Residentuur käib ajaga kaasas ning vaatab tulevikku

Eesti Arst 2023; 102(9):44

Ägeda apenditsiidi mittekirurgiline ravi – alternatiivne lähenemine

Apendektoomia on olnud standardne raviviis ägeda apenditsiidi korral juba üle sajandi. Parem arusaam apenditsiidi patofüsioloogiast, piltdiagnostika täiustumine ja võimalus kasutada tõhusamaid antibiootikume on tõstatanud küsimuse, kas peaksime muutma oma apenditsiidi käsitlust enam konservatiivse ravi suunas. Artiklis on antud ülevaade viimastest soovitustest ja tõenduspõhistest suundadest ägeda apenditsiidi mittekirurgilises ravis

Ägeda apenditsiidi tänapäevane käsitlus

Esimese teadaoleva apendektoomia tegi 1735. aastal Prantsuse päritolu kirurg dr Amyand St. George’i haiglas Londonis Inglismaal ja 19. sajandi teisest poolest on apendektoomia olnud apenditsiidi ravi valikmeetod. Vaatamata apenditsiidi käsitluse suhteliselt pikale ajaloole erinevad veel tänapäeval hinnangud ägeda apenditsiidi optimaalse käsitluse kohta. Järjest enam on teaduskirjanduses arutletud apenditsiidi konservatiivse ravi üle antibiootikumidega ning väheinvasiivsete vahelesegamiste osakaal kasvab. Käigus on mitmeid uuringuid, et leida täpsemaid laborimarkereid diagnoosi välistamiseks või kinnitamiseks. Artiklis on antud ülevaade viimastest soovitustest ja tõenduspõhistest suundadest ägeda apenditsiidi käsitluses.Eesti Arst 2016; 95(11):723–72

Peensoolesulguse käsitlus ja kontrastaine terapeutiline roll: mitmekeskuseline uuring

Eesti Arst 2023; 102(10):55

Endovaskulaarne ravi ägeda mesenteriaalisheemia korral. Haigusjuhtude kirjeldus

Äge mesenteriaalisheemia on ajakriitiline raskesti diagnoositav erakorralist käsitlust vajav haigus. Ravimata jätmise korral põhjustab see eluohtliku sooleinfarkti ja -nekroosi, millest tulenevalt tekib sepsis, mis viib patsiendi surmani (1). Varajane diagnoosimine ja kirurgiline sekkumine on ravi alustalad, kuna taaspöördumatu soolekahjustus kujuneb juba 6 tunniga. Haiguse lühikese anamneesi korral võib osal patsientidel (puudub peritoniidi kliiniline pilt ning vereanalüüsis on põletikunäitajate sisaldus väike) kaaluda endovaskulaarset ravitaktikat. Peritoniidi esinemise korral on siiski näidustatud kohene laparotoomia. Vaatamata uutele ravimeetoditele on ägeda mesenteriaalisheemia korral suremus suur. Oluline on haigus varakult ära tunda ning teha kiiret ja tõhusat koostööd esmatasandi arstide, radioloogide, veresoontekirurgide, üldkirurgide ning intensiivraviarstide vahel

Perkutaanne koletsüstostoomia: ravivõimalus pikalt kestnud ägeda kalkuloosse koletsüstiidi korral

Eesmärk. Ägeda kalkuloosse koletsüstiidi valikravi on laparoskoopiline koletsüstektoomia. Pikalt kestnud haiguse korral (sümptomite kestus üle 72 tunni) on kirurgiline ravi seotud suurema tüsistuste riskiga ning konversiooni sageduse kasvuga. Sellises olukorras võiks olla heaks valikuks perkutaanne koletsüstostoomia (PK) ning edasilükatud laparoskoopiline koletsüstektoomia. Uurimismaterjal ja -meetodid. Retrospektiivselt analüüsiti 77 haiget, kellel oli pikalt kestnud äge kalkuloosne koletsüstiit ja operatsioonirisk oli väike ning kellel oli kirurgilise ravi alternatiivina kasutatud sapipõie dreenimist ehk perkutaanset koletsüstostoomiat. Haigeid jälgiti keskmiselt 26 kuu vältel. Tulemused. PK oli edukas 100%-l juhtudest, olulisi tüsistusi ega letaalseid juhte ei esinenud. Kliiniliseks paranemiseks kulus keskmiselt 1,3 päeva (vahemik 1–5). Keskmiselt hoiti dreeni sapipõies 5,7 päeva (vahemik 2–12). 26% patsientidest haigestusid jälgimisperioodil korduvalt ägedasse koletsüstiiti. Jälgimisperioodi jooksul opereeriti plaaniliselt 42 haiget, sh laparoskoopiliselt 41, neist 1 (2,4%) patsiendil tuli üle minna lahtisele operatsioonile. Erakorraliselt opereeriti jälgimisperioodil 15 patsienti, neist 13 laparoskoopiliselt. Postoperatiivne kulg oli kõigil juhtudel probleemideta. Järeldused. PK on efektiivne ja ohutu protseduur pikalt kestnud ägeda kalkuloosse koletsüstiidi ravis, tagades kiire paranemise ja säilitades võimalused hilisemaks edukaks laparoskoopiliseks koletsüstektoomiaks. Eesti Arst 2011; 90(6):270–27

Läbivate kõhuvigastuste selektiivne mitteoperatiivne käsitlus ning praktika Põhja-Euroopa traumakeskustes

Selektiivne mitteoperatiivne kõhupiirkonna noa- ja laskevigastuste käsitlus (SMOK) on tänapäevaste traumakeskuste ravitaktika osa. Ülevaateartiklis on käsitletud SMOKi taktika arengut, rakendamist ja tulemeid. Lisaks on antud ülevaade Põhja-Euroopa traumakeskuste, sealhulgas Põhja-Eesti Regionaalhaigla praktikast hiljuti ilmunud artikli põhjal, milles käsitleti SMOKi temaatikat

Retrospektiivne uuring primaarse hüperparatüreoosi kirurgilise ravi tulemustest Tartu Ülikooli Kliinikumis

Taust ja eesmärk. Primaarne hüperparatüreoos (pHPT) on healoomuline haigus, mis ravimata jätmisel võib suurendada pahaloomulistesse kasvajatesse ja kardiovaskulaarhaigustesse haigestumise riski pHPT esmashaigestumus on 100–300 juhtu 100 000 inimese kohta. 76–89%-l juhtudest on pHPT põhjuseks parathormooni (PTH) üleproduktsioon ühe kõrvalkilpnäärme poolt, mis resulteerub enamasti hüperkaltseemiana. Uuringu eesmärgiks oli hinnata pHPT kirurgilise ravi tulemusi TÜ Kliinikumis. Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga TÜ Kliinikumi kirurgiakliiniku 2009.–2013. aasta haiguslugude põhjal. Tulemused. Kokku tehti 2009.–2013. aasta jooksul TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus esmane operatsioon pHPT tõttu 78 patsiendile. 40%-l patsientidest oli tegemist juhuleiuga. Enne operatsiooni oli ioniseeritud kaltsiumi (iCa) keskmine väärtus 1,57 mmol/l ja keskmine PTH väärtus 44,35 pmol/l. Preoperatiivselt oli tehtud UH-uuring 76%-le patsientidest ja tehneetsium-99 sestamibistsintigraafia 72%-le patsientidest. Fokusseeritud juurdepääsu kaudu tehti paratüreoidektoomia 16 juhul. Keskmine iCa väärtus I operatsioonijärgsel päeval oli 1,26 mmol/l. Histoloogiliselt oli 83%-l juhtudest tegemist kõrvalkilpnäärme üksiku adenoomiga. Hilisemad andmed operatsiooni edukuse kohta saadi TÜ Kliinikumis kasutatava elektroonilise haigusloo eHL andmete põhjal ja telefoni teel tehtud intervjuude alusel 59 patsiendi kohta, kellest 90% olid paranenud. Järeldused. Arvestades kirjanduses refereeritud pHPT esmashaigestumust, on Eestis kirurgilisele ravile suunatud patsientide arv väike. Vajalik on nii haiguse preoperatiivse diagnostika, operatsioonimeetodi valiku kui ka postoperatiivse jälgimise käsitlust ühtlustada. Arvestades haiguse käsitluses konsensuse puudumist maailmas, on Eesti pHPT-patsientide põhjal lõplikke järeldusi keeruline teha. Kirjanduse andmetel ei oma fokusseeritud juurdepääs võrreldes kõikide kõrvalkilpnäärmete revideerimisega olulisi eeliseid. Lisaks võime spekuleerida, et kõrvalkilpnäärmete revideerimise korral pre- ja intraoperatiivsetest lokalisatsiooniuuringutest loobumine teeb revideerimise ka kulutõhusamaks võrreldes fokusseeritud juurdepääsu kasutamisega, seega võiks kõigi kõrvalkilpnäärmete revideerimine olla eelistatud operatsioonimeetod pHPT ravimisel.Eesti Arst 2014; 93(11):622–62

Kubemesonga plastika päevakirurgias või statsionaaris? Retrospektiivne uuring

Taust ja eesmärk. Eesti Haigekassa juurde kuuluv ravikvaliteedi indikaatorite nõukoda on seadnud eesmärgi, et vähemalt 70% kubemesonga operatsioonidest peaks toimuma päevakirurgias. TÜ Kliinikumis on viimastel aastatel päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaal jäänud oluliselt seatud piirist allapoole, olles 2017.–2019. aastal 39–49%. Uuringu eesmärk oli selgitada, kas kliinikumis oleks olnud võimalik suurendada päevakirurgias tehtud kubemesonga operatsioonide osakaalu.Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga. Kogutud andmete alusel hindas üks anestesioloog ja üks üldkirurg, kas patsiendi operatsioon oleks võinud toimuda päevakirurgias või oli statsionaar ikkagi sobiv valik.Tulemused. Aastatel 2017–2019 opereeriti kliinikumi statsionaaris kubemesonga tõttu plaaniliselt 339 täiskasvanud patsienti, mis moodustas 52,8% plaanilistest kubemesonga operatsioonidest. Anestesioloogi ja kirurgi arvamus päevakirurgilise vs. statsionaarse raviviisi valiku kohta langes kokku 86,1%-l juhtudest. Anestesioloogi ja kirurgi hinnang päevakirurgia valiku põhjendatuse kohta langes kokku 138 juhul, mis oleks suurendanud kliinikumis päevakirurgia osakaalu kubemesonga operatsioonide korral uuringuperioodil 68,7%-ni. Kui patsiendil esines krooniline südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või krooniline neerupuudulikkus, siis määrasid nii anestesioloog kui ka kirurg suurema tõenäosusega patsiendi statsionaarsele ravile. Sama kehtis ka siis, kui patsiendi koduses raviskeemis olid kardiaalsed ravimid, antikoagulant või antiagregant. Järeldused. Uuringu tulemused viitavad võimalusele suurendada kliinikumis päevakirurgias tehtud ingvinaalherniotoomiate osakaalu. Vajalikud on lisauuringud päevakirurgia senise väikse osakaalu põhjuste selgitamiseks ja patsientide valiku – päevakirurgilisevõi statsionaarsele ravile – kriteeriumite väljatöötamiseks

Kaugisheemiline eelkohastamine – lihtne meetod elundikahjustuse vähendamiseks

Kaugisheemiline eelkohastamine (KIE) on meetod, mida kasutatakse sihtelundi isheemia-reperfusioonikahjustuse vähendamiseks. Meetod põhineb lühiajaliste isheemia- ja reperfusiooniepisoodide tekitamises, enamasti jäsemetel. KIE kaitsvat mõju ja mehhanisme on uuritud nii loomadel kui ka inimestel. Saadud on paljulubavaid tulemusi eelkõige südame ja neerude, kuid ka teiste elundite kaitses. Kõige rohkem on uuritud KIE rakendamise kasulikkust südameoperatsioonidel ja perkutaansetel koronaarinterventsioonidel, kuid ka kontrastainest põhjustatud nefropaatia vähendamisel. KIE täpsed mehhanismid ei ole teada, kuid on selge, et selles osaleb mitmeid signaalradasid. Uuringutes on leitud roll nii humoraalsetel, neuraalsetel faktoritel kui ka süsteemsel põletikulisel vastusel.Eesti Arst 2015; 94(11):661–66