Keskkonnaprobleemide ja –riskide kommunikatsiooni kriitilise analüüsi probleeme

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Doktoritöös “Keskkonnaprobleemide ja –riskide kommunikatsiooni kriitilise analüüsi probleeme” võtan ma vaatluse alla kommunikatsiooni rolli keskkonnaprobleemide lahendamisel. Kui üldjuhul peetakse kommunikatsiooni, teadlikkuse tõstmist ja osalust keskseks keskkonnaprobleemide leevendamise ja lahenduste otsimise vahendiks, siis käesolevas töös vaatlen ma inimsuhtlust kriitilise pilguga. Tuginedes Jürgen Habermase, Anthony Giddensi, ja eriti Niklas Luhmanni töödele, toon ma välja, et kommunikatsioon on oma olemuselt puudulik, võimaldades küll lühiperspektiivis jõuda argielu kontekstis kahtlemata aktsepteeritavate lahendusteni, kuid pikas perspektiivis kasvatades tingimusi, mis lahenduste saavutamist üha raskendavad. See on nö inkrementaliseerumise protsess, mille leevendamisele ma oma töös lahendusi otsin. Olgu ka öeldud, et lahendused inkrementaliseerumisele ei peitu positivistlikus paradigmas – töö ei rõhuta vajadust kommunikatsiooni järele, vaid pigem hoiatab liigse kommunikatsiooni eest. Samas rõhutan ma, et ka kommunikatsioonivajadusi ning –võimalusi vähendades kaasame ühiskonda probleeme, lihtsalt teistsuguseid, seehulgas selliseid, mis pole argiarusaamas tunnustatud ega heakskiidetud. Ma analüüsisin keskkonnaküsimuste ja –riskide kommunikatsiooni Eesti näitel, haarates oma vaatega perioodi nõukaaja lõpust tänase päevani. Uurisin, mil määral erinevat tüüpi ühiskonnad (Nõukogude ja Euroopa Liit), mille osa Eesti on olnud, on kujundanud keskkonnaküsimuste lahendamise viise ning millistest ajaloolistest kogemustest võib leida teoreetilisi lahendusi inkrementaliseerimise vähendamiseks. Selleks vaatlen ma osalusprotsesse, poliitikate kujunemist, meediadebatti, inimeste käitumispraktikaid ning tõlgendusi erinevatele keskkonna- ja tehnoloogilistele riskidele. Lisaks mõtisklen selle üle, milline osa keskkonnakommunikatsioonist jääb mulle kui uurijale ja minu uuritavatele subjektidele nähtamatuks, kuid ometigi suunavaks.My doctoral thesis “Problems of critical analysis of communication of environmental issues and risks” focuses on the role of communication in the management of environmental problems. Communication, awareness raising and participation are usually considered central in the mitigation of and finding solutions to environmental problems. My thesis, on the contrary, approaches environmental communication from a critical point of view. I emanate from Jürgen Habermas, Anthony Giddens and most of all, from Niklas Luhmann. Inspired by their views I focussed on the selective and abstracting nature of (environmental) communication. The nature of communication is misleading: it enables individuals to find satisfactory solutions in the short term, but in the long term it raises conditions that impede finding sufficient solutions. This is called the process of incrementalisation, a phenomena that I seek solutions to in my thesis. I must say that the solutions to incrementalism can’t be found from everyday intentional problem-oriented practice. For me the solution is not in alarm raising or in the development of participation. It is rather in the conditions that impede the natural development of communication towards incrementalisation. These solutions may not find recognition and approval in individuals’ orthodox understanding about problem solving. To find the conditions that sustain incrementalisation and to offer solutions to overcome its paradox I analysed the development of communication of environmental issues and risks in the example of Estonia. My analysis covered the period from the late Soviet time to the present day. I investigated whether the types of the societies of the Soviet and western modernity have affected the way the environmental issues are dealt with and what historical experiences can offer insight to the theoretical analysis of incrementalisation. For this, I examined very different empirical content: participation processes, development of politics, media debate, practices of individuals, and interpretations of environmental and technological risks. An emphasis of my analysis was on the aspects that are invisible to the participants in the communication but are still prevalent and leading in the formation of it

Kogukonnapõhine sotsiaalturundus teadliku prügikäitumise kujundamisel

Bakalaureusetöö “Kogukonnapõhine sotsiaalturundus teadliku prügikäitumise kujundamisel” kinnitab sissejuhatuses püstitatud hüpoteesi prügikäitumise normatiivsusest Eesti tingimustes ja pakub rakenduslikke lahendusi sobivate kommunikatsioonisõnumite kasutamiseks kogukonnapõhise prügikäitumise arendamisel. Töö laiem eesmärk oli kogukondliku ühistegevuse potentsiaali leidmine, prügisorteerimislike motivaatorite kaardistamine ja nende kahe valdkonna võimaliku efektiivse ühendamise võimalikkuse analüüsimine sotsiaalturunduslikest vaatepunktidest lähtuvalt. Oluliste tingimustena tuleb nimetada nii Eesti kogukondlike sidemete kui ka prügisorteerimise traditsioonide suhtelist nõrkust. Bakalaureusetöö analüüs põhineb Tartu korteriühistutega seotud inimestega läbiviidud süvaintervjuudel ja nende analüüsil; oluliselt toetutakse ka kvantitatiivsetele uuringutele ja meediatekstide analüüsile. Eelnevate uuringute põhjal püstitatud kommunikatiivsetele eesmärkidele pakutakse lahendusi neljandas peatükis. Teises peatükis esitatud uurimisküsimusi järgides võib analüüsitulemused esitada kokkuvõtlikult järgmiselt: • Korteriühistu toimib kogukondlikult ja kannab kõiki selle tunnuseid. Eesti tingimustes võib ühistukesksete kogukondlike nõrkustena nimetada vähest indiviidi initsiatiivi ja vastutust ning soovimatust võtta kohustust ühise heaolu nimel. • Ühistu liikmed seonduvad kogukonnaks võrdluses teiste kogukondadega, keda tajutakse peamiselt teadvustamatult. Kogukondade väärtuste vahel on konkurents, kuid barjääride ja hüvede sobiva kombinatsiooni puhul võidakse laiendada kogukonna mõttelisi piire, mis on oluline aspekt difusiooni juhtimisel. • Korteriühistut juhib peamiselt formaalne aktiiv, kellele võib oponeerida destruktiivne mitteformaalne aktiiv, vahel on kogukonnas ka altruistlik vabatahtlik tuumik. Aktiivselt kogukonna heaks töötavate indiviidide suhe 115 passiivsetesse on väga väike. Muutusi kommunikeerib peamiselt formaalne aktiiv, kes on passiivsete suhetega ühistus süüdlase rollis. Muutusi on kergem läbi viia omavahel tihedalt suhtlevas ühistus, kus domineerib usaldus ja konstruktiivsus. • Reeglina alahindavad korteriühistute liikmed omavahelist suhtlemist ja teadmisi kaaselanikest. Omavahel suhtlevad nii vene- kui eestikeelne elanikkond, esineb personaalseid sidemeid ja innovatiivseid tuumikuid. Omavahelised suhted põhinevad peamiselt mitteformaalsetel alustel. Ühine suhtevõrgustik aitab kaasa koostöö tekkele, passiivse elanikkonna kaasamisel on oluline esimese positiivse kogemuse loomine ja personaalne isikustatud pöördumine. • Aktiivsust ja passiivsust ühise heaolu nimel mõjutavad paljud aspektid, mis põhinevad eelkõige indiviidi isiklikel omadustel, ja mis realiseeruvad kogukonna võimalustest ja tingimustest lähtuvalt. • Ühistu liikmed tajuvad prügiga seotud probleeme suhteliselt ühtemoodi ja lokaalselt, see annab võimaluse kogukondliku sotsiaalturundusliku lähenemise kasutamiseks. Ühiselt tajutavate probleemide lahenduste realiseerimine leiab suuremat toetust. • Prügiline käitumine on normatiivne, seega saab käitumise muutust kommunikeerida läbi oluliste teiste taju ja utilitaarsete aspektide, mis on ka peamised prügimaja ehitamisega seonduvad argumendid. Siiski on pikema perspektiivi nimel oluline kasutada keskkonnasõbralikkuse sõnumit, et luua eetiline käitumise kinnistamist soodustav motiiv. • Prügi sorteerimise arendamine kogukonna tasandil on võimalus arendada ka kogukondlikke suhteid ja indiviidi initsiatiivi. Prügiga seotud probleemide kommunikeerimine kogukonnatasandil aitab indiviidil end teadvustada prügi tekke allikana. Kogukondliku prügisorteerimise arendamisel ületatud barjäärid aitavad lihtsustada ka juba järgnevate programmiliste ülesannete delegeerimist ja läbiviimist. Töö autor peab kogukonnapõhise käitumise arendamist vajalikuks ja efektiivseks nii mitmete ühiskondlike struktuuride integreerimise kui ka võimusuhete ümberkujundamise perspektiivis.http://tartu.ester.ee/record=b1522246~S1*es

Engaged and critical? The young generation's political participation in EU countries

Within Europe, there is a clear difference in the strength of political activism between old and new member states. Taking Dalton’s differentiation between old and new types of participation, ‘duty’ and ‘engaged’ citizenship, as a point of departure, the article explores the major predictors for the new, network-based and horizontal political practices among young people. The article uses data from the 2006 and 2012 rounds of the European Social Survey to explore country and age group differences within the EU to seek out structural reasons for the trends in duty and engaged citizenship. The results show that duty citizenship is decreasing and engaged citizenship increasing, but the changes are small and not only among youth. Both types of political participation are related to strong evaluations of the performance of democracy. While there are significant differences in value orientations between adult engaged and duty citizens, these differences are less marked in the case of young people

Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU countries

Within Europe, there is a clear difference in the strength of political activism between old and new member states. Taking Dalton’s differentiation between old and new types of participation, ‘duty’ and ‘engaged’ citizenship, as a point of departure, the article explores the major predictors for the new, network-based and horizontal political practices among young people. The article uses data from the 2006 and 2012 rounds of the European Social Survey to explore country and age group differences within the EU to seek out structural reasons for the trends in duty and engaged citizenship. The results show that duty citizenship is decreasing and engaged citizenship increasing, but the changes are small and not only among youth. Both types of political participation are related to strong evaluations of the performance of democracy. While there are significant differences in value orientations between adult engaged and duty citizens, these differences are less marked in the case of young people

Formation of environmental consciousness in Estonia from the end of the 1980-ies to 2005

My master’s thesis Formation of Environmental Consciousness in Estonia from the end of the 1980-ies to 2005 aims to provide a conceptual framework of the theories of modernity and reflexivity in order to analyze the development of environmental consciousness in Estonian society. The sociological and theoretical focus of the work is original to Estonian context as the previous research in the field of environmental consciousness originates from socio-psychological tradition. The first chapter of the thesis provides the reader with an overview of the scientific terms used in the theoretical and empirical context. The second, theoretical chapter explains the logic of modern societies and its consequences on nature through the inner functioning of social systems (according to Niklas Luhmann). The aim of the chapter is to explain the influences of instrumental rationality and (confrontational) reflexivity on the society and its natural environment. The chapter distinguishes two stages of the modern society (according to Ulrich Beck) – firstly, the simple modernity, where control and security provided by the expert systems run our everyday life, and secondly, the reflexive modernity, where risk and insecurity become the part of systems normality. The functional systems of the society are not able to provide us with expertise, because the modern expertise and technology are linear by nature and they cannot follow the complexity they have caused to their environment. The two stages of modernity have different views on nature and natural environment, which originates from their inner logic. The first modernity rationalizes nature as a resource and a threat, the resources are brought in the center of the system and the environmental problems will be rationalized behind its borders. The reflexive modernity breaks the border, so nature becomes a part of the system again, but in the shape of constant risk. According to the modern nature concepts three paradigms of environmental consciousness can be distinguished: social paradigm (denying individual), environmental paradigm (rationalizing individual) and ecological paradigm (suspicious individual). The beginning of the third chapter provides the empirical analysis with the periodization of Estonian late history (from the silent and denying Soviet period and rapid transition to nowadays). The third and the fourth chapters concentrate on empirical analysis of the influential communications of environmental consciousness – society and its functional systems (bureaucracy, business world, environmental movement, environmental cases), communication culture, environmental values, environmental media, environmental problems perceived by the individual, public environmental information, etc. The thesis assumes that the development of modernity and its traces in people’s environmental consciousness can be followed by the analysis of different communications. It can be concluded from the master’s thesis that both the Soviet and western modernity provided us both with comparable environmental damage. But the environmental consciousness and action had different features – the environmental information as well as the environmental movement acted as compensatory communications, environment was considered soft, non-political issue. The Soviet system provided individuals with compensatory (intentional) communication – soft environmental issues instead of serious environmental questions, environmental communication in general instead of political debates. Still, the systems structure amplified suspicion against the communication – there were controversies between the rationality of the system and the rationality of its intentional communication. As the public silence legitimized the risks in individual lives, the Soviet system was somehow comparable to risk society. The transition society legitimized economic rationalization; the western goods were taken for granted. The collapse of the old system forced individuals to follow their own paths, take their own risks, so they had to create their own rationality. The individualization period lost environmental communication from the system until the end of transition period. Nowadays the environmental hazards and risks are taken under attention to respond to the rationality of the European Union. The environmental regulations have emerged in a forced manner, the legitimization of environmental problems has been chaotic and irrational for individuals who long for certain rules and correct answers to express their environmental identity (through consumer behavior or activism). Although society does not support reflexive communication or critical dialogue, confrontational reflexivity still appears on the level of individuals, reflexivity has its roots in the perceived bads, which accompanied the rapid economic transition that denied the problems it caused. The peculiarity of Estonian society is that the ecological consciousness – enlightenment – appeared before the actual reflexity of the system

Emerging Consumer Types in Transition Culture: Consumption Patterns of Generational and Ethnic Groups in Estonia.

This article offers an insight to Estonian transition culture from the perspective of attitudes and practices related to consumption and environment. Based on representative survey data from November 2005, the article focuses on differences between age groups and ethnicities, and presents the consumer typology. The results indicate that the youngest age groups are most consumerist and brand-prone, being less oriented towards sustainable consumption. Consumerist orientation is stronger among Estonian Russians compared with ethnic Estonians, while the latter are more brand-oriented. The findings of the typological analysis lend support to Sztompka’s thesis about the ambivalence of the transition culture. Key words: consumerism, sustainable consumption, youth, ethnicity, types of consumer

Kuidas parandada maailma? Kommunikatsioon sotsiaalsete muutuste kujundamisel

Õpiku sihtrühmaks on nii alles õppivad kui ka juba tegutsevaid kommunikatsioonispetsialistid, projektijuhid eraettevõtteis, riigiasutustes või vabaühenduses, kel tuleb teha kampaaniaid ja projekte mis püüavad sihtrühmi panna teistmoodi mõtlema ja tegutsema. Näiteks oma tervist hoidma või rahaga targemalt ümber käima. Suured sotsiaalsed muutused põhinevad inimeste argipraktikate muutusel – selleks, et need oleksid jätkusuutlikud ka pärast kampaania lõppu, tuleb tunda sihtrühmade argielu komplekssust ja rajada oma eesmärgid sellele. Lahendused ei ole kinni üksikisiku peas, toimijaid piiravad seehulgas paljud keskkondlikud ja sotsiaalsed tegurid. Õpikus on rohkelt küsimusi ja ülesandeid analüüsiks ja mõtlemiseks, mis aitavad kogu lähenemist samm-sammult omandada, samuti rakenduslikke juhiseid, kuidas oma sotsiaalse muutuse programmi üles ehitada. Õpiku sisu on kirjutatud ETF grandi 9017 toel ning välja antud TÜ kirjastamistoetusega

Sihtrühmade ootused metsanduse arengukavale : lõpparuanne, august 2018 : tellinud Eesti Maaülikool

Uuringu tellis Eesti Maaülikool.Vaata ka selle uuringu põhiaruannet "Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 : alusuuringu aruanne" EMU DSpace'is.Metsanduse arengukava alusuuringu osaks on ka sihtrühmade arengukavale esitatavate ootuste analüüs, et toetada arengukava algatamist ja koostamist. Analüüs aitab arengukava töörühmadel saada ülevaate, millised probleemid on sihtrühmadele olulised ning ka huvirühmadel endil ootuste mitmekesisusest ülevaate saada, näiteks mõista, millised on ühised, millised eraldiseisvad probleemid. Sihtrühmade ootuste uuringus oli kolm ülesannet: - MEEDIAANALÜÜS. Meediaanalüüsi eesmärk oli välja selgitada ning kokku võtta avalikus suhtlusruumis esile toodud lahendamist vajavad küsimused. - INTERNETIKÜSITLUS. Küsitluse eesmärk oli vabas vormis kokku koguda mitmekesine ülevaade sellest, milliseid probleeme või murekohti võivad oluliseks pidada eri huvirühmad ja kodanikud, kel pole ligipääsu meediale, MAKi töörühmadele jm. - ROHUJUURETASANDI ARUTELUD KOGUKONDADES, mille hääl ei pruugi jõuda huvirühmade, otsustajate või meediakanaliteni, kuid kus peitunud vahetu kogemus aitas mõista debatis esile tulnud sõnavõtte. Uuring valmis kahes vormis. Vahearuanne abistas arengukava ettepanekut ettevalmistavat töörühma, esitades ülevaate sihtrühmade ootustest süstematiseeritud kujul (Exceli failidena), kuid nii, et huvirühmade esindajate algsed probleemide sõnastused ei läinud kaotsi. Vaba tagasiside aitab paremini mõista seda, mis inimesele täpselt muret teeb või millisesse konteksti nad probleemi asetavad. Lõpparuanne käsitleb uurijapoolset üldistust, mis aitab erinevaid probleemipüstitusi koondada ja mõista, miks eri sihtrühmad just selliseid probleeme nimetasid. Ka lõpparuandes kasutatakse väidete näitlikustamiseks palju inimeste väljendatud mõtteid autentsel kujul. Analüüsil on põimitud kokku erinevate analüüsiülesannete käigus kogutud materjalid, näiteks meedia- ja küsitluse analüüsi kohta ei tehta eraldiseisvaid järeldusi, vaid need täiendavad üksteist. Sihtrühmade esindajad said sõna vabas vormis, sõnastades arengukavas lahendamist vajava probleemi sellisel moel nagu nemad seda soovisid. Sõnavõtud olid väga erinevad, sh väljendusoskuse poolest. Oli hinnanguid, ettepanekuid soovitud muutuste kohta, probleeme, kiitust, ideoloogilisi seisukohti, eesmärke, tehnilisi nüansse, tagajärgi, mille juhtumist ei soovita ning palju soovitusi „teist poolt“ mitte kuulda võtta. Osad sõnavõtud olid põhjalikult argumenteeritud ja näitlikud, osad ühegi põhjenduseta väited või ka süüdistused. Analüüsil võeti arvesse, et ühiskond jaguneb rühmadeks, kes omavahel sageli kokku ei puutu ning kelle sotsiaalsed pädevused, harjumused ning võimalused sõna võtta on väga erinevad. Et metsanduse temaatika on toonud arutelulaua taha (sh argivestluste tasandil) väga palju erinevaid rühmi, võtavad uurijad arvesse, et mitte ainult nende vaatepunktid pole paratamatult erinevad, vaid ka oskused osaleda ja oma mõtteid avaldada. Uuringus on püütud jätta igale huvirühma esindajale õigus näha probleeme nii nagu tema seda näeb, sest inimestel on õigus oma kogemustele ja muredele ning ühtlasi võtta arvesse väljendusoskuste taseme või laadi eripärasid. Uurijad ei andnud hinnanguid tõstatatud probleemide olulisusele ega tõesusele. Analüüsil püüti erinevate ja kohati vastupidistel arvamustel olevate osaliste kogemusi vaadelda eemalt, et mõista ka seda, mida arvamuseavaldajad ise ei näe. Uurijad püüdsid ära kirjeldada erinevad sõlmpunktid, kust hakkavad hargnema probleemid, mis sihtrühma või -rühmi ühendavad, kuigi erineval moel. Sellest lähtuvalt paigutati lahendamist vajavad probleemid „kimpudesse“ ning püüti ära kirjeldada nende omavahelised seosed. Analüüs on kvalitatiivne, st et järeldusi ei tehtud selle järgi, kui palju sarnane probleemipüstitus esines, vaid selle järgi, millised argumendid erinevaid ja isegi vastuolulisi probleemolukordi omavahel kokku tõid. Välja on toodud ka küsitletute taust, et probleemide tõstatamise kontekst oleks lugejale arusaadavam. Analüüs keskendub selliste rühmade esindajate arvamuste esiletoomisele, kes ise metsanduse arengukava alustamise töörühma ei kuulu või ei pääse seda mõjutama. Nendeks on metsaomanike eri rühmad, metsa mittepuidulisi väärtusi kasutavad inimesed, metsaste kohtade elanikud, ka väikeettevõtjad, spetsialistid, kogukonnaliidrid jt. Meedias ilmunud artiklites ning küsitluses võeti arvesse ka nende inimeste probleemipüstitused, kes esindasid näiteks erakonda või mõnda arengukava alustamise töörühma huvirühma, kuid üldjoontes sobitusid need arvamused juba esiletoodud seisukohtade mustrisse. Analüüs on struktureeritud nii, et kõigepealt püütakse mõtestada metsanduse teemalise debati tõusetumise tekkepõhjuseid avalikkuses, seejärel kirjeldada nende lahendamise võimalusi kohalikul ning riiklikul tasandil. Analüüsi teine pool keskendub metsaomanike rühmade probleemidele.Uuringu rahastas Keskkonnaministeerium ja Keskkonnainvesteeringute Keskus