Grazing traditions in Otepää Nature Park at the beginning of the 20th century

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekavalTopograafilistelt kaartidelt saab informatsiooni ajaloolise maakatte kohta, kuid kaardid ei näita enamasti, kuidas maad kasutatakse. Käesolevas uurimustöös kasutatakse 1939. aastal põllumajandusloendusel koostatud talundilehti analüüsimiseks tolle aegset maakasutust. Sarnane varasem uuring on koostatud 2019. aastal Lahemaa rahvuspargi kohta. Töö eesmärgiks on püstitatud analüüsida heina- ja karjamaade kasutust, loomkoormuse ja - ühikute olemust ning puudega kaetud rohumaade kasutust. Töös kasutatud andmed põhinevad peamiselt 1939. aasta talundilehtedelt saadud informatsiooniga. Nende kinnituseks on töö teoreetilises osas toodud ülevaade 20. sajandi alguses põllumajanduses toimunud tavadest. Andmed koguti Rahvusarhiivist Tallinnas ning analüüsiti programmis MS Excel. Töö teoreetiline sisu on enamasti kirjutatud Eteadusraamatukogu ETERA raamatukogu kaasabil. Analüüsitud heina- ja karjamaade suhe Otepää looduspargis 20. sajandi alguses näitas, et keskmiselt oli taludes ühe hektari karjamaa kohta 0,7 hektarit heinamaad talvesööda varumiseks loomadele. Sarnase sisuga Lahemaa rahvuspargis koostatud uurimusele oli talundite heina- ja karjamaa suhe 1,5. Osa rohumaast oli Otepääl kaetud puistuga, mille osakaal oli talundites keskmiselt 28,3%. Lahemaa uuringute kohaselt oli selleks rannaaladel 27,2% ja sisemaadel 16,8%, mis on mõnevõrra väiksem Otepää uuringust. Loomühikuid Otepääl oli 11,2, millest tulenes karjatamiskoormuseks 1,3 LÜ/ha. Lahemaa karjatamiskoormus oli 0,97 LÜ/ha. Otepääl oli karjatamine peamiseks sissetulekuallikaks, mistõttu on loomkoormus rohumaadel suurem. Jätkuuringu võimalused käesoleva töö suhtes oleks rohkem süveneda talundite maakasutusse ka teistel maa-aladel (metsamaad, õuealad, põllumaad). Otepää looduspargi peamise kaitseeesmärgina on püstitatud iseloomulike loodus- ja pärandmaastike kaitse. Siinkohal saab süveneda regulatsioonidesse ning otsida võimalusi, kuidas ühildada tänapäevane karjatamine ning 20. sajandi traditsiooniline karjatamine.Topographic maps provide information on historical land cover, but maps do not usually show how land is used. In the present research, the land use compiled in the 1939 agricultural census is used to analyze the land use of that time. A similar previous survey was conducted in 2019 for Lahemaa National Park. The aim of the work is to analyze the use of meadow and pastures, the nature of livestock load and livestock units, and the use of grassland covered with trees. The data used in the work is mainly based on information obtained from 1939 farm magazines. In support of these, the theoretical part of the work provides an overview of the practices that took place in agriculture at the beginning of the 20th century. Data were collected from the National Archives in Tallinn and analyzed in MS Excel. The theoretical content of the work is mostly written with the help of the e-research library ETERA. The ratio of analyzed meadows and pastures in Otepää Nature Park at the beginning of the 20th century showed that on average farms had 0.7 hectares of meadows per hectare of pasture to store winter fodder for animals. For a study conducted in Lahemaa National Park with a similar content, the ratio of farmland to meadow was 1.5. Part of the grassland in Otepää was covered with stands, the share of which in farms was 28.3% on average. According to the Lahemaa survey, this was 27.2% in coastal areas and 16.8% inland, which is somewhat lower than in the Otepää survey. There were 11.2 livestock units in Otepää, which resulted in a grazing load of 1.3 livestock units per hectare. The grazing load in Lahemaa was 0.97 livestock units per hectare. In Otepää, grazing was the main source of income, which means that the stocking density on grasslands is higher. The possibilities for further research with this work would be to delve more into the land use of farms in other areas as well (forest lands, yard areas, agricultural lands). The main protection objective of Otepää Nature Park is the protection of characteristic natural and heritage landscapes. Here you can delve into regulations and look for ways to combine modern grazing with traditional 20th century grazing

Topograafiliste kaartide temaatiline õigsus ja täielikkus

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneSuuremõõtkavalised topograafilised kaardid on tänapäeva ruumiandmete taristute lahutamatuks osaks. Tänu sellele on kaardil kujutatud andmete kasutajaskond laialdane alates nii riigi- kui omavalitsusest ja lõpetades hariduse või ettevõtlusvaldkonnaga. Suur kasutajaskond eeldab andmetelt kõrget kvaliteeti. Ruumiandmete kvaliteediga on nii teadlased kui ruumiandmete tootjad tegelenud üle 40 aasta. Ühe suurima saavutusena nimetavad mitmed autorid (Devillers, R. et al., 2010; Hunter et al., 2009) ISO 19100 ruumiandmete kvaliteedi standardite loomist. Rahvuslike kaardistusagentuuride katusorganisatsiooni Eurogeographics’i 2018. a uurimus näitab, et INSPIREga ühinenud liikmete seas on ruumiandmete kvaliteedi standardite kasutus suurenenud. Samas tuuakse välja ka kvaliteedi valdkonna mõned kitsaskohad. Üheks suuremaks puuduseks on see, et kvaliteeti käsitletakse monotoonsena, mis kogu ruumiandmekogu ulatuses omab ühesugust väärtust. Tegelikult peaks kvaliteeti analüüsima ning väärtuseid esitama suurema detailsusega kas väiksemate territoriaalsete üksuste kohta, nähtuskihtide kohta või mõne muu omaduse, näiteks kaardistuse teinud välitöötaja, järgi moodustatud alamhulga kohta. Detailsem kvaliteedi analüüs ning saadud näitajate esitamine on vajalik nii andmetootjatele kvaliteedi paremaks tagamiseks kui ka kasutajatele. Doktoritöös on kasutatud Eesti põhikaardi 1:10 000 välitööde kontrolli andmeid aastatest 2003-2006. Töö eesmärgiks on uurida välitöötajate mõju topograafilise kaardistuse kvaliteedile. Põhiliselt on analüüsitud klassifitseerimise õigsust ning täielikkust, mida kirjeldati liigsete ja puuduvate objektide näitajatega. Välikaardistusel tehtud vigu ja nende struktuuri analüüsiti kahel tasandil: 1) üldisel tasandil, kus analüüsis osalesid kõik andmebaasis olnud vead korraga; 2) detailsel tasandil, kus vigu analüüsiti välitöötajate lõikes (II teadusartikkel). Topograafiliste andmete kvaliteet võib erineda ka ruumiliselt. Selle põhjuseks võib olla maastiku keerukus, välitöötaja sugu, kogemus ning võimekus maastikku tõlgendada. Käesolevas doktoritöös uuriti kas ja mil määral mõjutavad kaardistuse kvaliteeti välitöötaja teatud omadused ning maastiku keerukus (III teadusartikkel). Vektorandmetest maastiku keerukuse indeksite arvutamiseks töötati välja metoodika, mille abil väiksed punkt ning joonobjektid lõimiti ühtseks pinnakatte kihiks (I teadusartikkel). Reaalne maailm on pidevas muutumise. Seetõttu vajab topograafiline andmestik pidevat kaasajastamist ehk uut kaardistamist, mis on ressursimahukas ja kallis. Tänapäeval on ühe potentsiaalse võimalusena uuritud vabatahtlikke kaardistajate poolt toodetud andmestiku (VGI) kvaliteetsust ning kasutamist kaasajastamise protsessis. Doktoritöö näitas, et üldisel ja detailsel tasandil tehtud kaardistusvigade analüüsid andsid teatud juhtudel erinevaid tulemusi ning teatud juhtudel sarnaseid tulemusi. Vead, mis ilmnesid mõlemal tasandil, olid süsteemsed, teisel juhul aga põhjustatud peamiselt üksikutest välitöötajatest. Nähtused, mis olid kriitilisemad mõlema tasandi analüüsides, olid kivihunnik, vundament, harvik, rada, siht ja salu. Välitöötaja sugu kaardistuse kvaliteeti ei mõjutanud. Samas väikse töökogemusega välitöötajate kaardistuskvaliteet oli kõrgem, kui keskmise töökogemusega välitöötajatel ning kvaliteet tõusis jällegi väga kogenud töötajatel. Analüüsi tulemused näitasid, et hoonestatud-mitmekesises maastikutüübis oli välitöötajate lõikes kaardistuse kvaliteet kõrgem, kui avatud-lihtsas või suletud-keerukas maastikutüübis. Sarnastele tulemustele on jõudnud ka mitmed VGI kvaliteeti uurinud autorid. Kaardistuse kvaliteedi tõstmiseks tuleks süsteemsete vigade vältimiseks täiendada kaardistusjuhendeid – täpsustada nähtuse definitsiooni või tunnuseid või kaaluda, kas antud nähtuse kaardistamine on üldse vajalik. Individuaalsete, üksikute välitöötajate põhjustatud vigade vältimiseks on soovitav viia läbi koolitusi. Samuti võiks välitöötaja valida endale sobiva maastikutüübi kaardistamise, sest uuringud on näidanud, et sobiv maastik tõstab turvalisust ning enesekindlust ja seeläbi ka kvaliteeti.The availability of quality topographic databases and associated maps is critical for all users of spatial data. Various governmental agencies, first responders, utilities and GIS practitioners rely on the completeness and thematic accuracy of national topographic datasets. Spatial data quality has been the subject of discussions for almost 40 years. One of the biggest achievements of that period was agreement in international standards for spatial data quality. National mapping agencies involved in INSPIRE, are users of the ISO 19100 quality standards or the others spatial data quality standards. By contrast, the biggest problem is that data quality is analysed and presented at a generic global level rather than at more detailed levels of granularity. More detailed quality information is needed for data users and data producers as well. An analysis of topographical Estonian Basic Map, empirical field inspections from 2003-2006 provides an excellent case study to investigate the effect of characteristics of field workers on spatial data quality. Mainly three quality elements are considered: classification correctness, omission, and commission. The error analyses published in II paper were performed on two levels: in general across all map sheets and in detail according to the field workers involved. The quality of topographical maps may vary spatially, also. The variation of the interpretation of orthophotos on the field may occur due to the differences in the complexity of the landscape, differences in the characteristics of individual field workers, and differences in their perception of the landscape. In the III publication the interaction between the characteristics of field workers, including their gender and years of experience (as a proxy for their mapping skills), and landscape heterogeneity were explored. In order to obtain landscape indicators describing landscape heterogeneity, the methodology of calculation of landscape indicators for vector data was developed (I publication). Results showed the importance of error analyses on the level of a field worker and by landscapes as well. The outcomes reveal that the structure of errors on the general level and field workers’ level is different by geometry and error types. However, both systematic and individual errors were evident. Gender and years of experience of the field workers did not have a statistically significant impact on the mapping quality. By contrast, the results showed differences in the rates of misclassification, omission, and commission errors between field workers in different landscape types. To improve the mapping quality concerning systematic errors, it is necessary to revise the definitions or methods of determination in a mapping specification or to consider whether the mapping of these features is absolutely necessary. In case of individual errors, monitoring field work to detect errors, so that workers can be trained to avoid such errors in the future, would also improve the mapping accuracy.