Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus

Traumaatiline õlaliigese eesmine nihestus (TÕEN) on kõige sagedasem liigesenihestus inimesel. Korduva nihestuse tekke oht on eriti suur noortel aktiivsetel inimestel, kirjanduse andmetel esimese kahe aasta jooksul kuni 87%-l. Korduva nihestuse tekke võimalust määrab eesmise kapsulolabraalse kompleksi (KLK) ja Hilli-Sachsi tüüpi õlapähiku tagumis-ülemise osa luulis-kõhrelise vigastuse ulatus. Seda tüüpi vigastusi esineb õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral kirjanduse andmetel kuni 100%-l juhtudest. Oluline on hinnata luulise vigastuse ulatust kompuutertomograafilise uuringuga, et otsustada edasine ravitaktika. Üldtunnustatud meetodiks õlaliigese esmase traumaatilise eesmise nihestuse korral on konservatiivne ravi: immobilisatsioon. Immobilisatsiooni aja ja asendi suhtes pole kirjanduse andmetel ühtset seisukohta. Paremaid tulemusi annab operatiivne ravi eriti noorte inimeste puhul. Operatiivse meetodi valik oleneb TÕENiga kaasnevate luudefektide ulatusest. Kasutusel olev artroskoopiline õlaliigese stabiliseerimine vigastatud struktuuride anatoomilise taastamisega ägedas perioodis on kujunenud valikmeetodiks pehme koe vigastuse ja luufragmentide esinemise korral. Suurte ja taastamatute luuvigastuste korral on enim kasutusel nn luuploki (Latajet, Bristow) operatsioonitehnikad. Eesti Arst 2012; 91(5):242–24

Õlaliigese kapsli tagumis-ülemise piirkonna struktuuri ja verevarustuse uurimistulemuste rakendamine õlaliigese eesmise traumaatilise nihestuse kirurgilises ravis

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsiooneÕlaliigese traumaatiline eesmine nihestus on sagedasim liigese nihestus inimestel ja alla 25 aastastel noorukitel enim korduvalt esinev pärast esmast konservatiivset ravi. Õlaliigese eesmise nihestuse korral nihkub õlavarreluu-pea üle abaluu liigeseõõnsuse eesmis-alumise serva ja haakub selle serva taga õlavarreluu-pea tagumis-ülemise pinnaga. Sageli tekib sellise vigastuse käigus õlavarreluu-pea tagumis-ülemisse osas luudefekt, mida nimetatakse Hill-Sachs´i vigastuseks. Varem laipmaterjalil läbiviidud biomehaanilised uuringud on tõestanud, et liigesesisene õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa läbilõikamine rotaatormanseti kõõluselist osa vigastamata suurendab õlaliigese nihestust ette-alla suunas 45˗˗50%. Õlaliigese eesmise nihestuse mehhanismist lähtuvalt tekkis uurimistöö autoritel küsimused: kas õlaliigese ette-alla nihkumisega kaasnevad ka liigesekapsli tagumis-ülemises osas paiknevate struktuuride vigastused, millised struktuurid saavad vigastada ja missugune kliiniline tähtsus neil on. Seetõttu oli meie uurimisgrupi esimeseks eesmärgiks õlaliigese tagumis-ülemise kapsli osa anatoomiliste struktuuride ja nende verevarustuse täpsustamine. Makroanatoomilise preparatsiooni käigus leidsime, et õlaliigese kapsli ülemine osa on tihedalt seotud rotaatormansetilihaste kõõlustega, mida liigesekapsli ülemises osas tugevdab kaarjas struktuur nn rotaatorkaabel (lig. semicirculare humeri). Rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht on ka kolme rotaatormansetilihase (m. supraspinatus, infraspinatus ja teres minor) kõõluseid ühendavaks alaks. Uurimistöö kinnitas ka dr. Koltsi poolt 2000. aastal konverentsiteesides kirjeldatud õlaliigese kapsli tagumis-ülemises osas kulgevat anatoomiliselt konstantset sidekoelist struktuuri lig. glenocapsulare´t. See kapsli struktuur kinnitub abaluu kaelale ja rotaatorkaabli tagumis-ülemisse ossa ja toetab rotaatormanseti funktsiooni. Teise aspektina kirjeldasime kliinilise uuringu ajal alla 25 aastastel meespatsientidel esmase õlaliigese traumaatilise eesmise nihestuse korral esinevaid vigastusi. Operatsiooni käigus leidsime, et erinevalt eelnevalt kirjandusest leitule esines meie uuringul üle 50% patsientidest tagumis-ülemise rotaatormanseti osas vigastusi, enanik neist olid pindmised liigeskapslit haaravad. Eelnevatele kirjandusallikatele toetudes eemaldasime vigastatud liigeskapsli piirkonnas lahtised vigastatud osad ja taastasime eesmis-alumised vigastatud kapslistruktuurid. Kahe aasta pärast teostatud järelkontroll näitas, et operatsioon tagas samalaadsed tulemused, kui õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa vigastuseta patsientidel. Arvesse võttes õlaliigese kapsli ja seda piiravate anatoomiliste struktuuride verevarustust ning veresoonte kulgu nendes struktuurides, töötasime välja operatsiooni tehnika haakuva Hill-Sachs´i vigastuste ravimiseks. Turvalise stabiilsuse tagamiseks ja säästmaks verevarustust peaksid kinnitusõmblused kulgema lihaskiududega paralleelselt, haarates lihase (m. infraspinatus) kõõluselist osa ja rotaatorkaabli tagumist kinnituskohta. Analoogset tehnikat soovitame kasutada ka väiksemate mittehaakuvate Hill-Sachs´i vigastuste korral, kus on kahjustatud ka rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht.Traumatic anterior traumatic joint dislocation is the most frequent joint dislocation in humans, with a high reported recurrent rate in adolescents less than 25 years of age after initial conservative treatment. In the case of shoulder joint anterior dislocation, the humerus head shifts over the antero-inferior edge of the articular cavity of the shoulder blade and hooks behind this edge with the postero-superior surface of the humerus head. In the course of this injury, often a bone defect, which is called the Hill-Sachs lesion, appears in the postero-superior part of the humerus head. Earlier biomechanical studies on cadaver material have proved that intra-articular cutting of the postero-superior part of the shoulder joint capsule without injuring the tendon part of the rotator cuff increases the shoulder joint dislocation in the antero-inferior direction by 45-50%. Depending on the shoulder joint anterior dislocation mechanism, the authors of this study posed the question whether the forward shift of the shoulder joint is also accompanied by injuries in the postero-superior structures of the joint capsule. Which structures are injured and what is the clinical significance of these injuries? Therefore, the main aim of our research group was clarification of the anatomical structures of the postero-superior part of the shoulder joint and their blood supply. At macroanatomical preparation (on cadaver material), we found that the superior part of the shoulder joint capsule is closely connected with the tendons of the rotator cuff muscles, which in the superior part of the joint capsule are reinforced by a curved structure, the so-called rotator cable (lig. semicirculare humeri). The posterior attachment site of the rotator cable is also the area joining the three tendons of the rotator cuff muscles (m. supraspinatus, infraspinatus and teres minor). The research also confirmed the existence of an anatomically constant connective tissue structure, the so-called lig. glenocapsulare in the postero-superior part of the shoulder joint capsule whisc was previously described by Dr. Kolts in conference abstracts in 2000. This capsule structure is attached from the shoulder blade to the postero-superior part of the rotator cable, which, in its turn supports the rotator cuff, as described in his study. As another aspect, we described the joint capsule injuries found during the clinical study in patients aged below 25 years in the case of first-time traumatic anterior dislocation of the shoulder joint. During the operations we found that, differently from the data of earlier articles, more than 50% of patients had injuries in the postero-superior part of the joint capsule. Most of these were surface injuries. In these cases, relying on earlier literature sources, we removed the open injured part in the region of the injured joint capsule and, thereafter, restored the antero- inferior capsule structures. The follow-up two years later showed that the earlier activities provided similar results compared to patients who had no injuries of the postero-superior part of the shoulder joint capsule. Considering the blood supply of the shoulder joint capsule and its surrounding anatomical structures and the course of blood vessels in these structures, we developed an operation technique for repair of engaging Hill-Sachs lesions. According to this modified operation remplissage technique, the sutures should run in parallel with muscle fibres, involving the tendon part of the muscle (m. infraspinatus) and the posterior attachment site of the rotator cable to avoid interruption in the blood supply of the muscle. We also recommend using an analogous technique in the case of minor non-engaging Hill-Sachs injuries where the posterior attachment site of the rotator cable is also damaged.https://www.ester.ee/record=b530064

Sääreluu pikisuunaline väsimusmurd

Sääreluu stressmurrud on sportlastel suhteliselt sage ülekoormusega kaasnev probleem. Tavaliselt tekib selline murd risti sääreluu pikiteljega. Kirjeldatud haigusjuhu puhul oli tegemist harvemini esineva pikisuunalise stressmurruga, mis võib kliiniliselt olla aladiagnoositud. Röntgeniülesvõtetel võib selline murd mitte esile tulla või jääda kergesti märkamata, mistõttu tuleks kasutada lisaks kas kompuutertomograafilist või magnetresonantstomograafilist uuringut. Viimasega on võimalik visualiseerida ka murrule eelnevaid muutusi (nn stressreaktsiooni) nii luuüdis kui ka periostis ja endostis.Eesti Arst 2017; 96(6):344–34

Õlavarre kakspealihase distaalse kõõluse kroonilise rebendi rekonstruktsioon m. semitendinosus’e autotransplantaadiga

Õlavarre kakspealihase distaalse kõõluse rebendid on haruldased vigastused. Vigastus tekib olukorras, kus kõõlusele rakendub ootamatu suur füüsiline jõud. Kõõluse täielik rebend tekib enamikul juhtudel kõõluse ja luu piiril ning haarab kõõluse kinnituskohta kogu ulatuses, osalisi kõõluse rebendeid esineb väga harva. Rebendiga kaasnevad kaebused on valu küünarliigese eespinnal ja küünarliigese fleksioonijõu vähenemine. Kõõluse rebendi diagnoosimise ja ravi hilinemisel võib kujuneda välja krooniline kõõluse rebend. Krooniliste täielike rebendite korral ei ole kõõluse anatoomiline taastamine kinnituskohale enamasti võimalik. Õlavarre biitsepsi funktsiooni ja käe jõu taastamiseksning valu lahendamiseks tehakse erinevate kõõluste auto- või allotransplantaatidega biitsepsi distaalse kõõluse rekonstruktsioon. Postoperatiivses faasis järgneb pikaajaline rehabilitatsiooniprogramm. Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuses on 10 aasta jooksul tehtud kolm õlavarre biitsepsi distaalse kõõluse kroonilise rebendi rekonstruktsiooni m. semitendinosus’e kõõluse autotransplantaadiga. Kõigil patsientidel on taastunud käe funktsioon ja fleksioonijõud rahuldavale tasemele

Põlveliigese funktsionaalne võimekus ja subjektiivne seisund 20 aastat pärast eesmise ristatisideme rekonstruktsiooni põlvekerdakõõluse autotransplantaadiga endistel tippsportlastel

Eesmise ristatisideme (ERS) vigastust peetakse üheks põlveliigese sidemete enam levinud vigastuseks. ERSi rekonstruktsiooni järgseid kaugtulemusi on patsientide subjektiivse hinnangu ning objektiivsete näitajate põhjal Eestis vähe uuritud. Töö eesmärk oli hinnata retrospektiivselt subjektiivseid ja objektiivseid kaugtulemusi 20 aastat pärast ERSi taastamist. Uuriti 15 meessoost patsienti, kellel taastati ERS, kasutades põlvekedra kõõluse autosiirikut. Kaugtulemustes esines kõikides KOOSi alakategooriates opereeritud ja terve jala võrdluses statistiliselt oluline erinevus, neist suurim elukvaliteedi alakategoorias (p ≤ 0,005). Sääre sirutajalihaste (reie nelipealihase) isokineetilise jõumomendi näitajates esines statistiliselt oluline erinevus opereeritud ja opereerimata jala võrdluses nurkkiirusel 60°/s (p ≤ 0,008) ja nurkkiirusel 180°/s (p ≤ 0,005). Sääre painutajalihaste (nn hamstring-lihaste) jõumomendi näitajate tulemustes statistiliselt olulised erinevused puudusid. 20 aastat pärast ERSi taastamist on opereeritud jalal reie nelipealihase jõunäitajad väiksemad ning kaebusi on rohkem võrreldes opereerimata jalaga. &nbsp

Alumise hüppeliigese ehk subtalaarliigese artroskoopiliselt assisteeritud artrodees

Alumise hüppeliigese ehk subtalaarliigese osteoartoos on suhteliselt harva esinev probleem, kuid see mõjutab patsiendi elukvaliteeti oluliselt. Subtalaarliigese osteoartroosist põhjustatud probleeme ravitakse nii konservatiivsete kui ka operatiivsete meetoditega. Sageli on kirurgiline ravilahendus ainuvõimalik hea või väga hea lõpptulemuse saavutamiseks. Lahtine operatsioon on osteoartroosiga patsientidel alumise hüppeliigese artrodeesi valikmeetod olnud aastakümneid. Miniinvasiivse kirurgia kiire arengu käigus on leitud, et artroskoopiliselt assisteeritud subtalaarliigese artrodees on kujunemas tõhusaks valikmeetodiks subtalaarliigese artroosi ravis. Tartu Ülikooli Kliinikumis on aastatel 2016–2017 ravitud artroskoopiliselt assisteeritud artrodeesiga kokku 4 subtalaarliigese osteoartroosiga patsienti. Kõikides opereeritud liigestes toimus radioloogilise uuringu alusel luustumine 8–10 nädala jooksul. Kirurgilise raviga seotud tüsistusi ei esinenud. Kõik patsiendid pöördusid tagasi aktiivse füüsilise tegevuse juurde. Tuginedes positiivsetele tulemustele mujal maailmas, võime ka meie väikese rühma puhul kinnitada selle metoodika efektiivsust

Põlveliigese eesmise ristatisideme taastamise operatsioon – mitte alati õnnestumine

Põlveliigese eesmise ristatisideme (ERS) rebendite esinemissagedus on eri andmetel 37–61 juhtu 100 000 inimese kohta aastas. Eestis esineb see vigastus 300–400 isikul aastas ja järjest sagedamini rakendatakse sel korral operatiivset ravi. Sõltumata rakendatud operatiivse ravi meetodist on eri autorid hinnanud ERSi vigastuse operatiivse ravi tulemusi edukaks 75–97%-l ravitutest. Operatiivse ravi komplikatsioonideks võivad olla liigese süvainfektsiooni kujunemine, operatsioonjärgne artrofibroos ning liigese ebastabiilsus ja operatsioonijärgne valu. Oluline on ka operatsioonitehnika, eelkõige tunneli õige positsiooni valik. Komplikatsioonide ennetamisel on oluline osa patsientide õigel valikul ning kirurgi oskuste õigel hindamisel

Ligamentum semicirculare humeri kliiniline anatoomia

Ligamentum semicirculare humeri ehk rotaatorkaabel on hiljuti avastatud sidemelis-kapsulaarne struktuur õlaliigese kapsli ülemis-lateraalses osas. Esialgsed anatoomilised kirjeldused sellest sidemest on tehtud fi kseeritud preparaatidel. Meie uuringu eesmärgiks oli võrrelda kirjeldust fikseerimata preparaatidel eelnevate uuringute tulemustega ja visualiseerida see side artroskoopia käigus. Ligamentum semicirculare humeri esines kõigil uuritud preparaatidel. Side algas kahest kohast – tuberculum minus’e ülemiselt fassetilt ja tuberculum majus’e eesmis-ülemiselt fassetilt –, kulges kaarjalt m. supraspinatus’e ja m. infraspinatus’e kõõluste all ning kinnitus tuberculum majus’e tagumisele fassetile m. infraspintus’e ja m. teres minor’i kõõluste vahelisel alal. Histoloogiliselt koosnes see side paralleelsetest kollageenkiudude kimpudest. Ligamentum semicirculare humeri’st sõltub rotaatormanseti lihaste kõõluste ruptuuri kuju, kuna ta moodustab kahjustatud m. supraspinatus’e kõõluse defekti mediaalse serva. Eesti Arst 2009; 88(Lisa3):10−1

Men have higher risk of kinesiophobia after anterior cruciate ligament reconstruction in long term follow up.

Background Psychological and physiological factors could negatively affect patients' recovery and increase re-injury rate after anterior cruciate ligament reconstruction (ACLR). In daily practice surgeons and physiotherapists see athletes struggling to improve muscle strength and complaining of lack of self-confidence during the progress of return to sport. The Tampa Scale for Kinesiophobia is a valid questionnaire to measure a patient's psychological status and isokinetic test is widely used to measure muscle recovery. Hypothesis Patients with kinesiophobia have inferior self reported and functional outcomes after ACLR. Methods 140 patients, 100 (71%) men and 40 (29%) women, mean age 32.5 (±8.3), were included in the study 5.5 (±1.25) years after ACLR. All patients were operated by two senior surgeons. Preoperative and postoperative assessments were performed by two sports specialized physical therapists. Patients completed the Knee injury and Osteoarthritis Outcome Score (KOOS), Oxford Knee score and Tampa Scale of Kinesiophobia (TSK-17). Quadriceps and hamstring muscle isokinetic strength was assessed at 60°/sec and 180°/sec using the HumacNorm dynamometer. Functional performance was tested with the single-leg-hop test for distance and the Y-balance test for anterior reach. Variables of the study were described by means and standard deviations. Shapiro-Wilk test was conducted to test for normality of the variables and unpaired t-tests were used to test for differences between subgroups. After tests were conducted, simple Bonferroni adjustment was applied to account for the number of tests made. Results 68/140 patients (48.6%) reported a Tampa kinesiophobia score equal or higher than 37 points, above which is the cut off score for kinesiophobia. Patients with kinesiophobia had statistically significant lower scores in the KOOS Symptoms (p=0.001) and Quality of Life subscores (p=0.001), Total score (p=0.001) and the Oxford Knee Score (p=0.024). Isokinetic peak torque muscle strength mean deficits at 60°/sec and 180°/sec for knee flexion and extension were between 6% and 7% for patients with kinesiophobia and between 2% to 4% for patients without kinesiophobia compared with the contralateral side, with no significant differences between groups. There was no statistically significant difference in the Single-leg-hop test for distance leg ratio (0.98 (±0.19) and 1.00 (±0.26)) and the Y-balance test for anterior reach leg ratio (0.99 (±0.08) and 1.01 (±0.07)) respectively between the groups. Conclusion At 5 years after ACLR operated leg functional performance is equal to nonoperated leg. However kinesiophobia is present in nearly half of patients. Strength and functional tests alone are not good enough instruments for assessing complete recovery, on the other hand self-reported questionnaires have high correlation to kinesiophobia after ALCR. Further studies are needed to avoid development of kinesiophobia as well how to recognize phobia at early stages of rehabilitation

Seven-month wintertime supplementation of 1200 IU vitamin D has no effect on hand grip strength in young, physically active males: a randomized, controlled study.

Background: There has been a growing interest in the role of vitamin D for the well-being and physical performance of humans; however, there is a lack of long-term supplementation studies performed on members of the young, physically active, male population. Hypothesis: The hypothesis of the study was that vitamin D supplementation during wintertime will decrease the prevalence of critically low vitamin D blood serum levels and increase hand grip strength during the winter season among young male conscripts. Study Design: Longitudinal, triple-blinded, randomized, placebo-controlled trial. Methods: Fifty-three male conscripts from the Estonian Army were randomized into two groups: 27 to an intervention group and 26 to a placebo group. The groups were comparable in terms of their demographics. The intervention group received 1200 IU (30 µg) capsules of vitamin D3 and the control group received placebo oil capsules once per day. The length of the follow-up was seven months, from October 2016 until April 2017. Blood serum vitamin D (25(OH)D), parathyroid hormone (PTH), calcium (Ca), ionized calcium (Ca-i), testosterone and cortisol values and hand grip strength were measured four times during the study period. Results: The mean 25(OH)D level decreased significantly in the control group to a critically low level during the study, with the lowest mean value of 22 nmol/l found in March 2017. At that time point, 65% in the control group vs 11% in the intervention group (p < 0.0001) had 25(OH)D values of less than 25 nmol/l (p < 0.001). In the intervention group the levels of 25(OH)D did not change significantly during the study period. All other blood tests revealed no significant differences at any time point. The corresponding result was found for hand grip strength at all time points. Conclusion: Long-term vitamin D supplementation during wintertime results in fewer conscripts in the Estonian Army with critically low serum vitamin D (25(OH)D) levels during the winter season. However, this did not influence their physical performance in the form of the hand grip strength test