Mahetaimekasvatuses on vahekultuuride ehk haljasväetiste kasvatamine üks olulisemaid mullaviljakuse säilitamise meetodeid. Traditsiooniliselt on kasutatavate haljasväetiste valik väga piiratud – enamasti kasutatakse punast või valget ristikut, kas puhaskülvis või põldheina segus ühe- või kaheaastase kultuurina külvikorras.
Vahekultuuride õnnestunud kasvatamisel on võimalus vähendada ka umbrohtumust, mis on hetkel üks maheviljeluse suurematest probleemidest. Vahekultuuride lagunemisel mullas muutuvad toitained järgnevatele kultuuridele kättesaadavaks, parandades nii stabiilset varustatust toitainetega. Paljuliigilised vahekultuuride segud mõjutavad mulda laiemas võtmes kui seni valdavalt üksikliigina kasvatavad liblikõielised heintaimed
