Majandus-poliitilisi artikleid aastatest 1988-2019

Saateks, ehk miks ma selle kogumiku koostasin. Iga inimene teeb oma elu jooksul midagi, mis jääb järeltulevatele põlvedele. See on evolutsiooni osa ja tagatis, et inimkond areneb pidevalt. Erinevus muust loomariigist seisnebki peamiselt just arengu erinevas kiiruses. Linnud, loomad, taimed ja putukad muutuvad miljonite ja tuhandete aastate jooksul suhteliselt vähe ning muutused nende elus toimuvad peamiselt instinktidele tuginedes väga aeglaselt, nn evolutsiooniliselt. Inimesed seevastu, omades erilist võimet teadmisi salvestada ning seega ette näha tulevikku ja luua uut, arenevad muu elusloodusega võrreldes lausa tormiliselt. Seepärast on meie edasist arengut sageli isegi raske ette kujutada. Kõikide elusolendite eluiga on pika arenguloo kõrval üürike ja piirdub mõnest aastast mõnesaja aastani. Inimesed on tänu oma mõistusele suutelised varem avastatut või loodut salvestama ja säilitama järgmistele põlvedele. Nii ei ole vaja inimestel erinevalt loomariigist nn jalgratast uuesti leiutada. Kord juba avastatud teave ja teadmine talletatakse ning kantakse põlvest põlve edasi. Niiviisi saab inimkond pidevalt tegeleda uute teadmiste otsimisega, avastamisega ja loomisega ning see tagab paigalseisu asemel pideva arengu. Selline protsess on toiminud juba väga kaua – ilmselt miljoneid aastaid. Aegade alguses leiutati (avastati) tuli ja ratas ning kang ja kivikirves. Need esemed olid nagu kõik teisedki avastatud ja hiljem avastatud asjad looduses juba ammu olemas. Alles sihipärase teadliku tegevuse tulemusena hakati neid ka teadlikult kasutama ja edasi arendama. See omakorda võimaldas asuda järjest uusi avastusi tegema. Tänapäeval oleme juba jõudnud arvuti-, kosmose- ja geenitehnoloogiateni ning järjest enam tundub, et suurem osa looduses toimuvast ja olevast on ikkagi veel avastamata. Mida rohkem me uusi avastusi teeme, seda enam selgub, et me teame ikka aina vähem. See võib tunduda paradoksaalsena, kuigi juba vanad kreeklased mõistsid seda tõsiasja mitu tuhat aastat tagasi. Ka käesoleva kogumiku on koostanud inimene, kes on adunud oma võimetust maailma kogu oma täiuses mõista. See kehtib ka ühiskonnas toimuvate protsesside kohta. Sageli olen sattunud vastuollu inimestega, kes arvavad, et nad üht või teist asja väga hästi (eriti loodusteadlased!) ja lõpuni ning lõplikult teavad. Ma pole kunagi arvanud, et ma kõiki ühiskondlikke ja looduslikke protsesse lõpuni mõistan. Teadlasena ja tippjuhi ametis olles olen püüdnud võib-olla asjade olemusse rohkem süvitsi tungida. Seejuures ma ikkagi ei arva, et olen alati ainuõigeid otsuseid teinud. Käesoleva kogumiku mõte oli koondada kokku ühe inimese eluaja jooksul kogetu ja ideed, et need järeltulevatele põlvedele paremini kasutatavad oleksid. Samuti peaks kogumikust selguma, kuidas ja mis suunas on minu mõttemaailm enam kui 30 aasta jooksul nn vabas maailmas muutunud ja täiustunud. Kindlasti lükkavad järeltulevad põlvkonnad paljud minu mõtted ja ideed kui põhimõtteliselt valed ümber ning pakuvad nende asemele välja uusi. See on ka loomulik, sest eluteaduste arengut ei saa seisma panna. Ja see ongi selle kogumiku eesmärk. Olen pannud enamiku oma mõtetest sadadesse populaarteaduslikesse artiklitesse, mis on ilmunud ajakirjades, ajalehtedes ja kogumikes ning mitmes keeles (siinjuures ei ole esitatud varem avaldatud teaduslikke töid, teadusartikleid ja raamatuid). Olen avaldanud neliteist brošüüri ja raamatut, sh mahuka uuringu „Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas“ (Tartu 2003) ja ühistegevuse õpiku kõrgkoolidele „Maamajanduslik ühistegevus“ (Tartu 2012). Käesolevas kogumikus ei ole brošüüre ja raamatuid ümber kirjutatud. Samuti ei ole siia koondatud kõiki artikleid ja kirjutisi (eriti neid, mis on kirjutatud võõrkeeltes – vene, inglise, soome, saksa, itaalia jt keeltes).Käesolev kogumik on ilmunud Eesti Maaülikooli toetuse

Maamajanduslik ühistegevus : õpik kõrgkoolidele

TäistekstRetsensendilt lugejale. Olen vastastikust sõltuvust ja ühist tegutsemist kogu aeg pidanud mateeria eksisteerimise üheks põhivormiks, mida kinnitavad nii füüsika- kui ka loodusseadused. Lugedes aga Jaan Leetsare kõrgkooliõpikut Maamajanduslik ühistegevus mõistsin, kui pinnapealsed ja üldised olid minu arusaamad ühistegevusest. Käsikirjaga tutvumisel adusin, et ühistegevus on nii loomariigis kui ka inimühiskonnas väga mitmepalgeline ning tema meetodite ja piiride tundmine võimaldab koostööst saadavat kasulikku efekti osalejate jaoks oluliselt kasvatada. Kuigi tegu on kõrgkooliõpikuga on sisu hästi mõistetav ka mitteüliõpilasest lugejatele, sest autor on mõtete lahtiseletused ja toodud näited lihtsalt ning kõigile arusaadavalt sõnastanud. Kindlasti ei pettu ükski lugeja, kes selle õpiku kaudu oma silmaringi hakkab laiendama. Tahaksin esile tõsta töö otstarbekat struktuuri ja ülesehitust. Õpikus alustatakse ühistegevuse sisu ja vormide käsitlusest looduses, mille juurest jõutakse ühistegevuse analüüsini inimühiskonnas. Selline ülesehitus näitab õppurile, et ühistegevus on kõikjal, nii looduses kui ka inimühiskonnas kasulik ja seetõttu ka kasutust leidnud. Ühtlasi sisendatakse juba enne maamajandusliku ühistegevusega tutvumise alustamist lugejale positiivne eelhäälestatus ühistegevuse otstarbekuse suhtes. Töö koosneb kaheteistkümnest osast, milles antakse ülevaade nii ühistegevuse olemusest, meetoditest, regulatsioonist kui ka ajaloost. Oskuslikult on teoreetiline kä- sitlus praktilisega läbi põimunud. Esimese peatüki, mis käsitleb ühistegevuse looduslik- geneetilisi aluseid, algul tutvustab autor neid küsimusi, millele selle osa läbit öötamine peaks vastused andma. Toodud kaheksast punktist kutsuvad kindlasti lugema kas või sellised küsimused, mille poolest inimene erineb ülejäänud loodusest ja miks ühistegevus on ühiskonnas vältimatu. Viimane, kaheteistkümnes peatükk, mille pealkirjaks on Omavalitsus kui ühistuline ühendus, püüab otsida vastust ka küsimusele, miks kogukond, kohalik omavalitsus ja riik on oma olemuselt ühistud. Juba toodud näited viitavad sellele, et autor käsitleb ühistegevuse teemat maamajandusest oluliselt laiemalt ja seetõttu on õpik kasulik lektüür ka mittemaamajandusega seotud ühiskonnaliikmetele. Õpiku muudavad veelgi huvitavamaks selles leiduvad teooria käsitlused. Näiteks, teises peatükis tutvustatakse ja kommenteeritakse tuntud ühiskonnateooria klassikute põhiseisukohti alates Adam Smithist ja Karl Marxist. Edasi esitatakse ühistege-vuse alusmõtete looja Charles Howarthi ja tema teooria jätkajate olulisemaid seisukohti. Seega on õpik huvitavaks materjaliks ka majandusmõtte ajaloo huvilistele. Õpik on heaks abimeheks ka nendele, kelle huvi piirdub vaid ühistegevuse üksikute aspektidega. Kuivõrd iga osa algul on toodud küsimuste loetelu, millele selles osas vastuseid otsitakse ja osa lõpus on antud kordamisküsimused, siis võib väita, et iga osa on tervik, mille lugemine ei eelda teiste osade läbitöötamist. Seega on lihtne otsustada, kas on huvi osa lugeda ja hiljem loetu põhjal jälle otsustada, kas teatud küsimuste sügavamaks mõistmiseks tuleks osa uuesti lugeda või hoopiski soovituslikust kirjandusest abi otsida. Kuivõrd Jaan Leetsar on ühistegevuse juhtimisega Eestis ja ka selle õpetamisega ülikoolis olnud seotud juba üle kahekümne aasta, on tal teema käsitlus hästi viimistletud, põhjalik ja vajalikult näitlikustatud. Sellele on kindlasti kaasa aidanud ka asjaolu, et ta on varasemalt avaldanud mitmeid õppevahendeid ühistegevust puudutavate üksikute teemade kohta. Ma ei kahetse selle raamatu lugemiseks kulutatud aega ja olen kindel, et sama juhtub ka sinuga, lugeja, kes sa selle õpiku kätte võtad. MART SÕRG, TÜ emeriitprofessorSaateks. Käesolev õpik Maamajanduslik ühistegevus sisaldab olulist osa ühistegevusalasest teabest, mida autor on kogunud rohkem kui viimase kahekümne aasta jooksul. Mõned osad on varem publitseeritud eraldi raamatutena. Väljaande erinevad osad moodustavad küll ühtse terviku, kuid on mõistetavad ka eraldi. Õpiku puhul on see eriti oluline, sest kindlasti ei ole kõigil aega ja ka vajadust läbi lugeda tervet raamatut konkreetse huvi puhul saab vajalikud teadmised ka õpiku üksikuid osi lugedes. Esitatud ühistegevuse temaatika on väga lai. Üldistatult on kirjeldatud kolme põhilist ühistegevuse valdkonda poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset kõigil neil on erinevusi. Käsitlemist leiavad nii väikesed külaühistud kui ka globaliseerunud rahvusvahelised ühistulised korporatsioonid, mittetulundusühingud ja tulundus- ühistud, samuti poliitilised erakonnad ja demokraatlikud kohalikud omavalitsused ning riigid, sest olemuslikult on nad kõik ühistud. Õpikus on kokku kogutud ja süstematiseeritud olemasolev ühistegevusalane teave ning on lisatud ka naaberriikide teadlaste ja praktikute ühistegevusalased kogemused. Iga osa lõpus on valik erialakirjandusest, mida on vaja iseseisval ühistegevuse teooria omandamisel. See on abiks magistriõppe üliõpilastele, kes leiavad viidatud kirjanduse vahendusel kiiremini ja mugavamalt teised asjasse puutuvad kirjandusallikad. Kuna käesoleva õpiku erinevad osad on ka eraldi kasutatavad, siis on selle raamatu abil võimalik kokku seada mitmeid ühistegevuse õppeaineid. 1. Ühistegevuse ajalugu (2 EAP) õppeaine omandamiseks on küllaldane, kui õpitakse osad II, III, XI ja XII ning tutvutakse ka iga osa lõpus viidatud kirjandusallikatega. Ühistegevuse ajaloo kursus on sobiv lõpetada kirjaliku arvestusega, millele eelneb referaadi koostamine. Õppeaine omandamise tulemusena on üliõpilasel vajalikud teadmised ühistegevuse olemusest, ajaloost ja kohast ühiskonnas, ta orienteerub demokraatlikus ühiskonnas kehtivates reeglites ja arengutes ning oskab neid ka mõjutada. 2. Ühistegevuse looduslik-geneetilised alused (2 EAP) selle õppeaine omandamiseks on vaja põhimõtteliselt teada I, III ja XII osa sisu ning tutvuda lisatud kirjandusallikatega. Arvestuse saamiseks tuleb koostada essee või referaat, mis avaks ühistegevuse looduslik-geneetilise olemuse. Kursuse lõpus on üliõpilased omandanud ühistegevuse teoreetilised alused ja oskavad neid ka ühiskondlikes protsessides mõista ja rakendada. 3. Ühistegevuse üldkursus (4 EAP) on eelmistega võrreldes tunduvalt mahukam. Selle omandamiseks tuleb teada I, II, III, IV, V, VI, VII, VIII, IX, X ja XI osas esitatud materjali. Lisaks koostada ühistegevusalane uurimus vabalt valitud teemal ning see ka ettekandena esitada. Üldkursus lõpeb üldjuhul eksamiga. Kursuse läbinud evivad oskusi osaleda ühistute (tulundusühistud ja mittetulundusühingud) tegevuses ja juhtimises. 4. Ühistute asutamine (3 EAP) praktilise suunaga õppeaine, mille eesmärgiks on praktilisest ühistegevusest (nt ühisturustamine või ühistootmine) huvitatud inimeste koolitamine. Omandatakse vajalikud eelteadmised olemaks teadlik ühistu liige. Õppeprotsessi käigus on soovitatav omandada eeskätt osad III, IV, V, VI, VII ja VIII, lisaks tutvuda kehtivate seadustega ning koostada kursuse lõpetamiseks ka asutatava ühistu põhikirja projekt. Kursuse lõpetanutel on vajalikud teadmised ja oskused kohalike ühistute asutamiseks ning algteadmised ka nende juhtimiseks. 5. Ühistute ja liitude juhtimine (4 EAP) õppeaine aluseks on õpiku III, IV, V, VI, VII, VIII, IX ja X osa koos viidatud kirjandusega. Arvestuse saamiseks tuleb koostada essee vabalt valitud teemal poliitilise, majandusliku või sotsiaalse ühistegevuse valdkonnas. Kursus sobib hästi liikmekoolituseks, kuna annab vajalikud oskused osalemiseks ühistute ja liitude tegevuses ning juhtimises. 6. Kohaliku omavalitsuse alused (3 EAP) õppeainega on otseselt seotud I, III, IV, XI ja XII osa. Lisaks tuleb koostada kohaliku omavalitsuse teooriat ja praktikat käsitlev uurimus ning see ka teiste üliõpilaste ees ette kanda. Õppeaine lõpeb arvestusega. Õppeaine omandanud saavad selge ettekujutuse kogukonna tekke alustest ja oskused tegutseda külavanemana, külaseltside juhatustes, valdade ja linnade volikogudes ja KOVi muudes organisatsioonides. 7. Ühistegevuse põhikursus (6 8 EAP) õppeaine omandamiseks on vaja teada kõikide õpikus esitatud osade sisu, lisaks peab õppija olema tutvunud osade lõppu lisatud kirjandusallikatega. Eksamile pääsemise eelduseks on ühistegevusalase uuringu (15 000 20 000 tähemärki) koostamine ja selle ettekandmine minikonverentsil teiste üliõpilaste ees. Õppeaine omandanutel on vajalik ettevalmistus osalemiseks ühistegevusalastes uuringutes, magistri- ja doktoritööde tegemisel ning muude ühistegevusalaste teadustööde tegemisel ning teadusartiklite kirjutamisel. Lisaks nendele teadmistele oskavad õppeaine omandanud kaasa rääkida ka demokraatlike riikide poliitikas, kogukondade ja kohalike omavalitsuste töö korraldamisel ning kõikv õimalike ühistuliste ühenduste asutamises, nendes osalemises, aga ka juhtimises. Lisaks eeltoodule on õpik kasulik ka ühistegevuse õpetajatele. Raamatu baasil on võimalik koostada veel teisigi spetsiifilise suunitlusega õppeaineid või nende osakursusi avatud ülikooli, erialakursuste ja täiendkoolituse tarbeks. Näiteks Demokraatliku ühiskonna alused , Poliitiline ühistegevus , Sotsiaalne ühistegevus , Kultuuri- ja spordiseltside ühistuline olemus ja juhtimine jt. Raamat on mõeldud kasutamiseks ka abimaterjalina ühistegevusalastel koolitusprogrammide koostamisel, täienduskoolitustel, eriti liikmekoolitustel täiendava teabematerjalina. Samuti on õpik kasutatav rakenduslikes õppeasutustes ning koolides, mille õppekavades on ühistegevuse ja kohalike omavalitsuste põhimõtteid ning aluseid käsitletavad ained. Loodan, et raamat leiab mõistva lugejaskonna kohaliku omavalitsuse ametnike hulgas ning avardab inimeste üldist maailmapilti ühistegevuse valdkonnas mõne uue nurga alt. Eks ikka selleks, et oskaksime oma ühiskonda kodanikukesksemalt arendada ning tuua tavakodanikest eemaldunud poliitika ja poliitikud rahvale lähemale. Õpiku osad erinevad üksteisest ülesehituse ja sisu poolest. Mõnedes on selgelt tajutavad õpiku autori isiklikud seisukohad, mõned osad tuginevad rohkem teiste autorite seisukohtadele ja uuringutele. Selline osade erinev käsitlus on taotluslik. Kuna kõrgkooliõpingute üheks eesmärgiks on arendada üliõpilastes iseseisvat mõtlemist, siis on õpikus jäetud ruumi ka autoriga diskuteerimiseks ning võib-olla ka mõnede seisukohtade vaidlustamiseks, sest ühiskond areneb pidevalt ja aja jooksul muutuvad ka õpikus esitatud väited ja tõdemused. Kui tänapäeval jääb professor Jaan Tõnissoni 1936. aastal peetud loengutest nüüdisaegse ühistegevuse mõistmiseks vajaka, siis tõenäoliselt on ka selle õpiku tekste vaja lähemas või kaugemas tulevikus ajakohastada. Olulist rolli õpiku koostamisel etendas ka internet. Kõige infomahukam on kahtlematult Rahvusvahelise Ühistegevuse Liidu (ICA) koduleht (www.ica.coop), kust leiab kasulikke linke igas maailmajaos ja riigis olevale ühistegevusele. Õpiku koostaja on tänulik asjalike märkuste ja uute ideede eest.Õpik on ilmunud riikliku programmi Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine 2008 2012 toetuse

Ühistegevus Eesti põllumajandussektoris

RaamatVõrreldes teiste majandusharude töötajatega nii mujal maailmas kui ka Eestis on põllumeeste sissetulekud väiksemad (Statistikaameti (SA) andmetel oli Eestis 2011. aastal keskmine brutopalk 839 eurot, põllumajanduses, metsamajanduses ja kalandussektoris aga vaid 698 eurot, s.o 83% keskmisest), samas kui põllumajandus on väga suuri investeeringuid nõudev tegevusala ning täidab toidutootjana olulist rolli ühiskonna edasikestmisel. Üks põhjus, miks põllumeeste sissetulekud on väikesed, on nende ettevõtete väiksus ja killustatus. Põllumajandustootjad üksikuna ei ole võrdsed partnerid kontsentreerunud töötleva tööstuse ja ketistunud kaubandussektoriga hinnaläbirääkimiste pidamisel. SA andmetel ulatus 2010. aastal vaid seitsme põllumajandustootja müügitulu üle 5 miljoni euro, samas kui peamises põllumajandustooteid kokku ostvas sektoris, toiduainetetööstuses, oli selliseid ettevõtteid 42

Maaelu arengu aruanne

AastaraamatudMe keegi ei soovi vaid nelja linna koondunud Eestit. Aastapäevad tagasi, kohtumisel Polli aiandusuuringute keskuses, tutvustasid Eesti Maaülikooli teadlased mulle mõtet koostada maaelu arengu aruanne, mis hindaks arenguid Eesti maaelus iseseisvuse taastamise järel ning vaataks ka tulevikku. Pidasin seda oluliseks, sest peame uurima, milliseid võimalusi tuleks kasutada maaelu arendamiseks. Eesti ees on küsimus, kuidas me saame kujundada maapiirkondades – hoolimata vähesest rahvaarvust ja madalast elanikkonna tihedusest – elukeskkonna, kus inimesed tahavad ja saavad elada ning kuhu nad tahavad tagasi tulla. Kindlasti tähendab see arenenud taristut, turvatunnet, arstiabi kättesaadavust, võimalust saada head haridust. Maaelust ja regionaalpoliitikast laiemalt kõneledes ei saa me mõelda ainult traditsioonilistele maapiirkondadele, küladele või valdadele. Tähelepanu tuleb pöörata ka neile linnadele, mis suudavad olla oma piirkonna arengu vedajateks. Ma ei mõtle Tallinnale, Pärnule, Tartule ja Jõhvile, kuhu riigiasutused koondavad oma keskused. Ma mõtlen siin traditsioonilisi maakonnakeskusi. Selleks on oluline avaliku sektori, üldisemalt öeldes Eesti riigi tegevus ja nähtav kohalolek ning panus maakondades. See on iga piirkonna sotsiaalmajandusliku arengu üks vedajaid ja seotud vahetult inimest puudutavate teenuste kättesaadavusega. Erinevad uuringud ja ka ajaloolised kogemused näitavad – korraliku taristu ümber koondub elu. Tugev taristu tähendab aga kvaliteetsete teenuste kättesaadavust kõikjal Eestis, sellest peab lähtuma riik avaliku halduse kujundamisel. Elamine Läänemaal või Võrumaal ei tohi inimest Eesti riigist eraldada ega muuta Eesti riiki talle kaugemaks. Me peame samuti mõtlema riigiasutuste olemasolule väljaspool Eesti mõistes suuremaid linnu. Alati pole ―optimeerimine‖ meie rahvale optimaalseim lahendus. Kõike ei saa mõõta vaid kokkuhoitud eurodes. Muidu saaks peagi loogiliselt ka küsida: kas riigita poleks veelgi odavam ja optimaalsem. Pigem otsigu ka riik võimalusi pakkuda väiksemateski kohtades tööd haritud inimestele, mis aitab otseselt kaasa investeeringute ja ettevõtluse tulekule piirkonda. Loodetavasti ei soovi me keegi Eestit, mis on koondunud vaid nelja linna. See tähendab aga teineteist austavat koostööd riigi ja omavalitsuste vahel, kuid ka kõrgkoolide panust, inimeste kaasarääkimist ja nende ärakuulamist, et leida üheskoos viisid ja võimalused, kuidas toetada maaelu mitmekesistumist ja seeläbi kestmist. Just maaelu mitmekesistamine on üheks võtmeks, mis aitab kohapeal elu edendada. Soodsa ettevõtluskliima loomine erinevate mikro- ja väikeettevõtetele peamiselt tööstuse vallas ning regionaalsetele vajadustele vastavate töökohtade hulk näitab 21. sajandil maaelu arengutaset ja piirkonna heaolu. Selleks on kindlasti oluline läbi mõelda ja läbi arutada ka omavalitsuste otsuste mõju valla või linna arengule, koostada parimat mõju omavate otsuste ülevaade – hea eeskuju – kolleegidele kasutamiseks ja hindamiseks. Muidugi lisandub siia igas piirkonnas oma kohalike tootjate kaasamine, kasvõi seeläbi, et just nemad varustaksid maakonna koolisööklaid toiduga. Lõpuks on meil valida kahe suuna vahel: kas edendame ja hoiame aktiivselt kohalikku elu, kasutades ka Euroopa lõimumisega pakutud võimalusi või siis laseme passiivselt minna elul lihtsalt oma teed. Tänan kõiki maaelu arengu aruande koostajaid ja soovin head kaasamõtlemist lugejatele. Toomas Hendrik Ilves Vabariigi President Kadriorus, 7. detsembril 2011Lugupeetud maaelu arengu aruande lugeja. Igaüks meist omab teatud suhet Eesti maaellu. Kas siis ise maal elades, töötades või omades sugulasi ja sõpru erinevates piirkondades. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on toimunud väga suured muutused, kuid ilmselt ühed suuremad muutused on aset leidnud maalistes piirkondades. Mäletame ju hästi, kui palju oli põllumajandustöötajaid ja kui palju elanikke maapiirkondades. Praeguseks on põllu- ja metsamajanduslikel aladel nagu ka töötlevas tööstuses toimunud tohutud muutused just tööviljakuse osas, mis omakorda on viinud inimeste lahkumiseni maalt, eelkõige kaugematest valdadest. Muutused inimeste paiknemises, nende tegevusvaldkondades jne on mõjutanud mitte ainult üksikute omavalitsuste tegevust, vaid terveid piirkondi, muutes osa neist inimestele veelgi atraktiivsemaks, nagu näiteks linnade lähipiirkonnad, aga mis on kurvem – jätnud väiksema konkurentsivõimega piirkonnad üsna tühjaks, nii et nende konkurentsi- ja inimeste tagasitoomise võime järjest langes. Oleme jõudnud teatud uude tasakaalustaadiumi, mida on otstarbekas analüüsida, et selle alusel oleks võimalik teha pika mõjuga otsuseid. Me võime ja peaksime aga vaatlema tekkinud probleeme mitte murena, vaid hoopis uute võimalustena, mis võimaldavad targa tegutsemise juures maaelu tulevikus hoopis kiirendada. Selleks ongi Teie käes olev materjal vajalik, et vaadata korraks tagasi ja seada siis sammud edasi, vältides kunagi tehtud vigu. Loodame, et antud materjalist on kasu meie tulevikuanalüüside tegemisel ja otsuste õigsuse kontrollimisel. Samas oleks vajalik, et selline olukorra jälgimine erinevates maaelu valdkondades muutuks iga-aastaseks. See muudaks ka otsustuskogudel protsesside jälgimise lihtsamaks ja otsustuste tegemise kergemaks. Soovin kõigile avastamist käesolevast aruandest ja edu siit saadud ideede rakendamisel. Lugupidamisega Mait Klaassen, Eesti Maaülikooli rektorSaateks. Inimese elukeskkond, tema võimalused ja valikud – need teemad on pälvinud paljude uurijate tähelepanu ja ajendanud looma uusi teadussuundi. Kas Eestimaal elava inimese elukeskkond võimaldab asukohast olenemata tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena ja kogeda sellest rahulolu? Teadlased on kindlaks teinud, et inimese elukeskkond ja selle korraldus mõjutab otseselt tema valikuid. Mis on siis maaelu ja mis eristab seda linnaelust? Mida mõistame maaelu arengu all ning kuidas seda arengut mõõta ja mõjutada? Need on teemad, mis vajavad lahtirääkimist. Maaelus toimunud reformide tulemusena on aset leidnud mitmed struktuursed muutused nii elanikkonna tööga kindlustamisel kui ka ettevõtlussektorites. Viimase 20 aasta jooksul on Eesti maaelus muutunud oluliselt ka teenuste kättesaadavus ja kvaliteet. Eeltoodu ühe peamise põhjusena võib esile tuua väheneva rahvaarvu ning suhteliselt hõreda asustustiheduse maapiirkondades. Siinkohal tekivad mitmed küsimused: kas suudame maapiirkondades tagada elukvaliteedi kõigile seal elavatele inimestele; kas elukeskkond erinevates Eesti piirkondades on sarnane; kas saame mõjutada protsesse, mis saavad alguse väikesest rahvaarvust? Need on küsimused, mille pärast valutame südant ja millele tahame saada vastuseid. Maa on meid sajandeid toitnud, tänapäeval on maa muutunud rohkem ka konkureerivaks ressursiks erinevate valdkondade vahel. Maaelu ilma maata ei ole võimalik ette kujutada. Kuid kas meil on maal säilinud piisaval määral toidutootmine ja metsandus kui traditsioonilised tegevusvaldkonnad? Kas meie maapiirkonna elanikud leiavad rakendust ja tööd oma kodukandis või on sunnitud liikuma erinevate piirkondade vahel, sest läheduses ei ole tagatud töökohad pereliikmetele, koolid asuvad elukohast kaugel jms? Nendele küsimustele tahame senisest enam pöörata avalikkuse tähelepanu ja neile küsimustele otsitakse vastuseid ka käesolevas I maaelu arengu aruandes. Maaelu on igati oluline valdkond, väärimaks enamat avalikkuse tähelepanu ja diskussiooni – see on aruande koostajate kindel seisukoht. Rando Värnik, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktorMaaelu arengu aruande koostamist finantseeris Eesti haridus- ja teadusministeerium.Trükise väljaandmist toetas Eesti põllumajandusministeeriu