Kutseaasta VI etapi seire kokkuvõte 2009/2010

2009/2010 õppeaastal rakendati kutseaasta tugiprogrammi viiendat korda. Kutseaasta seire eesmärk on sel etapil saada tõendusmaterjali algajate õpetajate tugitegevuste kavandamiseks ja esmaõppe arendamiseks. Kutseaasta selle aasta seire eesmärgiks on analüüsida kutseaastat läbivate õpetajate rahulolu läbitud õpetajakoolitusega ning õpetajatööga. Küsitlus viidi läbi õppeaasta alguses ja lõpus. Küsimustik koosnes neljast osast. Esimeses osas hindasid algajad õpetajad läbitud õpetajakoolitust andes hinnangu kutseoskuste erinevatele valdkondadele vastavalt õpetaja kutsestandardile (Õpetaja V): õppimise planeerimine ja juhtimine, õpikeskkonna kujundamine, õppimise juhendamine, õppija arengu ja õppeprotsessi analüüsimine ja hindamine, suhtlemine, motiveerimine, koostöö, eneseanalüüs ja professionaalne areng, teises osas hindavad õpetajad ennast kui õppijat (enesetõhusus), kolmandas osas kooli kui arengukeskkonda (koolikliima), neljandas osas enda õppimist teadmusloome teooriast lähtuvalt

Kutseaasta IV etapi seire kokkuvõte 2007/2008

Algajate õpetajate kutsealase sotsialiseerumise ja professionaalse arengu toetamiseks esimesel tööaastal rakendus 2007/2008 õppeaastal kutseaasta neljandat korda. Kutseaasta seire eesmärk on saada tagasisidet ja tõendusmaterjali arendustegevuseks. Antud seire raames oli eesmärk suuremat tähelepanu pöörata tugiprogrammi kvaliteedile ja nooremõpetajate valmidusele tegeleda eneseanalüüsiga. Seire annab ülevaate algajate õpetajate enesekohastest uskumustest, professionaalsest arengust ja koostööst, õppimisest organisatsioonis ning koostööst mentoriga. Viimane osa analüüsib kutseaasta rakenduslikke aspekte

Kutseaasta V etapi seire kokkuvõte 2008/2009

2008/2009 õppeaastal rakendati kutseaasta programmi viiendat korda. Kutseaasta seire eesmärk on saada tagasisidet ja tõendusmaterjali arendustegevuseks. Nooremõpetajate küsitlus annab ülevaate algajate õpetajate enesekohastest uskumustest, professionaalsest arengust ja koostööst, õppimisest organisatsioonis ning koostööst mentoriga. Viimane osa analüüsib kutseaasta rakenduslikke aspekte. Mentorite küsitlus annab ülevaate valmidusest mentori tegevuseks ja mentori igapäevategevusest. Seire põhjal saab kavandada muutusi esmaõppes, kutseaasta rakendamises ja edasiseks professionaalseks arenguks

Tallinna Ülikooli katkestajate uuring

Kiirelt muutuv üleilmne majanduslik, tehnoloogiline aga ka sotsiaalne keskkond (sh elanikkonna vananemine) tekitab vajaduse kutse- või erialateadmiste ja oskustega inimeste järele, kes on valmis pidevaks enesetäiendamiseks. Euroopa riikide võrdluses paistab Eesti silma positiivselt: 25–64-aastaste hulgas on 2014. aastal kolmanda astme hariduse omandanuid pea 40%, samas kui Euroopa Liidu vastav keskmine näitaja on 29,3%. Siiski katkestab Eestis ligi viiendik ülikooli astunutest oma õpingud enne lõpetamist (aastatel 2006–2014 oli katkestajate määr 14–20%). Käesolevat uuringut läbi viies ei käsitlenud me õpingute katkestamist pelgalt probleemina, kuna teataval määral ongi endale sobiva haridustee leidmine keeruline ja võib sisaldada katkestusi, mis aga ei pruugi olla lõplikud. Nii on ka varemalt leitud, et paljud Eestis õpingud katkestanud soovivad neid hiljem jätkata (Kukk, 2009). Samas on raske öelda, milline õpingute katkestamiste määr on n-ö normaalne ja säästmaks nii õppijate kui ka haridussüsteemi aja ja raha ressursse, on pingutused õpingute katkestamiste vähendamiseks vajalikud. Tallinna Ülikooli katkestajate uuringu eesmärgiks on välja selgitada, millised on õpingute katkestamise põhjused, kuidas näevad asjaosalised õpingute katkestamise protsessi ja kas ning milliseid lahendusi katkestamiste vähendamiseks välja pakuvad. Samuti palusime uuritavatel eristada katkestajate tüüpe Tallinna Ülikoolis

Intertwining the Role of Partner and Caregiver: a Phenomenological Study of the Experiences of Four New Zealand Rural Women Who have Cared for Their Terminally Ill Partners

The stories of the women who live and work in rural settings in New Zealand have begun to reveal unique contributions that they have made to their families and community. Meeting with and listening to rural women's stories reveals insights into the character of these powerful women. This research study evolved from a trend the researcher observed as a district nurse providing community palliative care in rural New Zealand; that the majority of carers of those who are terminally in home-settings are in fact women. This qualitative study aimed to explore through guided conversational interviews the experiences of four New Zealand women who have cared for their terminally ill partners who have subsequently died. The study investigated if these women's experiences were comparable to that of other women in existing palliative care literature. This research project focused particularly on elucidating the women's experience of intertwining the role of partner and caregiver. Heidegger's hermeneutic philosophy informed the methodology because he focused on what it meant to 'be' rather than 'how we know what we know'. The project focused on the meanings the women made of this dual role in their lives. Women already in the role of partner were now faced with the added responsibility of caregiver to meet the complex needs of their loved one. Usually they had no training to prepare them for this experience. The study reveals ways in which the visiting palliative care nurse becomes very important to them. The women's own voices reveal the high level of respect for their partners and address the harsh realities, revealing poignant and striking concerns in their lives. These stories are shared with the intent of enriching nurses' and other health professionals' understanding of the women's experiences. The intention of the study is to highlight the need for closer attention by nurses to women's requirements when caring for their partner at home. Understanding these women's experience is not only a way of honouring these remarkable women but more widely it will inform and possibly transform practice through guideline and policy refinement

Oskused ja elukestev õpe: Kellelt ja mida on Eestil oskuste parandamiseks õppida? PIAAC uuringu temaatiline aruanne nr 2

Arusaam õppimisest kui noorte kohustusest ja privileegist ei vasta tänapäeva kiiresti muutuva maailma nõudmistele. Euroopa Liit on aktiivselt asunud edendama täiskasvanute õppimist ja seadnud oluliseks prioriteediks suurendada elukestvas õppes osalemist. Selle taga on arusaam, et täiskasvanute õppes osalemine on kasulik nii sotsiaalses kui ka majanduslikus plaanis nii osalejatele endile kui ka ühiskonnale laiemalt, kuna see tõstab nii tootlikkust kui ka hõivet tööturul. Rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring PIAAC (Programme for the International Assessment of Adult Competencies) pakub võrreldes varasemate andmebaasidega mitu täiendavat võimalust. Kuna uuring mõõtis lisaks haridustasemele ka kolme liiki oskusi (funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemilahendusoskust tehnoloogiarikkas kesk konnas), siis on võimalik uurida, kuivõrd mõjutavad elukestvas õppes osalemist oskused ja haridus eraldiseisvalt. Et PIAACi küsimustikus oli ka mahukas osa, mis mõõtis erinevate oskuste kasutamist tööl, annab see lisaks võimaluse analüüsida, kuivõrd mõjutavad elukestvas õppes osalemist nn pakkumise poole karakteristikud, st inimeste oskused ja haridustase, ning kuivõrd olulised on nn nõudlust iseloomustavad näitajad (eelkõige töö oskustemahukus)

Täiskasvanud õppijad Eesti kõrgharidussüsteemis

Siinse uuringu ülesandeks oli analüüsida täiskasvanud õppijate kogemusi ja ootusi seoses kõrgkoolis õppimisega, õpikeskkonnaga, ning õpingute ja muu elu ühendamisega. Eestis on sarnast, spetsiaalselt täiskasvanud õppijate kogemusele keskenduvat uuringut varem läbi viidud 2007. aastal, mil Tallinna Ülikooli professor Ellu Saare juhtimisel töötati Euroopa Liidu 6. raamprogrammi rahvusvahelise uurimisprojekti „Elukestval õppel põhineva ühiskonna poole Euroopas: haridussüsteemi roll” ehk LLL2010 raames välja ja viidi kolmeteistkümnes Euroopa riigis läbi esimene formaalharidussüsteemis õppivate täiskasvanute uuring. Eestis küsitleti 2007. aastal toimunud uuringu raames 1000 õppijat, kellest 250 omandas kõrgharidust. Nende andmete põhjal on avaldatud mitmeid originaalseid uuringuid ja analüüse. Nüüdseks on toonased, veel majanduskasvu ajal kogutud andmed kaotanud oma aktuaalsuse – enamus siis õppinuid on juba kooli lõpetanud, uute õppijate kooli astumine on aga langenud globaalse majanduskriisi aega. Kuidas mõjutab see kontekst tänaseid täiskasvanud õppijaid? Mil moel erinevad eri tüüpi kõrgkoolides õppivad tudengid? Kas lastega ja lasteta tudengid pühendavad õpingutele ühepalju aega? Kui töötaval tudengil on samal ajal täita nii koolitöö kui palgatöö ülesandeid, siis kumma seab ta oma prioriteediks? Mida tähendab täiskasvanud õppijatele kõrgharidus – miks nad seda omandavad? Millised on nende ettepanekud kõrgkoolide õppijasõbralikumaks muutmiseks?http://primus.archimedes.ee/sites/default/files/Taiskasvanud_oppija_2.pd

Avatud noortekeskuste olukorra kordusuuring

Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi poolt läbiviidud noortekeskuste kordusuuringu eesmärgiks oli anda ülevaade noortekeskuste olukorrast kolmes valdkonnas: noortekeskuste toimemehhanismid, noortekeskuste panus ühiskonda ja noortekeskuste elujõulisus. Eraldi kvalitatiivse uuringuna viidi läbi Saue Noortekeskuse juhtumiuuring, mille tarbeks toimus 5 individuaal- ja 2 grupiintervjuud ning lisaks koguti vaatlusmaterjali. Saue Noortekeskus valiti juhtumiuuringu läbiviimiseks mitmel kaalutlusel, sh seetõttu, et keskus asub maa ja linna piiril ning seetõtu annab Saue Noortekeskuse juhtumi uurimine teavet nii suurele linnale kui väikesele asulale omastest protsessidest ja karakteristikutest.http://www.entk.ee/sites/default/files/EANK2010.pd

Spotlights on Contemporary Family Life

Spotlights on Contemporary Family Life covers four issues of cross-cutting importance to families Structures and forms of families: issues relating to a diversification of families away from the ‘traditional nuclear family form’ are relatively uncontroversial from an academic perspective, but much more so for policy makers and family associations. Chapter 1 provides a thorough overview of the state of contemporary European families. Solidarities in families: too often the issue of an ‘ageing society’ is simply reduced to the problem of over-burdening social care systems, but longevity also represents opportunities for new kinds of solidarities inside families and family networks, and new relations between family members – not to mention the satisfaction felt by people who can continue to live fulfilling and rewarding lives long after they’re considered ‘elderly’. Chapter 2 gives voice to authors who identify these new opportunities and challenges. Demographic change: women are having fewer children and having them later in life. Having children is now a conscious decision and fertility rates have declined below the level required to sustain our current populations. At the same time we witness the ‘greying’ of Europe, which brings with it a whole host of opportunities and challenges. Chapter 3 raises important issues for policy makers today. Volunteering: inspired by family associations who could not survive without the support of volunteers, this chapter gives an overview of what’s known - and what isn’t - about volunteering. Coinciding with the European Year of Volunteering 2011, this chapter takes a timely look at the efforts that families put into volunteering across Europe and the important benefits that Europe gains from all of this combined voluntary effort. Linden Farrer and William Lay work for the Confederation of Family Organisations in the European Union (COFACE). This publication was produced by FAMILYPLATFORM, a project funded by the European Commission