Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneGünekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate koormus ühiskonnale on suur, sest nad moodustavad 15% kõigist naistel diagnoositavatest pahaloomulistest kasvajatest Euroopas. Töö eesmärk oli saada põhjalik ülevaade günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate pikaajalistest haigestumus-, suremus- ja elulemustrendidest Eestis. Uurimistöö tulemused aitavad kaasa vähiennetuse ja sõeluuringute ning tervishoiukorralduslike muutuste läbiviimisele. Andmed vähijuhtude kohta saadi Eesti Vähiregistrist ja surmajuhtude kohta Surma põhjuste registrist. Emakakeha-, emakakaela-, munasarja- ning häbeme- ja tupevähi trendide analüüsimiseks kasutati erinevaid statistilisi meetodeid. Uuringus leiti emakakeha- ja emakakaelavähi haigestumuse tõus, samal ajal kui munasarjavähi ning häbeme- ja tupevähi haigestumus on olnud stabiilne. Emakakehavähi haigestumuse tõusu saab seostada peamiselt ülekaalulisuse suurenemisega. Emakakaelavähi puhul ei täheldatud ennetustegevuse mõju haigestumusele, mis näitab riikliku sõeluuringu ebaefektiivsust. Kiiresti on vähenenud munasarjavähi suremus ja paranenud elulemus. Samuti on paranenud emakakehavähi elulemus ning see on tõenäoliselt seotud kirurgilise ravi sagenemisega nii vanemas eas kui hilisemate staadiumite puhul. Vähiravi parem kättesaadavus ja kvaliteet, tehnoloogia areng ning tõhusam kaasuvate haiguste käsitlus ja ravi on tõenäoliselt aidanud kaasa munasarja- ja emakakehavähi elulemuse paranemisele. Vanemate naiste osakaal on uuringuperioodil peaaegu kahekordistunud. Nihe varasemas staadiumis diagnoosimise suunas ilmnes vaid emakakehavähi puhul. Et vältida naiste enneaegseid surmasid tulevikus, on vaja parandada emakakaelavähi sõeluuringu kvaliteeti ja tõsta osalemismäära ning saavutada optimaalne hõlmatus HPV vaktsineerimisega. Võitlus rasvumisega tuleb seada prioriteediks. Ühtlasi tuleb rõhutada regulaarsete günekoloogiliste läbivaatuste olulisust, esmajoones eakate naiste seas, et aidata kaasa kasvajate ennetamisele ja varajasele avastamisele.The burden of gynecological cancers is considerable as they comprise 15% of all cancers among women in Europe. The aim of the study was to obtain a better understanding of the long term epidemiological trends of the incidence, mortality and survival of gynecological cancers in Estonia, to support policy decisions in cancer prevention, screening and cancer care. Data were obtained from the Estonian Cancer Registry and Estonian Causes of Death Registry. Long term incidence, mortality and survival trends of corpus uteri, cervical, ovarian and vulvovaginal cancer were analyzed using a variety of statistical methods. The incidence of corpus uteri and cervical cancer increased over the study period while no changes were observed for ovarian and vulvovaginal cancer. The growing prevalence of obesity is the most likely underlying cause of the corpus uteri incidence trend. No impact of health care related interventions on cervical cancer incidence was detected, showing the lack of effectiveness of nation-wide screening program. The mortality of ovarian cancer declined rapidly and was accompanied by a large survival gain. The survival improvement seen for corpus uteri cancer was associated with more frequent surgical treatment, even at older ages and later stages. Better access to and increased quality of cancer care, the use of advanced technology and improved management of comorbidities are likely contributors to survival improvement. The proportion of elderly patients almost doubled over the study period, whereas a shift towards earlier stages was seen only in corpus uteri cancer. In order to avoid premature deaths in the future, the quality and the participation rate of cervical cancer screening should be improved, and efforts must be made to obtain optimal HPV vaccination coverage. Tackling obesity should be prioritized. The importance of regular gynecological check-ups should be emphasized, particularly in older age, to prevent gynecological cancers or detect them early.https://www.ester.ee/record=b528889

Reieluu proksimaalse osa murru diagnoosiga patsientide taastusravi Eestis aastatel 2009–2017

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneReieluu puusaliigese piirkonna murd on üks kõige sagedasemaid ja raskemaid traumasid eakatel. Sellise murruga haigete prognoos on tõsine – murrust taastumine võib võtta üle aasta. Suurel osal haigetest ei taastu varasem kehaline võimekus, mistõttu väheneb või kaob nende iseseisvus igapäevatoimetustega hakkamasaamisel. Eelnevast tulenevalt on sellise murruga haigete ravi üks alussammastest järjepidev, koordineeritud taastusravi. Eestis saab iga päev keskmiselt 3–4 inimest sellise murru diagnoosi. Varasemalt on leitud, et siinsete haigete ravitulemused on võrdlemisi kasinad, mis võivad olla tingitud puudulikust ravikäsitlusest. See-eest on ravikäsitlus, seal hulgas taastusravi, Eestis põhjalikult uurimata. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli hinnata esmase reieluu puusaliigese piirkonna murru diagnoosiga haigete taastusravi Eestis aastatel 2009–2017 ja selle vastavust rahvusvaheliste ravijuhiste soovitustele. Täpsemalt keskenduti osutatud füsioteraapia mahu uurimisele. Lisaks hinnati antud diagnoosiga haigete elulemust. Uuringusse kaasati 11 491 haiget, kelle taastusravi oli vastuolus mitmes rahvusvahelises ravijuhises toodud soovitustega. Aktiiv- ja järelravis nägi füsioteraapia pakkumine välja järgmine: 8-päevane aktiivravi oli võrdlemisi lühike, jättes enamiku taastumisest järelravi kanda. Aktiivravi ajal ei saanud 24% haigetest füsioteraapiat. Aktiivravi järel ei saanud 60% haigetest füsioteraapiat ning ülejäänud said seda võrdlemisi väikeses koguses (mediaan 6 tundi). Lisaks esines mitmekordne maakondade vaheline ja sisene ebavõrdsus peale aktiivravi kasutatud füsioteraapia mahus. Ajaliste suundumuste analüüs näitas probleemide püsimist või süvenemist üheksa-aastasel perioodil: 2017. aastal ei saanud pooled haigetest endiselt aktiivravi järel füsioteraapiat; füsioteraapiatundide jagumise ebaühtlustumist haigete vahel; maakondade vaheline ja sisene ebavõrdsus säilis või hoopiski suurenes. Puudulik taastusravi võib selgitada vaadeldud diagnoosiga haigete võrdlemisi kõrget suremust alates kolmandast kuust pärast murdu. Kokkuvõttes esinesid Eestis olulised puudujäägid reieluu puusaliigese piirkonna murru ravi ühes alussambas, taastusravis. Doktoritöö tulemused näitavad vajadust praeguse süsteemi ulatuslikuks korrastamiseks.Hip fracture is one of the most common and serious injuries in the elderly. It can lead to severe consequences, and its recovery may take over a year. These patients often do not recover in full, meaning that some of them lose their independent living. Therefore, ongoing, coordinated rehabilitation is one of the fundamental care pillars of hip fracture management. Each day, 3-4 people sustain a hip fracture in Estonia, and these patients’ relatively poor outcomes have been reported. The poor outcomes may due to insufficient case management; however, their care, especially rehabilitation, is not examined in detail. The study aimed to evaluate index hip fracture management during 2009-2017 in Estonia, focusing in particular on rehabilitation and its compliance with the international guidelines. The study focused on these patients’ physical therapy use and mortality. The study included 11,491 patients, and their rehabilitation conflicted with the recommendations of multiple international guidelines. An eight-day-long acute care was relatively short, leaving most of the recovery for the post-acute phase. Nonetheless, a quarter of the patients received no physical therapy during acute care. Most of the patients, 60%, received no physical therapy during post-acute care, and the remainder received a relatively small amount, a median of 6 hours. Patients’ post-acute rehabilitation was limited due to the wide use of suboptimal hospital care. Moreover, the analyses revealed multi-fold inter- and intra-regional disparities in post-acute physical therapy use. Intra-regional disparities show the unequal allocation of rehabilitation resources within the counties of Estonia. The aforementioned issues persisted the whole nine-year-spanning study period: only half of index hip fracture patients received post-acute rehabilitation in the final year of the study; the inequality in the division of physical therapy resources increased among its receivers, and large inter-regional and intra-regional disparities remained persistent or even increased. Consequently, hip fracture management is lacking one of its fundamental care pillars – ongoing, coordinated post-acute care that prevents these patients from availing essential rehabilitation. To improve the situation, there is a need for system-wide improvements.https://www.ester.ee/record=b545988

BONE AND JOINT SURGERY

Total hip arthroplasty with cemented Lubinus SP II prosthesis is well analyzed in the Sweden National Hip Arthroplasty Register. There are only few reports from the other countries concerning survival analysis of this implant in short and mid-term follow-up. Eesti Arst 2007; 86(8):533-60

Seljaajutraumade epidemioloogia Eestis. Peaaju aktivatsioonimuster seljaajutrauma ägedas faasis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Seljaajutrauma (SAT) korral saavad seljaajus paiknevad närvirakud otseselt või kaudselt kahjustada. Suurel osal patsientidest jääb seetõttu eluaegne täielik või osaline jalgade ja/või käte halvatus ning tundlikkushäired, sest kahjustunud närvirakud seljaajus ei taastu endisele tasemele. SAT invaliidistab maailmas igal aastal üle saja tuhande inimese. SAT haigestumuskordajad erinevad riigiti. Arenenud riikide haigestumuskordajad on arenguriikidest suuremad ning seda seletatakse andmete erineva kättesaadavuse, meditsiinilise abi taseme ning üldise erineva elukvaliteediga. Eestis saab igal aastal SAT 39,7 isikut 1 000 000 inimese kohta ehk umbes 50 inimest aastas. Euroopas on see suurim haigestumus. Eestis on ohviteks noored 16–30-aastased mehed, kes kukuvad kõrgusest või saavad viga autoavariis. Oluline traumapõhjus on noortel ka sporditrauma, millest 90% on tingitud sukeldumisest. Selgub, et Eestis on peaaegu pooled patsiendid trauma saamise ajal alkohoolses joobes. SAT järel hakkab organism oodatust kiiremini vananema. Kuna häiruvad paljud füsioloogilised protsessid, esineb neil patsientidel palju traumajärgseid tüsistusi ning suurem suremus võrreldes tervete isikutega. Eestis sureb trauma järel naisi rohkem kui mehi. Suremus on suurim esimesel traumajärgsel aastal. Peamisteks surmapõhjusteks on välised põhjused, sepsis ja südame-veresoonkonnahaigused. Kahjuks on SAT-patsientide hulgas suur ka enesetappude hulk. SAT järel tekivad olulised muutused ja ümberkorraldused ka peaajus. Peaaju aktivatsioonimuster muutub selle järgi, kas patsient paraneb või mitte. Uurimistöö tulemusel selgus, et paranejatel on esimestel traumajärgsetel kuudel peaajukoore aktivatsioon laialdasem ja intensiivsem kui mitteparanejatel. Seetõttu võib arvata, et funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring, millega saab aju aktivatsioonimustrit uurida, on SAT-patsientide paranemise võimalik ennustaja. SAT-ravi tänapäeval puudub, seega on tähtsaim ennetus.Traumatic spinal cord injury (TSCI) is either a direct or an indirect damage to the nerve cells in the spinal cord. According to the height of the lesion, the clinical picture is variable. Injury to the spinal cord in the cervical region is associated with loss of muscle strenght and/or sensibility in all four extremities. Injury to the lower spinal cord causes loss of strenght and/or sensibility only in legs. Every year more than 100,000 people acquire TSCI around the world. The reported incidence is the highest in the United States and the lowest in the Netherlands. The incidence of TSCI is 39.7 per million population in Estonia, which means that almost 50 individuals sustain TSCI every year in Estonia. The incidence is unfortunately one of the highest in Europe. The rates are significantly higher for men compared with women and especially among the youngest men (age-group 16 to 30 years). The leading cause of TSCI are falls, followed by motor vehicle accidents and diving. A significant proportion of injuries are related to alcohol consumption before trauma in Estonia. As the time passes, the accelerated aging is taking place in those with TSCI. This is particulary evident in musculoskeletal, endocrine, and cardiovascular systems. Life expectancy is significantly decreased in TSCI patients in Estonia compared with the general population. During the first year, the leading underlying causes of death were external causes of injury, cardiovascular diseases and different infections. Later, the cardiovascular diseases became predominant, followed by suicides. TSCI does not affect the brain, although changes in brain function have been identified by different studies. Our study found broadening of cortical activation and a shift of the centre of gravity during the first year after TSCI depending on the recovery. These results show that during the first post-TSCI year, compensatory changes of brain function will take place. We suggest that the results offer unique evidence for the usefulness of functional magnetic resonance imaging as a predictor for outcome after TSCI. As there is no cure for TSCI today, prevention is very important

Measuring mortality trends and dynamics in an era of continuous mortality decline

Three key observations – the remarkable continuity of mortality improvement, the changing age pattern of mortality improvement, and the location of longevity extension potentials at the highest ages – are the basis for the individual articles of this thesis. The articles explore challenges that are caused by the interplay of the above mentioned developments. The proposed approaches, as well as the insights offered on the boundaries of age-specific mortality, shed light on some of the challenges both demographers and the general public face currently, and will face in the future.Die Beobachtungen des kontinuierlichen Sterblichkeitsrückgangs, der Veränderung des Altersprofils des Sterblichkeitsrückgangs sowie die Potentiale für die Erweiterung der Lebensspanne in den höchsten Altersstufen bilden die Grundlage der Artikel dieser Arbeit. Diese untersuchen die Herausforderungen, die durch das Zusammenspiel der genannten Beobachtungen entstehen. Die entwickelten Ansätze sowie die Betrachtung der Grenzen der altersspezifischen Sterblichkeit beleuchten einige der Herausforderungen denen Demographen, aber auch die Allgemeinheit derzeit und zukünftig gegenüber stehen