Noorteadlaste ja -arstide rahvusvaheline immunoloogia suvekool

Eesti Arst 2023; 102(8):435–43

Meditsiinidoktor Tarvo Rajasalu

16. oktoobril 2007 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu ees oma doktoriväitekirja “Autoimmuunne diabeet: immunoloogiline uuring 1. tüüpi diabeediga haigetel ja eksperimentaalse diabeedi mudelis (RIP-B7.1 hiirtel)” TÜ sisekliiniku endokrinoloogia vanemarstõppejõud Tarvo Rajasalu. Väitekirja kliiniline osa valmis TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi ning arstiteaduskonna molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskuse immunoloogia töörühmas ning eksperimentaalne osa Saksamaa Ulmi Ülikooli diabeedi, endokrinoloogia ja metabolismi töörühmas. Väitekirja juhendas TÜ arstiteaduskonna immunoloogiaprofessor Raivo Uibo ja oponendiks oli professor Åke Lernmark Seattle’i Washingtoni Ülikoolist. Eesti Arst 2008; 87(3):22

2011. aasta Nobeli auhinnad füsioloogia ja meditsiini alal

Eesti Arst 2011; 90(10):451–45

Nobeli füsioloogia ja meditsiini auhinna laureaadid 2018. aastal

Eesti Arst 2018; 97(11):607–60

Autoantikehad täppismeditsiinis

Immuuntolerantsi häirumine, mille üheks väljundiks on antikehade teke organismile omaste biomolekulide vastu, on oluline patogeneetiline mehhanism mitmete laialdaselt levinud haiguste puhul ja seetõttu on autoantikehade määramine kujunenud oluliseks diagnostiliseks vahendiks. Artiklis on käsitletud autoantikehade esinemise olulisust haiguste tekke ja kulu prognoosimisel. Kuigi sellekohane info on veel üsna napp, on selge, et organismi immuunstaatuse muutus eelneb aastaid haiguse ilmnemisele ning autoimmuunset komponenti sisaldava haiguse kulg ja prognoos on seotud patsiendil esinevate kindlate autoantikehadega. Sellest tulenevalt võime loota, et organismi immuunstaatuse uurimine, eriti aga autoantikehade spektri iseloomustamine, on tulevikus geneetilise info analüüsimise kõrval üks täppismeditsiini olulisemaid tööriistu

Suhkurtõve immunoloogilisi aspekte

Suhkurtõve enam levinud vormideks on 1. tüüpi ehk autoimmuunne (T1DM) ja 2. tüüpi (T2DM) diabeet. Lisaks esineb osal T2DM haigetel (erinevates populatsioonides 6–50%) autoimmuunsele diabeedile iseloomulikke autoantikehi. Sellist suhkurtõve vormi nimetatakse latentseks autoimmuunseks täiskasvanute diabeediks (LADA). T1DM immunoloogilisteks markeriteks on autoantikehad, mille määramine võimaldab prognoosida haiguse teket enne selle kliinilist avaldumist ja aitab eristada diabeedi erinevaid vorme. Diabeeti haigestumist mõjutavad kindlad HLA II klassi DR ja DQ alleelid, mille kindlakstegemisel saab vähendada populatsioonis jälgimist vajavat riskirühma

Meditsiinidoktor Kadri Haller

30. mail 2007 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu ees doktoriväitekirja Kadri Haller. Töö “Antikehad folliikuleid stimuleeriva hormooni vastu. Tähendus naisepoolses viljatuses” (Antibodies to follicle stimulating hormone. Significance in female infertility) valmis TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis immunoloogiaprofessor Raivo Uibo juhendamisel

Immunoloogia

Eesti Arst 2013; 92(7):41

Alfa-gal-vastased IgE-tüüpi antikehad ja lihaallergia

Alfa-gal-sündroom on uus ning vähetuntud allergiahaigus, millel on seni teadaolevate IgE vahendatud reaktsioonidega mitmeid olulisi erinevusi. Tegemist on oligosahhariidivastase IgE vahendatud allergiaga, mis annab raskeid allergilisi reaktsioone, sageli ka anafülaksiat. Teine omapära on toidu (imetajate liha, siseelundid, želatiiniga valmistatud toidud) suukaudse manustamise ning anafülaktilise reaktsiooni tekkimise vaheline ajaline viivitus – keskmiselt 3–6 tundi. Samas puudub ajaline viivitus allergeeni parenteraalse ja paikse manustamise korral. Lisaks eelnevale on alfa-gal-vastane sensibiliseerumine seotud puugihammustusega – mehhanism, mida seni ühegi teise allergeeni puhul kirjeldatud ei ole

Arstiteaduskonna molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskus – Eesti ja Euroopa Liidu teaduse tippkeskus

Kaasaja teadust üle kogu maailma iseloomustab kõrgetasemeliste teadusgruppide liitumine tippkeskuste nimelistesse struktuuridesse (ingl Centre of Excellence). See võimaldab kontsentreerida ressursse ja luua piisav läbilöögipotentsiaal teaduse “kuumades” küsimustes. Ka Eesti Vabariigi teaduspoliitika üheks olulisemaks arenguks viimastel aastatel on olnud teaduse tippkeskuste süsteemi loomine ja konkreetsete tippkeskuste nimetamine. Selle tulemusena on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pinnalt võrsunud kaks tippkeskust: erinevatel institutsioonidel tuginev Eesti käitumis- ja terviseteaduste keskus ning ainult arstiteaduskonna struktuuriüksustest moodustunud molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskus. Eesti Arst 2004; 83 (9): 588–59