7 research outputs found
Mitmeliigiliste põõsasribade rajamine
TäistekstPaljudes Lääne-Euroopa riikides on põllumajandusmaastikega seotud loomade,
lindude ja putukate arvukus ning liigirikkus põllumajanduse intensiivistamise
tagajärjel tuntavalt vähenenud. Viimasel ajal on järjest rohkem loodusliku tasakaalu
tähtsust teadvustatud ja kulutatakse ulatuslikke summasid, et hävitatud
ökosüsteeme taastada. Kuigi Eestis pole see probleem veel kuigi terav, tuleks
siiski piirkondades, kus põllud on järjest suurenenud ja looduslikud elupaigad
hävinud, pöörata rohkem tähelepanu looduslikule mitmekesisusele. Ühe
võimalusena aitab seda suurendada põõsasribade rajamine.
Põõsasribadel on mitu nii ökoloogiliselt, esteetiliselt kui ka põllumajanduslikult
olulist funktsiooni: loodusliku mitmekesisuse tagamine ja maastikupildi
mitmekesistamine, loomulikult ka mullaerosiooni vähendamine ja soodsa
mikrokliima loomine põldudel. Siia lisandub paremate võimaluste loomine
mitmetele teistele maamajandustegevustele nagu taluturism ja mesindus.Infomaterjali koostamist rahastati Põllumajandusministeeriumi projekti “Põllumajanduslikku
informatsioonilevi koordineeriva keskuse (PIKK) käivitamine” raame
Consumer preferences of apples in Estonia and changes in attitudes over five years
Apple preferences of Estonian consumers (n=336 in 2007 and 332 in2012) were determined regarding apple origin, production method and different quality attributes. The aim was to find out whether apple preferences of young people raised in a capitalistic system differ from older people raised in the Soviet Unionand also to determine if and how these preferences have changed over five years. The majority of the respondents preferred domestic apples (91% and 81% in 2007 and 2012, respectively), the main motivation being food safety: domestic apples were believed to contain fewer chemical residues. Apple taste was the most important quality attribute, followed by appearance which was rated equally important as health benefits and finally, price. Young people (<25 years) were significantly more indifferent towards apple origin compared to others. However, the preference for apple taste and colour was similar in all age groups. Over the five year period surveyed, the preference for domestic and organic apples had decreased, but taste and colour preference had remained unchanged
Tinklai ir hierarchijos: du mąstymo būdai
The main motive of the 20th century continental philosophy was criticism of metaphysics. Previous philosophical systems were considered too rigid; there was a search for a way out from metaphysical hierarchical way of thinking. Using the synthesis of the history of religions and philosophy, this paper claims that many surprising similarities can be found between animism and the lines of thought of the 20th century philosophy. The paper analyses the differences between network thinking and hierarchical thinking. Network thinking is analysed through two motives: multidimensionality and the network of shared souls. Animism is used as a major example to describe the impact of motives to thinking and practices. The rise and spread of hierarchical thinking is also described.Pagrindinis XX a. kontinentinės filosofijos motyvas buvo metafizikos kritika. Ankstesnės filosofinės sistemos buvo imtos laikyti pernelyg stingios, imta ieškoti būdų išvengti metafizinio hierarchinio mąstymo. Pasitelkiant religijų ir filosofijos istorijos sintezę, šiame straipsnyje teigiama, jog įmanoma aptikti gausybę stulbinančių panašumų tarp animizmo ir XX a. filosofinio mąstymo. Straipsnyje aptariami skirtumai tarp tinklinio mąstymo ir hierarchinio mąstymo. Tinklinis mąstymas analizuojamas pasitelkiant du motyvus: daugiadimensiškumą ir bendrųjų sielų tinklą. Animizmas naudojamas kaip pagrindinis pavyzdys nusakant motyvų reikšmę mąstymui ir praktikai. Taip pat aprašomas hierarchinio mąstymo atsiradimas ir sklaida
Šiuolaikinės post-subjektyvistinės filosofijos ir animistinių religijų šeiminiai panašumai
Criticism of the Cartesian subject and attempts at establishing a post-subjectivist philosophy are prevalent in contemporary continental philosophy. People living in modern Western cultures are frequently characterized as residing in a permanent state of identity crisis. The question “who comes after the subject?” is topical both in philosophy and in the daily life of Western people. In this interdisciplinary study, we argue that that there are considerable family resemblances between the aims of post-subjectivist philosophy and animistic religions. We will first provide the requisite background for understanding the animistic treatment of subjectivity by describing three principles: the Principle of Unity, the Principle of Balance, and Complementary Polar Thinking. These principles further develop our treatment of the concept of network thinking, as outlined in our previous joint paper, “Networks and Hierarchies: Two Ways of Thinking”. We will then compare the animistic treatment of subjectivity with current critiques of the subject. Although we will not express a normative request for the resurrection of animism, we nonetheless cannot exclude the possibility that the study of animistic principles may provide local solutions to the postmodern crisis of the subject.Šiuolaikinėje kontinentinėje filosofijoje dažna yra karteziškojo subjekto kritika ir bandymai sukurti post-subjektiyvistinę filosofiją. Vakarų kultūros žmonės dažnai apibūdinami kaip gyvenantys nuolatinėje tapatybės krizėje. Klausimas „kas bus po subjekto?“ yra kertinis tiek filosofijoje, tiek vakariečių kasdienybėje. Šiame tarpdalykiniame tyrime mes teigiame, jog esama rimtų šeiminių panašumų tarp post-subjektyvistinės filosofijos ir animistinės religijos tikslų. Pirmiausia aprašomi trys principai, sudarantys kontekstą, be kurio neįmanoma suprasti animistinės subjektyvumo traktuotės: Vienybės principas, Pusiausvyros principas ir Poliarinių priešybių mąstymas. Šie principai toliau plėtoja tinklinio mąstymo idėją, aprašytą ankstesniame mūsų straipsnyje. Paskui palyginama animistinė subjektyvumo traktuotė su šiuolaikine subjekto kritika. Nors ir nekeliame normatyvaus reikalavimo prikelti animizmą, negalime atmesti galimybės, jog animistinių principų tyrimas sudarys prielaidas lokaliems postmodernios subjekto krizės sprendimams
Maaelu arengu aruanne
AastaraamatudMe keegi ei soovi vaid nelja linna koondunud Eestit.
Aastapäevad tagasi, kohtumisel Polli aiandusuuringute keskuses, tutvustasid Eesti Maaülikooli
teadlased mulle mõtet koostada maaelu arengu aruanne, mis hindaks arenguid Eesti maaelus iseseisvuse
taastamise järel ning vaataks ka tulevikku. Pidasin seda oluliseks, sest peame uurima, milliseid
võimalusi tuleks kasutada maaelu arendamiseks.
Eesti ees on küsimus, kuidas me saame kujundada maapiirkondades – hoolimata vähesest rahvaarvust
ja madalast elanikkonna tihedusest – elukeskkonna, kus inimesed tahavad ja saavad elada ning
kuhu nad tahavad tagasi tulla. Kindlasti tähendab see arenenud taristut, turvatunnet, arstiabi kättesaadavust,
võimalust saada head haridust.
Maaelust ja regionaalpoliitikast laiemalt kõneledes ei saa me mõelda ainult traditsioonilistele maapiirkondadele,
küladele või valdadele. Tähelepanu tuleb pöörata ka neile linnadele, mis suudavad
olla oma piirkonna arengu vedajateks. Ma ei mõtle Tallinnale, Pärnule, Tartule ja Jõhvile, kuhu
riigiasutused koondavad oma keskused. Ma mõtlen siin traditsioonilisi maakonnakeskusi.
Selleks on oluline avaliku sektori, üldisemalt öeldes Eesti riigi tegevus ja nähtav kohalolek ning
panus maakondades. See on iga piirkonna sotsiaalmajandusliku arengu üks vedajaid ja seotud vahetult
inimest puudutavate teenuste kättesaadavusega. Erinevad uuringud ja ka ajaloolised kogemused
näitavad – korraliku taristu ümber koondub elu. Tugev taristu tähendab aga kvaliteetsete teenuste
kättesaadavust kõikjal Eestis, sellest peab lähtuma riik avaliku halduse kujundamisel. Elamine
Läänemaal või Võrumaal ei tohi inimest Eesti riigist eraldada ega muuta Eesti riiki talle kaugemaks.
Me peame samuti mõtlema riigiasutuste olemasolule väljaspool Eesti mõistes suuremaid linnu.
Alati pole ―optimeerimine‖ meie rahvale optimaalseim lahendus. Kõike ei saa mõõta vaid kokkuhoitud
eurodes. Muidu saaks peagi loogiliselt ka küsida: kas riigita poleks veelgi odavam ja optimaalsem.
Pigem otsigu ka riik võimalusi pakkuda väiksemateski kohtades tööd haritud inimestele,
mis aitab otseselt kaasa investeeringute ja ettevõtluse tulekule piirkonda. Loodetavasti ei soovi me
keegi Eestit, mis on koondunud vaid nelja linna.
See tähendab aga teineteist austavat koostööd riigi ja omavalitsuste vahel, kuid ka kõrgkoolide
panust, inimeste kaasarääkimist ja nende ärakuulamist, et leida üheskoos viisid ja võimalused, kuidas
toetada maaelu mitmekesistumist ja seeläbi kestmist.
Just maaelu mitmekesistamine on üheks võtmeks, mis aitab kohapeal elu edendada. Soodsa ettevõtluskliima
loomine erinevate mikro- ja väikeettevõtetele peamiselt tööstuse vallas ning regionaalsetele
vajadustele vastavate töökohtade hulk näitab 21. sajandil maaelu arengutaset ja piirkonna heaolu.
Selleks on kindlasti oluline läbi mõelda ja läbi arutada ka omavalitsuste otsuste mõju valla või linna
arengule, koostada parimat mõju omavate otsuste ülevaade – hea eeskuju – kolleegidele kasutamiseks
ja hindamiseks.
Muidugi lisandub siia igas piirkonnas oma kohalike tootjate kaasamine, kasvõi seeläbi, et just nemad
varustaksid maakonna koolisööklaid toiduga. Lõpuks on meil valida kahe suuna vahel: kas
edendame ja hoiame aktiivselt kohalikku elu, kasutades ka Euroopa lõimumisega pakutud võimalusi
või siis laseme passiivselt minna elul lihtsalt oma teed.
Tänan kõiki maaelu arengu aruande koostajaid ja soovin head kaasamõtlemist lugejatele.
Toomas Hendrik Ilves
Vabariigi President
Kadriorus, 7. detsembril 2011Lugupeetud maaelu arengu aruande lugeja.
Igaüks meist omab teatud suhet Eesti maaellu. Kas siis ise maal elades, töötades või omades sugulasi
ja sõpru erinevates piirkondades. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on toimunud väga suured
muutused, kuid ilmselt ühed suuremad muutused on aset leidnud maalistes piirkondades. Mäletame
ju hästi, kui palju oli põllumajandustöötajaid ja kui palju elanikke maapiirkondades. Praeguseks on
põllu- ja metsamajanduslikel aladel nagu ka töötlevas tööstuses toimunud tohutud muutused just
tööviljakuse osas, mis omakorda on viinud inimeste lahkumiseni maalt, eelkõige kaugematest valdadest.
Muutused inimeste paiknemises, nende tegevusvaldkondades jne on mõjutanud mitte ainult üksikute
omavalitsuste tegevust, vaid terveid piirkondi, muutes osa neist inimestele veelgi atraktiivsemaks,
nagu näiteks linnade lähipiirkonnad, aga mis on kurvem – jätnud väiksema konkurentsivõimega
piirkonnad üsna tühjaks, nii et nende konkurentsi- ja inimeste tagasitoomise võime järjest
langes. Oleme jõudnud teatud uude tasakaalustaadiumi, mida on otstarbekas analüüsida, et selle
alusel oleks võimalik teha pika mõjuga otsuseid.
Me võime ja peaksime aga vaatlema tekkinud probleeme mitte murena, vaid hoopis uute võimalustena,
mis võimaldavad targa tegutsemise juures maaelu tulevikus hoopis kiirendada. Selleks ongi
Teie käes olev materjal vajalik, et vaadata korraks tagasi ja seada siis sammud edasi, vältides kunagi
tehtud vigu.
Loodame, et antud materjalist on kasu meie tulevikuanalüüside tegemisel ja otsuste õigsuse kontrollimisel.
Samas oleks vajalik, et selline olukorra jälgimine erinevates maaelu valdkondades muutuks
iga-aastaseks. See muudaks ka otsustuskogudel protsesside jälgimise lihtsamaks ja otsustuste
tegemise kergemaks.
Soovin kõigile avastamist käesolevast aruandest ja edu siit saadud ideede rakendamisel.
Lugupidamisega
Mait Klaassen,
Eesti Maaülikooli rektorSaateks.
Inimese elukeskkond, tema võimalused ja valikud – need teemad on pälvinud paljude uurijate tähelepanu
ja ajendanud looma uusi teadussuundi. Kas Eestimaal elava inimese elukeskkond võimaldab
asukohast olenemata tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena ja kogeda sellest rahulolu?
Teadlased on kindlaks teinud, et inimese elukeskkond ja selle korraldus mõjutab otseselt tema valikuid.
Mis on siis maaelu ja mis eristab seda linnaelust? Mida mõistame maaelu arengu all ning kuidas
seda arengut mõõta ja mõjutada? Need on teemad, mis vajavad lahtirääkimist. Maaelus toimunud
reformide tulemusena on aset leidnud mitmed struktuursed muutused nii elanikkonna tööga kindlustamisel
kui ka ettevõtlussektorites. Viimase 20 aasta jooksul on Eesti maaelus muutunud oluliselt
ka teenuste kättesaadavus ja kvaliteet. Eeltoodu ühe peamise põhjusena võib esile tuua väheneva
rahvaarvu ning suhteliselt hõreda asustustiheduse maapiirkondades.
Siinkohal tekivad mitmed küsimused: kas suudame maapiirkondades tagada elukvaliteedi kõigile
seal elavatele inimestele; kas elukeskkond erinevates Eesti piirkondades on sarnane; kas saame
mõjutada protsesse, mis saavad alguse väikesest rahvaarvust? Need on küsimused, mille pärast
valutame südant ja millele tahame saada vastuseid. Maa on meid sajandeid toitnud, tänapäeval on
maa muutunud rohkem ka konkureerivaks ressursiks erinevate valdkondade vahel. Maaelu ilma
maata ei ole võimalik ette kujutada. Kuid kas meil on maal säilinud piisaval määral toidutootmine
ja metsandus kui traditsioonilised tegevusvaldkonnad? Kas meie maapiirkonna elanikud leiavad
rakendust ja tööd oma kodukandis või on sunnitud liikuma erinevate piirkondade vahel, sest läheduses
ei ole tagatud töökohad pereliikmetele, koolid asuvad elukohast kaugel jms?
Nendele küsimustele tahame senisest enam pöörata avalikkuse tähelepanu ja neile küsimustele
otsitakse vastuseid ka käesolevas I maaelu arengu aruandes. Maaelu on igati oluline valdkond,
väärimaks enamat avalikkuse tähelepanu ja diskussiooni – see on aruande koostajate kindel seisukoht.
Rando Värnik,
Eesti Maaülikooli
majandus- ja sotsiaalinstituudi direktorMaaelu arengu aruande koostamist finantseeris Eesti haridus- ja teadusministeerium.Trükise väljaandmist toetas Eesti põllumajandusministeeriu
Inimeste maa. Aeg. Asser Murutar ja teekaaslased
Hea lugeja, sinu ees on Asser Murutari ja tema teekaaslaste raamat: kokku on saanud
eri põlvkondade ja suhtlusvõrgustike inimesed, et heita valgust kohtumistele
Asseriga oma eluteel.
Asser mõtiskles tihti ajast ja Eestist kui inimeste maast ning nõnda sai ka raamat
peakirja. Murutaride pere ringis arutledes leidsime, et Asser inimesena osaleb
kõigis neis lugudes terviklikuna ning seetõttu ei saa ega ole tarviski lahutada
tema lapsepõlve, õpingute, tööelu või purjetamise lugusid tema teekaaslaste-sõprade
ja pereringi lugudest. Leht-lehelt avaneb raamatus põnev, mitmekihiline
mosaiikpilt inimestest ja aegadest. Teekaaslased näevad Asserit ja iseennast oma
eluteel küll igaüks isemoodi, kuid kõigist lugudest kumab Asseri kui keeruka saatusega
elufilosoofi , ühiskonnateadlase ja ilusa inimese kuju. Asser ise ütles kord
oma üliõpilastele, et igal inimesel on oma päevapool ja ööpool ja inimlikul inimesel
on õigus mõlemaks.
Iga kaasautor (koos Asseriga on meid siin 41) on kirjutanud nii, nagu peab
heaks ja õigeks.
Raamat koosneb viiest osast. Esimeses osas on teekaaslaste lood, mille oleme
jaganud kolme rühma. Sotsioloogialabori ja Biti klubi võrgustiku lugudega
alustab sõber Ülo Vooglaid, kes leiab, et elus ei ole palju neid inimesi, kellega
saad arutada elu, kultuuri, ühiskonna, majanduse ja looduse toimimisega seotud
mõtteid ja „kes saab sinust aru, vahel ilma sõnadeta.“ Ülolt on ka kaastöö mõlema
mehe ühisest sotsioloogiaõpetajast Vladimir Jadovist.
Tiia Kõnnussaare kaastöö „Sotsioloogialabori sünd, hiilgeaeg ja hukk” jõudis
siia raamatusse viimasel hetkel. Tegemist on Ülo, Asseri ja Marju intervjuudel
põhineva looga, mis ilmus esimest korda raamatus „Tartu Ülikool ja legendid”
(Menu Kirjastus, 2012). Asserile see lugu väga meeldis.
Peeter Vihalemma ja Marju Lauristini ühisloos „Ilus inimene, romantiline
mõtleja“ on tagasivaade Asseri haridusteele: „Olles ise hariduselt maakorraldaja,
mis paljuski on ju maamõõtmisele rajatud, oli tema jaoks filosoofina eriti põnev
küsimus, kuidas mõõta ühiskonnas toimuvaid nähtusi, millised on siin mõõteriistad
ja mõõtühikud, kuidas hinnata nende täpsust ja kuidas võrrelda mõõtmise
tulemusi.“
Pikkar Joandi kirjutab, kuidas Asserist sai tema uurimistöö „Üliõpilaskonna
ideaalid” juhendaja, kuidas ta sattus sotsioloogialaborisse ja mis toimus Tüüstre
talus.
Krista Mits ja Tiia Karukäpp-Kaasik meenutavad Asseri esimest ülesannet
ning labori töö- ja tööstussotsioloogiagrupi töökorraldust: „Tööd tegime algul Asseri korteris Pälsoni tänaval, hiljem ka tema ehitusjärgus olevas elamus Tihase
tänaval. Kuna kõik töögrupis osalejad olid üliõpilased või õppejõud, tuli leida töötamiseks
kõigile sobiv aeg õhtuti või nädalavahetustel. See võis olla Asseri perele
üsna ebamugav, kuid nad võtsid meid alati rõõmsasti vastu.“
Kaarel Haav kirjeldab Asseri osa rahulolu empiiriliste uurimuste algatamisel
Eestis ja töörahulolu kontseptsiooni arengut, eristades Herzbergi järgi kahte olulist
momenti: pragmaatiline (töötulemuste paranemine) ja humanistlik (töötajate
heaolu ja areng).
Ivi Proos meenutab, kuidas ta üliõpilasena sattus uuringu ettevalmistamise
aruteludesse: „Istusime nagu oreliviled reas Asseri elutoa diivanil ja kuulasime
Asseri ülikeerukaid sõnastusi ühiskonnast ja sotsioloogiast.“
Enn Tegova lisab värve: “Ruumi on juurde vaja. Endisest Helju Valsi II korruse
korterist restoran Volga vastas jäi ikkagi väheks. Nii koliti laboritööde andmerullidega
Asseri Tihase tänava pooleliolevasse individuaali. Lisaks laboritööle
kütsime luuletaja Peep Ilmetiga vaheldumisi söekatelt. Asseriga vestlesime tihti,
näiteks peale Juri Lotmani Puškini kultuurisemiootika loengut rääkisime Setomaast…“
Biti klubi suhtlusvõrgustik hõlmas kogu Eestit, ulatudes nii ENSV võimukoridoridesse
kui ka Emajõe, Võrtsjärve ja Läänemere purjede alla. Siina Lepiku teatel
asutati Biti klubi Ülo Vooglaiu algatusel 12. detsembril 1965. Klubi presidentideks
valiti kordamööda Aare Purga, Ülo Vooglaid, Meeme Karolin, Jaak Uibu, Siina
Lepik, Lehte Hainsalu-Sööt, Laur Karu jt. „Klubi kroonikakirjutajaks valiti Asser
Murutar. See koht ei kuulunud ümbervalimisele.“ Klubis arutati liikmete referaate
eri teadusaladelt: füüsika, matemaatika, filosoofia, meditsiin, astronoomia,
ajakirjandus, ajalugu, psühholoogia, sotsioloogia, eetika, informaatika, metsandus
jne. Järk-järgult mindi üle külalisesinejate referaatidele, eriti tormilise arutelu
käivitas Gustav Naani „Võim ja vaim.“
Jaak Uibu alustab oma meenutusi arstitudengina Tartu komsomolikomitees
olemisest 1961. aastal ja lõpetab Asseri arvamusega Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi
kohta 2006. aastal. Eenok Haamer kohtus Asseriga 1960ndatel
luuletaja Lehte Hainsalu-Söödi kodusalongis; uuesti sagenesid kohtumised
1980ndail. Asser leidis, et Eenoki väitekirja „Eesti rahvatraditsioonis esineva
paastumaarjapäeva tähistamise usuline taust ja tähendus” teadmisi on vaja tudengitele
jagada.
Toomas Kork: „Asser oli Ülo Vooglaidi ja Meeme Karolini kõrval üks mu
mentoritest uskumatul ajal, kui ühiskonnas oli korraks tekkinud hingamisruumi,
kui tekkis võimalus piire kompida. Tollane mõju mulle oli nii võimas, et peale
paarikümmet aastat varju hoidmist tormasin, pea ees, jälle riiki muutma.“
Raimo Haav: „Oli massiline sotsioloogiavaimustus, millesse minagi nakatusin.
Filosoofia õppeaines puutusin esimest korda kokku õppejõud Asser Murutariga. Ta paistis silma ääretult laia silmaringi ja huvitava ning julge ainekäsitlusega,
õpetades meid süsteemselt mõtlema. Ta esines julgelt ja kartmatult n-ö lubatavuse
piiril.“
Ivar Raig: „Asser tutvustas oma loengutes üliõpilastele ka sotsioloogia aluseid.
Tema erialaks oli mõõtmine sotsioloogias, sotsioloogia kui teaduse tehnoloogia.
Ta õpetas koostama ankeediküsimusi ja ka kontrollküsimusi, mis aitasid välja selgitada
inimeste tegelikke seisukohti. Sealt algas mu huvi sotsioloogia vastu, mis
päädis ulatuslike sotsioloogiliste uuringute läbiviimisega elanike isiklike abimajapidamiste
kohta“.
Uno Veismann ja Sirje Õim: „Kogumikus „Tartu Kalevi Jahtklubi 60“ vastab
Asser küsimusele, kuidas ta purjetamise juurde sattus: „Tahtsin juba kooli ajal
meremeheks saada ja minna merekooli õppima, kuid kehvad silmad olid takistuseks.
Minu isa teenis sõja ajal jõelaevastikus ohvitserina. 50ndate aastate lõpus
töötasin koos Ülo Vooglaiuga, kes kutsus mind Tartu Jahtklubisse, kus hakkasime
mööda jõge paut-halss-purjetamist tegema… Ülo kärkimise saatel sai minust
eluks ajaks soodimees.“
Jaan Ermi lugu „Nad eksivad, kui arvavad, et me surnud oleme“ algab nii: „Iga
kohtumine, ühiselt veedetud aeg nii maal, metsas kui vetel oli kui rukki õitsemise
tolmus hõljumine, uimastavalt mõnus unelm.“
Teekaaslaste teises rühmas on Asseri üliõpilased ja kolleegid alates riigipöördelistest
1980ndatest. Asseri üliõpilane, kolleeg ja rektor Mait Klaassen meenutab:
„Ma ei tea, kust nad Henn Elmetiga selle idee peale tulid, et pakkuda mind rektorikandidaadiks.
Aga ühel päeval olid mehed ukse taga. Selline ettepanek tuli
mulle nagu välk selgest taevast. Olin 1990. aastal just Soomest Helsingi ülikooli
loomaarstiteaduskonnast tagasi tulnud. Mind pandi sisehaiguste farmakoloogia
õppetooli juhatajaks. Professoriks. Paralleelselt mõlkusid peas mõtted käivitada
erakliinik. Aga ühel hetkel tuli hoopis selline ettepanek. Tean, et Asser oli selle
ettepaneku taga. Pehmeks nad mu rääkisid.“
Renaldo Mändmets kirjutab loos „Asser kui mentor ja elukäigu mõjutaja“:
„Teisel kursusel meil seda vastikut ainet ei olnud, aga ta tegi ettepaneku tulla EPA
juhtimisringi… Sellel oli tolle aja kohta väga huvitav ülesehitus – ettekanded
juhtimise erinevatest tahkudest (demagoogiateemalised märkmed peavad mul
kuskil seniajani alles olema) ja kohtumine tegevjuhtidega, kes rääkisid, kuidas
juhtimine elus tegelikult käib. See oli huvitav segu teisiti mõtlevatest (mitte dissidentidest)
ja ärksamatest noortest. Paljud tolleaegsetest kooskäijatest on senini
toimekad ja väga aktiivsed tegijad. See oli soodne kasvulava uue põlvkonna juhtide
tekkimisele.“
Argo Moor: „Legendaarsed olid muidugi Asseri kolmapäevaõhtud… Tavaliselt
oli alguses väike loeng ja siis ümarlauataoline küsimuste ring ja arutelu laua
ümber… Kuna kõik see toimus sellises mitteakadeemilises vormis teeklaasi taga, tekitas see noores tudengis ka teatud äravalituse või pühendatuse tunde. Seda
enam, et sageli sai tõesti kuulda informatsiooni, mis oligi teada vähestele. Igal juhul
pidi olema juhtunud midagi erakordset, et neilt kolmapäevaõhtutelt puududa.
Hiljem olen ma mõelnud, et kõik need huvitavad jutud ja informatsioon ei olnud
see peamine, mis erinevaid inimesi kell kuus õhtul kokku tõi. Asseri eriline anne
seisnes selles, et ta koondas inimesi ja selle ande saladus oli lihtne – ta armastas
inimesi.“
Marju Kõivupuu alustab: „Iseenda või kellegi teise elukäigust kõneldes on
põhjust küsida – kes ikkagi mängib meiega täringuid? Miks ühe või teise kaasteelise
elutee kujunes justnimelt selliseks nagu ta kujunes ja kui palju on kõigel
sellel pistmist inimese enda teadlike valikutega, temast endast sõltumatute oludega,
juhustega, saatusest ette määratu või määramatusega? Miks me sünnime
nimelt sellesse aega ja sellesse kohta? Miks me satume oma elus kokku justnimelt
nende inimestega?… Ja alati on meil põhjust küsida kõigepealt iseendalt: kuidas
tulla toime oludes ning jääda inimeseks selle sõna parimas tähenduses ka siis, kus
tuuled ei paisuta purjeid kaugeltki pärituules, vaid pigem vastupidi.“
Aare Kasemets: „Peatun Asseriga seotud mäluretkel, alustades algusest (1983)
ja liikudes edasi üliõpilase-õppejõu vestlusvormis artiklite, juhtimisringi, maakultuuriseminaride,
maasotsioloogiliste uuringute, maaelupoliitika mõjude
mõõtmise ning lõpuks Maaülikooli missiooni juurde. Mul oli võimalus kasutada
ka Asseri arhiivi. Me viimaste vestluste märkmeis hoian Asseri mõtte grammatikat.”
Sven Sildniku alias (:) kivisildniku (:) loos on read: „Asser Murutar oli minu
jaoks ja on nüüdki nagu ilmutus teisest ajast või teisest dimensioonist. Aga ehk
ta oligi? Ta ei olnud normaalne, sest normaalsuseks oli õudus. Ma ei mäleta, et
oleksin eelmise okupatsiooni ajal kohanud inimesi, küllap olid nad seinapakku
pugenud nagu tarakanid. Laiakslitsumise oht oli reaalne. Asser Murutar oli üks
vähestest inimestest, kellega mul õnnestus teatava regulaarsusega kohtuda. Oli
üks juhtimisring…“
Margus Paasi loo „Inimese otsingul“ konspektikatkest on tunda Asseri kolmapäevaste
seminaride õhustikku: „Suureks abimeheks selge isesuse otsinguil on
idee inimlike suhete inimlikust väärtusest.“
Ene Lukka-Jegikjani lugu on lõimitud rahvalauludega. Ene kirjutab: „Meenutan
Asser Murutari kui eriliselt heledat inimest, keda mul oli au ja õnn tunda.
Pärimuskultuuri ja maaelu loomulikud seosed ning maarahva elujõu allikate otsingud
viisid meid kokku. See juhtus minu mäletamist mööda XIII maakultuuri
seminaril.“ Ja rõhutab: „Ülioluline on sõnastada ja kõva häälega välja öelda inimlikud
väärtused, mille nimel tasub elada ja järeltulevat põlve kasvatada.“
Ahto Kaasik: “2017. aasta kevadel koostasin raamatut Pühapaikade teejuht ja
otsisin andmeid Võrtsjärve Vana- ehk Tondisaare kohta. Veebist leidsin viite Asser
Murutarile, kelle arvates on Vanasaar muistne pühapaik. Kirgliku purjetajana tundis Asser Võrtsjärve ja Vanasaart hästi. Tahtsin Asserit saare teemal tingimata
küsitleda… Paraku selgus, et ta on äsja surnud. On küsimused, kuid pole enam
vastajat… Viimaste mäletajate lahkumise tõttu on jäädavalt kadumas kuni 3000
Eesti muistset pühapaika. Seetõttu kasutan iga võimalust, et pühapaikadega seotud
elavat pärimust ja kombestikku talletada. Lasen seda teha ka oma tudengitel.“
Marko Kaasik: „Asser õpetas meid aru saama sotsiotehnikast ja demagoogiavõtetest.
Tänu temale ja Ülo Vooglaiule, kelle kirjutisi ta meid, oma kolmapäevaseid
õpilasi, lugema suunas, tean ma, mis on aluste äravahetamine, vahevagun,
eesmärgi ja vahendi äravahetamine, argumentum ad hominem. Praeguses
niinimetatud tõejärgses maailmas on veel rohkem kasu oskusest neid mõttekäike
paugupealt ära tunda nii valitsuste, erakondade kui ka valitsusvastaste vandenõuteoreetikute
ja lamemaalaste kõnes. Ka ärimeeste lobis. Asser lähtus „inimeste
maailmas“ (tema väljend) humanismist, aga tõdes, et humanismil on piirid…“
Risto Mets: „Side Asseriga kujunes tudengipõlves kolmapäevaõhtute kaudu.
Kindlal ajal ja kindlas kohas. Kes teadis, see teadis. See oli nagu omamoodi kinnine
klubi. Asseri salaselts… Ajapikku oli ka minul midagi öelda… Asser kuulas,
aga ta eriti ei vaielnud. Ta justkui tunnetas sotsioloogina erinevaid inimesi ja tegi
neist omad järeldused. Olen mõnikord mõelnud, et ta oma riukaliku sümpaatiaga
meelitas enda seltskonda inimesi, et neid uurida…“
Asseri üliõpilaste ja kolleegide kaastööde osa „ankrumees” on Leo Luks: „Uue
sajandi algul ei toimunud enam Asseri legendaarseid kolmapäevaseid seminare,
kuid ühest traditsioonist hoidis ta raudkindlalt kinni – selleks oli maasotsioloogide
jõulupidu. 2006. aastani peeti üritust vanas peahoones, nüüdseks Waldorfkoolile kuuluvas majas „kapi taga“. Kui instituut kolis uude majja ning saabus
ruumide valve alla panemise ajastu, hakati istungeid pidama Asseri kodus Tihase
tänaval. Pidulauda saabusid jõudumööda ka Asseri vanad töökaaslased maasotsioloogia
uurimisrühmast, kireva erialase taustaga seltskond, tänu millele arenesid
alati huvitavad vestlused, mis sageli vaidlustekski kasvasid. Arutluste juhtliiniks
oli alati mõistagi maaelu olukord ja tulevikuvõimalused. Kuigi kiita polnud
seal suurt midagi, ei laskutud lohutusse pessimismi, tuju hoidsid üleval Asseri
toostid stiilis Me elame veel!“
Eelnevatest kaastöödest aimub, et paljudele oli Asser eelkõige tähtis õppejõud.
See meenutab mõneti Antiik-Kreeka filosoofe, kes on meie aega jõudnud tänu
oma õpilaste üleskirjutustele.
Teekaaslaste kolmandas rühmas on pereringi lood. Esimesena Asser Murutari
„Asseri lugu“ (2009), mis algab sõnadega „Väga, väga huvitav, et elukohtadeks nimetatakse
magamise kohti, neid kohti aga, kus sa veedad oma tegeliku elu, ei nimetata.“
Loo juures on palju fotosid Asseri kogu elu kestva õppe kõigist etappidest.
Asseri abikaasa Inga Murutari loo motoks on salmike Asseri 1962. aasta armastusluuletusest.
Lugu ise algab nii: „Poiss nagu muinasjutust. Kui Asser klassi astus, oli Inga seal ees. Oli aasta 1948. Niisiis, 1. septembril ootas meid, Antsla
Keskkooli 7. klassi õpilasi, meeldiv üllatus: klassi tuli uus õpilane. Meie poiste
halli massi hulgas sai ta silmapaistvaks nähtuseks.“
Vahur Murutari lugu algab teisiti: „Minu isa oli sünnilt Väike Prints ja loomult
musketär A. Dumas’ „Kolmest musketärist“. Nooremana rohkem Porthos,
hiljem nagu Athos. Paljud tunnevad teda kui eksistentsiaalse filosoofia selgitajat
ja muidu asjade mõtestajat. Nii minagi – temaga sai arutada asjade olemuse ja
näivuse üle kõrge vanaduseni.“
Karin Hango: “Mul oli rõõm õppida Asserit tundma “kihiti” – alul õppimise
ja töö kaudu, hiljem isiklikumalt, miniana. Esmalt kohtusime 1980ndate alguses,
kui tollases EPAs korraldati suhtlemistreenerite väljaõppe kursus. Asser vedas
seda asja… Usun, et tema oli oma ajast selles mõttes ees, et ta tundis juba siis huvi
koosloome vastu ja taipas, et uued asjad sünnivad inimeste kohtumiste tulemusena
arutelude käigus… Kuidagi läks nii, et ta kutsus mind oma uurimisgrupi
aruteludele… ja palus rääkida inimeste enesekontseptsioonist ja mina-pildist.“
Alo Murutar: “Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette, aga ta
ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud.
Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud… Ma ikka
imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli
keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul
kiht-kihilt… Asser-Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii
isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad,
väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine
– see on eriti kõvade meeste õigus.“
Kati Saara Borodina, kirjanikuna Murutar, kujutab Asserit lähedase suurvaimuna:
„„Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie
enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese
ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“ Ametlik versioon
oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe
taguda… Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli hea uue ilma mees.“
Richard Murutar jätkab ema mõtet vanaisa Asserist, kes uskus võimalusse
heast uuest ilmast ja oskas õpetada purjetamise tunnet.
Kaisa Kopliste loos „Vanavanaisa Asser“ on Asser jutuvestja, õpetaja ja sõber,
kes õpetas päriselt kuulama ja mõistma. Ja Asser oli ilmasammas.
Margareta Babtšenko meenutab: “Vanaisa Asser jättis kõigile inimestele, kellega
ta elu jooksul kokku puutus, sügava, positiivse ja unustamatu mulje. Veel
praegu räägitakse ka Tartust kaugel Raplamaal temast kui legendist ja ideaalsest
õppejõust. See ongi ilmselt see, mille nimel vanaisa elu jooksul vaeva nägi, et ka
pärast tema lahkumist kõlab kõrvus tema legendaarne ütlus: “Nad valetavad, et
me surnud oleme!”” Brigita Pruuli kirjeldab kooliteed koos vanaisaga: „Mul ei ole kiiret, jõuda
on tarvis ju teise tundi. Vanaisa võtab üles laulujoru: „Pill oll helle, pill oll helle!“,
vaatan üles vanaisa poole, kes uhkelt oma laulu laulab, kartmata, et keegi teda
näeks, ilmselt rohkem kartes, et keegi teda segab, kui tema oma lapselapsele just
seda laulu õpetab. Kuulan hetkeks vaikust pärast esimest salmi. Vaatan vanaisale
otsa ja vanaisa muigab, teate küll seda muiet! 7-aastane Brigita jätkab täiest kõrist,
uhkusega üle tänava laulu „Kannõl kummõ! Kannõl …“ ja „Oi, ma lellos!“.
Kuidas see lellos ikka kõlas… Tammelinna raamatukogu nurk, me peatume hetkeks…
Siis teeb ta mulle kalli ja sõnab: „Siit edasi lähed nüüd ise, sest varsti-varsti
ei taha sa enam, et teised näeksid, et vanaisa sind kooli saadab.“
Asseri, Inga, poegade ja nende kaasade lugudele lisavad lapselapsed oma tunnetuse
Asserist vanemas eas – sõnastatud elukillud, mida varasemad teekaaslased
enamasti ei tea. Uus aeg, uued põlvkonnad ja mõtterajad. Asseri sõber, läti kultuuriloolane
August Milts on selle hästi sõnadesse püüdnud: „Ühe rahva vaimsuse
kestvust ei määra mitte üks põlvkond, vaid oma traditsioonide alalhoidmise
määr kolme põlvkonna vahelises suhtluses.“
Raamatu teises osas on mõned Asser Murutari lühitekstid, mis oma aja kontekstis
võiksid olla tähenduslikud ka järeltulevatele põlvedele. „Aspirandipõlve mälestusi
Leningradi Riiklikust Ülikoolist“ kirjeldab kolme musketäri, eetik Augusts
Miltsi, esteetik Nikolai Korotkovi ja tunnetusteoreetik Asser Murutari seiklusi
ning nende juhendajaid. Teised valitud tekstid puudutavad tingimatut armastust,
maaelu, maaülikooli ja masside sotsiotehnikat.
Raamatu kolmas osa on „Kirjanduslik Asser Murutar – luuletused ja mõtteterad.“
Asseri luuletuste ja tema tõlgitud Naum Korzhanovi luule ehituspaberisse mähitud
pakk tuli välja TRÜ sotsioloogialabori arhiivi „kultuurikihi“ alt.
Luuleaeg varjunime Alo Alas varjus jääb aastaisse 1959–1966. Asseri hilisem
oma nime all avaldatud lühiessee „Ma tean, et tuleb torm“ on aastast 1988 ning
paberile ja papile kirjutatud mõtteterad pärinevad mõlemast sajandist.
Raamatu neljas osa „Asser Murutari elulugu ja selle maarahva uuringud” annab
lühiülevaate Asseri kujunemisajast ja eluteest. Peatume pikemalt tema töö-, haridus-
ja maasotaioloogilistel uuringutel Kui soovid raamatu lugemisel liikuda
üldiselt üksikule, võid alustada eluloost.
Raamatu lõpust leiab lugeja ka Asser Murutari bibliograafia, mille koostas Li Seppet
Eesti Maaülikoolist ja siinkirjutaja epiloogi ehk järelloo. Mõned üldistused. Teekaaslaste tekstide toimetamisel ilmnes mõnikord, et inimesed märkavad
ja mäletavad sündmusi, inimesi ja kohti erinevalt. Kaasautorite tähelepanekud
täiendavad üksteist. Suuremad ühisteemad on siinses raamatus TRÜ sotsioloogialabori
ajalugu, Biti klubi ajalugu ja EPA ning Maaülikooli ajalugu, mis vajavad
eraldi monograafi lisi käsitlusi koos arhiivitöö ja asjaosaliste küsitlustega. Meie
raamat annab ajaloolastele mõned teeotsad.
Asseri ja teekaaslaste raamatu kaastööde esimese e-kutsega (1. juunil 2020)
saatsin sõnumi: “Kui Asser on oma sõna/mõtte/tegevusega sinu elu kuidagi mõjutanud,
koostööst on midagi sündinud, siis loodame, et tuled kaasautoriks.” Palusin
kutset levitada ja loetlesin ärgituseks tosin Asseriga seotud teemat. Raamatus
näeme, et teemade arv mitmekordistus. Näiteks olid pildilt puudu Asseri sõjaaegne
lapsepõlv Setomaal, kõrgharidusvalikud, sotsiaalsete mõõtmiste alane väitekiri,
(töö)sotsioloogia „maaletoomine”, EPA õppetöö pedagoogilise taseme tõstmise
pinged (paljud kolleegid kartsid üliõpilaste rahuloluküsitlusi), suhtlemistreenerite
õppeks tingimuste loomine, sadade üliõpilaste kodukandi ja perepärimuse
uurimise juhendamine, jms.
Kui küsida, kas me saime Asserist pildi kokku, siis aus vastus on, et üksteist
täiendades saime kõik rohkem teada, ka seda, et kirjapandu on Asseri eluloo osaliste
peegeldus. Peegeldus, kus iga teekaaslane näeb ka oma nägu… nagu vaiksel
allika-, jõe-, järve- või mereveel.
Kaaslasi inspireerides, nügides ja võimestades tuli Asseril tihti küsimustele
vastata. Tundes õppejõuna sõna jõudu, valis ta sõnu hoolikalt. Aeg-ajalt vastas
Asser küsimustele mõistukõnega, taaskasutades näiteks Erich Frommi sõnu: „Me
oleme see, millesse me usume, ja see, millesse me usume, reguleerib meie käitumist“.
Või juhtimisringi õhtute sõnu: „Kolm kokku leppinud inimest suudavad
rohkem