Eesti ravijuhend „Epilepsia käsitlus fertiilses eas naistel ja rasedatel“

Eesti Arst 2022; 101(11):644–64

Immuunravi ja kiiritusravi – uus efektiivne kombinatsioon

Ajalooliselt on kiiritusravi peetud vaid lokaalseks kasvajavastaseks ravimeetodiks, mis parandab peamiselt kasvaja paikset kontrolli, vähendades seeläbi kasvaja süsteemset levikut. Nüüdseks on kogutud arvestataval hulgal tõenduspõhist infot, mis näitab, et kiiritusravil on oluline osa ka süsteemse vähivastase immuunaktivatsiooni tekkes. Olemasolevad teadmised viitavad sellele, et immuun- ning kiiritusravi samaaegne kombineerimine võib olla oluline samm edasise raviefektiisuse parandamiseks pahaloomulise kasvajaga haigetel. Võttes arvesse eelkliinilist infot, üksikjuhtude kirjeldusi, retrospektiivseid analüüse ning arvukaid läbiviidud ja käimasolevaid uuringuid, võib väita, et immuunravi ja kiiritusravi on uus tõhus ravikombinatsioon. Samas nõuab see raviskeem veel hulgaliselt edasisi uuringuid nii nende ravimeetodite optimaalse järjestamise kui ka kiiritusravi fraktsioneerimise skeemide osas.Eesti Arst 2017; 96(5):296–30

Immuunravi – uus suund onkoloogias

Kasvaja mikrokeskkonnas ekspresseeritakse mitmeid immuunreaktsioone mõjutavaid molekule ning seda nii immuunsüsteemi kui ka kasvajarakkude endi poolt. Immuunreaktsioone pidurdavate molekulide hulka kuuluvad lisaks tsütokiinidele mitmed kasvufaktorid, ensüümid ning rakkude membraanil ekspresseeritud ligandid, mis seonduvad immuunrakkude pinnal olevate inhibeerivate retseptoritega immuunkontrollpunktis CTLA-4 (ingl cytotoxic T lymphocyte-associated antigen 4) ja PD-1 (ingl programmed celldeath protein 1). Immuunkontrollpunkti inhibiitorite kasutamisel on võimalik kasvaja mikrokeskkonna pidurdavad signaalid blokeerida ning suunata seeläbi immuunsüsteemi rakud kasvajat ründama. Praegu on kolm inhibiitorit (CTLA-4-vastane antikeha ipilimumab ning PD-1-vastased antikehad pembrolizumab ja nivolumab) jõudnud kliinilisse kasutusse melanoomi, kopsu- ja neeruvähi ravis ning järk-järgult on oodata paljude uute sama klassi ravimite lisandumist. Vaieldamatult on tegu uue ning efektiivse ravisuunaga onkoloogias, mis on oluliselt laiendanud ravivõimalusi mitmete agressiivsete kasvajate käsitluses.Eesti Arst 2017; 96(5):281–28

Uued ravimid – uued kõrvaltoimed

Uutel ning tõhusatel kasvajavastastel immuunravimitel (immuunkontrollpunkti inhibiitoritel) on väga erinev toksilisuse profiil võrreldes aastaid kasutuses olnud keemiaravi- ja sihtmärkravimitega. Immuunkontrollpunkti inhibiitorid viivad immuunsüsteemi tasakaalust välja ning see soodustab omakorda autoimmuunsete reaktsioonide teket. Kuigi enamik immuunsusega seotud kõrvaltoimetest on kerged, võivad kuni 13%-l patsientidest tekkida rasked kuni eluohtlikud autoimmuunsed kõrvaltoimed. Seetõttu on oluline teada uute immuunravimite kõrvaltoimeid kõikidel pahaloomulise kasvajaga haigetega kokkupuutuvatel arstidel. Õigeaegse diagnoosimise ja ravi alustamise korral on suurem osa immuunsusega seotud kõrvatoimetest täielikult pöörduvad ning ajutine immuunsupressiiivne ravi glükokortikoidide, infliksimabi, asatiopriini või mükofenolaatmofetiiliga on näidustatud ainult raskete k õrvaltoimete raviks.Eesti Arst 2017; 96(5):289–29

Mootorsõidukite kokkupõrked jalakäijatega Eestis: regionaalhaiglate 116 ravijuhu ning kohtuarstliku lahangu analüüs

Taust ja eesmärgid. Vigastussurmade osakaal Eestis on Euroopa Liidu üks suuremaid. Liiklussurmadel on selles arvestatav osa. Uuringu eesmärk on analüüsida liikluses vigastatud jalakäijate andmeid, vigastuste profiili, käsitlust ja vigastustejärgset suremust.Metoodika. Retrospektiivne analüüs jalakäijana mootorsõidukiõnnetusse sattunud ja regionaalhaiglatesse hospitaliseeritud patsientide ravijuhtudest ning kohtuarstlikes ekspertiisikeskustes lahatud surnukehadest ajavahemikul 01.01.2015–31.12.2015. Uuringu valimisse kuulunud isikute haigestumise ja surma välispõhjused olid dokumenteeritud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni (RHK-10) diagnoosikoodidega V02–V09 (sõidukiõnnetuses vigastatud jalakäija). Lisaks valimi üldandmetele dokumenteeriti vigastuste profiil, haigus- ja ravitüsistused ning suremus. Uurimistöö esmane eesmärk oli kirjeldada valimi patsientide vigastustejärgset suremust.Tulemused. Uuringusse kaasati 116 juhtu, kellest 94 olid haiglatesse hospitaliseeritud haiged ja 22 sündmuskohalt kohtuarstlikule lahangule viidud juhud. Valimi keskmine vanus oli 42,8 ± 26,9 aastat ja 56,0% olid mehed. Kõige enam vigastusi toimus novembris ja detsembris ning kellaajaliselt ajavahemikul 16.00–19.00. Domineerivad vigastused olid roidemurrud ja sääreluumurrud vastavalt 31,9%-l ja 28,4%-l juhtudest. Üldsuremus oli 23,3%. 81,5% surmlõpetest toimus haigla eel. Haiglasse jõudnute suremus oli 5,3%. Peamiseks surmapõhjuseks olid rasked ajuvigastused. Tüsistusi esines 8,5%-l juhtudest.Järeldused. Pea iga neljas mootorsõidukiõnnetuses vigastatud uuringuvalimi jalakäija suri. Valdav osa surmadest leiab aset sündmuskohal. Haiglasse jõudnute suremus on sarnane teiste riikidega. Õnnetuste sesoonne iseloom ja ööpäevane jaotumus väärivad tähelepanu liikluskorralduse parandamise aspektist

Raskete vigastuste käsitlemine Eestis

Vigastussurmade tõttu kaotatud eluaastate hulk on suurem kui südamehaiguste ja kasvajate tõttu kaotatud eluaastate hulk kokku. Traumast põhjustatud surmade osakaal Eestis on Euroopa Liidu üks suuremaid. Artiklis on antud ülevaade raskete vigastuste praegusest käsitlusest Eestis ja valdkonna arengusuundumustest

Raskete vigastuste käsitlemine Eestis

Vigastussurmade tõttu kaotatud eluaastate hulk on suurem kui südamehaiguste ja kasvajate tõttu kaotatud eluaastate hulk kokku. Traumast põhjustatud surmade osakaal Eestis on Euroopa Liidu üks suuremaid. Artiklis on antud ülevaade raskete vigastuste praegusest käsitlusest Eestis ja valdkonna arengusuundumustest

Prospective Risk Assessment of Medicine Shortages in Europe and Israel: Findings and Implications

Introduction: While medicine shortages are complex, their mitigation is more of a challenge. Prospective risk assessment as a means to mitigate possible shortages, has yet to be applied equally across healthcare settings. The aims of this study have been to: 1) gain insight into risk-prevention against possible medicine shortages among healthcare experts; 2) review existing strategies for minimizing patient-health risks through applied risk assessment; and 3) learn from experiences related to application in practice. Methodology: A semi-structured questionnaire focusing on medicine shortages was distributed electronically to members of the European Cooperation in Science and Technology (COST) Action 15105 (28 member countries) and to hospital pharmacists of the European Association of Hospital Pharmacists (EAHP) (including associated healthcare professionals). Their answers were subjected to both qualitative and quantitative analysis (Microsoft Office Excel 2010 and IBM SPSS Statistics®) with descriptive statistics based on the distribution of responses. Their proportional difference was tested by the chi-square test and Fisher's exact test for independence. Differences in the observed ordinal variables were tested by the Mann-Whitney or Kruskal-Wallis test. The qualitative data were tabulated and recombined with the quantitative data to observe, uncover and interpret meanings and patterns. Results: The participants (61.7%) are aware of the use of risk assessment procedures as a coping strategy for medicine shortages, and named the particular risk assessment procedure they are familiar with failure mode and effect analysis (FMEA) (26.4%), root cause analysis (RCA) (23.5%), the healthcare FMEA (HFMEA) (14.7%), and the hazard analysis and critical control point (HACCP) (14.7%). Only 29.4% report risk assessment as integrated into mitigation strategy protocols. Risk assessment is typically conducted within multidisciplinary teams (35.3%). Whereas 14.7% participants were aware of legislation stipulating risk assessment implementation in shortages, 88.2% claimed not to have reported their findings to their respective official institutions. 85.3% consider risk assessment a useful mitigation strategy. Conclusion: The study indicates a lack of systematically organized tools used to prospectively analyze clinical as well as operationalized risk stemming from medicine shortages in healthcare. There is also a lack of legal instruments and sufficient data confirming the necessity and usefulness of risk assessment in mitigating medicine shortages in Europe. © Copyright © 2020 Miljković, Godman, Kovačević, Polidori, Tzimis, Hoppe-Tichy, Saar, Antofie, Horvath, De Rijdt, Vida, Kkolou, Preece, Tubić, Peppard, Martinez, Yubero, Haddad, Rajinac, Zelić, Jenzer, Tartar, Gitler, Jeske, Davidescu, Beraud, Kuruc-Poje, Haag, Fischer, Sviestina, Ljubojević, Markestad, Vujić-Aleksić, Nežić, Crkvenčić, Linnolahti, Ašanin, Duborija-Kovačević, Bochenek, Huys and Miljković

Worldwide trends in underweight and obesity from 1990 to 2022: a pooled analysis of 3663 population-representative studies with 222 million children, adolescents, and adults

Background Underweight and obesity are associated with adverse health outcomes throughout the life course. We estimated the individual and combined prevalence of underweight or thinness and obesity, and their changes, from 1990 to 2022 for adults and school-aged children and adolescents in 200 countries and territories. Methods We used data from 3663 population-based studies with 222 million participants that measured height and weight in representative samples of the general population. We used a Bayesian hierarchical model to estimate trends in the prevalence of different BMI categories, separately for adults (age ≥20 years) and school-aged children and adolescents (age 5–19 years), from 1990 to 2022 for 200 countries and territories. For adults, we report the individual and combined prevalence of underweight (BMI <18·5 kg/m2) and obesity (BMI ≥30 kg/m2). For schoolaged children and adolescents, we report thinness (BMI <2 SD below the median of the WHO growth reference) and obesity (BMI >2 SD above the median). Findings From 1990 to 2022, the combined prevalence of underweight and obesity in adults decreased in 11 countries (6%) for women and 17 (9%) for men with a posterior probability of at least 0·80 that the observed changes were true decreases. The combined prevalence increased in 162 countries (81%) for women and 140 countries (70%) for men with a posterior probability of at least 0·80. In 2022, the combined prevalence of underweight and obesity was highest in island nations in the Caribbean and Polynesia and Micronesia, and countries in the Middle East and north Africa. Obesity prevalence was higher than underweight with posterior probability of at least 0·80 in 177 countries (89%) for women and 145 (73%) for men in 2022, whereas the converse was true in 16 countries (8%) for women, and 39 (20%) for men. From 1990 to 2022, the combined prevalence of thinness and obesity decreased among girls in five countries (3%) and among boys in 15 countries (8%) with a posterior probability of at least 0·80, and increased among girls in 140 countries (70%) and boys in 137 countries (69%) with a posterior probability of at least 0·80. The countries with highest combined prevalence of thinness and obesity in school-aged children and adolescents in 2022 were in Polynesia and Micronesia and the Caribbean for both sexes, and Chile and Qatar for boys. Combined prevalence was also high in some countries in south Asia, such as India and Pakistan, where thinness remained prevalent despite having declined. In 2022, obesity in school-aged children and adolescents was more prevalent than thinness with a posterior probability of at least 0·80 among girls in 133 countries (67%) and boys in 125 countries (63%), whereas the converse was true in 35 countries (18%) and 42 countries (21%), respectively. In almost all countries for both adults and school-aged children and adolescents, the increases in double burden were driven by increases in obesity, and decreases in double burden by declining underweight or thinness. Interpretation The combined burden of underweight and obesity has increased in most countries, driven by an increase in obesity, while underweight and thinness remain prevalent in south Asia and parts of Africa. A healthy nutrition transition that enhances access to nutritious foods is needed to address the remaining burden of underweight while curbing and reversing the increase in obesit