Lõuna-Eesti ettevõtete tööjõuvajadus

Lõuna-Eesti tööjõu ja oskuste auditi näol on tegemist piirkonna tööjõuvaldkonna hetkeolukorra ja vajaduste fikseerimise ja hinnangute andmisega, sh prioriteetsete majandusharude lõikes. Auditi eesmärgiks on uurida, kuidas ja millises ulatuses Lõuna-Eesti ettevõtted käsitlevad ettevõtete tööjõudu ja milliseid vajakajäämisi rõhutavad, kuivõrd hinnatakse töötajate oskusi ettevõtete konkurentsivõime seisukohalt ja millises ulatuses töötajaid koolitatakse. Tulenevalt töö ülesandest olid analüüsi keskmeks kolme Lõuna-Eesti prioriteetse majandusharu – toiduainetööstus, turism ja keskkond – ettevõtted. Kokku kaasati analüüsi 60 ettevõtet, mille puhul oli oluline, et need esindaksid tähtsamaid vastavate tegevusalade ettevõtteid. Neist 33 toiduainetööstuse, 16 turismi ja 11 keskkonna hoiu firmat

Kutseõppeasutuste võrgu korraldamine lähtuvalt regionaalsest spetsialiseerumisest

Uuringu eesmärgiks oli, toetudes haridussüsteemi ja regionaalse arengu taustaanalüüsile, töötada välja võimalikud mudelid kutseõppeasutuste võrgu optimaalseks ümberkorraldamiseks kaasates Euroopa Liidu tõukefondide vahendeid alates aastast 2004, seejuures arvestades põhimõtteid, mis on sõnastatud Vabariigi Valitsuse kinnitatud ”Tegevuskavas kutseharidussüsteemi arendamiseks Eestis aastatel 2001-2004”. Uurimisprojekti eesmärgi saavutamiseks püstitati kaks alameesmärki. Esiteks, regionaalse koolitusvajaduse väljaselgitamine lähtudes nii piirkondade majanduslikust (tööjõu-) vajadusest kui demograafilisest õppurite koolitusvajadusest Eesti eri regioonides. Teiseks, analüüsil põhinevate ettepanekute väljatöötamine optimaalse kutseharidust andvate õppeasutuste võrgu kujundamiseks

Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslik uuring – traditsiooniline elulaad: põllumajandus. Lõpparuanne

Uuringu eesmärk on kirjeldada Lahemaa rahvuspargi põllumajandusega seotud ajaloolisi traditsioone, hinnata karjakasvatuse hetkeseisundit ja potentsiaali ning välja töötada kaitsekorralduslikud meetmed karjakasvatuse toetamiseks. Uuringus lähtutakse Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidest kultuuripärandi, pärandkultuurmaastike ja traditsioonilise põllumajanduse vallas (Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri) ning Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavast 2016–2025. Vajadus teha uuring on kohaliku kogukonnaga läbi arutatud nii Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava koostamise ajal kui ka Lahemaa rahvuspargi koostöökogus. Varasemalt on läbi viidud uuring Lahemaa ajaloolise maakasutusega seotud väärtuste kaitsemeetmete väljatöötamiseks (Jagomägi jt, 2010). Kaardianalüüs näitas, et põllumajandustegevusest mõjutatud maastike pindala Lahemaa rahvuspargis võib hinnanguliselt olla 20 000 hektarit (38% rahvuspargi maismaa pindalast). Kogu Lahemaad hõlmav digitaalne andmebaas aga ei näita traditsioonilist maakasutust: milline oli heina- ja karjamaade suhe, puurindega rohumaade osakaal jm. Ajaloolise põllumajandusmaastiku säilitamiseks on vaja tunda traditsioonilist maakasutust, aga ka karjamaade ja karjakasvatuse hetkeseisundit ja potentsiaali ning rohumaade saagikust. Teave Lahemaa rahvuspargi maakasutuse piirkondlikest erijoontest võimaldab piirkonnale omast maakasutust jätkata. Uuring teostati lähteülesande (lisa 1) alusel, mis kooskõlastati Keskkonnaametiga 10. märtsil 2017. Uuringu esimeses osas esitatakse ajalooline ülevaade. Selle koostamisel kasutati arhiivi- ja kirjandusallikaid, andmebaase, fotokogusid ja varasemaid alusuuringuid, tehti intervjuusid. Digitaliseeriti kaartidelt Lahemaa kraavidega seotud muudatused (seisuga 2004–2009, 1978–1989, 1935–1939) täienduseks senisele ajaloolise maakatte andmebaasile. Rohumaade ajaloolise leviku teadasaamiseks kasutati 1939. aasta põllumajandusloenduse käigus koostatud talundilehti. Kohalike elanike hoiakute ja valmisoleku väljaselgitamiseks korraldati 2019. aasta maist kuni oktoobrini küsitlus. Karjamaade saagikuse kindlakstegemiseks määrati valitud proovialadel 2019. aasta juunist kuni detsembrini rohumaade tootlikkus ja toiteväärtus nii sisemaa- kui ka rannakülades. Projekti vahetulemusi tutvustati Lahemaa rahvuspargi koostöökogu koosolekutel ja karjakasvatuse seminaridel. Toimunud koosolekute ja seminaride täielik loetelu ja videoprotokollide lingid on lisatud aruandele (lisa 2). Koosolekutel tehti kindlaks maahooldusega seotud probleemid (lisa 13). Kogutud lähtematerjalide, teostatud välitööde, küsitluse tulemuste ja arutelude alusel koostati käesolev lõpparuanne. Uuring koosneb kaheksast peatükist ja kolmeteistkümnest lisast. Esimeses peatükis kirjeldatakse uuringu metoodikat. Teises peatükis tutvustatakse põllumajanduse ja karjakasvatuse ajaloolisi traditsioone Lahemaal. Kolmandas peatükis antakse ülevaade põllumajandustraditsioonidest ja -tavadest uuringus hõlmatud pilootaladel. Neljandas peatükis kirjeldatakse karjamaade hetkeseisundit ja potentsiaali Lahemaal. Viiendas peatükis käsitletakse rohumaade toiteväärtuse ja saagikuse analüüsi tulemusi ning kuuendas peatükis hinnatakse kohalike elanike valmisolekut karjakasvatuse edendamiseks. Seitsmendasse peatükki on koondatud loomakasvatust takistavad tegurid Lahemaal. Kaheksandast peatükist leiab kaitsekorralduslikud meetmed (majandusmudelid, soovitused kariloomade valikuks, ettepanekud toetuste ja õigusraamistiku parendamiseks, koosluste taastamise soovitused, kogukonna kaasamise meetodid). Uuringu osaks on ETAKi baasil loodud Lahemaa kraavide kiht (Lahemaa_veed_jooned.tab). Karjakasvatuse küsitluse tulemused Exceli tabeli vormis ning rendimaade ja -loomade kohta kogutud andmed kaardikihina (huvipuntid_kokku.tab) antakse üle Keskkonnaametile. Uuringus osalenud pilootalade omanikele antakse üle arhiivi- ja kaardimaterjalid, mida uuringu aruanne ei sisalda. Uuringu viis läbi Eesti Maaülikool ajavahemikus mai 2018 kuni november 2019. Uuringu koostamisel osalesid Jaak Kliimask, Mari Nõmmela, Janar Raet, Maaria Semm, Eva-Lena Sepp, Kalev Sepp ja Pille Tomson Eesti Maaülikoolist. Projekti alguses moodustati töögrupp, kuhu olid kaasatud Keskkonnaameti (KeA), kogukondade ja pilootalade esindajad. Töögruppi kuulusid Marti Hääl, Imbi Jäetma, Ave Paulus (KeA), Diana Pärna, Ennu Tšernjavski ja Maret Vildak (KeA). Aruande koostajad tänavad riigimaade andmete esitamise eest RMK looduskaitseosakonna juhatajat Kaupo Kohvi ja konsultatsioonide eest Katrin Jürgensit ja Kristiina Jürisood (KeA), Meelis Otsa ja Andres Olti (EMÜ söötmisteaduse õppetool), Stephen J. G. Halli (Lincolni ülikool, EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetooli külalisprofessor), Karula rahvuspargis tegutsevat lambakasvatajat Mats Meristet ja pilootalade maaomanikke Imbi ja Taavi Jäetmad, Diana ja Arno Pärna, Ennu ja Marje Tšernjavskit ning Kaie ja Taavi Ustavit. Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13675).Käesolevale aruandele palun viidata järgmiselt: Semm, M., Tomson, P., Raet, J., Nõmmela, M., Kliimask, J., Sepp, E-L., Sepp, K. (koost). 2019. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslik uuring – traditsiooniline elulaad: põllumajandus. Lõpparuanne. Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu.Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13675)

Russian-Estonian border in the context of post-soviet ethnic transformations

The authors explore the main trends and regional peculiarities of ethnic transformations during the post-Soviet period in the Russian and Estonian borderlands. Special emphasis is placed on the dynamics of the share of two dominant ethnic groups – Russians and Estonians. It is argued that the main trend of ethnic transformations is an increase of the share of the dominant ethnic groups in the structure of population. The almost Russian-speaking Ida-Viru county in Estonia is an exception, where together with a small growth in the share of Estonians, there was growth in the number of Russians. The authors analyse the dynamics of smaller Baltic-Finnic nations – Ingrians and Setus (Setos), living in the Russian border area with Estonia

Socioeconomic Impacts of Protection Status on Residents of National Parks

Rural population ageing and decline is a serious problem throughout Europe resulting in a deterioration of the socioeconomic situation in rural areas. This leads to land abandonment, and consequently the loss of valuable cultural landscapes. Protected areas are no exception and inhabitants also face restrictions arising from the protection status. The aim of this study is to identify the existence, extent and nature of the socioeconomic impacts derived from the protection status on the local population. Population and socioeconomic indicators were compared with the results of in-depth interviews with local stakeholders within 2 Estonian national parks and contextualised with recent social change. It was concluded that protected areas have a considerable socioeconomic impact and in order to preserve cultural landscapes, achieve conservation objectives and contribute to balanced regional development, measures must be taken

Residential mobility and new forms of spatial inequality in the settlement system: A comparative study of Estonia and Lithuania

This study examines how socio-spatial inequalities are associated with population concentration and de-concentration processes shaped by residential mobility. The study explores whether the patterns of residential mobility vary in different settlement system contexts. It reviews the cyclical urbanization models and the inequality of opportunities they provide in urban, suburban, and counter-urban contexts for individuals in various life stages. The theoretical models are tested by analysing individual-level data covering the entire populations of Estonia and Lithuania – two countries with similar social but different settlement system contexts. The study utilizes linked individual-level data from the 2011 and 2021 censuses, and harmonized variables in the two countries. The results show that individuals engaging in concentration, suburbanization, or de-concentration have distinct characteristics, with little differences between countries characterized with different settlement systems. While the life-course approach assumes that young people are most likely to urbanize (concentrate), those in family ages shift towards suburbanization, and older individuals tend to counter-urbanize (de-concentrate), our findings challenge these assumptions, demonstrating that young adults have a high likelihood of migration in all three directions. These findings call for more in-depth studies on the interplay between age and migration patterns that would go beyond the life-course approach and delve deeper into the residential decision-making of young people.Urban StudiesUrbanis