Modular Complexity Analysis for Term Rewriting

All current investigations to analyze the derivational complexity of term rewrite systems are based on a single termination method, possibly preceded by transformations. However, the exclusive use of direct criteria is problematic due to their restricted power. To overcome this limitation the article introduces a modular framework which allows to infer (polynomial) upper bounds on the complexity of term rewrite systems by combining different criteria. Since the fundamental idea is based on relative rewriting, we study how matrix interpretations and match-bounds can be used and extended to measure complexity for relative rewriting, respectively. The modular framework is proved strictly more powerful than the conventional setting. Furthermore, the results have been implemented and experiments show significant gains in power.Comment: 33 pages; Special issue of RTA 201

Re-thinking official educational organization towards friction-zones between divergent knowledges

In this article, I re-think official educational organization toward friction-zones. Thinking with a swimming event in physical education, and Deleuze’s notion of pure difference and its accompanying characteristics, non-linearity, decentralization, pluralistic knowledge, virtual and actual multiplicities, nomadic waiting, and open ends, I outline conditions for official educational organization in the encounter between divergent knowledges. The aim is to bring teachers and students closer to each other and paradoxically let up-coming concepts, meanings, and ideas act instead of silence everything that is not in line with predefined educational goals. It is to create common histories of learning and knowledge productions, and hence to produce common grounds in/by motion. Ultimately, it is about inclusive processes in/by motion. And, it is also a call for us all to pay attention and resist unintentional productions of exclusion, and thus all colonizing processes that includes superior knowledge.publishedVersio

Koolide liikumisprogramm: sotsiaalsed praktikad ja eneseesitus

Uurisin oma magistritöös, mis kannab pealkirja „Koolide liikumisprogramm: sotsiaalsed praktikad ja eneseesitus“, sotsiaalse muutuse programmi nimega Liikuma Kutsuv Kool. Tänapäeva laste vähene füüsiline aktiivsus on keerukas probleem, mille lahendusvõimalust nähakse seniste liikumispraktikate muutmises. Minu analüüsitud sekkumisprogramm on võtnud sihiks praktikate muutuse koolikeskkonnas. 2016. aastal alustanud programm piloteerib kümnes koolis, katsetades erinevaid liikumisaktiivsust soodustavaid sekkumismetoodikaid, toetades ja koolitades koolide meeskondi, juhtkondi, klassiõpetajaid ja õpilasi, pakkudes koolidele nõustamist ning spordi- ja mänguvahendeid. Programmi eesmärk on muuta pilootkoolides koolikultuuri nii, et see hakkaks soosima paremaid liikumispraktikaid, ning laieneda seejärel ka teistesse Eesti koolidesse. Oma töös olen tegelenud nelja küsimusega: (1) Millised on liikumisaktiivsust soodustavate sekkumiste rõhuasetused ja senised praktikamuutused? (2) Kes on sekkumisega seotud praktikate olulisemad osapooled? (3) Kuidas toimib võrgustik sotsiaalse muutuse toetajana? (4) Milline on eneseesituse roll sekkumisprogrammis? Esimesed kolm uurimisküsimust kaardistavad sekkumisprogrammi tegevustest moodustuvat “välja”, tuginedes peamiselt sotsiaalsete praktikate teooriale. Neljas uurimisküsimus analüüsib seda välja, inspireerituna sotsioloog Erving Goffmani loodud eneseesituse-teooriast ning sotsiaalset interaktsiooni organiseerivatest dramaturgilistest printsiipidest. Töös olen analüüsinud üpriski mahukat andmevaramut, kus leidub eri meetodeil kogutud andmeid alates isiklikest uurimispäevikutest ja vaatlusraportitest kuni erinevate dokumentide ja küsimustikeni. Tööst järeldub, et programm on edukalt sekkunud kümne üpris erinevate eeltingimustega kooli toimimisse. Iga kool on moodustanud meeskonna, kes toetudes sekkumisprogrammi soovitustele on teinud suhteliselt autonoomsed otsused, millised uued praktikad koolis kasutusele võtta ja milliseid olemasolevaid praktikaid teisendada, samuti valinud vahendid, mille abil muutusi teostada. Sõltuvalt kooli eeltingimustest ja meeskonna senistest tegevusest on igas koolis toimunud muutused liikumispraktikate sotsiomateriaalses võrgustikus. Eelkõige on muutusi tunda kooliruumis: koridorides on rohkem 94 pingpongilaudu, võimlauksed on avatud ja vanemad ei sõida autodega enam treppi. Hoiakute, arusaamade ja teiste tähendustega seotud muutusi on koolikeskkonnas esmapilgul raskem märgata, kuid minu analüüs osutab, et programm on kaasa toonud nihke selles, milliste praktikatega vahetundi seostatakse. Koos uute tähendustega on tekkinud ka hulk uusi oskusi, alates õpilaste oskusest mängida kitsas koridoris sulgpalli kuni õpetajate oskuseni see koridor muretult läbida. Ülaltoodud muutused puudutavad pea kõiki osapooli. Sekkumisprogramm on taganud kompleksse võrgustikulise tegevuse, kus on ühendatud erineva tausta ja võimekustega organisatsioonidest moodustunud koalitsioon, projektimeeskond ning pilootkoolide esindajad. See võrgustik toetab pilootkoolide meeskondi nii inspiratsiooni, normide ümberkujundamise kui argise eeskujuga. Seetõttu on võrgustikune tegevus programmis osalt toimima hakanud kui sotsiaalsete muutuste kiirendi. Liikuma Kutsuv Kool on sekkumise katselava, mille toimimises on mõjurina ilmnenud ka eneseesitus. Uute praktikate loomine koolis, nende kohandumine, toimivate praktikate muutmine, võrgustikutegevus, koolis toimuvate tegevuste tutvustamine või raporteerimine ning programmimeeskonna enesegi tegevus eeldavad kommunikatiivseid tegevusi, mille oluliseks aspektiks on sageli eneseesitus. Sotsiaalse muutuse programmi jaoks on tõhusam selline eneseesitus, mis näitab koolikeskkonna argielu, selles tehtud katsetusi, tähenduslikke hetki muutuste protsessis ja laseb vaatajal ka tegevustest osa saada.http://hdl.handle.net/10062/5686

Is it possible to think physical education forward and dismantle ourselves - in a quantum space?

This paper invites readers to an encounter of novel learning in the school subject physical education, and specifically swimming training. In collaboration with Deleuze’s immanent philosophy and creative observations in a case-assemblage, I speculate about productive experiences and educational events as movements toward physical activation, higher education, and the dissolution of health inequalities. Troubling situations of a standardized model of swimming training is combined with a quantum space where multiple divergent ideas, forces, and feelings interact and produce unforeseen learnings, values, and qualities. Frictions between segmented spaces and quantum spaces orient/reorient the student’s/swimming instructor’s/my/your? learning, values, and qualities. Finally, I emphasize quantum spaces as the heart of educational movement and the importance of creating open educational systems to perhaps think physical education forward.publishedVersio

Lauri Sommeri omamütoloogia „Räestu raamatu” ja „Sealpool sood” näitel

Bakalaureusetöös vaadeldakse, kuidas avaldub Lauri Sommeri omamütoloogia tema kahes omaeluloolises proosateoses “Räestu raamat” (2012) ja “Sealpool sood” (2014). Uurimuse eesmärgiks on selgitada, et Sommeri jutustused räägivad inimestest ja kohtadest, kuid samas ka temast endast. Sellest, kuidas autor on teksti subjektidest kirjutanud, ilmneb ka midagi, mis on Sommerile ainuomane, kuid mida võib tema vaatepunkti järgi pidada üldinimlikuks. Jutustused inimestest ja kohtadest moodustavad terviku, mida nimetatakse käesolevas bakalaureusetöös omamütoloogiaks

Generic Encodings of Constructor Rewriting Systems

Rewriting is a formalism widely used in computer science and mathematical logic. The classical formalism has been extended, in the context of functional languages, with an order over the rules and, in the context of rewrite based languages, with the negation over patterns. We propose in this paper a concise and clear algorithm computing the difference over patterns which can be used to define generic encodings of constructor term rewriting systems with negation and order into classical term rewriting systems. As a direct consequence, established methods used for term rewriting systems can be applied to analyze properties of the extended systems. The approach can also be seen as a generic compiler which targets any language providing basic pattern matching primitives. The formalism provides also a new method for deciding if a set of patterns subsumes a given pattern and thus, for checking the presence of useless patterns or the completeness of a set of patterns.Comment: Added appendix with proofs and extended example

Cops and CoCoWeb: Infrastructure for Confluence Tools

In this paper we describe the infrastructure supporting confluence tools and competitions: Cops, the confluence problems database, and CoCoWeb, a convenient web interface for tools that participate in the annual confluence competition

A Smalltalk-based extension to traditional Geographic Information Systems

The Dynamic Environmental Effects Model{copyright} (DEEM), under development at Argonne National Laboratory, is a fully object-based modeling software system that supports distributed, dynamic representation of the interlinked processes and behavior of the earth`s surface and near-surface environment, at variable scales of resolution and aggregation. Many of these real world objects are not stored in a format conducive to efficient GIS usage. Their dynamic nature, complexity and number of possible DEEM entity classes precluded efficient integration with traditional GIS technologies due to the loosely coupled nature of their data representations. To address these shortcomings, an intelligent object-oriented GIS engine (OOGIS) was developed. This engine provides not only a spatially optimized object representation, but also direct linkages to the underlying object, its data and behaviors

6,6′-Dihydr­oxy-3,3′-dithio­dibenzoic acid

In the title compound, C14H10O6S2, the dihedral angle between the planes of the two phenyl­ene rings is 55.9 (1)°. Both hydr­oxy groups form intra­molecular hydrogen bonds; however, one of them also engages in inter­molecular hydrogen bonding. In the crystal, mol­ecules are connected into helical chains by O—H⋯O hydrogen bonds. The crystal studied was an inversion twin with a domain ratio of 0.51 (13):0.49 (13)