Adenomatoidne tuumor on kõige sagedasem paratestikulaarne healoomuline kasvaja, mis moodustab umbes 30% kõikidest paratestikulaarsetest beniigsetest uudis moodustistest. Haiguse etioloogia on ebaselge. Lisaks haiguse anamneesile ja objektiivsele läbivaatusele peetakse adenomatoidse tuumori ekstratestikulaarse vormi korral oluliseks ultraheliuuringut. 


Eesti Arst 2007; 86 (3): 213–21

Ausmees, Kristo

Punab, Margus

Roosipuu, Retlav

Timberg, Gennadi

Journals from University of Tartu

213Adenomatoidne tuumor on kõige sagedasem paratestikulaarne healoomuline kasvaja, moodus-tades umbes 30% kõikidest paratestikulaarsetest uudismoodustistest (1). Kirjanduse andmetel ei ole leitud, et adenomatoidne tuumor muutuks paha-loomuliseks või retsidiveeruks selle eemaldamise järel (2). Esimest korda kirjeldati paratestikulaarset adeno -matoidset tuumorit 1945. aastal (3). Kirjanduse andmetel on suurem osa adenomatoidsetest tuu-moritest munandimanuse piirkonnas, lisaks võib see esineda ka seemneväädi, eesnäärme ja tunica albuginea piirkonnas. Adenomatoidse tuumori leidu on kirjeldatud ka emakas ja munasarjades (2, 4, 5). Enamasti esineb see healoomuline uudismoodustis meestel vanuses 20–60 eluaastat (6). Adenomatoidne tuumor on mesoteliaalse algega (7), kuid selle etioloogia ei ole siiani selge (8). Arvatakse, et tegemist võib olla põletikust või traumast tingi-tud muutusega ning seetõttu pole lõplikult selge, kas adenomatoidne tuumor on neoplastiline või reaktiivne protsess (2).Adnomatoidsed paratestikulaarsed uudismoodus-tised enamasti vaevusi ei põhjusta. Testis’e pal patsioonil leitakse tavaliselt 0,5–1,5 cm diameetriga ümbritse-vatest kudedest tihedama konsistentsiga moodustis. Lisaks anamneesile ja objektiivsele läbivaatusele pee-takse adenomatoidse tuumori ekstratestikulaarse vormi korral oluliseks diagnoosimisvõimaluseks ka ultraheli-uuringut, kus adenomatoidne tuumor on enamasti Paratestikulaarne adenomatoidne tuumor. Haigusjuhu kirjeldusKristo Ausmees1, Gennadi Timberg2, Retlav Roosipuu3, Margus Punab1 – TÜ Kliinikumi 1androloogiakeskus, 2kirurgiakliinik, 3patoloogia teenistusadenomatoidne tuumor, munandimanus, paratestikulaarsed healoomulised kasvajadAdenomatoidne tuumor on kõige sagedasem paratestikulaarne healoomuline kasvaja, mis moodustab umbes 30% kõikidest paratestikulaarsetest beniigsetest uudis moodustistest. Haiguse etioloogia on ebaselge. Lisaks haiguse anamneesile ja objektiivsele läbivaatusele peetakse adenomatoidse tuumori ekstratestikulaarse vormi korral oluliseks ultraheliuuringut. homogeense struktuuriga, teistest kudedest hästi eris tatav ning Doppleri ultraheliuuringul nor-maalse vaskularisatsiooniga (9). Munandimanuse algega tuumor on ultraheliuuringul tavaliselt ümara kuju, homogeense struktuuri ja ehhogeense kajaga, tunica albuginea’st pärit tuumor aga enamasti ovaalse kujuga (10, 11). Kuigi ultra-heliuuringul on võimalik kasvaja kude eristada paratestikulaarsest tsüstist ning kindlaks teha, kas tuumor paikneb ekstra- või intra testikulaarselt, on avaldatud ka andmeid, et adenomatoidne tuumor pole ultra  heliuuringul visualiseeritav (5, 12, 13).Haigusjuht21-aastane noormees pöördus arsti poole, kaevates poole aasta jooksul esinenud valu ja valulikku pal-peeritavat moodustist vasema munandi piirkonnas. Palpeeritav moodustis polnud patsiendi hinnangul poole aasta jooksul suurenenud.Objektiivsel uuringul oli mõlema munandi maht 25 milliliitrit, vasema munandi ülapooluse ja munandimanuse ülemise ja keskmise kolmandiku piirkonnas oli palpeeritav valulik ekstratestikulaarne lisamass diameetriga 1 cm. Kliinilise diagnoosina vormistati appendix testis sinistrae.Ultraheliuuringul oli vasem munand mõõt-metega 4,3 x 2,7 cm, parenhüüm homogeense struktuuriga ja uudismoodustis ei visualiseerunud. Munandimanuse pea läbimõõt oli 0,9 cm, lisaks HaigusjuhtEesti Arst 2007; 86 (3): 213–215214tulid paratestikulaarselt esile veidi laienenud veenid. Parem munand oli patoloogiata. Uuritud munandi kasvajamarkerid seerumis olid normi piirides (alfa-fetoproteiin 2,01 IU/mL, koorion-gonadotropiin <1,00 IU/L). Raviks määrati patsien-dile indometatsiini 50 mg 2 korda päevas. Kolme kuud pärast oli patsiendil munandivalu vähenenud, kuid lisamass vasema munandi üla-pooluse ja munandimanuse ülemise ja keskmise kolmandiku piirkonnas endiselt palpeeritav. Haige suunati operatiivsele ravile. Operatsioonil leiti munandimanuse ülemise ja keskmise kolmandiku piiril paiknev tihenenud, ümbritsevatest kudedest selgelt piirdunud ja munandimanusega seotud lisamass. See vabastati ümbritsevatest kudedest ja eemaldati. Histoloogilisel uuringul tuvastati munandi -manusest või seemnejuhast lähtuv adenomatoidne tuumor. Lõplikuks histoloogiliseks diagnoosiks vormistati tumor adenomatoides NAS. Tuumori servades oli koestruktuur normaalne (vt foto 1).Postoperatiivne kulg oli tüsistusteta. Ühe kuu möödudes olid uuritud seerumi kasvaja markerid normi piires (alfa-fetoproteiin 1,69 IU/mL, koorion-gonadotropiin <1,00 IU/L). Kompuuter tomograafili-sel uuringul rindkerest, väikevaagnast ja munandistest patoloogilisi muutusi ei visualiseerunud.Lõikuse järel kolme ja kuue kuu pärast tehtud sonograafilisel uuringul patoloogilisi muutusi ei täheldatud, ka seerumi kasvajamarkerid jäid normi piiridesse. Kuue kuu pärast tehtud spermaanalüüsis olid viljakusnäitajad normi piires. KokkuvõteTegemist on väga harva esineva haigusega. Konkreetne haigusjuht näitab, kui keeruline on diag-noosida paratestikulaarseid haigusi preoperatiivselt. Praktilises töös on oluline eristada paratestikulaarseid tsüstjaid moodustisi soliidsetest tuumoritest.Testis’e-välised soliidsed tuumorid võivad olla hea- või pahaloomulised. Sagedasemateks hea-loomulisteks paratestikulaarseteks tuumoriteks on adenomatoidne tuumor, tsüstadenoom, fibroom ja seemnerakuline granuloom. Pahaloomulistest tuumoritest võivad ekstratestikulaarselt esineda rabdomüosarkoom, mesenhümaalsed tuumorid Foto 1. Histoloogiline preparaat adenomatoidse tuumori koest. Mikroskoopiliselt on kasvaja tiheda fibroosse stroomaga, milles paiknevad pilujad tubulaarsed struktuurid. Need on vooderdatud ühe reana asetsevate mesoteliaalsete, kohati käävjate rakkudega. Immuun-histokeemiliselt andsid rakud positiivse reaktsiooni epiteliaalsete rakkude markeriga pan-CK. Leid on iseloomulik adenomatoidsele tuumorile.Haigusjuht215An adenomatoid tumor is the most common paratesticular benign tumor that accounts for approximately 30% of all paratesticular benign neoplasia. According to literature, most adenomatoid tumors are located in epididymis, but have also been found in seminal ducts, prostate and tunica albuginea. Etiology is still unknown. Important methods in diagnosing an extratesticular form of adeno-Kirjandus1. Delahunt B, King JN, Bethwaite PB. Immuno histochemical evidence for mesothelial origin of paratesticular adenomatoid tumour. Histopathology 2000;36:109–15.2. Tammela TL, Karttunen TJ, Makarainen HP. Intrascrotal adenomatoid tumors. J Urol 1991;146:61–4.3. Golden A, Ash JE. Adenomatoid tumors of the genital tract. Amer J Path 1945;21:63.4. Mostofi FK, Price EB. Tumors of the male genital system. In: Atlas of tumor pathology. Washington DC: Armed Forces Institute of Pathology; 1973.p. 144–51. 5. Manson AL. Adenomatoid tumor of the testicular tunica albuginea mimicking testicular carcinoma. J Urol 1988;139:819–20.6. Samad AA, Pereiro B, Badiola A. Adenomatoid tumor of intratesticular location. Eur Urol 1996;30:127–8.7. Stephenson TJ, Mills PM. Adenomatoid tumors: an immunohistochemical and ultrastructural appraisal of their histogenesis. J Pathol 1986;148:327–35. 8. Oyama H, Ogawa M, Mikuriya H. Adenomatoid tumor of testicular tunica albuginea: a case report. Hinyokika Kiyo 2001;47:661–3.ja mesotelioom, aga ka metastaatilised kolded munandi kasvajatest. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks mõelda appendix testis’e ja appendix epididymidis’e põle-tikulistele muutustele, aga ka munandimanuse põletiku esinemisele.Esmase uuringumeetodina on otstarbekas teha ultraheliuuring. Kuigi ultraheliuuring on skrootumis paiknevate patoloogiate peamine diagnoosimis-meetod, ei ole adenomatoidset tuumorit teistest paratestikulaarsetest soliidsetest tuumoritest ilma his-toloogilise uuringuta enamasti eristada võimalik.Kirjanduse andmetel soovitatakse ebaselge diagnoosiga skrootumi patoloogiate korral teha operatsiooniaegne kiirbiopsia, mis vähendab oluliselt radikaalse orhiektoomia vajalikkust ning säilitab endogeense testosterooni tootmise ja spermatogeneesi munandis (14, 15). 9. Carmignani L, Gadda F, Gazzano G. High incidence of benign testicular neoplasms diagnosed by ultrasound. J Urol 2003;170:1783–86.10. Mäkäräinen HP, Tammela TL, Karttunen TJ. Intrascrotal adenomatoid tumors and their ultrasound findings. J Clin Ultrasound 1993;21:33–7.11. Kim TJ, Kim SH, Sim JS. Ultrasound findings of an intratesticular adenomatoid tumor. J Ultrasound Med 2000;19:227–9.12. Somers WJ. The sonographic appearance of an intratesticular adenomatoid tumor. J Clin Ultrasound 1992;20:479.13. Feuer A, Dewire DM, Foley WD. Ultrasound chara-cteristics of testicular adenomatoid tumors. J Urol 1996;155:174–5.14. Heidenreich A, Moul JW, Srivastava S. Synchronous bilateral testicular tumours and contralateral benign tumors. Scand J Urol Nephrol 1997;31:389–92.15. Richie JP, Steele GS. Tumors of testicular adnexa. In: Walsh PC, Retik AB, Vaughan ED Jr, eds. Philadelphia: WB Saunders;2002:p.2911–2.SummaryParatesticular adenomatoid tumor – case reportmatoid tumor include anamnestic data and physical examination, as well as ultrasound imaging. Reported data recommends rapid perioperative biopsy in case of unspecified scrotal pathologies, which in turn reduces the need for radical orchiectomy and preserves ednogenous testosterone production as well as spermatogenesis.kristo.ausmees@kliinikum.eeHaigusjuht

English

Paratestikulaarne adenomatoidne tuumor. Haigusjuhu kirjeldus

https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/download/10198/5385

Paratestikulaarne adenomatoidne tuumor. Haigusjuhu kirjeldus

Abstract

Similar works

Full text

Available Versions

Journals from University of Tartu