Eesti 2007. aasta tervisestatistikast

Tervise Arengu Instituudi värske statistikakogumik „Tervisestatistika Eestis ja Euroopas 2007” on igati kiiduväärne samm meie väga hõredavõitu tervisestatistika maastikul. Eesti Arst 2010; 89(4):238−24

Maailma Terviseorganisatsiooni leetrite elimineerimise ja kaasasündinud punetiste ennetamise programmi elluviimine Euroopa regioonis ja Eestis

Strateegilised eesmärgid 1998. aastal algatas Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa regiooni peakorter (WHO/Euro) Euroopa regioonis leetrite elimineerimise ja kaasa-sündinud punetiste ennetamise programmi, mis hõlmab 52 riiki (kaasa arvatud Kesk-Aasia riigid, Iisrael, Türgi ja Venemaa Kaug-Ida) ning ligemale 876 miljonit inimest (1). Programm nägi ette leetriviiruse kohaliku ringluse katkestamise (elimineerimise) 2007. aastaks ja kaasasündinud punetiste sündroomi esinemise vähendamise 1 juhtumini 100 000 elussünni kohta 2010. aastaks kõigis regiooni riikides. Vastav strateegiline plaan töötati välja 2002. a (2). Eesti Arst 2005; 84 (4): 291-29

A(H1N1)2009 gripipandeemia maailmas ja Eestis

Esimene pandeemia mõõtmetes nakkushaiguse levik maailmas esines tõenäoliselt 412. aastal eKr ja esimene tõenäoline gripiepideemia 1580. aastal (1). Eesti Arst 2010; 89(10):620−62

Eesti Punase Risti asutamisest 100 aastat. Eesti Punase Risti tegevuse kõrgperiood 1919–1940

Eesti Arst 2019; 98(2):119–12

Sääskedega levivad nakkushaigused Eestis

Sääskedega levivatest nakkushaigustest esineb praegu Eestis tulareemia. Selle nakkushaiguse teadaolevad looduskolded asuvad Põhja-Eestis, sealhulgas Pakri ja Prangli saartel. Varem on ka kolmandapäevitine malaaria olnud Eestis kohalik haigus, kuid selle haiguse järjepidev epideemiaprotsess lõppes 1949. a. Pärast Teist maailmasõda on malaariat põdenud peamiselt N. Liidu teistes piirkondades nakatunud ja seejärel Eestisse asunud inimesed. Alates 1960. aastatest olid malaaria ohukontingendiks Aafrikas töötanud meremehed. Eesti Arst 2005; 84 (3): 169-17

B- ja C-viirushepatiidid – aktuaalne epidemioloogiline probleem Eestis viimasel aastakümnel

B- ja C-hepatiidi epidemioloogilist protsessi iseloomustavad Eestis viimasel aastakümnel uued suundumused. Vaatamata HCV piiratud ravivõimalustele ja peamiselt riskirühmades tehtud valikulisele HBV-vastasele vaktsineerimisele suureneb haigestumus mitte ainult ägedatesse, vaid ka kroonilistesse haigusvormidesse. Haigestuvad nooremad inimesed (vanuses 15–29 a), muutunud on ka nakkuse ülekandmise viisid – enne põhiliselt narkootikumide süstimise kaudu, viimasel 2–3 aastal aga ka sugulisel teel. Uurimistulemused näitasid väga kõrget B- ja C-hepatiidiviirustega nakatumise taset Tallinna ja Ida-Virumaa narkomaanidel. HBV ja HCV, samuti seganakkuse (HBV + HCV) esinemine oli tõepäraselt sagedasem vangistuses viibivate HIV-positiivsete narkomaanide seas. Eesti Arst 2004; 83 (11): 738–74

Soolenakkushaiguste diagnoosimise olukord

Artiklis on vaadeldud soolenakkushaiguste levikutendentsi ajavahemikul 1981–2000 ja seda mõjutanud tegureid. Lisaks ametlikele statistikaandmetele on kogutud täiendavat teavet 1987 elaniku ja 171 perearsti küsitluse teel. Selgus, et 1990. aastatel ilmnenud haigestumise vähenemise tendents ei ole seletatav ainult nakkustõrje tulemuslikkusega: osutatud aastakümnel on mõneti muutunud ka soolenakkushaiguste diagnoosimise korraldus. Eesti Arst 2003; 82 (2): 472–47

Comparative epidemiologic characteristics of pertussis in 10 Central and Eastern European countries, 2000-2013

Publisher Copyright: © 2016 Heininger et al. This is an open access article distributed under the terms of the Creative Commons Attribution License, which permits unrestricted use, distribution, and reproduction in any medium, provided the original author and source are credited.We undertook an epidemiological survey of the annual incidence of pertussis reported from 2000 to 2013 in ten Central and Eastern European countries to ascertain whether increased pertussis reports in some countries share common underlying drivers or whether there are specific features in each country. The annual incidence of pertussis in the participating countries was obtained from relevant government institutions and/or national surveillance systems. We reviewed the changes in the pertussis incidence rates in each country to explore differences and/or similarities between countries in relation to pertussis surveillance; case definitions for detection and confirmation of pertussis; incidence and number of cases of pertussis by year, overall and by age group; population by year, overall and by age group; pertussis immunization schedule and coverage, and switch from whole-cell pertussis vaccines (wP) to acellular pertussis vaccines (aP). There was heterogeneity in the reported annual incidence rates and trends observed across countries. Reported pertussis incidence rates varied considerably, ranging from 0.01 to 96 per 100,000 population, with the highest rates generally reported in Estonia and the lowest in Hungary and Serbia. The greatest burden appears for the most part in infants (<1 year) in Bulgaria, Hungary, Latvia, Romania, and Serbia, but not in the other participating countries where the burden may have shifted to older children, though surveillance of adults may be inappropriate. There was no consistent pattern associated with the switch from wP to aP vaccines on reported pertussis incidence rates. The heterogeneity in reported data may be related to a number of factors including surveillance system characteristics or capabilities, different case definitions, type of pertussis confirmation tests used, public awareness of the disease, as well as real differences in the magnitude of the disease, or a combination of these factors. Our study highlights the need to standardize pertussis detection and confirmation in surveillance programs across Europe, complemented with carefully-designed seroprevalence studies using the same protocols and methodologies.publishersversionPeer reviewe

A multilevel analysis of social stratification patterns of leisure-time physical activity among Europeans

Varem ei ole Eestis E-hepatiidiviiruse (HEV) antikehi veres määratud, samuti ei ole registreeritud E-hepatiidi haigusjuhte. TAI viroloogia osakonnas määrati aastatel 1994–2006 mitmesugustel põhjustel uuritud ja seerumipanka kogutud vereseerumites E-hepatiidi IgG ja IgM antikehade esinemist. Kokku analüüsiti 1253 seerumiproovi. IgG antikehad leiti 3,2%-s uuritud seerumitest, sagedamini vanematelt, üle 60 aasta vanustelt isikutelt võetud proovides (6%-l uuritutest). Uuringu tulemused kinnitavad HEV-nakkuse olemasolu Eestis. Sagedamini on nakatunud üle 40aastased ja nii mehed kui ka naised. Eesti Arst 2012; 91(4):177-18

Surveillance system, clinical and laboratory criteria used by country.

<p>Surveillance system, clinical and laboratory criteria used by country.</p