Harku järv : meetmekava

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014.Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast –kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis –olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade ja lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mis võimaldab järvede toitelisust vähendada ja kinnikasvamise protsesse pidurdada või neid isegi noorendada või taastada. Mis on järve tervendamine?Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv seadiseesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. Eesmärgi saavutamiseks koostativesikondade veemajanduskavad, mida ajakohastatakse iga kuue aasta järel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki ei olnudvõimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks planeeritakse järgmisse veemajanduskavade perioodi. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2015-2021. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna-ja põhjavee ning kaitset vajavate alade keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld-ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ja muutmisel.Meetmeprogrammi raames koostatakse tervendamise meetmekavad veemajanduskavades nimetud kesises või halvas ökoloogilises seisus olevate järvede seisundi parandamiseks. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekti LakeAdmin (lakeadmin.savonia.fija http://pk.emu.ee/struktuur/limnoloogiakeskus/teadustoo/projektid/lakeadmin/) toel valminudHarku järve,Verevi järve, Veisjärve ja Viitna Pikkjärve meetmekavad kuuluvaduue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadejuurde. Igaühel neist järvedest on oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdu koostajad vaid iseendi teadmiste ja tehtud töödega, hädavajalik on arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidegakui ka kohalike huvigruppidega. Harku järve meetmekava koostamisele on kaasa aidanudkas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu:Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaamet(Rein Kalle, Harju-Järva-Rapla regiooni keskkonnakasutuse juhtivspetsialisti ülesannetes; Merilin Kraun, veespetsialist), Harku vallavalitsus(Ergo Eesmaa,veespetsialist; Lembe Reiman, keskkonnaspetsialist), Tallinna Keskkonnaamet (Silver Riige, veekaitse juhtivspetsialist; Märt Holtsmann, keskkonnahoiu osakonna juhataja; Tõnu Laasi, looduskaitse juhtivspetsialist).Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega andisvärskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla

Viitna Pikkjärv : meetmekava

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014.Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast – kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis – olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade-lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mil teadlikult tegutsedes on võimalik mõjutada järvedes toimuvaid protsesse ning juhtida neid endale sobilikus suunas. Nii on võimalik lükata edasi rohketoitelisuse ja kinnikasvamise protsesse ning läbi viia järvede „noorendamine“ ja „tervendamine“. Mis on järve tervendamine? Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekt LakeAdmin (2012-2014) andis suurepärase võimaluse koostada neljale Eesti järvele meetmekava, mille abil on võimalik „kesises“ või „halvas“ seisundis järvede olukorda parandada või paranemisele kaasa aidata. Need neli järve on Harku, Verevi, Viitna Pikkjärv ja Veisjärv. Igaühel neist oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdunud koostajad vaid iseendi teadmiste ja tehtud töödega, hädavajalik oli arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidega kui ka kohalike huvigruppidega. Viitna Pikkjärve meetmekava koostamisele on kaasa aidanud kas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu: Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaameti Viru regioon (Maret Vildak, looduskaitse juhtivspetsialist; Imbi Mets, kaitse planeerimise spetsialist; Katrin Jürgens, looduskaitse bioloog; Riina Kotter, kaitse planeerimise peaspetsialist), Riigimetsa Majandamise Keskus (Jaak Neljandik, Põhja-Eesti piirkonna juhataja; Kerli Karoles-Viia, planeerimise spetsialist), Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus (Prof. Ingmar Ott; Helle Mäemets, teadur). Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega andis värskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla. Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiiv seadis eesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. See oli liikmesriikidele suur väljakutse, mis eeldas piirkondlikku, rahvuslikku ja rahvusvahelist koostööd. Seniste kogemuste ja teadmiste vahetamine ja võimalikult lai levitamine oli LakeAdmin peamine eesmärk – see aitab tõsta veekogude tervendamise kvaliteeti ja majanduslikku efektiivsust ka neis riikides, kus sellele seni vähe tähelepanu on pööratud. Veemajanduskavad ajakohastatakse ja koostatakse iga vesikonna kohta kuueks aastaks. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2009-2015. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade kaitse keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ja muutmisel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki ei olnud võimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks planeeritakse järgmisse veemajanduskavade perioodi. Projekti LakeAdmin tulemusena valminud meetmekavad on osaks uue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadest. Veemajanduskavade lisana esitatud meetmekavad panevad loodetavasti aluse sihipärasele Eesti järvede tervendamisele

Verevi järv : meetmekava

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014.Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast – kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis – olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade-lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mis võimaldab järvede toitelisust vähendada ja kinnikasvamise protsesse pidurdada või neid isegi noorendada või taastada. Mis on järve tervendamine? Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv seadis eesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. Eesmärgi saavutamiseks on koostatud vesikondade veemajanduskavad, mida ajakohastatakse iga kuue aasta järel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki ei olnud võimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks on planeeritud järgmisse veemajanduskavade perioodi. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2015-2021. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbivaatamisel ja muutmisel. Meetmeprogrammi raames koostatakse tervendamise meetmekavad veemajanduskavades nimetud kesises või halvas ökoloogilises seisus olevate järvede seisundi parandamiseks. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekti LakeAdmin (lakeadmin.savonia.fi ja http://pk.emu.ee/struktuur/limnoloogiakeskus/teadustoo/projektid/lakeadmin/ ) toel valminud Harku järve, Verevi järve, Veisjärve ja Viitna Pikkjärve meetmekavad on osaks uue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadest. Igaühel neist järvedest on oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdu koostajad vaid iseendi teadmiste ja tehtud töödega, hädavajalik oli arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidega kui ka kohalike huvigruppidega. Verevi järve meetmekava koostamisele on kaasa aidanud kas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu: Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regioon (Kaili Viilma, looduskaitse juhtivspetsialist; Aimar Rakko, vee-elustiku spetsialist), Elva Linnavalitsus (Priit Värnomasing, linnamajanduse osakonna juhataja), AS Emajõe Veevärk (Andres Aruhein, juhataja), Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus (Prof. Ingmar Ott; MSc Toomas Kõiv; PhD Helle Mäemets, doktorandid Margot Sepp, Katrin Saar, Ronald Laarma). Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega annab värskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla

Veisjärv : meetmekava

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014.Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast – kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis – olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade-lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mil teadlikult tegutsedes on võimalik mõjutada järvedes toimuvaid protsesse ning juhtida neid endale sobilikus suunas. Nii on võimalik lükata edasi rohketoitelisuse ja kinnikasvamise protsesse ning läbi viia järvede „noorendamine“ ja „tervendamine“. Mis on järve tervendamine? Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekt LakeAdmin (2012-2014) andis suurepärase võimaluse koostada neljale Eesti järvele meetmekava, mille abil on võimalik „kesises“ või „halvas“ seisundis järvede olukorda parandada või paranemisele kaasa aidata. Need neli järve on Harku, Verevi, Viitna Pikkjärv ja Veisjärv. Igaühel neist oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdu koostajad vaid iseendi teadmistest ja tehtud töödega, hädavajalik on arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidega kui ka kohalike huvigruppidega. Veisjärve meetmekava koostamisele on kaasa aidanud kas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu: Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Reeda Kaal projektide büroost; Reet Ulm veeosakonnast; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioon (Kadri Hänni, looduskaitse juhtivspetsialist; Tuuli Teppo, vee-elustiku spetsialist), Keskkonnaagentuur (Adreas Porman, hüdroloogia spetsialist, veetaseme tõstmise stsenaariumid). Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega annab värskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla. Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiiv seadis eesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. See oli liikmesriikidele suur väljakutse, mis eeldas piirkondlikku, rahvuslikku ja rahvusvahelist koostööd. Seniste kogemuste ja teadmiste vahetamine ja võimalikult lai levitamine oli LakeAdmin peamine eesmärk – see aitas tõsta veekogude tervendamise kvaliteeti ja majanduslikku efektiivsust ka neis riikides, kus sellele seni vähe tähelepanu on pööratud. Veemajanduskavad ajakohastatakse ja koostatakse iga vesikonna kohta kuueks aastaks. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2015-2021. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade kaitse keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ja muutmisel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki polnud võimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks planeeriti järgmisse veemajanduskavade perioodi. Projekti LakeAdmin tulemusena valminud meetmekavad saavad osaks uue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadest. Veemajanduskavade lisana esitatavad meetmekavad panevad loodetavasti aluse sihipärasele Eesti järvede tervendamisele

Improving administrative effectiveness of lake management in the frames of River Basin Management Plans : Implementation Plan

Fresh waters make only 3% of the global water resources. Freshwater lakes, including reservoirs and ponds, are important elements for communities and their relevance is increasing. Lake ecosystems and their catchments have provided several societally valuable benefits and ecosystem services like shelter, drinking water, bathing water, food, a means of travel and wealth in a number of ways and allowed whole cultures to develop. Lakes have values associated with well-being and relaxation, their proximity has catalyzed rural development and been important in the regional socio-economic development. Lake districts are often very popular destinations for domestic and foreign tourism and visitors. Eutrophication and its ecological consequences, pollution, over abstraction and invasive species are serious threats and increase the need for restoration and management to prevent the potential adverse economic and social impacts. There is increasing evidence that lakes are affected by climate change. Lake management is for these reasons an important part of sustainable regional development as set by Lisbon and Gothenburg agreements. However, the most significant piece of legislation in response to the increasing threat of pollution and the increasing demand from the public for cleaner lakes, rivers and beaches and freshwater biodiversity, is the EU Water Framework Directive (WFD). This Directive is unique in that it sets out an established framework for the protection of all water bodies (including lakes) and for all EU member states to achieve good water ecological status by December 2015. This objective is likely to be achieved in slightly over half (53 %) of EU waters (A blueprint…, 2013) and, therefore, more effort need to be scheduled for the following 6-year periods of WFD. The economic values of attractive, clean lakes are well established. There is a rising appreciation of good quality lakes across Europe. More intensive lake protection through sharing good practices with European lake managers and the regional influencing bodies is critical if we want to improve the current quality of lakes in Europe and to build long term capacity for sustainable use of lakes

KIK projekt nr. 8302

Töö eesmärkideks oli: 1) testida HELCOMi poolt soovitatud vee reostuse tuumik- biomarkereid: a. polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) laguproduktide kontsentratsiooni ahvena, räime ja lesta sapis/uriinis, b. kalade punaliblede kahjustuste alusel hinnata Eesti rannikumere geno- ja tsütotoksilisust 2) nende biomarkerite alusel selgitada välja reostunumad ja vähemreostunud piirkonnad Soome lahe Eesti rannikumeres.Toksiliste ainete füsioloogilised mõjud. Toksilised ained põhjustavad füsioloogilisi, sealhulgas biokeemilisi ja käitumuslikke muutusi kõigil eluslooduse organiseerituse tasemetel: rakusisestest ensüümide aktiivsusest kuni koosluste liigilise mitmekesisuseni (van der Oost et al., 2002). Füsioloogiliste mõjude all peetakse klassikaliselt silmas organismi talitlust ja organite tööd. Näiteks üks alkoholitarbimise võimalikke füsioloogilisi efekte, maksatsirroos, kujutab endast funktsionaalsete maksarakkude kärbumist ja sidekoestumist. Mõju võib olla lühiajaline ja äge (akuutne) või pikaajaline ja tagasihoidlikum (krooniline). Organismi kokkupuutel toksilise ainega avalduvad esimesena muutused just organismi rakusisestel tasanditel, aja möödudes ning kokkupuute jätkudes järgnevad sellele muutused organite talitluses, mis võib lõppeda organismi või tervete populatsioonide surmaga. Pikemaajalise kokkupuute tulemuseks võib olla ka näiteks liigirühma viljatus, mis põhjustab populatsiooni arvukuses muutusi väga pika aja möödudes. Mingi liigi või liikide halva käekäigu tulemusena võib muutuda kogu ökosüsteem: populatsiooni hukkudes või arvukuse kahanedes avanevad vabad nišid uutele, oportunistlikele pioneerliikidele. Koosluste liigilise mitmekesisuse kohta annab infot regulaarne seire. Kõige kiiremini sisenevad organismidesse väikesed molekulid ja nii avalduvad nende toimed ka esimesena. Suuremate molekulide organismi sisenemine toimub aeglasemalt, kuid nende mõju on pikaajalisem ja võimalikud kahjustused püsivamad. Rasvlahustuvad ained (nt PAH) sisenevad organismi ja rakkudesse passiivse difusiooni teel otse ümbritsevast keskkonnast, näiteks õhuhingamisel kopsualveoolide kaudu või kaladel läbi lõpuste rakumembraanide. Keskkonnas leiduvate PAH mõju kaladele on võimalik hinnata kala sapis olevate PAH metaboliitide sisalduse järgi (Tuvikene, 1995; Tuvikene, 1997; Kreitsberg et al., 2010, 2012, 2013; Hedman et al., 2011; Kammann et al., 2013). PAH võivad organismides aktiveerida toksiliste ainete metabolismi ning sellist muundumist võimaldab üldiselt ensüümiperekond tsütokroom P4501A (Tuvikene, 1995). Biotransformatsiooni käigus, eelnimetatud muundumise korral, võivad tekkida reaktsioonivõimelised vaheproduktid. Neil vaheproduktidel on võime seonduda raku makromolekulidega, milledeks võivad olla RNA või DNA (Široká & Drastichová, 2004). Seondumisel võivad tekkida rakkudes ning kudedes erinevad tsüto- ja genotoksilised, kantserogeensed või mutageensed muutused. Selliseid reaktsioonivõimelisi vaheprodukte saab määrata just kala sapis (Tuvikene, 1997; Kreitsberg et al., 2010, 2012, 2013; Hedman et al., 2011; Kammann et al., 2013). Pikaajaline elamine PAHidega reostatud keskkonnas surub organismi immuunsüsteemi alla: väheneb makrofaagide hulk maksas ning T-lümfotsüütide aktiivsus. Nõrgestatud immuunsüsteemiga organism on vastuvõtlikum haigustele ja parasiitidele ning tema võime konkureerida toidu või sigimispartneri pärast kahaneb. Üheks olulisemaks indikaatororganiks on maks, kuna maks tegeleb pideva toksiliste ainete kehast eraldamise, neutraliseerimise ning mõju vähendamisega – ning just maksas avalduvad reostuse mõjud sageli kõige ilmsemalt. Maksas võivad toimuda toksiliste ainetega kokkupuute tulemusena mitmed füsioloogilised muutused nagu glükogeeni reservide ammendumine, nii sileda kui kareda endoplasmaatilise retiikulumi vohamine maksarakkudes ehk hepatotsüütides, mitokondrite ülespundumine, pigmendi kadumine, rakutuuma taandareng. Pikaajalise kokkupuute tulemusena püüavad rakud esmalt aktiivse jagunemise kaudu suurenenud reostuskoormusega hakkama saada – selle tagajärjel suureneb maksa massi suhe kehamassi (maksaindeks, ingl.k liver somatic index, LSI). Kui toksiliste ainete mõju jätkub, asendatakse mittefunktsioneeruvad maksarakud sidekoega ning maksa üldine talitlusvõime väheneb. Selle nähtuse üldnimetus on maksa sidekoestumine ehk tsirroos

Effects of environmentally relevant concentrations of microplastics on amphipods

Lack of microplastics (MP) toxicity studies involving environmentally relevant concentrations and exposure times is concerning. Here we analyzed the potential adverse effects of low density polyethylene (LDPE) MP at environmentally relevant concentration in sub-chronic exposure to two amphipods Gmelinoides fasciatus and Gammarus lacustris, species that naturally compete with each other for their habitats. 14-day exposure to 2 μg/L (8 particles/L corresponding to low exposure) and 2 mg/L (~8400 particles/L, corresponding to high exposure) of 53–100 μm LDPE MP were used to assess ingestion and egestion of MP, evaluate its effects on amphipod mortality, swimming ability and oxidative stress level. Both amphipod species were effectively ingesting and egesting LDPE MP. On the average, 0.8 and 2.5 MP particles were identified in the intestines of each amphipod exposed to 2 μg/L and 2 mg/L LDPE MP, respectively. Therefore, intestinal MP after 14-day exposure did not fully reflect the differences in LDPE MP exposure concentrations. Increased mortality of both amphipods was observed at 2 mg/L LDPE MP and in case of G. lacustris also at 2 μg/L exposure. The effect of LDPE on swimming activity was observed only in case of G. fasciatus. Oxidative stress marker enzymes SOD, GPx and reduced glutathione GSH varied according to amphipod species and LDPE MP concentration. In general G. lacustris was more sensitive towards LDPE MP induced oxidative stress. Overall, the results suggested that in MP polluted environments, G. lacustris may lose its already naturally low competitiveness and become overcompeted by other more resistant species. The fact that in the sub-chronic foodborne exposure to environmentally relevant and higher LDPE MP concentrations all the observed toxicological endpoints were affected refers to the potential of MP to affect and disrupt aquatic communities in the longer perspective.This research was funded by the Estonian Research Council (Estonia) grants PUT1512 (M. Heinlaan and M. Raudna-Kristoffersen) and PRG1427 (M. Heinlaan). This work was also supported by the research grants PSG653 (R. Kreitsberg and R. Meitern) and PRG1496 (A. Ivask) of the Estonian Research Council. The project was carried out in collaboration with Vortsj ˜ arv ¨ Centre for Limnology of the Estonian University of Life Sciences (EMU). This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 951963

Differences on the level of hepatic transcriptome between two flatfish species in response to liver cancer and environmental pollution levels

Environmental factors can cause cancer in both wild animals and humans. In ecological settings, genetic variation and natural selection can sometimes produce resilience to the negative impacts of environmental change. An increase in oncogenic substances in natural habitats has therefore, unintentionally, created opportunities for using polluted habitats to study cancer defence mechanisms. The Baltic and North Sea are among the most contaminated marine areas, with a long history of pollution. Two flatfish species (flounder, Platichthys flesus and dab, Limanda limanda) are used as ecotoxicological indicator species due to pollution-induced liver cancer. Cancer is more prevalent in dab, suggesting species-specific differences in vulnerability and/or defence mechanisms. We conducted gene expression analyses for 30 flatfishes. We characterize between- and within-species patterns in potential cancer-related mechanisms. By comparing cancerous and healthy fishes, and noncancerous fishes from clean and polluted sites, we suggest also genes and related physiological mechanisms that could contribute to a higher resistance to pollution-induced cancer in flounders. We discovered changes in transcriptome related to elevated pollutant metabolism, alongside greater tumour suppression mechanisms in the liver tissue of flounders compared to dabs. This suggests either hormetic upregulation of tumour suppression or a stronger natural selection pressure for higher cancer resistance for flounders in polluted environment. Based on gene expression patterns seen in cancerous and healthy fish, for liver cancer to develop in flounders, genetic defence mechanisms need to be suppressed, while in dabs, analogous process is weak or absent. We conclude that wild species could offer novel insights and ideas for understanding the nature and evolution of natural cancer defence mechanisms.We are grateful to the crew of RW Walther Herwig III for all-round help during the fieldwork. This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No. 951963.We are grateful to the crew of RW Walther Herwig III for all-round help during the fieldwork. This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No. 951963

Report of the Working Group of Biological Effects

The Working Group on Biological Effects of Contaminants (WGBEC) investigates the biological effects of contaminants in the marine environment. The group provides research and increases the understanding of contaminant interactions and effects, including the development of inte-grated biological effects monitoring strategies, which are used to support international research and monitoring. The WGBEC has contributed significantly to the implementation and harmonization of tech-niques that can be used to evaluate the biological effects of pollutants in national monitoring programmes. An overview of national effect-based monitoring programmes of Member States is provided with the aim to support European countries and Regional Seas Conventions on their implementation. A summary of the national effects-based monitoring programmes has been pro-vided by twelve European countries represented at the WGBEC meetings. The adoption of bio-logical effects monitoring can differ widely and comparisons between approaches and the choice of biological effects methods used acts as an important tool. A summary of the main findings is presented. Furthermore, OSPAR's Hazardous Substances and Eutrophication Committee (HASEC) has en-couraged contracting parties to perform targeted biological effects monitoring to enhance the assessment of contaminants in sediment and biota towards the OSPAR QSR2023. WGBEC mem-bers contributed to the integrated biological effects approach assessment by providing data from their national monitoring activities to produce maps and figures to enable interpretations. Revision of the biological effects methods, including new techniques and developments, and the quality assurance of existing methods are core activities for the WGBEC, which require continu-ous discussion and evaluation by the group. Activities include the production of new ICES TIMES documents as well as intercalibration exercises to ensure Member States are providing comparable data for national monitoring. To this end, intercalibration exercises were performed under the BEQUALM programme for two of the more commonly used biological effects meth-ods, including micronucleus formation in mussel haemocytes and PAH metabolites in fish bile. These intercalibrations were successful despite identifying some variation in reported values be-tween laboratories. Further intercalibration exercises are planned and the WGBEC strongly sup-port the need for such quality assurance. In addition to the national monitoring activities and the different methods and approaches for determining the effects of contaminants on biological systems, the WGBEC was interested in discussing some key questions related to the potential impacts of contaminants to marine life. These questions included: the direct and indirect effects of natural and synthetic particles; how climate change and acidification parameters can interact with contaminants and influence bioa-vailability and effect; whether the structure of marine communities can be used to indicate con-taminant exposure; to provide guidance on performing risk assessments for contaminants of emerging concern; and to evaluate the effects of contaminants in marine sediments and whether current sediment toxicity tests are adequate. In addition, and as a wider concept, the linkages between contaminants in the marine environment and human health were also described.S

Uued suunad biomarkerite kasutamisel keskkonnareostuse mõju hindamiseks kalades

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Doktoritöö eesmärk oli hinnata naftareostuse, põlevkivitööstuse poolt reostatud setete ja Läänemere rannikuvetes leiduva hajureostuse mõju kalade biomarkeritele. Lisaks eelnevale pakub töö välja kaks uut biomarkerit (lesta maksa värvus ning toksiliste ainete metaboliitide sisaldused uriinis) ning uurib hapnikupuudust olulise füsioloogilisi protsesse mõjutava lisafaktorina. Töös on kasutatud kahte metoodilist lähenemist: nii eksperimendi käigus saadud andmeid kui ka välitöödel kogutud materjali. Läänemere rannikuvetest koguti proove kokku kuues piirkonnas ning biomarkereid analüüsiti kolmel kalaliigil: emakalal (Zoarces viviparus), lestal (Platichthys flesus trachurus) ja hõbekogrel (Carassius auratus gibelio). Biomarkerite analüüside käigus leiti kaladel mitmeid kahjustusi alates geneetilistest kõrvalekalletest kuni muutusteni üldises konditsioonis ja kasvukiiruses. Erinevate Eesti rannikumere proovipunktide võrdluses joonistusid selgelt välja Nõva ja Sõrve uurimisalad, kus elavatel kaladel leiti kõige rohkem keskkonnareostusest tulenevaid kahjustusi. 2006. aastal toimunud Nõva naftareostuse järelmõjude uuringus analüüsisiti naftaproduktide kontsentratsioone ning biomarkereid reostusala lesta kudedes. Tulemustest lähtub, et isegi 5 kuud pärast naftareostust sisaldavad kalade koed arvestataval määral toksilisi aineid, kuid juba 9 kuud pärast reostust on toimunud oluline kontsentratsioonide langus. Lisaks kontsentratsioonidele sõltub toksilise aine mõju ka füsioloogilistest protsessidest. Läbi viidud laborieksperiment näitab, et ka mitmed keskkonnamõjurid (hapnikusisaldus, toidu kättesaadavus) ning kalade füsioloogiline seisund (sigimisaeg, hiberneerumine) mõjutavad toksiliste ainete kehasse sisenemist ning mõjude avaldumist. Käesoleva doktoritöö tulemusel saadud uute teadmiste kasutuspõld on lai, alates üksikute biomarkerite hindamisest seire kontekstis ja lõpetades üleüldise keskkonnaseisundi hindamise strateegiate kujundamisega.The objectives of my thesis were to examine the effects of oil pollution and oil-shale contaminated sedimentson fish biomarkers, and to examine the effect of dispersed environmental contamination in fish in the coastal Baltic Sea. Furthermore, two new biomarkers (flounder’s liver colour and toxicant metabolites in fish urine) of pollution are proposed, and the effects of hypoxia on fish biomarkers were studied. Two approaches were used, a laboratory experiment and field sampling. Assessing the effects of oil-spill and disperse environmental contamination of the coastal Baltic Sea included a total of six sampling locations close to heavy shipping routes as well as pristine sea areas. As the study subjects, three fish species were chosen for biomarker analyses: eelpout (Zoarces viviparus) and flounder (Platichthys flesus trachurus) for assessment of the Baltic Sea, and gibel carp (Carassius auratus gibelio) as an experimental model species. The thesis demonstrates alterations at all studied biological levels in fish from the Baltic Sea, representing biomarkers from genes to fish size parameters. In almost every biomarker comparison, Nõva and Sõrve were the sites that seemed most affected by environmental contaminants. The aquatic pollution of the Nõva oil-spill area was monitored by measuring the content of selected polycyclic aromatic hydrocarbons (PAH) in flounder. The PAH content of livers decreased significantly during 9 months period; there was also a remarkable decrease in PAH metabolite concentrations in bile and urine. Our experimental study demonstrates that the bioavailability of sediment-bound contaminants changes continually and the effects on aquatic organisms depend on physiological state (season, hibernation), aquatic chemistry (dissolved oxygen) and biotic interactions (food availability, biodegradation). The knowledge gained in this thesis could be useful from the perspective of biomarker monitoring and environmental health assessment