Eesti põllumajanduse strukturaalne kohanemine – institutsionaalsete muutuste ja põllumajandusettevõtete kasvu, kahanemist ning tegevuse lõpetamist mõjutavate sotsiaalmajanduslike tegurite osa

One of the key issues in the debates and research of structural changes in agriculture has been the livelihood and survival of family farms. Reduced demand for agricultural labour due to the technological progress, rising incomes in other economic sectors, and deteriorating terms of trade for agricultural products has forced family farms, in order to sustain livelihood for the family, to increase in size. Due to the limited availability of agricultural land, these processes have implied a decrease in the number of farms and an increase in average farm size. This thesis explored the factors of farm growth, decline, continuation and exit in the structural adjustment of Estonian agriculture. The role of the main institutional changes in Estonian agriculture in last 25 years was analysed. Regaining of independence in 1991, and the ownership, agricultural and land reforms initiated at the end of the 1980s and the beginning of the 1990s implied structural break in Estonian agriculture. New private farms were established via restitution of agricultural land and farmsteads, privatisation of land and previous collective farms. In Estonia, a dualistic farm structure already emerged in the early phases of transition, and it is characterised by large share of smaller agricultural holdings, producing a small share of agricultural output, and small proportion of large agricultural holdings, that produce most of the agricultural output. In 2010, 8.2% of agricultural holdings produced 82.9% of the total standard output. From 1991–2001 the number of agricultural holdings increased from 7,400 to 55,700. However, by 2010 the number of agricultural holdings decreased to 19,600. Due to the fact that, in 2001, the number of agricultural holdings exceeded the number of persons employed in agriculture, hunting and related service activities (55,700 and 28,800 respectively), it is obvious that many of the agricultural households established in the 1990s were unable to provide full-time employment for at least one household member. Thus, the 64.8% decline in the number of agricultural households in the period of 2001–2010 could, in some respects, be regarded as expected. The effects of farm-specific socioeconomic factors on the continuation and exit from farming, and farm shrinkage and growth were studied based on the two farm surveys, conducted in 2007 and 2011, and data from Estonian Agricultural Registers and Information Board. The results indicate that farm growth, decline, continuation and exit processes in Estonia follow the farm life cycle pattern, and are affected by farm-specific socioeconomic characteristics similar to Western countries: age and condition of health of the farm operator, and availability of the potential successors. A 10-year increase in the farm operator’s age increased the probability of farm exit by 4.0%. Also, an increase in the farm operator’s age decreased the probability of farm growth. The probability of farm growth was highest among the farm operators aged 40–49 years. The good availability of successors significantly reduced the probability of farm exits, and increased the probability of farm growth. Farm size, which is closely related to the income earning potential of the farm, has significant effects on continuation of farming, farm shrinkage and exits. Every 10 ha of additional agricultural area decreased the farm exit probability by 0.8%. Having an off-farm job increased the likelihood of farm exits by 13.4%. Farms participating in a semi-subsistence farming scheme had a 10.6%, and farms participating in the less favoured area payment scheme a 10.5% lower probability to exit from farming. However, participating in these payment schemes did not have significant effects on farm growth and decline probabilities. It appeared that a higher level of education had a positive effect on the probability of farm growth, while farm operator’s higher evaluation on his or her knowledge and experience had negative effect on the probability of farm exits and positive effect on the probability of continuation of farming. Farms that were established based on the restituted land or farmsteads had a lower probability of farm shrinkage and farm growth. In addition, the discrepancies between intentions and actual behaviour regarding continuation and exit from farming, decline and growth of agricultural area, were studied. The study revealed that the farm operators’ intentions regarding exiting from farming and shrinkage of farm size are less useful in predicting actual exits and contraction compared to the intentions regarding continuation of farming and farm growth in predicting actual continuation or growth. This implies that the information gathered from the farm operators regarding their intentions about continuation of farming, farm exits, farm shrinkage and growth, is limited. Therefore, planning of the agricultural policy measures that address the problems related to structural adjustment of agricultural holdings, should be based on ex-post analysis of actual changes in farm structures. The results of this thesis emphasise the significant role of the age of the farm operator, farm family life cycle, and farm size (income) among the farm-specific socioeconomic factors of farm growth, decline, continuation and exit.Põllumajandustootjate strukturaalsete muutuste käsitlemisel on üheks oluliseks uurimis- ja aruteluteemaks väiketootjate, sh peretalude toimetulek ning püsimajäämine. Tehnoloogilisest arengust tingitud tööjõuvajaduse vähenemine põllumajanduses, sissetulekute kasv teistes majandusharudes ning aastakümneid kestnud põllumajandustoodete püsihindade alanemine on sundinud põllumajandustootjaid piisava elatise tagamiseks laienema ning tootmismahte kasvatama. Põllumajandusmaa piiratuse tõttu on nende protsesside tulemuseks põllumajandustootjate arvu vähenemine ning alles jäävate tootjate keskmise suuruse kasv. Käesolevas töös uuriti Eesti põllumajanduslike majapidamiste tootmismahu kasvu ja kahanemist ning tegevuse jätkamist ja lõpetamist mõjutavaid tegureid. Analüüsiti institutsionaalsete muutuste osa Eesti põllumajanduse strukturaalses kohanemises viimase 25 aasta jooksul. Eesti taasiseseisvumine ning 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses algatatud põllumajandus-, omandi- ja maareformid tõid põllumajanduses kaasa struktuurikatkestuse. Asutati uued, eraomandis olevad põllumajanduslikud majapidamised ja ettevõtted, mis baseerusid tagastatud talumaadel ja -kohtadel, erastatud põllumajandusmaal ja ühismajanditel. Eestis tekkis 1990. aastate reformivalikute tagajärjel duaalne põllumajandustootjate struktuur, mida iseloomustab suur väiksemate tootjate osakaal, kes annavad väikese osa põllumajandustoodangust, ja väike suuremate tootjate osakaal, kes annavad enamiku toodangust. 2010. aastal andis 8,2% tootjatest 82,9% Eesti põllumajanduse standardtoodangust. Aastatel 1991–2001 kasvas põllumajanduslike majapidamiste arv Eestis 7400-lt 55 700-ni, aastaks 2010 vähenes see 19 600-ni. Kuna 2001. aastal oli Eestis põllumajanduslikke majapidamisi rohkem kui põllumajanduses, jahinduses ja nendega seotud valdkondades töötajaid (vastavalt 55 700 ja 28 800), on ilmne, et suur osa neist ei suutnud pakkuda täistööajaga hõivet isegi ühele pere liikmele. Seetõttu on aastatel 2001–2010 toimunud põllumajanduslike majapidamiste arvu vähenemine 64,8% võrra mõneti loomulik. 2007. ja 2011. aastal põllumajanduslike majapidamiste juhtide seas läbiviidud küsitluste ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti andmete alusel analüüsiti ettevõttespetsiifiliste sotsiaal-majanduslike tegurite mõju põllumajanduslike majapidamiste tootmise jätkamisele ja lõpetamisele ning tootmismahu kahanemisele ja kasvule. Selgus, et sarnaselt teiste lääneriikidega mõjutavad ka Eestis põllumajanduslike majapidamiste tegevuse jätkamist, lõpetamist, tootmismahu kahanemist ja kasvamist oluliselt selle juhi ja tema pere elutsükliga seotud tegurid: juhi vanus, tervis ning majapidamise üleandmiseks sobivate järeltulijate olemasolu. Juhi vanuse suurenedes 10 aasta võrra kasvas põllumajandusliku majapidamise tegevuse lõpetamise tõenäosus 4,0%. Juhi vanuse kasvades vähenes ka tegevusmahu laienemise tõenäosus. Tootmismahu kasvamise tõenäosus oli kõige suurem juhtide vanuserühmas 40–49 aastat. Põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosust mõjutas oluliselt majapidamise üleandmiseks sobivate järeltulijate olemasolule antud hinnang. Mida positiivsem see oli, seda väiksem oli ettevõtte tegevuse lõpetamise tõenäosus ning seda suurem oli tootmismahu kasvamise tõenäosus. Lisaks juhi ja tema perega seotud teguritele mõjutab põllumajandustootmise lõpetamist või jätkamist suurel määral majapidamise ja sealt saadava sissetuleku suurus. Iga 10 ha täiendavat põllumajandusmaad vähendas põllumajandustootmisega tegelemise tõenäosust 0,8%. Ettevõtte juhi palgatööl käimine väljaspool ettevõtet suurendas põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosust 13,4%. Elatustalude kohanemise toetust saanud põllumajanduslike majapidamiste puhul oli tootmise lõpetamise tõenäosus 10,6% ning ebasoodsamate piirkondade toetust saanud majapidamiste puhul 10,5% väiksem kui neil majapidamistel, mis vastavaid toetusi ei saanud. Samal ajal ei olnud nendel toetustel olulist mõju majapidamiste tootmismahu kahanemise ja kasvamise tõenäosusele. Juhi haridustase mõjutas positiivselt põllumajandusliku majapidamise tootmismahu kasvamise tõenäosust. Nende põllumajanduslike majapidamiste juhtide puhul, kes hindasid oma teadmisi ja kogemusi kõrgemalt, oli põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosus väiksem. Nendel põllumajanduslikel majapidamistel, mis asusid tegutsema tagastatud põllumajandusmaa või talukoha baasil, oli tootmismahu kahanemise ja kasvamise tõenäosus väiksem kui neil tootjatel, kes hakkasid tegutsema teistel alustel. Lisaks uuriti põllumajanduslike majapidamiste juhtide tootmise jätkamist ja lõpetamist ning põllumajandusmaa suuruse kahanemist ja kasvu puudutavate kavatsuste ning tegeliku käitumise lahknevusi ja neid mõjutavaid tegureid. Selgus, et juhtide kavatsused, mis puudutavad tootmise lõpetamist ja ettevõtte põllumajandusmaa pindala vähenemist, on tegeliku käitumise prognoosimiseks vähem usaldusväärsed kui kavatsused, mis puudutavad põllumajandustootmisega jätkamist ning põllumajandusmaa laiendamist. Sellest tuleneb, et põllumajanduslike majapidamiste juhtide kavatsusi uurivate küsitluste kaudu saadud informatsioon ei võimalda piisavalt täpselt prognoosida põllumajanduslike majapidamiste tegevuse jätkamist ja lõpetamist ning tootmismahu kahanemist ja kasvamist. Seega peaks põllumajanduslike majapidamiste strukturaalseid muutusi puudutavate põllumajanduspoliitika meetmete kujundamisel arvesse võtma põllumajanduslike majapidamiste struktuuris toimunud tegelikke muutusi ning neid mõjutanud tegureid. Põllumajanduse strukturaalse kohanemise protsessi paremaks mõistmiseks on vaja põhjalikke teadmisi põllumajandustootjate tootmismahu kasvu ja kahanemist ning tegevuse jätkamist ja lõpetamist mõjutavate tegurite kohta. Käesoleva töö tulemused toovad põllumajandusettevõtete kasvu, kahanemist ning tegevuse lõpetamist mõjutavate sotsiaal-majanduslike tegurite hulgas esile eelkõige põllumajanduslike majapidamiste juhtide vanuse, majapidamise üleandmiseks järeltulijate olemasolu ning majapidamise suuruse (sissetuleku) olulise osa

Turuarendustoetuse abil ellu viidud tegevuste mõju nendes osalenud ettevõtjate müügitulemustele

Uuringu eesmärk on analüüsida Eesti riigi eelarvest rahastatava meetme „Turuarendustoetus“ (edaspidi ka turuarendustoetus) abil ellu viidud tegevuste mõju nendes osalenud ettevõtetele. Turuarendustoetuse tegevuste eesmärk on suurendada teadlikkust põllumajandustoodete ja nendest töödeldud toodete omadustest, parandada nende turustusvõimalusi ja suurendada põllumajandustoodete tootmise ja töötlemisega tegelevate ettevõtete konkurentsivõimet. Turuarendustoetuse kasutamise ning selle abil ellu viidud tegevuste mõju analüüs on vajalik, kuna järjest enam on vaja leida Eesti põllumajandustoodetele ja nendest töödeldud toodetele uusi turge, kuhu eksportida ning turuarendustoetus on üks riigi poolt pakutavatest meetmetest, mille abil uutele turgudele siseneda. Uuringu aruandes antakse esmalt ülevaade toetuse kasutamisest ja kasu saanud ettevõtetest. Seejärel kirjeldatakse, milline on ettevõtjate hinnangul turuarendustoetuse mõju müügitulule ning tuuakse välja messidel osalemisel saadud uute ärikontaktide ja kokkulepete arvud. Esitatakse ka soovitused välisturgudele sisenemiseks. Lõpuks selgitatakse, kas ja kuidas võiks muuta turuarendustoetuse raames toetatavaid tegevusi ja toetuse saamise tingimusi, et veelgi paremini jõuda meetme eesmärkideni. Uuringus võeti aluseks 2017. aasta taotlusvoorus toetatud tegevused ja kasusaajad. Andmeallikatena kasutati PRIA toetusega seotud andmeid ja Äriregistrist päritud toetust kasutanud ettevõtete majandusaasta aruandeid. Lisaks teostati toetust kasutanud ettevõtete seas küsitlus, et selgitada välja nende turuarendustoetusega seotud hinnangud ning arvamused turuarenduse ja turuarendustoetuse tegevuste teemal. Selleks kasutatud küsitlusankeet on esitatud lisas 1.Uuring viidi läbi Maaeluministeeriumi tellimusel

Hinnang teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi 2016/2284 lisas III toodud meetmete rakendamise võimalikkusele Eestis ning vastavate vähendamise meetmete efektiivsuse ja majandusliku tõhususe analüüs

TäistekstVastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, peavad Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid piirama oma aastaseid vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOX), lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi (NH3) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) inimtekkelisi heitkoguseid vastavalt riiklikele heitkoguste vähendamise kohustustele. Eesti riiklike heitkoguste vähendamise kohustuste täitmiseks koostatakse vastavalt direktiivile 2016/2284/EL teatavate õhusaasteainete heitkoguste vähendamise riiklik programm aastateks 2020–2030 (Õhusaasteainete vähendamise programm), milles kajastatakse direktiivi III lisa 2. osas sätestatud heitkoguste vähendamise kohustuslikud meetmed. Programmi võidakse lisada III lisa 2. osas toodud valikulisi heitkoguste vähendamise meetmeid või võrdväärse leevendava mõjuga meetmeid. Õhusaasteainete vähendamise programmi koostamise aluseks on Eesti ja EL seadusandlus, riigisisesesed arengukavad ja valdkondlikud uuringud. Lisaks moodustati valdkondlikud töörühmad energeetika, tööstusprotsesside, transpordi, põllumajanduse ja lahustite valdkonnas, kuhu kuulusid asjaomaste huvirühmade esindajad. Koosolekute fookuseks oli saada sisendit Õhusaasteainete vähendamise programmi eesmärkide saavutamiseks seatavate konkreetsete meetmete välja töötamiseks, kinnitada valituks osutunud meetmed ning vastavalt meetmete rakendumisele kinnitada õhusaasteainete heitkoguste prognoosid. Põllumajanduse töörühm keskendus peaasjalikult NH3 heitkoguste vähendamismeetmetele 1, kuna ligi 90% NH3 heitkogustest on pärit põllumajandusest. Ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks tuleb arvestada ajakohastatud ÜRO Euroopa Majandus-komisjoni juhenddokumendiga (2014) põllumajandusest pärineva ammoniaagi heitkoguste ennetamise ja vähendamise kohta (ammoniaagijuhend) ning kasutada parimat võimalikku tehnikat (PVT) kooskõlas direktiiviga 2010/75/EL. Eestis peavad PVT-d rakendama ettevõtted, millel on keskkonna kompleksloa omamise kohustus 2 (Rooma ja Valdmaa, 2007). Ammoniaagi heitkoguste kontrollimiseks kehtestatakse hea põllumajandustava (HPT) riiklik soovituslik juhend, mille puhul võetakse arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 2014. aasta HPT raamjuhendit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks (raamjuhend) ja mis hõlmab vähemalt järgmist (Direktiiv 2016/2284/EL): 1.lämmastiku (N) käitlemine, arvestades kogu lämmastikuringet; 2.kariloomade söötmise strateegiad; 3.vähesaastavad sõnnikulaotustehnikad; 4.vähesaastavad sõnnikuladustamistehnikad; 5.vähesaastavad loomapidamise süsteemid; 6.mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramise võimalused. Esimene Eesti HPT 3 anti välja 2001. aastal Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi koostöös. HPT koostamise kohustus lähtus EL direktiivist 91/676/ MÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. HPT teise väljaande (2007. a) koostamisel lähtuti 2006. aasta algul kehtinud õigusaktidest ja EL liikmesriikide analoogilistest dokumentidest. 2007. aastal välja antud teine HPT koosneb järgnevatest peatükkidest: (Rooma ja Valdmaa, 2007) 1.põllumajanduse ja keskkonnakaitse vahelised seosed; 2.eluslooduse kaitse ja maastike mitmekesisus; 3.veehoid; 4.muldade säästev kasutamine ja kaitse; 5.väetised ja väetamine; 6.sõnniku keskkonnasäästlik kasutamine; 7.nõuded silohoidlatele; 8.taimekaitse; 9.maakasutuse korraldus; 10.maaparandus; 11.reoveekäitlus põllumajanduses; 12.nitraaditundlik ala. Kui võrrelda 2007. aasta HPT-d ja raamjuhendis toodud ammoniaagi heitkoguste vähendamise meetmeid, on näha, et vaatamata sellele, et HPT-s on põhjalikumalt käsitletud veereostuse vältimise ja vähendamise abinõusid, toetavad mitmed soovituslikud ja kohustuslikud HPT-s toodud nõuded ka ammoniaagi heitkoguste vähenemist (lisa1). Lisaks HPT-le aitavad NH3 heitkoguseid vähendada nõuded, mis on toodud Veeseaduses (lisa 2) ning määruses Veekaitsenõuded väetise-ja sõnnikuhoidlatele ning silo ladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded (lisa 3) (RT I, 04.07.2017, 50; RT I, 16.08.2016, 6). Järgnevalt on analüüsitud teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi 2016/2284/EL lisas III toodud meetme rakendamise võimalikkust Eestis

The role of subsidies in stabilising farm income: Evidence from Estonia

This study examines the role of agricultural subsidies in the farm income (FI) variation in Estonia in the period 2006–2019 using data from a balanced panel of Farm Accountancy Data Network (FADN) farms. FI variability is decomposed to three components: market income, total subsidies, and the cost of external factors. The results reveal that subsidies have a larger share in income of smaller farms. Variability of FI differs in farm size quartiles and is significantly lower in case of largest 25% of farms. Revenues are the largest source of variation of FI. While subsidies reduce FI variation, there is no evidence that they are counter-cyclical. We argue that in addition to subsidies, smaller farms need advice on farm management to increase market income, improve its stability, and expand farm size, as larger farms have more stable incomes despite relatively lower producer support estimate (PSE) levels

Optimization of arable land use to guarantee food security in Estonia

ArticleAgricultural and food sector has an important role to play in ensuring food security. A competitive agricultural sector warrants fo od security through increasing level of self - sufficiency in food, and export of surplus production in the sub - branches where it has a comparative advantage. One of the strategic tasks of the state is to secure food supply for the population. To perform thi s task, the state should estimate if the agricultural producers have the necessary capacity and resources to produce food to meet the needs of population. Mathematical modelling can be used as a tool in solving this analytical problem. The paper demonstrat es possibilities of implementing linear programming model in optimizing the use of arable land for ensuring the food demand of Estonian population. The Estonian arable land use optimization model is essentially a static balancing model that simulates the d emand and supply of basic food products (meat, dairy products, cereal products and potatoes). The basis for the demand side in the model is Estonian population, divided into 10 groups according to gender and age. The energy and protein needs of the respect ive population groups are taken into account. The supply side of the model is a typical agricultural production model that guarantees the consistency of crop and livestock farming. The model consists of 163 variables and 178 constraints (equations). The ob jective of the model is to minimize the use of arable land for field crops to ensure fodder for animal feed, and food for human food consumption. The model is used to analyse various land use strategies. According to the modelling results for ensuring food security of Estonia and to maintain export of dairy products, for which Estonia has a comparative advantage, in the 2016 volume, the total optimal arable land equals to 490,688 ha . There should be 83,600 dairy cows (with average milk yield 9,000 kg cow - 1 ) . It is necessary to grow 755,700 piglets per year in order to secure 40 kg of pork per inhabitant. Land use optimization results indicate that Estonian agriculture is able to supply Estonian people with the minimum necessary main food products to guarante e food security, and allows to export essential products (cheese, butter, skimmed milk powder, whole milk powder)

Effect of VAT rate reduction for fruits and vegetables on prices in Latvia: ex-post analysis

ArticleSaabunud / Received 03.06.2019 ; Aktsepteeritud / Accepted 29.06.2019 ; Avaldatud veebis / Published online 30.06.2019 ; Vastutav autor / Corresponding author: Aleksejs Nipers e-mail: [email protected] reduced Value Added Tax (VAT) rate for some fresh fruits and vegetables in 2018. The reduced VAT rate is set at 5%, while the standard VAT rate in the country is 21%. The rate was reduced for a 3-year period, during which it is intended to assess the impacts of the policy and to decide whether to keep the reduced VAT rate after the period ends. This research aims to evaluate whether VAT reduction reduced retail prices of fruits and vegetables. As prices on various fruits and vegetables are quite volatile, we used prices for exactly the same products in neighbouring Estonia and Lithuania as controls. We found that although in the first year after the VAT reduction retail prices decreased considerably, the decrease was smaller than the VAT reduction – the passthrough effect was 88%. However, due to the limited competition in the retail sector, it is important to continue observation in order to draw conclusions about the long-term effect

Põllumajanduslike otsetoetuste raames minimaalsete hooldustööde nõuete rakendamine aastatel 2013–2016 : uuringu aruanne

TäistekstEuroopa Liiduga (EL) liitumise järgselt on kasutatava põllumajandusmaa pindala Eestis suurenenud. Perioodil 2004-2015 suurenes see 201186 hektari (25,4%) võrra 993595 hektarini (joonis 1). Seejuures suurenes põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maapindala 103099 hektarivõrra (5,7 korda) 125053 hektarini. Seega, 51,2% kasutatava põllumajandusmaa pindala suurenemisest aastatel 2004-2015 tuleneb põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-ssäilitatava põllumajandusmaa pindala laienemisest. (Statistikaamet, 2016) Seejuures on põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava põllumajandusmaa pindalapüsinud 2006. aastast alates suhteliselt stabiilsena vahemikus 91391 kuni 143786 hektarit. Kui vaadelda toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaalu kasutatavast põllumajandusmaast EL liikmesriikides 2013. aastal (joonis 2), siis ilmneb, et kõrgeim (11,3%) oli see Eestis. Lätis oli vastav näitaja 4,4% ja Leedus 2,1%. EL 28 liikmesriigi kokkuvõttes oli see näitaja 0,8%. Tegemist on pigem alates 2004. aastast EL-ga liitunud liikmesriikides levinud fenomeniga. Kümne liikmesriigi hulgas, kus toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaal on suurim, on seitse nn postkommunistlikud riigid. Postkommunistlikele riikidele, sh Eestile on iseloomulik kasutatava põllumajandusmaa pindala vähenemine siirdeperioodi alguses 1990-ndatel aastatel (Viira, 2014). Pärast EL-ga liitumist on neis riikides põllumajandusmaa pindala suurenenud, kuna see on olnud ÜPT taotlemisel abikõlbulik. Samas ei kasutata osa taas kasutusele võetud põllumajanduslikust maast põllumajandustoodangu saamiseks. Nagu eespool mainitud, võib peamiseks soodustavaks teguriks põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maa pindala suurenemisel pidada ÜPT-d. Ühtse pindalatoetuse saamiseks peavad toetuse taotlejad hoidma põllumajandusmaad HPKT-s. Kuigi põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-sja selle eest ÜPT maksmine on EL ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas, on see andnud ainest aruteludeks selle üle, milline on sellise poliitikamõju põllumajandustootjatele. Peamine arutluskäik lähtub sellest, et kulud, mis kaasnevad põllumajandusmaal minimaalsete hooldusnõuete täitmisega niitmise või hekseldamise teel ilma seda maad põllumajandustootmises kasutamata on võrreldes ÜPT ühikumääraga suhteliselt madalad, mistõttu põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-s on suhteliselt tulus, suurendab nõudlust põllumajandusmaa järele, ning seeläbi tõstab põllumajandusmaa hinda ja halvendab põllumajandusmaa turul põllumajandustootjate olukorda. Kui tegemist on põllumajandusmaaga, mida ei kasutata põllumajandustootmiseks, siis minimaalseteks hooldustöödeks oli 2014. aastani selle maa niitmine ja niite koristamine või hekseldamine, kusjuures heksli võis maha jätta. Eestis muutus põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteem 2015. aastal, mõningad täiendavad muudatused viidi ellu ka 2016. aastal. Peamine muudatus seisnes minimaalsete hooldusnõuete muutumises toetusõiguslikkuse nõueteks, ning hekseldamise ja heksli maha jätmise kui hooldusviisi kasutamise piiramises. Sellest tulenevalt on käesoleva uuringu eesmärk välja selgitada, kas ja kuidas aastatel 2015 ja 2016 otsetoetuste raames rakendatud minimaalsete hooldustööde nõuete täitmine mõjutas, nii keskkondlikke kui ka struktuurilisi aspekte arvesse võttes, erinevate tootmistüüpide ja suurusklassidega põllumajanduslikke majapidamisi. Uuring tugineb kahele peamisele andmeallikale: 1) PRIA registrid ja andmebaasid; 2) toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitlusega kogutud andmed. Uuringu aruande esimeses peatükis antakse ülevaade põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteemimuudatuste sisust. Teises peatükis käsitletakse muudatuste majanduslikku ja keskkonnamõju lähtuvalt teoreetilistest aspektidest ning eelnevalt avaldatud erialakirjandusest. Kolmas peatükk annab ülevaate kasutatud andmetest ja metoodikast. Neljandas peatükis esitatakse PRIA andmete analüüsi ning toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitluse tulemused

Restricting the eligible maintenance practices of permanent grassland – a realistic way towards more active farming?

As a result of agricultural, land and ownership reforms coupled with liberal agricultural policy during the transition, agricultural land use in Estonia became more fragmented. A significant portion of agricultural land users are now considered passive farmers who maintain their agricultural land (often permanent grasslands) in good agricultural and environmental conditions and are therefore eligible for single area and greening payment. The maintenance of permanent grassland is one of the objectives of the EU Common Agricultural Policy (CAP), which contributes to the overall climate and biodiversity objectives of the EU. Until 2014, in Estonia, the minimum eligible activity for the maintenance of permanent grassland was to cut the grass and leave it on the ground. In 2015 and 2016, the area on which the cut grass could be left on the ground was restricted in order to increase incentives for more active agricultural land use. This paper analyses the likely effects of such restriction on the use and maintenance of permanent grasslands. The results of the study show that in the case of restrictions on the eligible practices of permanent grassland maintenance, passive land users as well as crop and mixed crop-livestock farms are likely to reduce the area of permanent grasslands (shrinking farms). At the same time, grazing livestock farms (expanding farms) would be willing to expand their permanent grassland area. More than 70% of the permanent grasslands of shrinking farms are located within 1 km and more than 90% within 2 km of expanding farms. However, in some regions it is likely that the maintenance of permanent grasslands is stopped as a result of the restrictions. It is argued that if permanent grasslands are to be maintained, it is necessary to introduce supports for grazing livestock farms, targeted supports for passive land users for their maintenance or more comprehensive land use policy that takes the climate change mitigation requirements into account

Eesti piima- ja sealihatootjate konkurentsivõime lähiriikide võrdluses

Käesoleva uurimuse eesmärk on anda otsustajatele ülevaade Eesti piima- ja sealihatootjate konkurentsikeskkonnast, rõhuasetusega toetuste võrdlemisele valitud lähiriikidega (Läti, Leedu, Poola). Konkurentsikeskkond on väga lai mõiste ja sellega iseloomustatakse laiemalt ettevõtluse keskkonda ning see hõlmab mitmeid olulisi tegureid. Antud töö mahtu arvestades keskendutakse eelkõige toetustele, kui ettevõtjate sissetulekute kassavoogu enam mõjutavale komponendile. Kui ettevõtja põhisissetulek tekib turul toodete müügist, siis põllumajanduses on kujunenud toetused väga oluliseks osaks sissetulekutes ja aitavad oluliselt leevendada madalast turukonjunktuurist tekkida võivaid tulupuudujääke. Antud uurimuses ei hinnata toetuste mõju ettevõtjate konkurentsivõimele kuid analüüsitakse ettevõtete suurusgruppide keskmistena sissetulekute struktuuri ja toetuste osa selles ning olulisemate sisendite kasutust. Teema aktuaalsus seisneb argumenteeritud võrdluse tekkimises vaadeldavate riikide toetustasemetest ja Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika toetusmeetmete rakendamisest. Võrdlemise lihtsustamiseks on analüüsis näitajad viidud võrreldavale ühikule (hektar, loomühik, piimalehm, toodetud piima kilogramm). Kui EL-s on kokkulepitud ühise põllumajanduspoliitika alused ning võimalused toetada oma riigi põllumajandustootjaid, siis sellega saame luua konkurentsikeskkonna. Seega muutub oluliseks milliseid toetusi vaadeldaval perioodil (aastatel 2010–2015) võrreldavates riikides on nii piima kui ka sealihatootjatele võimaldatud ja makstud. Kuivõrd EL Ühine Põllumajanduspoliitika (ÜPP) on ka viimase viie aasta jooksul läbi teinud mitmeid muudatusi siis vajalik on ka terminoloogiline täpsus toetuste käsitlemisel. Ebaselgus terminites võib raskendada tulemustest arusaamist