Kas elliptiline (nimisõnata) kaassõnafraas on olemas?

Kokkuvõte. Sõnaliigiliselt on kaassõnade ja määrsõnade klass võrdlemisi erinevad. Kaassõnu on keeles suhteliselt väike ja piiratud hulk, neid tekib aja jooksul küll juurde, kuid kaassõnaks grammatiseerumine muudest sõnaliikidest on pikem protsess. Kaassõna defineerivaks omaduseks on esinemine alati koos nimisõna(fraasi)ga, mille käände kaassõna määrab. Määrsõnade klass seevastu on suur ja heterogeenne, määrsõnu saab hõlpsasti juurde tuletada tuletusliidete abil. Ometi ühendab kaas- ja määrsõnu see, et suur osa kaassõnu võib esineda samas tähenduses ka määrsõnana. Artiklis on uurimise all sõnad, mis võivad esineda nii kaassõna kui ka määrsõnana, säilitades seejuures sama funktsiooni. Kolme sõna (asemele, peale ja läbi) näitel on fookuses kontiinum kaassõna ja määrsõna (ja abimäärsõna) vahel, kus kaassõnafraasi obligatoorseks osaks olev nimisõna(fraas) võib olla kadunud, kuid sisuliselt vähem või rohkem hõlpsasti juurde mõeldav. Selline kontiinum kaassõna, määrsõna ja ühendverbi vahel peegeldab keele paindlikkust ja kõneleja valikuvõimalusi väljenduda võimalikult täpselt vastavalt suhtluseesmärgile. Abstract. Ann Veismann: Can we speak about adpositional phrases without complements? The aim of the present study is to examine the continuum between adpositions and adverbs in Estonian. The paper focuses on three words that can be used with the same meaning either as adpositions or as adverbs: asemele ‘instead of [allative case]’, peale ‘onto’ and läbi ‘through’. Data for the study was collected from the Estonian National Corpus 2019 via Sketch Engine. Adpositional phrases without a complement encompass the following possibilities: a) a complement noun is mentioned in the same or the previous sentence; b) a complement noun has occurred somewhere in the foregoing text; c) a suitable complement noun can be established from general knowledge about the world; d) phrases with a quasi-complement, e.g. with a noun that could be a complement even though it is not in complement case (genitive) but in a local case (elative or allative); e) phrases with a demonstrative pro-adverb which refers to the place of the complement entity. The study also discusses verb-particle combinations with the same adverbs. Verb-particle combinations with asemele are more typical combinations than those with peale and läbi which usually form more idiomatic phrasal verbs. One implication of this study is that the continuum between the adposition and adverb reveals the linguistic flexibility which enables language users the possibility of expressing themselves exactly according to the needs of the communication situation

Predicate-argument structure and verb accentuation in Estonian

This paper reports the results of a production study whose aim was to ascertain whether Estonian exhibits the regularity whereby verbs are unaccented when they are in focus together with an adjacent object. The study also examined whether this regularity holds when the verb is in sentence-final position, or when it is separated from the object by an intervening adjunct. The results suggest that in all these cases the verb is unaccented, unlike when it is complemented only by an adjunct. More generally, these results show that Estonian belongs to the category of languages with plastic sentence accent placement, and that predicate-argument structure is one of the factors that determine sentence accent placement in Estonian. The results also raise questions for future research concerning the theoretical interpretation of the descriptive observations made in the study.Kokkuvõte. Heete Sahkai ja Ann Veismann: Argumentstruktuur ja verbi lauserõhulisus eesti keeles. Artiklis tutvustatakse uurimust, mille eesmärk oli kindlaks teha, kas eesti keeles kehtib levinud seaduspära, et koos objektiga fookuses olev verb ei kanna lauserõhku. Uurimuses kontrolliti seaduspära kehtimist ka juhtudel, kus verb asub lause lõpus või ei paikne objektiga kõrvuti, vaid on lahutatud sellest vaba laiendiga. Tulemused näitavad, et kõigil neil juhtudel on verb rõhutu, erinevalt juhtumist, kus verbi laiendab üksnes vaba määrus. Uurimuse üldisem tulemus on, et eesti keel kuulub tüpoloogiliselt plastilise lauserõhu asukohaga keelte hulka ning et argumentstruktuur on üks neist teguritest, mis määravad lauserõhu asukohta eesti keeles. Tulemused tõstatavad ka edasist uurimist nõudvaid küsimusi, mis puudutavad eelkõige kirjeldatud seaduspärade teoreetilist tõlgendamist.Märksõnad: eesti keel, lauserõhk, deaktsentueerimine, argumentstruktuu

KATSELISED MEETODID TÄHENDUSE UURIMISEL

Käesolev artikkel on lühike ja ülevaatlik sissejuhatus katselistesse meetoditesse tähenduse uurimisel. Artiklis tuuakse välja põhjuseid, miks katselisi meetodeid tähenduse uurimisel kasutada ja miks ainult ühel viisil kogutud andmetest ei piisa. Artikli esimene pool käsitleb katselisi meetodeid võrdlevalt introspektsiooni ja korpusanalüüsiga. Artikli teises pooles kirjeldatakse eri tüüpi katseid, mida võib laias laastus jagada moodustuskatseteks (vaba moodustuse katse, sunnitud valiku katse, väljamõeldud stiimuliga moodustuskatse) ja arusaamiskatseteks (klassifitseerimiskatse, sobituskatse, vastuvõetavuse hindamise katse, ajaliselt mõõdetud verifitseerimine) ning loetleb vastavaid Eestis ja mujal tehtud (ruumi)semantika uurimusi

Kas moos ja buss seisavad endiselt? seisma-verbi polüseemia ja seismise kehaline kogemus

Artiklis käsitleme asendiverbi seisma polüseemiat. Kasutame mõisteliste tunnuste hindamise katset uurimaks, kuidas eesti keele kõnelejad seisma eri tähendusi tajuvad. Palusime eesti keele kõnelejatel hinnata seisma tähenduste seotust viie tunnusega, mis peegeldavad füüsilise seismise kogemust: vertikaalsus, kontakt, tasakaal, võimelisus ja liikumisvõime. Kasutasime katses samu lauseid nagu Renate Pajusalu (2001a. Kas moos ja buss seisavad sarnaselt ehk väike katse verbiga „seisma“. Toim Reet Kasik, Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks, 250–274. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus). Tulemusi analüüsisime klasteranalüüsi ja segamudeldamise teel. Klasteranalüüsis jagunesid laused rühmadesse, põhihargnemisega konkreetseteks ja abstraktseteks kasutusteks, mis omakorda jagunesid väiksemateks tähenduslikeks rühmadeks. Segamudelite abil leidsime, et rühmade tekkimisel olid statistiliselt olulised kõik viis tunnust (vertikaalsus, tasakaal, kontakt, võimelisus ja liikumisvõime). Erinevate statistiliste analüüside tulemusi kombineerides järeldasime, et kõige tugevamalt olid eesti keele kõnelejate jaoks füüsilised seisma tähendused seotud vertikaalsuse ja liikumisvõimega, kuid abstraktsete seisma tähenduste seotus tunnustega ei olnud nii selgepiiriline. See tulemus viitab asjaolule, et seisma abstraktsed tähendused ei tugine üheselt seismise füüsilisele kogemusele ning seos füüsilise seismise ja seisma abstraktsete tähenduste vahel vajab edasist uurimist. Abstract. Ann Veismann, Mariann Proos, Piia Taremaa: Are jam and bus still standing? Polysemy of seisma ‘to stand’ in Estonian and the physical experience of standing. The present paper takes the polysemy of the Estonian position verb seisma ‘to stand’ as its focus. We use a conceptual feature rating task to find out how Estonian speakers perceive the different meanings of seisma ‘to stand’. We used sentences from Renate Pajusalu (2001a. Kas moos ja buss seisavad sarnaselt ehk väike katse verbiga „seisma“. In Reet Kasik (ed.), Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks, 250–274. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus) to represent the meanings and asked native Estonian speakers to rate the connection of these sentences to five features: verticality, contact, balance, enablement, and mobility. We applied hierarchical clustering and mixed-effects modelling to analyse the results. For Estonian speakers, verticality and ability to move are the features most connected to the physical experience of standing. Abstract meanings of seisma, however, did not show such uniform behaviour. This result suggests that the abstract meanings of seisma ‘to stand’ are not based on the physical experience of standing in a clear-cut manner, and that the connection between abstract meanings of seisma and the physical experience of standing requires more research attention

Saateks erinumbrile „Teoreetilisest keeleteadusest Eestis III”

Introduction to the special issue “Theoretical linguistics in Estonia III

Tuumsõnade semantikat ja pragmaatikat

Kopeerimine ja printimine lubatudhttp://tartu.ester.ee/record=b1666240~S1*es

Eesti taeva tähendused

Sõna taevas on peetud balti või veel vanemaks indoeuroopa laenuks eesti keeles. Selle laensõnaga väljendati peale taevaruumi ka taevasi ja üleloomulikke-jumalikke nähtusi. Artiklis avame sõna taevas etümoloogilist tausta ning seejärel analüüsime sõna tähendusi ja kasutusmustreid tänapäeva eesti kirjakeeles ja murretes. Näitame, kuidas ruumilises asukoha tähenduses võib sõna taevas olla mõistetud nii objekti, pinna kui ka mahutina. Samuti kõrvutame sõna taevas kasutust sõna jumal kasutustega, osutamaks, et taevas jumala asukohana võimaldab metonüümia KOHT TEGIJA ASEMEL ning sellega sõna taevas mitmekesise kasutuse agendi positsioonis.Abstract. Ann Veismann, Anni Jürine, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu and Ilona Tragel: taevas ‘sky, heaven’ in Estonian. The word taevas in Estonian is considered to be a loan word of Baltic or possibly early Indo-European origin. Taevas has been used to refer to the sky as well as to heaven and heavenly phenomena. This study focuses on the etymology of taevas, and analyses the semantics and collocates of taevas in Estonian dialects and written Estonian. It is demonstrated that, when referring to spatial location, the word taevas may be interpreted as an object, a surface or a container. When taevas is used to refer to heaven, i.e. the location of God in Christianity, the metonymy location for the agent motivates numerous uses where taevas acts as the agent. Such usages are contrasted to usage patterns of Jumal ‘God’.Keywords: Standard Estonian; Estonian dialects; the word taevas ‘sky, heaven’; language history; semantics; polysemy; metonym

Semantics of Estonian Adpositions and Adverbs

Töö “Eesti keele kaas- ja määrsõnade semantika võimalusi” käsitleb lähemalt eesti keele kaas- ja määrsõnu üle ja peale ning abimäärsõnu alla, üles, maha, edasi, tagasi, ette. Töö teoreetiliseks aluseks on kognitiivne keeleteadus. Töös on kaheksa peatükki. Alguses antakse lühike ülevaade üldiselt kognitiivsest semantikast, ruumisõnavara uuringutest kognitiivses lingvistikas, kaas- ja määrsõnade semantika käsitlemise võimalustest ning uurimismeetoditest. Seejärel analüüsitakse korpuse andmeid ja võrreldakse neid katselisel teel saadud andmetega. Sõnade üle ja peale polüseemiat käsitletakse kahel viisil, skeemkujutlusest lähtuvalt ja prototüübi kaudu. Skeemkujutlusest lähtuva käsitluse aluseks on ruumisuhteid väljendavate kaas- ja määrsõnade semantika võimalikud seosed inimese ruumitaju ja –kogemusega. Pakutakse välja, et sõnadega üle ja peale seotud skeemkujutlused (tee, katmine, vertikaalsus) toetuvad võimalusele vaadelda üht ja sama stseeni eri vaatenurkade alt. Prototüübist lähtuv käsitlus näitab sõnade üle ja peale kasutuste arengut prototüüpsest ruumilisest abstraktsemaks ja grammatilisemaks. Viimasena vaatleb töö afiksaaladverbidega alla, üles, maha, edasi, tagasi, ette moodustatavate ühendverbide kasutusi ja nende kasutuste võimalikku seost afiksaaladverbi otsese ruumilise (suunda näitava) tähendusega. Töös leitakse, et horisontaalsuunda näitavate adverbidega (edasi, tagasi, ette) moodustatud ühendverbid väljendavad sageli aspektilaadselt jätkumist, kordumist, samas kui vertikaalsuunda väljendavate adverbidega (alla, üles, maha) ühendverbid väljendavad lõppemist, kadumist. See tähendab, et ruumitähenduslike afiksaaladverbidega ühendverbides kajastub inimese kogemus liikumisest ruumis (horisontaalsuunas võib see olla pidev, vertikaalsuunas on see lõppev). The present thesis addresses the semantics of Estonian adpositions and adverbs üle ‘over’, peale ‘onto’, edasi ‘forward, on’, tagasi ‘back’, ette ‘ahead’, alla ‘down’, maha ‘down’, üles ‘up’ from the perspective of cognitive linguistics. The doctoral thesis consists of eight chapters. The first part provides an overview of cognitive semantics, research carried out on spatial language within cognitive linguistics, the different possibilities of studying the semantics of adpositions and adverbs, and the methodology used in the thesis. Next, corpus data is analysed and the results are compared with the data gathered using experimental methods. The polysemy of üle ‘over’ and peale ‘onto’ is approached from two perspectives – proceeding from the image schema and the prototype. The bases of the approach which proceeds from the image schema are the connections of the adpositional and adverbial semantics to human spatial perception and experience. It is proposed that the image schemas related to the words üle and peale (path, covering, verticality) are based on the possibility of viewing one and the same scene from different perspectives. The approach proceeding from the prototype describes the development of the use of üle and peale from the prototypical spatial use to a more abstract and grammatical use. The final part of the thesis looks at the uses of phrasal verbs formed with the following particles: alla ‘down’, üles ‘up’, maha ‘down’, edasi ‘forward, on’, tagasi ‘back’, ette ‘ahead’. Furthermore, the thesis studies the possible connection of these affixal adverbs with the direct spatial meaning (which indicate direction). It is demonstrated that the phrasal verbs formed with particles indicating horizontal direction (edasi, tagasi, ette) frequently express aspectual continuation, repetition of an action, while as particles indicating vertical direction (alla, üles, maha) express termination, completedness, disappearance in phrasal verbs. This means that the phrasal verbs containing spatial particles reflect the human experience of movement in space – in the horizontal direction it can be continuous, while as in the vertical direction it is completed