Puutuhk ja biosüsi mahepõllukultuuride väetisena

Projekti eesmärk oli uurida võimalusi puutuha ja biosöe kasutamiseks mahetootmises mullaparandaja ja väetisena põllukultuuride kasvatuses. Katsetati biosöe suurte ja väikeste ning tuha väikeste kogustega. Neid kasutati ka kombinatsioonis muude väetusainetega. Uuriti nii pikaajalist kui ka lühiajalisemat mõju teraviljadele ja õlikultuuridele. Põllukultuuride saagikusele ja saagi kvaliteedile katsetes kasutatud biosöe ja puutuha erinevatel kogustel usutavat mõju ei leitud

Vähetuntud valgurikkad söödakultuurid

Projekti raames otsiti võimalusi Eestis kasvatatavate liblikõieliste söödakultuuride valiku laiendamiseks mahetootmises. Katse jaoks otsiti potentsiaalselt sobivaid kultuure, nagu talihernes, talivikk, taliuba, maguslupiin, sojauba. Katsed tehtigi kõigi nende kultuuridega. Taliviki ja taliherne puhul katsetati kasvatamist segudes teraviljadega. Katsetati peamiselt Saksamaa, aga ka teiste riikide sortidega, mis on aretatud küll Kesk-Euroopas, aga mille puhul on välja toodud nende võimalikult suur külmataluvus. Sojaoa puhul tehti katseid Eesti uue sordiga ’Laulema’. Katsetes selgus, et taliherne, taliviki ja sojaoa kasvatamine Eestis mahetingimustes on võimalik, kuigi risk saaki kaotada on ikkagi suur. Nende kultuuride kasvatustehnoloogia vajab veel arendamist ning loodetavasti tuleb turule ka talikultuuride külmakindlamaid ning soja lühema kasvuajaga sorte. Taliuba ei õnnestunud üldse ja suvilupiin peaaegu mitte üldse

Effects of lake sediment on soil chemical composition, dehydrogenase activity and grain yield and quality in organic oats and spring barley succession

In organic farming, it is important to maintain soil fertility with organic fertilisers; often organic compost, manure, or slurry is used. However, the effects of lake sediment in maintaining and improving soil fertility are less studied. The direct and residual effects of a one-time application of 50 t ha-1 or 100 t ha-1 of lake sediment were compared to an unfertilised control for oats (Avena sativa) (2015) followed by spring barley (Hordeum vulgare) in 2016, under organic farming conditions. Soil chemical composition, microbial activity in the 0–20 cm soil layer, grain yield, and grain quality were tested. The application rate, 100 t ha-1 , increased (P < 0.05) the soil organic carbon (SOC), the amount of mobile calcium (Ca), total nitrogen (Ntot), and boron (B) content in soil. Both application rates increased (P < 0.05) the amount of magnesium (Mg), copper (Cu), and manganese (Mn) content in the soil. The application rate had no effect on soil pH. Soil dehydrogenase activity (DHA) was higher (P < 0.05) at 100 t ha-1 than the control and the lower application rate. Both rates of lake sediment application significantly (P < 0.05) increased the grain yield and test weight for oats in 2015. Positive residual effects on spring barely yield only occurred in the 100 t ha-1 treatments in 2016. No residual impact of lake sediment was found on spring barely quality

Saagikultuuride segukülvides kasvatamine

Segukultuuride kasvatamine monokultuuride asemel mahepõllumajanduslikus külvikorras võib olla üks viis riskide hajutamiseks ning saagikuse ja saagi kvaliteedi tõstmiseks. Kaunviljade ja eriti nisu segus kasvatamine võib tõsta terade proteiinisaldust ning vähendada ka haiguste ja kahjurite riski. Mõnede põllukultuuride, näiteks põldherne ja viki puhul võimaldab segaviljelus kergemini saaki koristada. Segukultuur, kui seda oskuslikult kombineerida, võib olla vahepealne võimalus põhikultuuride ja vahekultuuride vahepealne variant, parandades mitte ainult saagikust, vaid ka mulla viljakust. Projekti käigus katsetati mitmeid kombinatsioone kaunviljade ja teraviljadega

Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks

MTÜ Taimsete Valkude Innovatsiooniklaster viis läbi koostöö- ning teadus- ja arendustegevuse projekti, mille jaoks saadi toetust „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ meetmest „Innovatsiooniklaster“. Projekti teostamise periood oli veebruar 2019 kuni veebruar 2023 ja see koosnes neljast innovatsioonitegevusest. Innovatsioonitegevuse „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ eesmärk oli varasematele uuringutele tuginedes teha Eestis kasvatamiseks sobivatest kanepi-, kaera-, põldoa- ja põldhernesortidest eelvalik ning viia kolmel aastal läbi põldkatsed selgitamaks sordi, kasvuaasta ja kasvatustehnoloogia mõju saagi valgusisaldusele. Lisaks hinnati ka vähem viljeldud, kuid valgurikaste kultuuride (kikerherne, hirsi ja läätse) ning õlikanepi sobivust taimse valgu allikana. Määrati toorvalgusaak hektari kohta, analüüsiti valkude aminohappelist koostist ja hinnati valgu omastamist takistavate inhibiitorite sisaldust in vitro valgu seeduvuse mudeli abil.Rahastajad: Eesti maaelu arengukava 2014–2020 ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD)Rahastajad: Eesti maaelu arengukava 2014–2020 ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD

Paljuliigilised vahekultuuride segud haljasväetisena mahepõllukultuuride külvikorras

Mahetaimekasvatuses on vahekultuuride ehk haljasväetiste kasvatamine üks olulisemaid mullaviljakuse säilitamise meetodeid. Traditsiooniliselt on kasutatavate haljasväetiste valik väga piiratud – enamasti kasutatakse punast või valget ristikut, kas puhaskülvis või põldheina segus ühe- või kaheaastase kultuurina külvikorras. Vahekultuuride õnnestunud kasvatamisel on võimalus vähendada ka umbrohtumust, mis on hetkel üks maheviljeluse suurematest probleemidest. Vahekultuuride lagunemisel mullas muutuvad toitained järgnevatele kultuuridele kättesaadavaks, parandades nii stabiilset varustatust toitainetega. Paljuliigilised vahekultuuride segud mõjutavad mulda laiemas võtmes kui seni valdavalt üksikliigina kasvatavad liblikõielised heintaimed

Mineraalide ja biostimulaatorite kompleksi hõlmav mahepõllukultuuride kasvatustehnoloogia

Maheviljeluses on võimalik maheväetiste ja biostimulaatorite kasutamisega põllukultuuride saaki ja saagi kvaliteeti tõsta, kuid tuleb arvestada, et see on keeruline ja võib ka kergesti ebaõnnestuda. Üldjuhul on mulda antavad maheväetised (peamiselt erinevad kivijahud) taimedele raskesti omastatavad ning vajavad taime jõudmiseks mullamikroobide abi

Genome-wide association study reveals 18 QTL for major agronomic traits in a Nordic–Baltic spring wheat germplasm

Spring wheat (Triticum aestivum L.) remains an important alternative to winter wheat cultivation at Northern latitudes due to high risk of overwintering or delayed sowing of winter wheat. We studied nine major agronomic traits in a set of 299 spring wheat genotypes in trials across 12-year-site combinations in Lithuania, Latvia, Estonia, and Norway for three consecutive years. The dataset analyzed here consisted of previously published phenotypic data collected in 2021 and 2022, supplemented with additional phenotypic data from the 2023 field season collected in this study. We combined these phenotypic datasets with previously published genotypic data generated using a 25K single nucleotide polymorphism (SNP) array that yielded 18,467 markers with a minor allele frequency above 0.05. Analysis of these datasets via genome-wide association study revealed 18 consistent quantitative trait loci (QTL) replicated in two or more trials that explained more than 5% of phenotypic variance for plant height, grain protein content, thousand kernel weight, or heading date. The most consistent markers across the tested environments were detected for plant height, thousand kernel weight, and days to heading in eight, five, and six trials, respectively. No beneficial effect of the semi-dwarfing alleles Rht-B1b and Rht-D1b on grain yield performance was observed across the 12 tested trials. Moreover, the cultivars carrying these alleles were low yielding in general. Based on principal component analysis, wheat genotypes developed in the Northern European region clustered separately from those developed at the southern latitudes, and markers associated with the clustering were identified. Important phenotypic traits, such as grain yield, days to heading, grain protein content, and thousand kernel weight were associated with this clustering of the genotype sets. Interestingly, despite being adapted to the Nordic environment, genotypes in the Northern set demonstrated lower grain yield performance across all tested environments. The results indicate that spring wheat germplasm harbors valuable QTL/alleles, and the identified trait-marker associations might be useful in improving Nordic–Baltic spring wheat germplasm under global warming conditions

Influence of genotype and meteorological conditions on grain yield and quality of oat in Estonia

Meteorological conditions are one of the environmental factors that greatly influence the level of oat grain yield and quality. The breeding of oat cultivars well adapted to unfavourable climatic conditions gives a chance to make the oat grain yield and quality more stable. The thorough study of the influence of climatic conditions to oat characteristics plays a key role in breeding for that purpose. The objective of this research was to study the influence of genotype, meteorological conditions, and their interaction on oat grain yield and quality characteristics. Field studies were carried out at the Jõgeva Plant Breeding Institute during 1998 2002. 101 oat cultivars from Germany, Russia, Sweden, Estonia and other countries were included into this trial. Cultivars were grown in three replicated plots of 5 m², precrop was potato. The plots were sown at 500 seeds/m². The fertilizer level used was N70P16K25. Results were subjected to analysis of variance. Grain yield and quality characters such as 1000 grain weight, husk content, volume weight and protein content were evaluated. The results indicated that both genotype and meteorological conditions strongly affected oat grain yield and quality characteristics. Grain yield was most affected by the meteorological conditions that made up 60% of the variation. Both the drought and lodging lowered the oat grain yield considerably. The differences between the cultivars made up 20% of the variation of the grain yield. The influences of meteorological conditions and varietal differences to the variation of 1000 grain weight and husk content were on the same level. The 1000 grain weight decreased and husk content was high mainly in case of heavy lodging. Volume weight varied mainly (63%) due to the influence of meteorological conditions. The importance of varietal differences in the variation of this trait was small (16%). The variation of protein content was mainly (46%) dependant on varietal differences. The influence of the meteorological conditions on the variation of this trait was only 24% and the interactions of the two factors 25%. The protein content was highest in the case of drought, but remained lower in favourable growing conditions.vo