Kliinikumi 2020. aasta teadustöö aruanne

Eesti Arst 2021; 100(4):246–247 &nbsp

Arstiteaduskond 2015/2016. õppeaasta hakul

Eesti Arst 2015; 94(8):45

Arstide koolitamine Eestis: 2012. aasta väljavaated

Eesti Arst 2012; 91(8):39

Meditsiinidoktor Juri Karjagin

6. septembril 2007 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogus doktorikraadi Juri Karjagin. Töö „Metronidasooli ja meropeneemi farmakokineetika septilises šokis haigetel“ valmis Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus koostöös kolleegidega TÜ farmakoloogia ja mikrobioloogia instituutidest, Poitiers’ Ülikoolist Prantsusmaalt ning Minnesota Ülikoolist USAst. Töö juhendajaks oli prof Joel Starkopf, oponeeris prof Jyrki Tenhunen Tampere Ülikooli haiglast. Eesti Arst 2008; 87(4):31

Meditsiinidoktor Inga Karu

9. novembril 2007 kaitses Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogus doktorikraadi Inga Karu. Töö „Südame isheemia-reperfusiooni kahjustus koronaarkirurgias: kliiniline uurimus hüperoksia toimest“ valmis Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ning Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja biokeemia instituudis. Töö juhendajateks olid prof Joel Starkopf ja prof Mihkel Zilmer, oponeeris prof Jouko Jalonen Turu Ülikoolist. Eesti Arst 2008; 87(4):31

Ravijuhendid ja personaalmeditsiin

Eesti Arst 2019; 98(7):370–37

Meditsiinidoktor Peeter Tähepõld

23. mail 2002 kaitses Stockholmi Karolinska Instituudi hindamiskomitee ees edukalt doktoriväitekirja Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud Peeter Tähepõld. Dissertatsiooni teemaks oli “Myocardial protection by hyperoxia”. Töö on valminud Karolinska Instituudi ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna vahelise KIRT (Karolinska International Research and Training) programmi raames ning teostatud Stockholmi Karolinska Haigla Crafoordi- nimelises eksperimentaalkirurgia laboratooriumis ja Tartu Ülikooli biokeemia instituudis

Arstiteaduskond uue õppeaasta hakul

31. augustil 2009. aastal järjekordset õppeaastat alustanud arstiteaduskond rõõmustab oma tudengite kõrge taseme üle. Käesoleval õppeaastal õpib teaduskonnas kokku 1526 üliõpilast, nendest 107 välisüliõpilast. Eesti Arst 2009; 88(9):563−56

Eesti Haigekassa auditi „Sepsise ravi kvaliteet“ kokkuvõte

Taust ja eesmärgid. Eestis on 2010. aastast kasutusel raske sepsise ja septilise šoki ravijuhend. 2015. aastal korraldatud kliinilise auditiga hinnati sepsisehaigete käsitluse vastavust sellele juhendile 12 Eesti aktiivravihaiglas.Metoodika. Auditisse valiti 01.07.2013 kuni 30.06.2014 ravil olnud haigetest rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni (RHK-10) alusel juhuvalimi põhimõttel kokku 271 juhtu. Põhjalikumalt analüüsiti 141 juhtu, kus raske sepsis või septiline šokk esines juba haiglasse saabumisel. Järgiti kliiniliste auditite käsiraamatus toodud metoodikat.Tulemused. Sagedasemad sepsise põhjused olid hingamisteede, urotrakti ja seedetrakti infektsioonid. 52% haigest olid vanuses üle 70 aasta. Patsiendi seisund hinnati saabudes üliraskeks või raskeks (triaažikategooria punane või oranž) vaid 33%-l. Verekülvid esimese tunni jooksul tehti 6%-l haigetest, esimese 4 tunni jooksul 48%-l. 21%-l jäid verekülviproovid võtmata. Antibiootikumravi alustati 6%-l juhtudest esimese tunni, 66%-l esimese 4 tunni jooksul. Laktaadi sisaldus veres oli mõõdetud vaid 53%-l haigetest. Infusioonravi said 21% patsientidest alla 500 ml, 30% 500–1000 ml ja 18% 1000–1500 ml. Valimi haiglasuremus oli 42,4% ja 6 kuu suremus 59,2%.Järeldused. Raske sepsise ja septilise šoki käsitluses on Eestis mõningaid puudusi. Vereja muude külvide tegemine ning antibakteriaalse ravi alustamine on sageli hilinenud. Laktaadi määramine väljaspool regionaalhaiglaid on lünklik. Infusioonravis kasutatakse soovitatust väiksemaid vedelikukoguseid.Tervishoiuteenuse osutajatel tuleks üle vaadata oma tegevusjuhendid ning viia need vastavusse Eesti ravijuhendiga. Verekülvide tegemiseks, empiirilise antibiootikumravi alustamiseks ning laktaadi määramiseks verest vajalikud vahendid peavad olema kohe kättesaadavad

Intensiivravi eile, täna ja homme

Intensiivravi on multidistsiplinaarne eriala, mille defi neerimine ei olegi kerge. Ühelt poolt võib seda käsitleda iseseisva erialana: haiglates töötavad intensiivraviosakonnad, intensiivraviarstid, on omaette teadusajakirjandus ja rahvusvahelised kongressid. Teisalt õpetatakse intensiivravi enamikus Euroopa maades lisaerialana, millele eelneb baasharidus mingil muul erialal; või kaaserialana, sagedamini koos anestesioloogiaga. Hispaania on Euroopas ainus riik, kus koolitatakse intensiivraviarste eraldi erialal. Nii eilne, tänane kui ka loodetavasti homne päev näitavad siiski, et intensiivravi arengu võtmeküsimuseks on erinevate erialade koostöö. Eesti Arst 2008; 87(11):830−83