Eesnäärmevähi luumetastaasid: patofüsioloogia

Eesnäärmevähi väga tõsine tüsistus on luumetastaasid, mis halvendavad oluliselt haigete inimeste elukvaliteeti ja vähendavad elulemust. Luumetastaaside patofüsioloogia on keeruline protsess, millest võtab osa mitu erinevat komponenti: tsütokiinid ja kasvutegurid. Arusaamine patofüsioloogilisest protsessist annab võimaluse tulemuslikumalt rakendada palliatiivseid ravimeetodeid: nn väline kiiritusravi, radioisotoobid, bifosfonaadid ja kemoteraapia. On näidatud, et bifosfonaadid vähendavad eesnäärmevähiga haigetel luumetastaaside esinemissagedust. Edasised uuringud katseloomadel ja molekulaarsel tasandil lubavad välja töötada uusi ravimeetmeid. Artiklis on antud ülevaade luumetastaaside patofüsioloogilistest protsessidest ning vanadest ja uutest ravimeetoditest. Eesti Arst 2007; 86 (11): 824–83

Kusepõiehäirete ravimeetodid uriinipidamatuse korral

Uriinipidamatus on sage probleem nii vanemas eas inimestel kui mitmete haiguste ja traumade korral. Õige ravi põhineb kusepõie funktsioonihäirete täpsel diagnoosimisel. Artiklis on antud ülevaade kusepõiehäirete põhjustest, nende klassifikatsioonist ja ravimeetoditest

Uriiniinkontinentsus eakatel inimestel

Uriiniinkontinentsus on eakate inimeste sage probleem, mis halvendab nende elukvaliteeti ja võib tingida sotsiaalse isolatsiooni. Eristatakse mitut inkontinentsuse tüüpi, mille põhjused ja vallandavad tegurid on erinevad. Haige hoolikal uurimisel on võimalik välja selgitada põietalitluse häire tüüp ning rakendada adekvaatset ravi. Tänapäeva ravimetoodikaga on võimalik kõiki uriinipidamatuse tüüpe hoida kontrolli all. Eesti Arst 2003; 82 (3): 202–20

Paratestikulaarne adenomatoidne tuumor. Haigusjuhu kirjeldus

Adenomatoidne tuumor on kõige sagedasem paratestikulaarne healoomuline kasvaja, mis moodustab umbes 30% kõikidest paratestikulaarsetest beniigsetest uudis moodustistest. Haiguse etioloogia on ebaselge. Lisaks haiguse anamneesile ja objektiivsele läbivaatusele peetakse adenomatoidse tuumori ekstratestikulaarse vormi korral oluliseks ultraheliuuringut. Eesti Arst 2007; 86 (3): 213–21

Eesnäärmevähi levikuulatuse määramine magnetresonantstomograafial

Eesnäärmevähi sagenemise tõttu pööratakse üha suuremat tähelepanu selle diagnoosimisele ja ravile. Operatiivse ravi planeerimisel on äärmiselt oluline võimalikult täpne teave haiguse levikuulatusest. Tänaseni puudub ühtne tegutsemisjuhend selle saavutamiseks, sest senised meetodid pole staadiumi määramisel olnud piisava täpsusega. Artikli autorid on võrrelnud magnetresonatstomograafilist leidu histopatoloogilise leiu ja operatsiooniandmetega ning leidnud, et kuigi MRT-meetod on veel arendamisjärgus, on siiski tegemist praegusel ajal parima kohapeal kättesaadava prostatakartsinoomi staadiumi määramise viisiga. Eesti Arst 2004; 83 (6): 364–37

Decline of seminal parameters in middle-aged males is associated with lower urinary tract symptoms, prostate enlargement and bladder outlet obstruction

Purpose We aimed to compare the associations between semen quality, associated reproductive indicators and the main prostate-related parameters in middle-aged men. Materials and Methods: This is a prospective study on 422 middle-aged men who underwent the screening for prostate health. Their reproductive function, semen quality and prostate-related pathologies were investigated. Results Significant associations between semen quality and prostate-related parameters could be seen. Total sperm count and sperm density decreased along with the increase of the I-PSS score and total prostate volume. Also, the related lower urinary tract characteristics showed a negative correlation with main semen parameters for all investigated subjects. No significant differences in age, testicular size, and hormonal parameters were found between the subjects with or without lower urinary tract symptoms and prostate enlargement. Conclusions Our study suggests that altered seminal parameters in middle-aged men are associated with LUTS, prostate enlargement and/or bladder outlet obstruction. Although the assessments of prostate and lower urinary tract symptoms may not replace the semen parameters evaluating the male reproductive status, there is a need for further and more detailed investigations about the pathways behind these associations as well as possible related conditions

Successful rescue therapy with mycophenolate mofetil in kidney transplantation improves the long-term graft survival

Objective. The aim of this study was to compare the graft survival after kidney transplantation in patients treated with azathioprine (AZA) or mycophenolate mofetil (MMF) and analyze the significance of different risk factors for graft survival. Material and methods. A total of 137 patients, transplanted between January 1996 and June 2001, were retrospectively divided into two groups: patients who received AZA together with cyclosporine A and methylprednisolone (AZA group, n=72) and patients who received MMF either immediately or were switched from AZA to MMF during 3 months (MMF group, n=65). Results. According to Kaplan-Meier analysis, a 1-year graft survival was 79% in the AZA group and 85% in the MMF group; a 6-year graft survival was 51% and 67%, respectively (P=0.046). Multivariate Cox survival model demonstrated that MMF therapy reduced the risk of graft loss by 34% (P=0.028), while delayed graft function increased the risk of graft loss (risk ratio 2.26, P=0.009). A statistically significant difference in total cholesterol level (6.7 vs. 5.7 mmol/L, respectively; P=0.002), mean systolic blood pressure (145 vs. 134 mmHg, P=0.009), and cyclosporine A daily dose (238 vs. 203 mg, P=0.015) between the AZA and MMF groups at 1 year was revealed. Conclusion. MMF rescue therapy improves the long-term graft survival compared to AZA despite high early rejection rate and avoids the negative impact of acute rejections on graft survival