Maaelu arengu aruanne

Abstract

AastaraamatudMe keegi ei soovi vaid nelja linna koondunud Eestit. Aastapäevad tagasi, kohtumisel Polli aiandusuuringute keskuses, tutvustasid Eesti Maaülikooli teadlased mulle mõtet koostada maaelu arengu aruanne, mis hindaks arenguid Eesti maaelus iseseisvuse taastamise järel ning vaataks ka tulevikku. Pidasin seda oluliseks, sest peame uurima, milliseid võimalusi tuleks kasutada maaelu arendamiseks. Eesti ees on küsimus, kuidas me saame kujundada maapiirkondades – hoolimata vähesest rahvaarvust ja madalast elanikkonna tihedusest – elukeskkonna, kus inimesed tahavad ja saavad elada ning kuhu nad tahavad tagasi tulla. Kindlasti tähendab see arenenud taristut, turvatunnet, arstiabi kättesaadavust, võimalust saada head haridust. Maaelust ja regionaalpoliitikast laiemalt kõneledes ei saa me mõelda ainult traditsioonilistele maapiirkondadele, küladele või valdadele. Tähelepanu tuleb pöörata ka neile linnadele, mis suudavad olla oma piirkonna arengu vedajateks. Ma ei mõtle Tallinnale, Pärnule, Tartule ja Jõhvile, kuhu riigiasutused koondavad oma keskused. Ma mõtlen siin traditsioonilisi maakonnakeskusi. Selleks on oluline avaliku sektori, üldisemalt öeldes Eesti riigi tegevus ja nähtav kohalolek ning panus maakondades. See on iga piirkonna sotsiaalmajandusliku arengu üks vedajaid ja seotud vahetult inimest puudutavate teenuste kättesaadavusega. Erinevad uuringud ja ka ajaloolised kogemused näitavad – korraliku taristu ümber koondub elu. Tugev taristu tähendab aga kvaliteetsete teenuste kättesaadavust kõikjal Eestis, sellest peab lähtuma riik avaliku halduse kujundamisel. Elamine Läänemaal või Võrumaal ei tohi inimest Eesti riigist eraldada ega muuta Eesti riiki talle kaugemaks. Me peame samuti mõtlema riigiasutuste olemasolule väljaspool Eesti mõistes suuremaid linnu. Alati pole ―optimeerimine‖ meie rahvale optimaalseim lahendus. Kõike ei saa mõõta vaid kokkuhoitud eurodes. Muidu saaks peagi loogiliselt ka küsida: kas riigita poleks veelgi odavam ja optimaalsem. Pigem otsigu ka riik võimalusi pakkuda väiksemateski kohtades tööd haritud inimestele, mis aitab otseselt kaasa investeeringute ja ettevõtluse tulekule piirkonda. Loodetavasti ei soovi me keegi Eestit, mis on koondunud vaid nelja linna. See tähendab aga teineteist austavat koostööd riigi ja omavalitsuste vahel, kuid ka kõrgkoolide panust, inimeste kaasarääkimist ja nende ärakuulamist, et leida üheskoos viisid ja võimalused, kuidas toetada maaelu mitmekesistumist ja seeläbi kestmist. Just maaelu mitmekesistamine on üheks võtmeks, mis aitab kohapeal elu edendada. Soodsa ettevõtluskliima loomine erinevate mikro- ja väikeettevõtetele peamiselt tööstuse vallas ning regionaalsetele vajadustele vastavate töökohtade hulk näitab 21. sajandil maaelu arengutaset ja piirkonna heaolu. Selleks on kindlasti oluline läbi mõelda ja läbi arutada ka omavalitsuste otsuste mõju valla või linna arengule, koostada parimat mõju omavate otsuste ülevaade – hea eeskuju – kolleegidele kasutamiseks ja hindamiseks. Muidugi lisandub siia igas piirkonnas oma kohalike tootjate kaasamine, kasvõi seeläbi, et just nemad varustaksid maakonna koolisööklaid toiduga. Lõpuks on meil valida kahe suuna vahel: kas edendame ja hoiame aktiivselt kohalikku elu, kasutades ka Euroopa lõimumisega pakutud võimalusi või siis laseme passiivselt minna elul lihtsalt oma teed. Tänan kõiki maaelu arengu aruande koostajaid ja soovin head kaasamõtlemist lugejatele. Toomas Hendrik Ilves Vabariigi President Kadriorus, 7. detsembril 2011Lugupeetud maaelu arengu aruande lugeja. Igaüks meist omab teatud suhet Eesti maaellu. Kas siis ise maal elades, töötades või omades sugulasi ja sõpru erinevates piirkondades. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on toimunud väga suured muutused, kuid ilmselt ühed suuremad muutused on aset leidnud maalistes piirkondades. Mäletame ju hästi, kui palju oli põllumajandustöötajaid ja kui palju elanikke maapiirkondades. Praeguseks on põllu- ja metsamajanduslikel aladel nagu ka töötlevas tööstuses toimunud tohutud muutused just tööviljakuse osas, mis omakorda on viinud inimeste lahkumiseni maalt, eelkõige kaugematest valdadest. Muutused inimeste paiknemises, nende tegevusvaldkondades jne on mõjutanud mitte ainult üksikute omavalitsuste tegevust, vaid terveid piirkondi, muutes osa neist inimestele veelgi atraktiivsemaks, nagu näiteks linnade lähipiirkonnad, aga mis on kurvem – jätnud väiksema konkurentsivõimega piirkonnad üsna tühjaks, nii et nende konkurentsi- ja inimeste tagasitoomise võime järjest langes. Oleme jõudnud teatud uude tasakaalustaadiumi, mida on otstarbekas analüüsida, et selle alusel oleks võimalik teha pika mõjuga otsuseid. Me võime ja peaksime aga vaatlema tekkinud probleeme mitte murena, vaid hoopis uute võimalustena, mis võimaldavad targa tegutsemise juures maaelu tulevikus hoopis kiirendada. Selleks ongi Teie käes olev materjal vajalik, et vaadata korraks tagasi ja seada siis sammud edasi, vältides kunagi tehtud vigu. Loodame, et antud materjalist on kasu meie tulevikuanalüüside tegemisel ja otsuste õigsuse kontrollimisel. Samas oleks vajalik, et selline olukorra jälgimine erinevates maaelu valdkondades muutuks iga-aastaseks. See muudaks ka otsustuskogudel protsesside jälgimise lihtsamaks ja otsustuste tegemise kergemaks. Soovin kõigile avastamist käesolevast aruandest ja edu siit saadud ideede rakendamisel. Lugupidamisega Mait Klaassen, Eesti Maaülikooli rektorSaateks. Inimese elukeskkond, tema võimalused ja valikud – need teemad on pälvinud paljude uurijate tähelepanu ja ajendanud looma uusi teadussuundi. Kas Eestimaal elava inimese elukeskkond võimaldab asukohast olenemata tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena ja kogeda sellest rahulolu? Teadlased on kindlaks teinud, et inimese elukeskkond ja selle korraldus mõjutab otseselt tema valikuid. Mis on siis maaelu ja mis eristab seda linnaelust? Mida mõistame maaelu arengu all ning kuidas seda arengut mõõta ja mõjutada? Need on teemad, mis vajavad lahtirääkimist. Maaelus toimunud reformide tulemusena on aset leidnud mitmed struktuursed muutused nii elanikkonna tööga kindlustamisel kui ka ettevõtlussektorites. Viimase 20 aasta jooksul on Eesti maaelus muutunud oluliselt ka teenuste kättesaadavus ja kvaliteet. Eeltoodu ühe peamise põhjusena võib esile tuua väheneva rahvaarvu ning suhteliselt hõreda asustustiheduse maapiirkondades. Siinkohal tekivad mitmed küsimused: kas suudame maapiirkondades tagada elukvaliteedi kõigile seal elavatele inimestele; kas elukeskkond erinevates Eesti piirkondades on sarnane; kas saame mõjutada protsesse, mis saavad alguse väikesest rahvaarvust? Need on küsimused, mille pärast valutame südant ja millele tahame saada vastuseid. Maa on meid sajandeid toitnud, tänapäeval on maa muutunud rohkem ka konkureerivaks ressursiks erinevate valdkondade vahel. Maaelu ilma maata ei ole võimalik ette kujutada. Kuid kas meil on maal säilinud piisaval määral toidutootmine ja metsandus kui traditsioonilised tegevusvaldkonnad? Kas meie maapiirkonna elanikud leiavad rakendust ja tööd oma kodukandis või on sunnitud liikuma erinevate piirkondade vahel, sest läheduses ei ole tagatud töökohad pereliikmetele, koolid asuvad elukohast kaugel jms? Nendele küsimustele tahame senisest enam pöörata avalikkuse tähelepanu ja neile küsimustele otsitakse vastuseid ka käesolevas I maaelu arengu aruandes. Maaelu on igati oluline valdkond, väärimaks enamat avalikkuse tähelepanu ja diskussiooni – see on aruande koostajate kindel seisukoht. Rando Värnik, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktorMaaelu arengu aruande koostamist finantseeris Eesti haridus- ja teadusministeerium.Trükise väljaandmist toetas Eesti põllumajandusministeeriu