Peer support for technology-enhanced learning: developing a community of learners

This paper sets out the aims, stages and outcomes of a Peer Support for Technology-Enhanced Learning project. It suggests that the process of adapting to change is significantly eased with the support of other people. As Sharpe and Oliver (2007) suggest, there are no simple solutions to match the full complexity of the task in hand. They emphasise the importance of 'peer processes' (p.124) that allow people to talk through, share and test out new approaches with each other. This project grew out of peer support arrangements between two colleagues, and expanded to incorporate a group of self-identified colleagues ready to engage in peer support activities and move their practice forwards, together

Digital Competence and Family Mediation in the Perception of Online Risk to Adolescents. Analysis of the Montenegro Case Study

Da diversi anni il dibattito scientifico e politico internazionale ha manifestato un interesse sempre più crescente sulla digital literacy e la digital education, quali strumenti di tutela del minore rispetto ai rischi derivanti dall’utilizzo incontrollato e inconsapevole di diversi mezzi di comunicazione. Contemporaneamente, diversi filoni della letteratura scientifica hanno approfondito i temi dei rischi e delle opportunità legate all’utilizzo della rete, da cui spesso sono stati promossi interventi territoriali politici, di sensibilizzazione o di formazione per arginare gli effetti potenzialmente nocivi e incrementare quelli positivi, legati soprattutto alle opportunità di crescita individuale e di inclusione socioculturale che le tecnologie possono contribuire a determinare. Il paper si inserisce all’interno di questo quadro per riflettere sul modo in cui il possesso o meno di alcune competenze digitali possa influenzare o meno il comportamento di fruizione mediale dei giovani, incrementando o meno il rischio di esposizione mediale all’interno di un contesto socioculturale circoscritto. Per intraprendere questo tipo di riflessione, il paper focalizza la propria attenzione sul caso di studio del Montenegro e analizza alcuni risultati della ricerca Eukids on line del 2016, per riflettere sulla relazione fra competenze digitali e livello di rischio espositivo dei bambini compresi fra i 9 e i 17 anni all’interno di aree territoriali socioculturali circoscritte.For several years, international scientific and political debate has shown increasing interest in digital literacy and digital education as tools to protect minors from the risks associated with the unmonitored and unaware use of various media. At the same time, various strains in the scientific literature have more deeply analyzed the themes of the risks and opportunities associated with using the web; this has often resulted in the promotion of political, awareness-raising, or educational interventions on the local level, to contain the potentially harmful effects and augment the positive ones linked especially to the opportunities for individual growth and sociocultural inclusion that these technologies can help bring about. This paper enters into this framework to explore how whether or not digital competence is possessed can influence young people’s media use behaviour, while increasing or not increasing the risk of media exposure within a circumscribed sociocultural context. To undertake this kind of reflection, this paper focuses its attention on the Montenegro case study and analyzes some results of the 2016 Global kids on line research work, to consider the relationship between digital competence and the exposure risk level of children between 12 and 17 years of age within circumscribed sociocultural areas

Assessing the impact of “more-flexible” learning as part of a study program

With the increasing use of Flexible Learning approaches in Higher Education at the Zurich University of Applied Sciences (ZHAW), measuring their effectiveness, from both an educational and a participant's point of view, is of particular importance. In response to the limited scientific contributions on this topic, this article presents a possibility of how an assessment can take place: this study analyzes 62 undergrad-uate student responses to a Blended Learning task and compares the participant findings with a pre-existing educational competency framework

Collaborative Development of Open Educational Resources for Open and Distance Learning

Open and distance learning (ODL) is mostly characterised by the up front development of self study educational resources that have to be paid for over time through use with larger student cohorts (typically in the hundreds per annum) than for conventional face to face classes. This different level of up front investment in educational resources, and increasing pressures to utilise more expensive formats such as rich media, means that collaborative development is necessary to firstly make use of diverse professional skills and secondly to defray these costs across institutions. The Open University (OU) has over 40 years of experience of using multi professional course teams to develop courses; of working with a wide range of other institutions to develop educational resources; and of licensing use of its educational resources to other HEIs. Many of these arrangements require formal contracts to work properly and clearly identify IPR and partner responsibilities. With the emergence of open educational resources (OER) through the use of open licences, the OU and other institutions has now been able to experiment with new ways of collaborating on the development of educational resources that are not so dependent on tight legal contracts because each partner is effectively granting rights to the others to use the educational resources they supply through the open licensing (Lane, 2011; Van Dorp and Lane, 2011). This set of case studies examines the many different collaborative models used for developing and using educational resources and explain how open licensing is making it easier to share the effort involved in developing educational resources between institutions as well as how it may enable new institutions to be able to start up open and distance learning programmes more easily and at less initial cost. Thus it looks at three initiatives involving people from the OU (namely TESSA, LECH-e, openED2.0) and contrasts these with the Peer-2-Peer University and the OER University as exemplars of how OER may change some of the fundamental features of open and distance learning in a Web 2.0 world. It concludes that while there may be multiple reasons and models for collaborating on the development of educational resources the very openness provided by the open licensing aligns both with general academic values and practice but also with well established principles of open innovation in businesses

Values-Based Network Leadership in an Interconnected World

This paper describes values-based network leadership conceptually aligned to systems science, principles of networks, moral and ethical development, and connectivism. Values-based network leadership places importance on a leader\u27s repertoire of skills for stewarding a culture of purpose and calling among distributed teams in a globally interconnected world. Values-based network leadership is applicable for any leader needing to align interdependent effort by networks of teams operating across virtual and physical environments to achieve a collective purpose. An open-learning ecosystem is also described to help leaders address the development of strengths associated with building trust and relationships across networks of teams, aligned under a higher purpose and calling, possessing moral fiber, resilient in the face of complexity, reflectively competent to adapt as interconnected efforts evolve and change within multicultural environments, and able to figure out new ways to do something never done before

Mobile Learning Revolution: Implications for Language Pedagogy

Mobile technologies including cell phones and tablets are a pervasive feature of everyday life with potential impact on teaching and learning. “Mobile pedagogy” may seem like a contradiction in terms, since mobile learning often takes place physically beyond the teacher's reach, outside the walls of the classroom. While pedagogy implies careful planning, mobility exposes learners to the unexpected. A thoughtful pedagogical response to this reality involves new conceptualizations of what is to be learned and new activity designs. This approach recognizes that learners may act in more self-determined ways beyond the classroom walls, where online interactions and mobile encounters influence their target language communication needs and interests. The chapter sets out a range of opportunities for out-of-class mobile language learning that give learners an active role and promote communication. It then considers the implications of these developments for language content and curricula and the evolving roles and competences of teachers

Teaching competency in virtual education: Systematic review

This study arises as a need to recognize teaching competencies and their integration to become professionals who respond to current challenges aimed at improving learning achievements and comprehensive training of students. The objective of the research was to analyze and recognize teaching competencies in virtual education in higher education students. The study is important due to the direct relationship with student learning. The study was qualitative research, with a systematic design, followed the methodology proposed by the PRISMA declaration. Inclusion and exclusion criteria were applied to process the articles analyzed. A study was conducted based on 38 articles published in high impact scientific journals between 2019 and 2022. The results showed that teaching competencies in virtual education must be worked in an integrated manner: disciplinary, pedagogical, technological and research competencies that will translate into a real development of teaching-learning processes, better teaching performance and student performance. The studies determine that the disciplinary, pedagogical, technological, and investigative competence must be worked on in an interrelated manner, there is a need to integrate technology effectively, and it is important to promote research in students through experiments that allow building skills

A New Competence-based Approach for Personalizing MOOCs in a Mobile Collaborative and Networked Environment

Massive Open Online Courses (MOOCs) are a new disruptive development in higher education that combines openness and scalability in a most powerful way. They have the potential to widen participation in higher education. Thus, they contribute to social inclusion, the dissemination of knowledge and pedagogical innovation and also the internationalization of higher education institutions. However, one of the critical elements for a massive open language learning experience to be successful is to empower learners and to facilitate networked learning experiences. In fact, MOOCs are designed for an undefined number of participants, thus serving a high heterogeneity of profiles, with diverse learning styles and prior knowledge, and also contexts of participation and diversity of online platforms. Personalization can play a key role in this process. The iMOOC pedagogical model introduced the notion of diversity to MOOC design, allowing for a clear differentiation of learning paths and also virtual environments. In this article, the authors present a proposal based on the iMOOC approach for a new framework for personalizing and adapting MOOCs designed in a collaborative, networked pedagogical approach by identifying each participant's competence profile and prior knowledge, as well as the respective mobile communication device used to generate matching personalized learning. This article also shows the results obtained in a laboratory environment after an experiment has been performed with a prototype of the framework. It can be observed that creating personalized learning paths is possible and the next step is to test this framework with real experimental groups.Los cursos en línea masivos y abiertos (MOOC) son una nueva tendencia rompedora en la educación superior. Estos cursos combinan la propiedad de ser abiertos con la posibilidad de ser escalables de una forma muy potente. Tienen el potencial de permitir la participación en la educación superior para todas las personas, a todos los niveles. Por lo tanto, contribuyen a la inclusión social, la difusión del conocimiento y la innovación pedagógica, así como la internalización de las instituciones de educación superior. Sin embargo, uno de los elementos críticos para que tenga éxito una experiencia de aprendizaje de forma abierta y masiva es potenciar y facilitar una red de aprendizaje. De hecho, los MOOC no están diseñados para un número predefinido de participantes por lo que sirven para un alto número de perfiles heterogéneos, con diversidad de estilos de aprendizaje y conocimientos previos, pero también contextos de participación y diversidad de plataformas online. La personalización puede desempeñar un papel clave en este proceso. El modelo pedagógico iMOOC introdujo el principio de diversidad en el diseño de MOOC, permitiendo una clara diferenciación de caminos de aprendizaje y también entornos virtuales. En este artículo los autores presentan una propuesta basada en el enfoque de iMOOC, sobre un nuevo sistema para la personalización y adaptación de MOOC diseñados en un enfoque colaborativo y en una red pedagógica. El mecanismo es identificar cada competencia del perfil de los participantes, el conocimiento previo que estos tienen así como detectar sus respectivos dispositivos móviles, y se genera un camino de aprendizaje personalizado en base a estos parámetros. Este artículo también muestra los resultados obtenidos en un entorno de laboratorio después de un experimento llevado a cabo con un prototipo del sistema. Se puede observar que es posible crear caminos de aprendizaje personalizados y que el siguiente paso es probar este sistema con grupos experimentales reales

Individual competencies and organisational support mechanisms to enhance virtual team success

Advances in information and communication technology allow organizations use virtual teamwork to meet their strategic goals. Research results regarding virtual teamwork outcomes are contradicting. From one side, virtual teams have been reported to produce better work outcomes, make more effective decisions, generate unique and high-quality ideas, develop more original solutions to problems, allow organizations to cut back time and expenses on traveling, recruit talents worldwide, and react quickly to global trends. On the other hand, virtuality has been reported to generate problems related to communication trust, knowledge sharing, coordination, etc. Also, virtual team members are exposed to increased occupational risk factors, including physical and psychosocial risks, due to blurred boundaries between home and work, decreased workplace ergonomics, and working from isolation. Prior studies have shown that individual competencies of virtual team members can mitigate or even reverse the problems and risks caused by virtual context. Besides individual abilities, the situational context, such as leadership and organizational culture, play an important role in increasing virtual team members' effectiveness and decreasing occupational risk factors. Thus, to materialize the benefits of virtual teamwork and successfully manage the global workforces, organizations need to be able to both: identify and develop individual virtual teamworking competencies and develop an organizational culture that supports the actualization and (further) development of the competencies needed for virtual working environment. The main challenge now lies in the limited knowledge about a) virtual teamworking competencies and b) the complex relationships between competencies and the environmental aspects increasing or decreasing the actualization of the competencies. The current study thus aimed to develop an academic and practical understanding of competencies and the complex relationship between competence actualization and external team-and organization-level aspects. Critical realism and case study approaches were selected to meet the overall aim of the research, as they allow the development of contextual understandings of complex phenomena. In the current research – contrary to the most virtual team and management-related research – an agency was given to the individuals. It was believed that individuals are the main drivers of the virtual teams' success and the best source for understanding the complex process of overcoming constraints in virtual teams. Thus, the data was gathered through in-depth interviews with 24 professionals working for the virtual teams daily. In the analysis process, the researcher moved iteratively between theory and data, which helped to develop an empirically grounded and theoretically supported understanding of the individual competencies and organizational support mechanisms. Content and narrative analysis approaches were used to allow both: categorizing and connecting between different findings. The study included three distinct yet interconnected steps: 1) identifying the main challenges that virtual team members experience, 2) identifying individual competencies that help to overcome the challenges, and 3) identifying external team- and organizational-level aspects to support the application of competencies. The analysis of empirical findings and literature in step one resulted in a thorough overview of the challenges that may hinder the effectiveness of virtual team members. However, it is important to note that the main body of virtual team-related literature treats the topic of challenges as if they were static and as if everybody would experience them in the same way. There is an alternative stream of literature acknowledging that the way people experience challenges depends on their prior experiences, competencies, social situations, etc. Though, an approach to challenges from the experience-based view is relatively complex as there are so many different aspects to consider. However, the current study can help shed light on some generalizable patterns and processes across different situations and individuals. Namely, the present study revealed a pattern of challenges emerging based on individuals' prior virtual teamwork-related work experience. The current study revealed that individuals undergo three distinct phases when adapting to virtual teamwork, which all include different challenges and require different competencies and organizational support mechanisms. Acknowledging the challenges and processes that virtual team members go through, the attention was turned to academic and empirical insights about competencies that can help overcome the challenges. A comprehensive virtual teamwork-related competence framework was developed by systemizing the existing body of knowledge in the virtual team's literature, integrating competencies from other fields, and adding findings from the empirical data. In addition, before developing the framework, a thorough overview of the conceptualizations of the term competence and related attributes (values, attitudes, knowledge, and skills) was developed, which can contribute to overcoming the conceptual fuzziness related to the term competence in the academic literature. Step three brought the researcher to the most unoccupied area in the academic literature. While there can be some indications found from the organizational learning (OL) research regarding the interventions that can help to support the application competencies, the OL scholars themselves call for more research that would provide concrete tools to use in the organizational settings. The current study responded to this call as well as the aim of the current study by incorporating the Self-Determination Theory (SDT) from the motivational theory as a framework that helps to explain the complex relationship between external situational characteristics and competence application. Using the SDT as a framework, several aspects were highlighted based on the literature and empirical findings to support the competence actualisation in virtual teams. To summarise, it can be said that focusing on the fit between the individual process of adjusting to virtual teams and constraints experienced, individual competencies, and team-and organisational level support mechanisms can significantly help to advance the success of implementing virtual teams. The main contribution of the current study is that it provides a framework for connecting different studies in the virtual team's literature, which have the same aim – to explain the success factors of virtual teams. So far, these studies have been carried out in isolation. Although closely connected, it was challenging to understand where they belong on the complex landscape of aspects related to virtual team-related success. Based on the results of the current study, three distinct yet interconnected research streams are proposed: a) research on virtual team-related constraints, b) research on virtual team member's individual characteristics (such as competencies, motivations, prior experiences, etc.), and c) research on team- and organisational level support mechanisms (such as tools, leadership, culture, etc.). The higher the congruency between factors in these streams – the higher the success of virtual teams.Töötajate pädevused ja organisatsiooni tasandi toetusmehhanismid suurendamaks virtuaalsete meeskondade edukust Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng võimaldab organisatsioonidel kasutada virtuaalseid meeskondi oma strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Uurimistulemused virtuaalsete meeskondade tulemuste osas on vastuolulised. Ühelt poolt on leitud, et virtuaalsed meeskonnad saavutavad paremaid töötulemusi, omavad tõhusamaid otsustusprotsesse, genereerivad unikaalsemaid ideid ja originaalsemaid lahendusi probleemidele, võimaldavad organisatsioonidel kokku hoida aega ja reisikulusid, värvata talente kogu maailmast ning reageerida kiiresti globaalsetele trendidele. Teisest küljest on leitud, et virtuaalsus tekitab väljakutseid seoses kommunikatsiooni, usalduse, teadmiste jagamise, koordineerimise ja palju muuga, mis omakorda võivad omada tõsiseid negatiivseid mõjusid meeskonnatöö tulemile. Lisaks on leitud, et virtuaalsetes meeskondades töötamine suurendab riskifaktoreid meeskonnaliikmetele. Riskifaktroid hõlmavad endas nii füüsilisi kui psühhosotsiaalseid tegureid, mis on põhjustatud piiride hägustumisest töö ja eraelu vahel, vähenenud ergonoomikast töökohal, psühholoogilisest isoleeritusest jms. Varasemad uuringud on näidanud, et virtuaalsete meeskonnaliikmete pädevused võivad leevendada või isegi aidata vältida probleeme ja riske, mida põhjustab virtuaalne kontekst. Lisaks on uuringud näidanud, et lisaks meeskonnaliikmete pädevustele mängib virtuaalsete meeskonnaliikmete efektiivsuse suurendamisel rolli ka töökeskkond (sh juhtimise- ja organisatsioonikultuur, digitaalsete tööriistade valik, meeskonna sisekliima, jne.) Seega, et virtuaalsed meeskonnad saaksid organisatsioonidele tuua maksimaalset kasu, peavad organisatsioonid suutma teha mõlemat: a) tuvastada ja arendada meeskonnaliikmete virtuaalse meeskonnatööga seotud pädevusi, ning b) luu keskkond, mis toetab virtuaalmeeskonna liikmete pädevuste ellu rakendamist ja arengut. Peamine väljakutse seisneb hetkel piiratud teadmises järgmistes asjaolude osas: a) millised pädevused on vajalikud virtuaalmeeskonnas edukaks töötamiseks?; b) milline on seos virtuaalmeeskonna liikmete pädevuste ning töökeskkonnast tulenevate aspektide vahel?; ning c) kuidas saab organisatsioon toetada meeskonnaliikmeid virtuaalse meeskonnatööga seotud pädevuste rakendamisel? Käesoleva uuringu eesmärk oli arendada nii teaduslikku kui ka praktilist arusaama individuaalsetest virtuaalmeeskonna tööga seotud pädevustest ja väliste teguritest, mille abil organisatsioonid saavad soodustada meeskonnaliikmeid pädevuste ellu rakendamisel. Lähtudes uurimistöö eesmärgist sai uuringu filosoofiliseks alustalaks valitud kriitiline realism. Kriitiline realism toetas antud uuringu eesmärkide täitmist, kuna see võimaldab uurida selliseid uurimisobjekte (nagu pädevused ja keskkonna mõju pädevuste rakendamisel), mida ei saa käega katsuda ja mõõta – tehes järeldusi nende märkide abil, mida me saame näha ja kogeda – nagu uuritavate indiviidide kogemused, sündmused, käitumine, jms. Et antud nn käega katsutavaid kogemusi koguda, intervjueeriti kahtekümmend nelja virtuaalmeeskonnas töötavat isikut. Siinjuures on oluline välja tuua, et käesolev uuring erines senistest virtuaalmeeskonna pädevsutega seotud uuringutest selle poolest, et virtuaalsetele meeskonnaliikmetele anti nn sõna ja usuti, et meeskonnaliikmed ei ole passiivsed keskkonna mõjude osas, vaid vastupidiselt – neil on endil oluline roll enda ümber oleva (töö)keskkonna kujundamisel. Analüüsiprotsessis liikus uurija iteratiivselt teooria ja andmete vahel, mis aitas luua empiiriliselt põhjendatud ja teoreetiliselt toetatud arusaama individuaalsetest pädevustest ja võimalikest teguritest, mille abil pädevuste ellu rakendamist toetada. Kombineerides sisu- ja narratiivanalüüsi tuvastas antud uuring: 1) peamised väljakutsed, millega virtuaalse meeskonna liikmed kokku puutuvad, 2) individuaalsed pädevused, mis aitavad väljakutsetest üle saada, ja 3) välised aspektid meeskonna- ja organisatsioonitasandil, mille abil toetada pädevuste ellu rakendamist ja edasi arendamist. Uuringu esimeses etapis loodi põhjalik ülevaade väljakutsetest, mis võivad vähendada meeskonnaliikmete efektiivsust virtuaalmeeskonnas töötamisel. Siin on oluline välja tuua, et suurem osa senisest kirjandusest käsitleb virtuaalmeeskondadega seotud väljakuteid staatiliselt, ehk eeldades, et väljakutsed kohalduvad ühtemoodi kõigile. Lisaks nn. staatilisele vaatele, võeti antud uuringus kasutele ka alternatiivne vaade, mille kohaselt kogevad virtuaalmeeskondade liikmed väljakutseid erinevalt – sõltuvalt meeskonna virtuaalsuse tasemest, meeskonnaliikmete tööülesannetest/ varasemast kogemusest/ pädevustest, jne. Kombineerides mõlemat vaadet oli võimalik luua põhjalikum arusaam sellest, kuidas virtuaalsus võib meeskonnaliikmete efektiivsusele mõju avaldada. Ning, kuigi inimesed on väga erinevad, tõi antud uuring välja teatavad sarnasused selles osas, kuidas virtuaalmeeskonnas töötamine võib meeskonnaliikmetele mõjuda sõltuvalt liikmete varasemast kogemusest virtuaalmeeskonna tööga. Nii avastatigi antud uurimistöö intervjuudele tuginedes, et virtuaalse meeskonnatööga kohanemisel läbivad meeskonnaliikmed kolm eristuvat etappi, mis kõik hõlmavad teatud liiki väljakutseid ja nõuavad omakorda teatud pädevusi ja organisatsioonilisi toetusmehhanisme väljakutsete ületamisel. Antud ülevaade on akadeemilises kirjanduses üks esimesi, mis vaatleb lisaks virtuaalmeeskonnatööga seotud väljakutsetele ka nende kujunemise protsesse. Lisaks aitab antud ülevaade organisatsiooni ja meeskonna juhtidel oma töötajaid paremini mõista ja toetada virtuaalmeeskonnatööga kohanemisel. Tuginedes esimesest etapist saadud tulemustele, olemasolevale kirjandusele ja empiirilistele tulemustele, loodi uuringu teises etapis põhjalik ülevaade pädevustest, mis aitavad meeskonnaliikmetel virtuaalmeeskonnaga seotud väljakutseteid ületada. Antud etapis süstematiseeriti olemasolevast kirjandusest leitud teadmisi lisades neile empiirilised andmed, mis ühtekokku võimaldaski luua põhjaliku ülevaate virtuaalmeeskonnatööga seotud pädevustest viies kategoorias: a) koostöö, b) suhtlus; c) IKT, d) juhtimine ja e) enesejuhtimine. Lisaks raamistiku väljatöötamisele loodi antud uurimistöös põhjalik ülevaade pädevustega seotud mõistetest, mis võib aidata ületada hetkel valitsevat kontseptuaalset ebamäärasus pädevustega seotud kirjanduses. Lisaks tõi antud uuring välja, et pädevuste uurimisel võib tulla kasuks pöörata edaspidi senisest enam tähelepanu väärtustele ja hoiakutele, mis on nn. baasiks individuaalsete oskuste ja teadmiste arendamisel. Kolmas ja viimane samm viis uurija antud uurimistöö kõige väljakutsuvama, kuid teisalt ka kõige põnevama küsimuse juurde – millised välised töökeskkonnaga seotud tegurid aitavad toetada virtuaalmeeskonnaliikmeid pädevuste ellu rakendamisel? Väljakutsuv oli antud küsimus just seetõttu, et selle vaatenurga alt on pädevusi väga vähe uuritud. Enamikes senistes pädevustega seotud uuringutes keskendutakse kas pädevuste kaardistamisele või siis pädevuste arendamisega seotud teemadele. Ja kuigi organisatsiooniteooriatest võib leida mõningaid vihjeid võimalikele aspektidele, mis võivad aidata pädevuste rakendamist toetada, tunnistavad ka antud valdkonna uurijad, et siiani ei ole õnnestunud luua praktilisi tööriistu, mida personalijuhid tegelikkuses edukalt rakendada saaksid. Üks põhjusi senise vähese edu taga võib olla see, et töökeskkonnas on väga paljutegureid, on keeruline on luua ühte lihtsasti hõlmatavad ülevaadet, mis oleks teisalt ka piisavalt põhjalik. Teisalt võib olla ka põhjuseks see, et sarnaselt pädevustele, on töökeskkonna tegureid siiani käsitletud eraldiseisvalt - jättes kõrvale meeskonnaliikmete endi mõju töökeskkonna kujundamisel. Käesolevas uuringus võeti kasutusele motivatsiooniteooriast pärit Enesemääramisteooria (inglise keeles STD), mis oli abiks, et visualiseerida ja lihtsustada keerulist suhet väliste situatsiooniliste aspektide (nagu organisatsioonikultuur, töödisain), kui sisemiste tegurite (sh motivatsioon, pädevused, autonoomia) vahel. Enesemäärmisteeoria rakendamine võimaldas luua lihtsasti hoomatava ülevaate aspektidest ja tegevustest, millega organisatsioonide ja meeskondade juhid saavad oma töötajaid toetada, eesmärgiga, et meeskonnaliikmed oma olemasolevaid virtuaalmeeskonnatööga seotud pädevusi rakendaks või edasi arendaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et selleks, et virtuaalsed meeskonnad oleksid edukad väljakutsete ületamisel on esmalt oluline, et meeskonnaliikmed suudaksid väljakutseid ületada. Siinjuures mängivadki olulist rolli meeskonnaliikmete pädevused ja nende pädevuste sobivus käesolevate väljakutsetega. Lisaks on oluline meeskonnaliikmeid toetada, lähtudes virtuaalse meeskonnatööga seotud eripäradest, kuna toetuse olemasolul on suurem tõenäosus, et meeskonnaliikmed oma olemasolevaid pädevusi väljakutsete ületamisel rakendavad, ning vajadusel edasi arendavad. Akadeemilise külje pealt aitab käesolev uuring olemasolevat teadmist virtuaalmeeskondadega seotud väljakutsete ja pädevuste osas süstematiseerida ning edasi arendada. Lisaks on käesolev uuring teadaolevalt üks esimesi, mis uuris lisaks üksikisiku pädevustele ka väliseid tegureid, mis võivad omada olulist mõju pädevuste rakendamisel. Praktilise poole pealt on võimalik antud uuringus loodud pädevuste ja sellega seotud toetusmehhanismide raamistiku kasutades teha teadlikumaid valikuid nii virtuaalmeeskonnaliikmete valimisel, väljakutsetega toimetuleku toetamisel kui ka koolitamisel.Yksilölliset kyvykkyydet ja organisaation tukimekanismit virtuaalitiimien menestyksen edistämisessä.</b Tieto- ja viestintätekniikan edistysaskeleet ovat antaneet organisaatioille mahdollisuuden hyödyntää virtuaalityöskentelyä strategisten tavoitteiden saavuttamiseksi. Tähänastiset tutkimustulokset virtuaalityöskentelyn tuloksista ovat kuitenkin ristiriitaisia. Toisaalta virtuaalitiimien on raportoitu tuottavan parempia työs-kentelytuloksia, tehokkaampaa päätöksentekoa, yksilöllisempiä ja korkealaatuisempia ideoita, kehittävän alkuperäisempiä ratkaisuja ongelmiin, mahdollistavan organisaatioille tehokkaampaa ajankäyttöä ja matkakulujen säästöä, lahjakkuuksien rekrytointia maailmanlaajuisesti sekä nopeampaa reagointia globaaleihin trendeihin. Toisaalta virtuaalisuuden on raportoitu aiheuttavan ongelmia muun muassa viestinnässä, luottamuksen rakentamisessa, tiedon jakamisessa ja tehtävien koordinoinnissa. Lisäksi virtuaalitiimien jäsenten on havaittu altistuvan kasvaneille työperäisille riskeille, kuten fyysisille ja psykososiaalisille riskeille liittyen muun muassa koti- ja työelämän rajan hämärtymiseen, työpaikan ergonomian heiken-tymiseen ja eristyksissä työskentelyyn. Aiemmat tutkimukset ovat osoittaneet, että virtuaalitiimien jäsenten yksilölliset kyvykkyydet voivat lievittää tai jopa kumota virtuaaliympäristön aiheuttamia ongelmia ja riskejä. Yksilöllisten kykyjen lisäksi tilanteen konteksti, kuten johtajuus ja organisaatiokulttuuri, ovat tärkeitä virtuaalitiimien jäsenten tehokkuuden lisäämisessä ja työperäisten riskitekijöiden vähentämisessä. Näin ollen virtuaali-työskentelyn hyötyjen konkretisoimiseksi ja globaalin työvoiman menestyksekkääksi johtamiseksi organisaatioiden on kyettävä sekä tunnistamaan ja kehittämään yksilöllisiä virtuaalitiimityöskentelyn kyvykkyyksiä, että kehittämään organisaatio-kulttuuria, joka tukee kyvykkyyksien hyödyntämistä ja kehittämistä virtuaalisessa työympäristössä. Päähaasteena tutkimuksessa on tällä hetkellä rajoittunut ymmärrys liittyen yhtäältä virtuaalitiimityöskentelyn kyvykkyyksiin ja toisaalta kyvykkyyksien ja niiden toteutumista lisäävien tai vähentävien ympäristötekijöiden monimutkaisiin suhteisiin. Tämän tutkimuksen tavoitteena oli kehittää akateemista ja käytännön ymmärrystä kyvykkyyksistä ja kyvykkyyksien hyödyntämisestä sekä ulkoisten tiimi- ja organisaatiotason tekijöiden monimutkaisesta suhteesta. Kriittinen realismi ja tapaustutkimusmenetelmät valikoituivat tutkimuksen lähestymistavaksi, sillä ne mahdollistavat kontekstuaalisen ymmärryksen kehittämisen monimutkaisista ilmiöistä. Tässä tutkimuksessa – toisin kuin useimmissa muissa virtuaalitiimiä ja johtamista käsittelevissä tutkimuksissa – toimijuus annettiin yksilöille. Tutkimuksen lähtöoletuksena on, että yksilöt ovat virtuaalitiimien menestyksen pääasiallisia ajureita ja näin ollen myös parhaiten ymmärtävät, miten virtuaalitiimien kohtaamat rajoitteet voidaan selättää osana monimutkaista vuorovaikutteista prosessia. Tästä seuraten tutkimusaineisto kerättiin syvähaastatteluilla 24 virtuaalitiimeissä päivittäin työskentelevältä ammattilaiselta. Analyysiprosessissa toteutettiin iteratiivisesti teorian ja tutkimusaineiston vuoropuheluna, mikä auttoi kehittämään sekä empiirisesti perusteltua että teoreettisesti tuettua ymmärrystä yksilöllisistä kyvykkyyksistä ja organisaation tukimekanismeista. Sisällön- ja narratiivianalyysimenetelmiä käytettiin sekä erilaisten löydösten kategorisoimiseen että niiden välisten yhteyksien luomiseen. Tutkimus sisälsi kolme erillistä, mutta toisiinsa liittyvää vaihetta: 1) virtuaalitiimien jäsenten kokemien päähaasteiden tunnistamisen, 2) yksilöllisten, haasteiden voittamisessa auttavien kyvykkyyksien tunnistamisen, ja 3) ulkoisten, kyvykkyyksien soveltamista tukevien tiimi- ja organisaatiotason tekijöiden tunnistamisen. Empiirisen aineiston ja kirjallisuuden analyysi ensimmäisessä vaiheessa johti perusteelliseen katsaukseen haasteista, jotka saattavat haitata virtuaalitiimien jäsenten tehokkuutta. On kuitenkin tärkeää huomata, että pääosa virtuaalitiimejä koskevasta kirjallisuudesta käsittelee haasteita muuttumattomina ja kaikille yhtäläisinä. Vaihtoehtoisessa tutkimussuuntauksessa taas on havaittu, että se, miten yksilöt kokevat haasteita, riippuu muun muassa heidän aikaisemmista koke-muksistaan, kyvykkyyksistään ja sosiaalisista tilannetekijöistä. Haasteiden koke-mukseen perustuva lähestymistapa on kuitenkin suhteellisen monimutkainen, sillä tarkastelunäkökulmia on useita. Tämä tutkimus voi kuitenkin auttaa valaisemaan joitakin yleistettävissä olevia malleja ja prosesseja eri tilanteissa ja eri yksilöiden kohdalla. Osana tämän tutkimuksen kontribuutiota kehitettiin haasteiden muodostu-misen malli, joka perustuu yksilöiden aikaisempiin kokemuksiin virtuaalitiimityöskentelystä. Tämä tutkimus paljasti myös, että yksilöt käyvät lä

AN EXPLORATION OF FIRST-YEAR UNDERGRADUATES’ PREPAREDNESS AND EXPERIENCES IN BLENDED COURSES

Despite their advantages, blended approaches have been met with mixed results by learners. There is a general view that learners who are known as Digital Natives or Millennials, are technologically savvy. Research, however, suggests rather that they possess poor levels of digital literacy and have demonstrated some degree of avoidance towards e-learning tools (Boyd, 2014; Chigeza and Halbert, 2014; O’Connell and Dyment, 2014). This study thus intends to explore learners\u27 preparedness in adapting to blended courses. We hypothesize that learners’ depth of engagements in blended activities is influenced by learners’ characteristics. We further hypothesize the influence of learning facilitators and the learning environment in moderating learners’ engagement. We aim to contribute in a theoretical and empirical manner by testing the proposed framework based on past literature. Expected practical contributions include enriching teaching practices to better cater to students’ needs, and improving on blended techniques, allowing learners to learn in a more effective manner