lung, ovary, stomach) and for cervix uteri was not so well correlated. Among the medical resources considered, the number of computed tomography scanners was the variable most related to survival in the elderly; the number of total health practitioners in the country did not show any relationship. Survival was related to the marital status of elderly women more strongly than for men and younger people. The highest correlations of survival with the percentage of married elderly women in the population were for cancers of the rectum (r = 0.79) and breast (r = 0.66), while survival correlated negatively with the proportion of widows for most cancers. Being married or widowed is for elderly people, in particular elderly women, an important factor influencing psychological status, life habits and social relationships. Social conditions could play a major role in determining health outcomes, particularly in the elderly, by affecting access to health care and delay in diagnosis