2016. aastal Euroopa Liidus müügiloa saanud uued ravimid

Eesti Arst 2017; 96(4):240–24

Ravimikasutuse epidemioloogilised ja kliinilised aspektid Eesti lastel

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Lapsed moodustavad suure osa kõigist ravimite tarvitajatest, kuid võrreldes täiskasvanutega on nende ravimine sageli keerulisem. Kuna lastel on ravimiuuringuid tehtud oluliselt vähem kui täiskasvanutel, ravitakse lapsi sageli vaid täiskasvanutel uuritud ravimitega. Sellisest olukorrast tingituna on kasutusel kaks mõistet: 1) näidustuseta ravimid (ingl. k. off-label, OL) - ravimit kasutatakse erinevalt ravimiomaduste kokkuvõttes märgitust (näiteks erineval näidustusel, vanuserühmal, annuses ja/või manustamisviisil) või kui ravim on lastele vastunäidustatud; 2) litsentseerimata (ingl. k. unlicenced, UL) ravimid pole Euroopa Liidus kasutamiseks registreeritud ei täiskasvanutele ega lastele. Täiskasvanutele mõeldud ja vaid neil uuritud ravimid ei sobi alati laste ravimiseks. Laste, eriti vastsündinute organismi koostis (rasvade ja veesisaldus) ja ravimeid muundavate ensüümide aktiivsus erineb oluliselt täiskasvanute omast, mis mõjutab nii ravimis oleva toimeaine kui ka abiainete liikumist kehas. Samuti pärinevad andmed ravimite annustamise kohta lastel kliiniliste uuringute puudumisel sageli arstide kliinilisest kogemusest või üksikutest ravijuhtudest. Seetõttu võivad ravimite annustamise soovitused olla erinevates ravimiinfo allikates väga erinevad. Ravimvormide koostises kasutatakse suurt hulka erinevaid abiaineid. Ideaalis peaks abiaine olema ilma kliinilise toimeta ja mittetoksiline. Paraku on selliseid abiaineid tegelikkuses vähe, ning abiainete ohutus on viimasel ajal lapsi ja eelkõige vastsündinuid ravivate inimeste jaoks järjest teravamalt tähtsustunud. Lastel ei ole abiainete ohutust reeglina kliiniliselt hinnatud. Siiski on täiskasvanutele ohutud abiained põhjustanud lastele manustamisel traagilisi tagajärgi. Näiteks säilitusainena kasutatavat bensüülalkoholi on seostatud enneaegsetel vastsündinutel surmajuhtumitega. Antud uurimistöö eesmärkideks oli kirjeldada ja analüüsida lastele määratud retseptiravimite kasutust ning vastsündinutele määratud ravimeid haiglas, hinnata OL/UL ravimite kasutuse määra ning seda, millisel määral puutuvad vastsündinud haiglaravi jooksul kokku koos ravimitega manustatud abiainetega ning kui suur osa neist abiainetest võivad olla neile toksilised. Metoodika. Eesti lastele määratud retseptiravimite kasutuse ja OL/UL ravimikasutuse määra uuring põhineb ajavahemikul 1.01. – 31.12.2007 kuni 19-a lastele välja kirjutatud retseptidel, tuginedes Eesti Haigekassa retseptiravimite andmebaasile. Ravimid klassifitseeriti OL, kui nende ravimiomaduste kokkuvõttes puudus info vastavas vanuserühmas kasutamise kohta. Vastsündinute ravimikasutuse ja OL/UL ravimikasutuse määra uurimiseks vaatlesime ajavahemikel 01.02.–01.08. 2008 Tartu Ülikooli Kliinikumi ja 01.02.–01.08.2009 Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonnas viibinud kuni 29-päevaste vastsündinute ravimikasutust. Vastsündinute ravimikasutuse uuringu andmete põhjal hindasime ka vastsündinute kokkupuudet neile potentsiaalselt toksiliste abiainetega. Selleks tuvastasime ravimi infolehelt ravimite koostises olevad abiained ning jaotasime nad võimaliku toksilisuse alusel meie enda loodud klassifikatsiooni järgi rühmadesse. Eesti ja Rootsi laste antibiootikumikasutust võrdlev uuring põhines ajavahemikul 1.01.–31.12.2007 mõlema riigi lastele ambulatoorselt välja kirjutatud retseptide analüüsil, mis pärinesid Eesti Haigekassa retseptiravimite andmebaasil ja Rootsi retseptiravimite andmebaasil. Peamised tulemused Eesti lastele määrati 2007. aastal keskmiselt 1,7 retsepti lapse kohta. Alla kuueaastastele lastele määrati kaks korda rohkem retseptiravimeid kui vanematele lastele. Kõige sagedamini määrati antibiootikume. Kolmandikul kordadest oli määratud ravim lastele ametliku näidustuseta e. OL. Kasutatud ravimite kohta erines lastele ravimi annustamise info erinevates allikates suurel määral. Eesti lastele määrati 2007. aastal poole rohkem antibiootikumide retsepte kui Rootsi lastele, vastavalt 616 vs. 353 retsepti 1000 lapse kohta. Kõige sagedamini manustatud antibiootikumide grupp oli penitsilliinid. Eestis määrati sagedamini laia toimespektriga penitsilliini (amoksitsilliini), Rootsis kitsa toimespektriga fenoksümetüülpenitsilliinile. 490st uuringuperioodil hospitaliseeritud vastsündinust said ravimeid 71%. Neile määrati 1981 korral 115 erinevat ravimit. Keskmiselt sai vastsündinu haiglas 4 erinevat ravimit. Kõik ravitud vastsündinud said vähemalt ühe ravimi, millel puudub müügiluba või ametlik näidustus vastsündinutel kasutamiseks. Kõigil kasutatud meeleelundite, skeletilihassüsteemi, seedekulgla ja ainevahetuse, urogenitaalsüsteemi haiguste ravimitel ja suguhormoonidel puudus ametlik info vastsündinutel kasutamiseks. Vastsündinuid puudutav raviminfo lahknes oluliselt erinevates infoallikates. Vastsündinud said haiglas olles ravimitega 123 erinevat abiainet. Kolmandik neist abiainetest klassifitseerus vastsündinutele potentsiaalselt toksiliseks. Ravitud vastsündinutest 97% said ravimite koostises vähemalt ühe potentsiaalselt toksilise abiaine ja 88% said vähemalt ühe teadaolevalt toksilise abiaine. Kasutatud ravimitest 68% sisaldasid vähemalt ühte potentsiaalselt toksilist ning 31% teadaolevalt toksilist abiainet. Järeldused. Eesti lastele ja vastsündinutele määratakse suurel hulgal ravimeid, millel pole neil kasutamiseks ametlikku kasutamisnäidustust. Võrreldes vanemate lastega on OL retseptide osakaal suurem alla 2-a lastel. Kuna paljude selliste ametlikult lastele mittenäidustatud ravimite kohta on olemas piisavalt kliinilist informatsiooni lastel kasutamise kohta, oleks vajalik vaid nende ravimite ravimiomaduste kokkuvõtete värskendamine. Kui ravimit ei soovitata lastel kasutada, siis tuleb selle põhjus ravimiomaduste kokkuvõttes välja tuua, et teavitada ravimi tarvitajaid ja määrajaid ebaefektiivsest toimest või ravimi kasutamisega seotud võimalikest ohtudest lastel Veerand ravimitest, mida vastsündinutele haiglas manustati, ei olnud Eestis registreeritud. See näitab vastsündinute ravimiseks vajalike ravimite kohaliku ja ka Euroopa tsentraalse müügiloa puudumist ning vajadust ametliku sekkumise järele. Eesti lastele määratakse antibiootikume sagedamini ning kasutatakse ka laiema toimespektriga ravimeid kui Rootsi lastele. See viitab Rootsis toimivale riiklikule strateegiale sarnase tegevuse vajalikkusele Eestis, et ennetada antibiootikumide väärkasutust. Kolmandik hospitaliseeritud vastsündinutele ravimitega manustatud abiainetest klassifitseeriti vastsündinutele potentsiaalselt ohtlikeks, kuid neist vaid kaheksat on varem vastsündinutele ohtlikuks liigitatud. Praktiliselt kõik ravimeid saanud vastsündinud said uuringuperioodil ravimeid, mis sisaldasid vähemalt ühte neile potentsiaalselt ohtlikku abiainet. Kuna avaldatud informatsioon abiainete kohta on vähene, on äärmiselt oluline ravimites olevate abiainete põhjalik toksikoloogiline hindamine lähtuvalt nende potentsiaalsest toksilisusest vastsündinutele. Abiainetest tulenevad potentsiaalsed ohud vastsündinutele ning ka abiainete kvantitatiivsed kogused ravimis tuleb teha apteekritele ja vastsündinuid ravivatele arstidele kättesaadavaks, et oleks võimalik valida vastsündinule sobivaimaid ja ohutumaid ravimeid.Children are not always treated in the most safe and effective way compared to adults. Many of the currently used medicines have not been clinically tested in children, thus have no paediatric labelling and are used off-label (OL). However, the medicines designed for the adult population and also studied only in adults are not always suitable for treating children. Most importantly, children and especially neonates are different from adults in terms of their body composition and drug metabolising enzymes activity, which affects the pharmacokinetic (PK) profile of the active ingredients but also drug formulation excipients. In the absence of clinical trials, data on therapeutic doses for children often comes from the clinical experience of prescribers or case reports resulting in the wide variety of dosing recommendations in different drug information sources. Thousands of different pharmaceutical excipients are used in medicines. Ideally, an excipient is pharmacologically inactive and non-toxic. However, in practice few excipients meet these criteria and the safety of pharmaceutical excipients is a growing concern for those treating children and especially neonates. Several tragedies have occurred in the paediatric population as a result of the excipients, which had been tested only in the adult population. Our general aim was to describe the current situation of paediatric pharmacotherapy in terms of the prescription pattern and use of OL medicines in the ambulatory and hospital setting and the extent of pharmaceutical excipient exposure of hospitalised neonates. Study method. Drug utilisation studies on ambulatory prescriptions were based on the Estonian and Swedish prescription databases. The period of prescriptions was from 1.01.2007 to 31.12.2007. The medicines were classified as being OL if it was prescribed to a child below the lowest approved age or outside of the age brackets mentioned in the summary of product characteristics. Unlicensed (UL) medicines were those that have no marketing authorization in Estonia nor European Union. Neonatal drug utilisation study was conducted in the neonatal wards of Tartu University Hospitals (TUC) Children Clinics and Tallinn Children’s Hospital (TCH). All medicines prescribed to neonates with postnatal age <29 days who were treated at TUC between1 February and 1 August 2008 and at TCH between 1 February and 1 August 2009 were recorded. All of the pharmaceutical excipients in medicines used during the study period were also determined and classified into the safety categories according the literature review. Results. A total of 467 334 prescriptions to 851 products with 309 unique active substances or combinations were dispensed to Estonian children in year 2007, making the prescription rate 1.7 per child. Those aged below 6 years received twice as many prescriptions as older children. Anti-infectives were the most commonly prescribed ambulatory medicines. Altogether 31% of ambulatory prescriptions were OL in terms of age. The most commonly prescribed OL products came from the frequently prescribed ATC groups —systemic antibacterials, dermatological and respiratory system drugs The total paediatric antibiotic use was almost twice as high - 616 prescriptions per 1000 children in Estonia versus 353 per 1000 in Sweden. Extended spectrum penicillin amoxicillin was commonly prescribed in Estonia whereas narrow spectrum penicillins covered half of the prescriptions in Sweden. A total of 1981 prescriptions for 115 products and 105 active substances were administered to 348 neonates. The prescription rate was 5.7 and the median number of products per child 4 (range 1 to 26). All preterm and 97% of treated term neonates received at least one OL/UL prescription. The amount of UL drugs in the neonatal wards was high (22% of prescriptions, and 25% of products used). Great differences regarding the neonatal drug information in drug information sources in terms of specific drug products were found. One third of excipients was classified as potentially harmful to neonates, including eight excipients already known to be harmful in neonates e.g. parabens, saccharin sodium, sodium benzoate, benzyl alcohol, benzalkonium chloride, propylene glycol, polysorbate 80 and ethanol. Almost all treated neonates (97%) received medicines with at least one potentially harmful excipient and as many as 88% received at least one of the eight excipients known to be harmful in neonates. Approximately two thirds (73 products /107, 68%) of all the medicines used contained at least one potentially harmful excipient. Substantial amount of medicines are prescribed to Estonian children. Compared with Western Europe the rates of OL / UL medicines use in the ambulatory and hospital setting in Estonia are similarly high. Children under 2 years received OL medicines more often than older age groups. This is showing a priority of including the younger paediatric age groups into the priority list of medicines that need to be studied in children. The majority of prescriptions were classified OL due to the lack of data on the paediatric / neonatal use in the official drug information. There is a distinctly higher availability of information in the paediatric handbooks and databases compared to the official documents. As for many OL medicines the literature search reveals substantial amount of paediatric studies, our results shall bring the attention of the authorities to the need for taking action in updating the Summaries of Product Characteristics. The reasons for a drug not being recommended for paediatric use should be provided to inform the practitioners and to avoid ineffective and potentially dangerous use of medicines in children. There were very few ambulatory prescriptions for UL medicines. The prescription rate of UL drugs in most vulnerable group of hospitalised neonates was in a contrary high, indicating the lack of medicines with local marketing authorisation needed for treating hospitalised neonates. Significant qualitative and quantitative differences in ambulatory antibiotics use between Estonian and Swedish children exist. The higher rate of antibiotic consumption in Estonia and the apparent high use of broad-spectrum antibiotics emphasises the need for national activities similar to the Swedish programme in order to prevent misuse of antibiotics. One third of excipients used in hospitalised neonates were classified as potentially harmful but of these only eight have been previously classified as known to be harmful in neonates. There is a need for validated classification system regarding the potential neonatal toxicity of excipients. As almost all treated neonates received medicines with at least one potentially harmful excipient, there is an urgent need for the careful toxicological assessment of excipients as the information in the published literature is extremely limited. Information about the possible harm resulting from excipients and also the quantitative data regarding the excipients amount in specific drug products should be made available to pharmacists and neonatologists

Haiglaeelne valuvaigistite kasutamine traumadiagnoosiga patsientidel

Taust ja eesmärgid. Kiirabi käsitletud patsientidel on äge valu sage probleem. Esmane hinnang valule võimaldab patsiendile valida sobivaima ravi. Uuringu eesmärk oli hinnata haiglaeelset valuvaigistite kasutamist Tartu Kiirabi käsitletud traumadiagnoosiga patsientidel ning välja selgitada valuvaigistite kasutamist mõjutavad tegurid.Metoodika. Uuringus analüüsiti retrospektiivselt Tartu Kiirabis ajavahemikul 01.01.2018– 31.12.2018 ravitud täiskasvanud patsientide elektroonilisi kiirabikaarte, millel oli RHK-10 järgi põhidiagnoos S00–T98 (vigastused, mürgistused ja teatavad muud välispõhjuste toime tagajärjed). Andmete analüüsimiseks kasutati logistilist regressioonanalüüsi.Tulemused. Uuringus analüüsitud 1314 kiirabikaardist 529 (40,3%) kajastas ühe või enama valuvaigisti kasutamist. Valuvaigistite kasutamise tõenäosus vähenes 2,3 korda (95% uv 1,68–3,08; p &lt; 0,0001) olukordades, kus patsient oli alkoholi tarvitamise tunnustega. Valu hindamist enne valuvaigisti manustamist dokumenteerisid õed brigaadijuhina 3,3 korda (95% uv 2,0–5,3; p &lt; 0,001) suurema tõenäosusega kui arstidest brigaadijuhid. Võrreldes keskmise kiirabivisiidi pikkusega, manustati lühemate visiitide puhul (kuni 20 min) valuvaigisteid väiksema (OR (šansside suhe, odds ratio) 3,9; 95% uv 2,1–7; p &lt; 0,001) ning üle 50 minuti kestvate visiitide puhul suurema tõenäosusega (50–60 min; OR 3,4; 95% uv 1,8–6,5; p &lt; 0,001). Hospitaliseerimine vähendas valuvaigistite manustamise tõenäosust 1,59 korda (95% uv 1,13–2,24; p &lt; 0,007).Järeldused. Uurimus näitas, et patsiendi joove, lühike visiidikestus ja hospitaliseerimine vähendasid patsientidele valuvaigistite manustamise tõenäosust, samal ajal kui pikk visiit suurendas valuvaigisti manustamise tõenäosust. Lisaks selgus, et õdedest brigaadijuhid hindavad ja dokumenteerivad patsientidel valu sagedamini kui arstid

Ravimite annustamine äärmise rasvumusega patsiendile –haigusjuhu kirjeldus

Eesti Arst 2016; 95(1):38–4

Esmase skisofreenia farmakoteraapia Eestis: võrdlus kohaliku ja rahvusvaheliste ravijuhistega

Psühhooside farmakoteraapia ja ravijuhised on eri riikides erinevad. Uuringu eesmärgiks oli analüüsida ja kirjeldada esmaste skisofreeniaepisoodide farmakoteraapiat Eestis. Töös analüü- siti septembrist 2005 kuni septembrini 2006 Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinikutesse hospitaliseeritud skisofreenia ja skisotüüpse häirega patsientide farmakoteraapiat. Vaadeldi manustatud ravimite annuseid, antipsühhootikumide polüteraapia esinemise sagedust ning atüüpiliste ja konventsionaalsete antipsühhootikumide määramise sagedust. Tulemusi võrreldi kohalike ja rahvusvaheliste ravijuhistega. Esmase skisofreenia farmakoteraapia Eestis on suures osas vastavuses Eesti ja rahvusvaheliste ravijuhistega, kuid sageli kasutati konventsionaalseid antipsühhootikume ja levinud oli polüteraapia antipsühhootikumidega. Tõenduspõhise farmakoteraapia soodustamiseks oleks otstarbekas ajakohastada Eesti ravijuhiseid. Eesti Arst 2008; 87(9):601−60

Trimetasidiini kasutamise muutus pärast kasutamispiirangute rakendamist

Eesti Arst 2018; 97(10):572–57

Farmakogenoomika – teekond ravivastuse päriliku varieeruvuse baasteadusest kliinilisse meditsiini

Farmakogenoomika on farmakoloogiat ning genoomikat ühendav teadusharu. Farmakogenoomika eesmärk on tuvastada geneetilised markerid, mis mõjutavad ravimi efektiivsust ja toksilisust, ning kasutada seda infot suunatud ravitulemuse saavutamiseks. Viimastel aastatel on farmakogenoomilisi teadmisi rakendatud järjest suuremas mahus kliinilises meditsiinis. Artikli eesmärk on selgitada farmakogenoomika kui baasteadusharu põhimõtteid ning teekonda kliinilisse meditsiini. &nbsp

Retseptiravimite kasutamine rasedatel Eestis – 2008. ja 2019. aasta andmete võrdlus

Taust ja eesmärk. Rasedate retseptiravimikasutus on kogu maailmas aastate jooksul suurenenud, samas rasedusaegse kasutamise kohta käiv info on ametlikus ravimiinfos napp. Uuringu eesmärk oli võrrelda retseptiravimite kasutamist rasedatel Eestis 2008. ja 2019. aastal ning hinnata info olemasolu ravimite rasedusaegse kasutamise riskide kohta erinevates infoallikates.Metoodika. Võrreldi 2008. ja 2019. aastal sünnitanud naiste retseptiravimikasutust Eesti Haigekassa andmetel. Toimeained jagati riskikategooriatesse ravimite andmebaaside SPC (Summary of Product Characteristics), FDA (Food and Drug Administration), ADEC (Australian Drug Evaluation Committee) ja Gravbase kategoriseerimise alusel ning võrreldi erinevates infoallikates olevat infot.Tulemused. Võrreldes 2008. aastaga vähenes nende rasedate osakaal, kes ostsid vähemalt ühe retseptiravimi, 2019. aastaks 75%-lt 68%-le. Välja ostetud ravimite arvu mediaan oli vähemalt ühe retsepti ravimid välja ostnud rasedatel mõlemal aastal 2. Sagedasim diagnoos retseptidel oli 2019. aastal naise infertiilsus – 12,6% vs. 3,4% retseptidest 2008. aastal. 2019. aastal kirjutati välja 380 toimeainet, millest SPC andmetel on lubatud rasedatel kasutada 7,7% ning vastunäidustatud on 42,6%, samas Gravbase’i andmetel on 20% ravimitest rasedatele lubatud rühmas ning 7,6% vastunäidustatud. Vaid 19% (n = 73) toimeainetest kuulusid erinevate allikate alusel samasse riskikategooriasse.Järeldus. Kuna info retseptiravimite rasedusaegse kasutamise ohtude kohta sageli SPCs puudub, on vaja, et rasedusaegse ravimiinfo andmebaasid oleks paremini kättesaadavad

Haiglaväliste infektsioonitekitajate antibiootikumiresistentsus

Taust ja eesmärk. Antibiootikumiresistentsus (AMR) on tänapäeva tervishoius oluline probleem, mille ohjamise eelduseks on AMRi järelevalve. Uuringu eesmärk oli kirjeldada Eestis haiglaväliseid infektsioone põhjustavate mikroobitüvede resistentsust ning võrrelda seda Venemaa ja Soome vastavate näitajatega ning Eestis haiglatest isoleeritud invasiivsete mikroobitüvede AMRiga. Metoodika. Uuringusse kaasati AMRi andmed erinevatest Eesti laboritest, teaduspublikatsioonidest ja Euroopa antibiootikumiresistentsuse seire võrgustikust. Tulemused. Hingamisteede infektsioone põhjustavate S. pneumoniae mikroobitüvede resistentsus penitsilliini suhtes oli 1,5% ja H. influenzae tüvede resistentsus ampitsilliini suhtes 16,7%. Eesti S. pneumoniae ja H. influenzae AMR oli sarnane Soomega, kuid Venemaa mikroobitüved olid resistentsemad. Uroinfektsioone põhjustava E. coli mikroobitüvedest oli üle 30% resistentsed ampitsilliini ja piperatsilliini suhtes, üle 20% resistentsed trimetoprimi ja trimetoprimisulfametoksasooli suhtes, üle 10% norfloksatsiini ja levofloksatsiini suhtes ning alla 2% nitrofurantoiini suhtes. E. coli antibiootikumiresistentsus oli suurem meestel ja suurenes naistel vanusega. Venemaalt isoleeritud E. coli ja K. pneumoniae mikroobitüved olid resistentsemad kui Eesti ja Soome mikroobitüved. Eesti ambulatoorsetest proovimaterjalidest isoleeritud E. coli mikroobitüved olid tundlikumad ja S. pneumoniae mikroobitüved resistentsemad kui haiglast isoleeritud invasiivsed mikroobitüved. Kokkuvõte. Eesti ambulatoorsetest materjalidest isoleeritud mikroobitüvede AMR on väike, sarnanedes Soomega. Venemaa haiglavälised mikroobitüved on resistentsemad kui Eesti ja Soome tüved. Eesti haiglaväliste tüvede AMR ei korreleeru otseselt haiglas isoleeritud invasiivsete mikroobitüvede AMRiga. &nbsp

Ambulatoorne antibiootikumide kasutus Eestis

Eesmärk. Uuringu eesmärk oli kirjeldada muutusi antibiootikumide ambulatoorses kasutamises Eestis aastatel 2008–2018 ning võrrelda antibiootikumide kasutust Põhjamaadega. Metoodika. Ravimikasutuse andmed põhinevad hulgimüüjate kvartaliaruannetel ja on esitatud defineeritud päevadooside (DPD, inglise keeles defined daily dose, DDD) arvuna 1000 inimese kohta ööpäevas. Antibiootikumide kasutamise kvaliteeti hinnati Euroopa mikroobivastaste ainete tarbimise järelevalve võrgustiku (European Surveillance of Antimicrobial Consumption Network, ESAC-Net ehk ESAC-võrgustik) kvaliteedinäitajate kaudu. Tulemused. Antibiootikumide ambulatoorne kasutus oli Eestis 2018. aastal 10,2 DPDd 1000 inimese kohta ööpäevas, olles sarnane Soome, Rootsi, Taani ja Norra näitajatega (vastavalt 13,2; 10,8; 13,7 ja 14,0). Kogukasutuses ei ole Eestis aastatel 2008–2018 suuri muutusi aset leidnud, kuid muutunud on kasutatavate preparaatide spekter – ilma beetalaktamaasi inhibiitorita penitsilliinide kasutus väheneb ja beetalaktamaasi inhibiitoriga kombineeritud penitsilliinide kasutamine suureneb. Tsefalosporiinide kasutus on 11 aasta jooksul veidi suurenenud, kinoloonide kasutus aga vähenenud. Antibiootikumide kasutamine oli Eestis 2018. aastal ESACi näitajate põhjal enamasti sarnane Põhjamaadega, kuid viimastes kasutatakse rohkem beetalaktamaasi suhtes tundlikke penitsilliine. Laia ja kitsa toimespektriga penitsilliinide, tsefalosporiinide ja makroliidide kasutamise suhe on Eestis võrreldes Põhjamaadega märkimisväärselt kaldu laia toimespektri poole. Talvekuudel kasutatakse antibiootikume Eestis võrreldes Põhjamaadega rohkem. Kokkuvõte ja järeldused. Antibiootikumide üldine kasutus on Eestis väiksem kui Euroopas keskmiselt ning sarnane Põhjamaade kasutusnäitajatega, mis on ka keskmisest väiksemad. Olulist kasutuse suurenemist pole vaadeldud aastatel toimunud. Samas suureneb Eestis laia toimespektriga penitsilliinide kasutamine kitsa toimega antibiootikumide arvelt ning selle põhjus vajab edaspidi täpsemat analüüsi. &nbsp