Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus

TäistekstMahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab lihaks ja orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang

Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus

TäistekstMahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Seega on looma- ja taimekasvatus mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab lihaks ning orgaaniliseks väetiseks põldudele ja rohumaadele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt ka loomade tervis, juurdekasv ja toodang

Mahepõllumajanduslik seakasvatus

TäistekstMahepõllumajanduslikus loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Sööda tootmisel ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi ega pestitsiide. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang. Lisaks peab tootja hoidma korras sõnnikumajanduse. Taimetoitained tuleb oma ettevõttes ringluses hoida

Mahepõllumajanduslik linnukasvatus

Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises linnukasvatuses pannakse suurt rõhku lindude heaolule. Linnud peavad saama võimalikult liigiomaselt käituda, süüa liigiomast sööta. Eestis on peamine mahelinnukasvatusharu munakanakasvatus, tegeletakse ka hane-, pardi-, muskuspardi-, pärlkana- ja vutikasvatusega. 2019. a oli munakanu üle 24 tuhande. 2020. a oli maheregistris 118 ettevõtet, kes pidasid munakanu. Neist vaid viiel ettevõttel oli 500–1000 ja kolmel ettevõttel üle 1000 munakana. Broilereid, parte, hanesid ja kalkuneid oli samuti vähestes ettevõtetes ning väga vähesel arvul. Peamised põhjused, miks mahetootmises on linnukasvatus vähearenenud, on lindude söötmise ja pidamise keerukus ning raskused sobiva tõumaterjali leidmisel.Infomaterjal on välja antud MAK 2014-2020 programmi “Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas” raames, toetab Euroopa Liit

Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus

TäistekstMahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang

Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus

TäistekstMahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega

Mahepõllumajanduslik marjakasvatus

Trükis on mõeldud põllumajandustootjatele, kes plaanivad alustada mahepõllumajandusliku marjakasvatusega või juba tegelevad sellega. NB! Mahepõllumajanduse nõuded võivad muutuda. Kehtivad nõuded leiab mahepõllumajanduse õigusaktidest Maaeluministeeriumi ja Põllumajandusameti (edaspidi PMA) veebilehelt.Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mit-mekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt. Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on olu-line tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vasta-seid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hul-gas üha suuremat kõlapinda leidnud. Ka mahe-marjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks. Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid. See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahe-toodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väl-jaspool Eestit.Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodus-hoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses. Maheviljeluses sünteetilisi tai-mekaitsevahendeid ei kasutata. Oma tootmisük-suses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele. Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavavil-jelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaa-lutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul. Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taime-kaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki. Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjus-tajate minimaalse tõrjega.Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA. Mahepõllumajandusliku tootmise peamised ees-kirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008.Eestis oli 2016. a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1532 ha (sh ülemineku-ajal olijad). Suuremal mahepinnal kasvavad astel-paju 1084 ha, mustsõstar 167 ha, mustikas 107 ha, vaarikas 38 ha ja maasikas 34 ha. Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemar-jaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hoolda-misest, saagi koristusest ja säilitamisest, mahevil-jelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustava-test ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 programmi "Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas" raames, toetab Euroopa Liit

Mahepõllumajanduslik marjakasvatus

Trükis on mõeldud põllumajandustootjatele, kes plaanivad alustada mahepõllumajandusliku marjakasvatusega või juba tegelevad sellega NB! Mahepõllumajanduse nõuded võivad muutuda Kehtivad nõuded leiab mahepõllumajanduse õigusaktidest Maaeluministeeriumi ja Põllumajandusameti (edaspidi PMA) veebilehelt Trükise väljaandja ootab lugejate kommentaare ja ettepanekuid e-mailile mahepm@gmail com.Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mitmekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on oluline tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vastaseid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hulgas üha suuremat kõlapinda leidnud Ka mahemarjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahetoodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata Oma tootmisüksuses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavaviljelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaalutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taimekaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjustajate minimaalse tõrjega Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008 Eestis oli 2018 a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1951 ha (sh üleminekuajal olijad), lisaks oli puuvilja- ja marjaedu väikestel pindadel kokku 100 ha Suuremal mahepinnal kasvasid astelpaju 1449 ha, mustsõstar 202 ha, mustikas 107 ha, maasikas 49 ha ja vaarikas 28 ha Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemarjaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hooldamisest, saagi koristusest ja säilitamisest, maheviljelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustavatest ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 programmi "Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas" raames, toetab Euroopa Liit

Mahepõllumajanduslik lambakasvatus

Lambakasvatus Eestis on pigem ekstensiivne põllumajandusharu. Levinud on lammaste pidamine ainult rohusöödal nii suvel kui ka talvel, vähestel juhtudel antakse talvel teravilja lisaks. Enamik meil peetavatest lambatõugudest saavad küllalt hästi hakkama poollooduslikel karjamaadel ja keerulisematel maastikel. Seepärast sobivad lambad suurepäraselt mereäärsetele aladele, saartele, laidudele, loopealsetele ja ka nt Lõuna-Eesti kuppelmaastikele. Mahelambakasvatus on sellistes tingimustes üsnagi loomulik valik ja üleminek mahetootmisele pole kuigi keerukas. Eesti lambakasvatuses on nuumamine harv. Kui seda tehakse, siis söödetakse juurde nt otra või kaera. Sellegipoolest ei sarnane siinne nuumsöötmine nt Belgia või Inglismaa intensiivsetele pidamisviisidele. Seetõttu võibki üsna kindlalt väita, et enamik Eesti lammastest on ekstensiivsel pidamisel. See on aga looma heaolu seisukohalt väga tähtis. Ekstensiivselt peetud loomad on enamasti tervemad ja vastupidavamad, sest nende toidulaud on olnud mitmekülgsem ning organismile langev stress kiire kasvuspurdi või rohkete loodete kandmise näol on väiksem. Siinkohal peab muidugi meeles pidama, et ekstensiivne loomapidamine ei tähenda, et loomade ninaesine võiks kehv olla. Eestis kasvatatakse peamiselt lihatüübilisi lambaid, kuid on ka villa- ja piimalambaid. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) loomade registris on 27 tõugu lambaid ja ristandid. Kõige levinumad tõud on eesti valgepealine lammas, eesti tumedapealine lammas, dorper, teksel, kihnu maalammas, lleyn ja suffolk. Vähemal määral kasvatatakse ka teisi lambatõuge: wensleydale, north county cheviot, oxforddown, lacaune, idafriisi piimalammas jm. Meil peetavatest tõugudest on pigem intensiivsed tõud nt eesti tumedapealine lammas, teksel, suffolk ja piimalambatõud. Need tõud vajavad täispotentsiaali saavutamiseks väga head rohumaad ja suurepärast talvesööta. Mida suurem ja tootlikum on lammas, seda parem peab olema tema ninaesine. Pigem ekstensiivsed tõud on nt kihnu maalammas, gotlandi lammas ja dorper. Need tõud saavad hakkama ka kesisemates tingimustes. Peab aga arvestama, et neil võib olla veidi madalam viljakus, väiksemad sünnikaalud ja aeglasem juurdekasv. Samas ei pruugi see ka alati nii olla. Lisaks on tõuge, kes jäävad kahe suuna vahele ja omanik peab ise hindama, milliseid tingimusi ta valitud tõule pakkuda suudab ning vastavalt sellele seadma ka ootused loomadele. Loomade registris oli 2020. a augustis kokku 70 716 lammast. Suurima lammaste arvuga maakond on Saaremaa, kus peetakse koguni 18% kõigist lammastest. Eestis peetaksegi ligi pooli lambaid mahepõllumajanduslikult, mahelambakasvatajaid oli 2020. a 368. Viimastel aastatel on lammaste arv Eestis kerges languses, sama kehtib ka mahelammaste kohta. Lammaste jõudluskontrolli teostatakse Eestis veel väga vähe – 2020. a alguse seisuga oli aretusorganisatsioonide andmebaasides 9321 lammast, kokku kuuest tõust: eesti valgepealine, eesti tumedapealine, dorper, lleyn, teksel ja kihnu maalammas. Jõudluskontrollis olevaid karju on mõnikümmend. Jõudluskontroll on vajalik parimate tõuloomade aretamiseks, tänu kellele on võimalik parandada ka ülejäänud Eesti lambakarjade tootlikkust ja tervist. Et jõudluskontrollikarjades peetakse arvet loomade põlvnemise üle, siis aitab see ka suguluspaaritusi vältida.Trükis on välja antud MAK 2014-2020 programmi “Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas” raames, toetab Euroopa Liit

Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus

TäistekstMahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang