Neuroloogia

Eesti Arst 2013; 92(5):29

Sclerosis multiplex ja kodumonitooring

Sclerosis multiplex (SM) on neuroloogiline haigus, mis valdavalt algab noores eas 20. ja 29. eluaasta vahel. SM põhjustab palju eri neuroloogilisi sümptomeid, nagu nägemishäired, käte-jalgade nõrkus, tasakaaluhäired, põiefunktsiooni häired. Uuringud näitavad, et SM põhjustab lisaks ka väga palju neid sümptomeid, mida sageli ei rõhutata – väsimus, unehäired, valud, meeleolulangus, kognitiivsed probleemid. Viimase aja uuringutes on pööratud tähelepanu sellele, et sümptomite süvenemise-paranemise adekvaatseks hindamiseks ei piisa suhteliselt harvadest kliiniku külastustest, kus valdavalt antakse hinnang liikumisfunktsioonile. Uueks lähenemiseks on SMi diagnoosiga inimeste kodune monitooring. Ajalooliselt alustati kodumonitooringut eeskätt liikumisprobleemide hindamiseks, tänapäeval on olemas esimene meditsiiniseade SMi diagnoosiga inimeste koduseks jälgimiseks, mille abil saab kompleksselt hinnata käte ja jalgade liikumisfunktsiooni, kognitiivseid võimeid, meeleolu

Kognitiiv-käitumisteraapia kroonilise valu ravis

Krooniline valu põhjustab inimese jaoks muutusi mitmes eluvaldkonnas. Valuga toimetulek ja selle ravi on pikaajaline protsess. Lisaks medikamentoossele ravile on viimasel ajal valuga toimetuleku kergendamiseks järjest enam kasutusele võetud erinevaid psühhoteraapia meetodeid. Kognitiiv-käitumusliku teraapia sihiks on aidata patsiendil õppida tundma ning muutma moonutatud mõtlemist ja ebafunktsionaalset käitumist. Selle läbi saab parandada oma igapäevast toimetulekut ja psüühilist seisundit. Teraapia efektiivsus põhineb nii subjektiivsete, käitumuslike kui ka füsioloogiliste muutujate käsitlemisel. Eesti Arst 2005; 84 (6): 433-43

Sclerosis multiplex ja rasedus

Sclerosis multiplex on enamasti noores täiskasvanueas algav närvihaigus, mis tabab naisi kaks korda sagedamini kui mehi. Kuigi selle haiguse korral ei ole rasedus vastunäidustatud, on teada, et väljendunud liikumispuudega patsiendid rasestuvad ja sünnitavad harva. Sageli on siin probleemiks, kuidas rasedus mõjutab sclerosis multiplex’i kulgu ja millised on ohud raseduse ajal ja sünnitusejärgsel perioodil. Artiklis on analüüsitud erinevatest aspektidest sclerosis multiplex’i ja raseduse koosmõju ning toodud näitena väljendunud füüsilise puudega patsiendi haigusjuht. Eesti Arst 2002; 81 (12): 812–81

Sclerosis multiplex’i tänapäevane ravi

Sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedasem noortel täiskasvanutel puuet põhjustav neuroloogiline haigus. Haiguskulu järgi eristatakse ägenemiste ja remissioonidega, ägenemistega sekundaarse progresseerumisega, ägenemisteta sekundaarse progresseerumisega ja primaarse progresseerumisega SMi vormi. SMi puhul on kasutusel ägenemiste, haiguse kulgu mõjutav ja sümptomaatiline ravi. Ägenemiste raviks kasutatakse metüülprednisolooni. Haiguse kulgu mõjutavad ravimid on profülaktilised, vähendavad ägenemiste arvu ning on efektiivsed ainult ägenemistega haiguskulu korral. Ravimitest on esmavalikuna kasutusel süstitavad beetainterferoonid ja glatirameeratsetaat. Esmavaliku preparaatide ebapiisava efektiivsuse või väga agressiivse kuluga haiguse puhul on näidustatud ka tsütostaatiline ravi mitoksantrooni või tsüklofosfamiidiga. Varajane ravi on tõhusam kui hiline. Käigusolevad ravimiuuringud annavad lootust, et tulevikus võetakse kasutusele ka suu kaudu manustatavad preparaadid. Eesti Arst 2009; 88(2):117−12

Insuldi käsitlus Eestis: hetkeseis ja suundumused

Eesti Haigekassa tellitud insuldiauditi eesmärgiks oli analüüsida Eestis teostatud insuldiravi vastavust insuldi Eesti ravijuhendile, anda hinnang haiguslugude vormistusele ja võrrelda saadud tulemusi eelmise auditeeritud perioodiga (2002–2003). Eesti L. Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi (ENNS) eksperdid hindasid 400 insuldihaige haiguslugu 17 statsionaarsest raviasutusest ühtse protokolli alusel. Selgus, et ravijuhendit järgiti ja insuldi käsitlus oli parem haiglates, kus patsiente ravivad neuroloogid. Probleemiks oli ebaselgete või valede diagnooside suur osakaal üldvalimis, vajakajäämised tegevuse dokumenteerimisel ning diagnooside vormistamisel. Võrreldes eelmise auditiga on oluliselt paranenud diagnoosimise ja ravi võimalused, kuid esineb puudujääke haige füsioloogiliste parameetrite jälgimise ja korrigeerimise osas, varajase taastusravi korraldamisel. ENNS on veendunud riikliku insuldistrateegia vajalikkuses, artiklis on esitatud ettepanekud ravikvaliteedi parandamiseks. Eesti Arst 2010; 89(6):409−41

Rapid and sustained B-cell depletion with subcutaneous ofatumumab in relapsing multiple sclerosis : APLIOS, a randomized phase-2 study

Background: Ofatumumab, the first fully human anti-CD20 monoclonal antibody, is approved in several countries for relapsing multiple sclerosis (RMS). Objective: To demonstrate the bioequivalence of ofatumumab administered by an autoinjector versus a pre-filled syringe (PFS) and to explore the effect of ofatumumab on B-cell depletion. Methods: APLIOS (NCT03560739) is a 12-week, open-label, parallel-group, phase-2 study in patients with RMS receiving subcutaneous ofatumumab 20 mg every 4 weeks (q4w) (from Week 4, after initial doses on Days 1, 7, and 14). Patients were randomized 10:10:1:1 to autoinjector or PFS in the abdomen, or autoinjector or PFS in the thigh, respectively. Bioequivalence was determined by area under the curve (AUCτ) and maximum plasma concentration (Cmax) for Weeks 8-12. B-cell depletion and safety/tolerability were assessed. Results: A total of 256 patients contributed to the bioequivalence analyses (autoinjector-abdomen, n = 128; PFS-abdomen, n = 128). Abdominal ofatumumab pharmacokinetic exposure was bioequivalent for autoinjector and PFS (geometric mean AUCτ, 487.7 vs 474.1 h × µg/mL (ratio 1.03); Cmax, 1.409 vs 1.409 µg/mL (ratio 1.00)). B-cell counts (median cells/µL) depleted rapidly in all groups from 214.0 (baseline) to 2.0 (Day 14). Ofatumumab was well tolerated. Conclusion: Ofatumumab 20 mg q4w self-administered subcutaneously via autoinjector is bioequivalent to PFS administration and provides rapid B-cell depletion

Cognitive Profile and Depressive Symptoms in Patients With Epilepsy

Background and Objective. The aim of the present study was to describe the cognitive profile of patients with focal and generalized epilepsy syndrome in comparison with healthy control subjects and to investigate whether depression was related to neuropsychological functioning in these patients. Material and Methods. A total of 36 patients with focal epilepsy and 26 patients with generalized epilepsy were compared with the control group of healthy volunteers (n=53). A battery of neuropsychological tests assessing verbal and visual spatial memory and executive functioning was carried out in addition to the completion of the Beck Depression Inventory (BDI). Results. The results indicated that patients with epilepsy performed significantly worse than controls on all verbal memory subscales and verbal fluency domains. The patients with focal epilepsy scored significantly worse than the patients with generalized epilepsy. The BDI scores were significantly correlated with several scores of the cognitive test in both patients’ groups but not in the control group. Conclusions. Our results suggest that patients with epilepsy, especially with focal-onset epilepsy, show cognitive disturbances predominantly in the verbal memory domain. In addition, depression was found to have a negative effect on cognitive functioning in patients with epilepsy

Des élèves heureux : réflexion sur la joie à l'école à partir de quelques textes littéraires

Hereditaarne spastiline parapleegia (HSP) on rühm harva esinevaid neurodegeneratiivseid haigusi, millele on iseloomul ik jalgade progresseeruv spastilisus hüperrefl eksiaga. Maailmas on vähe uuringuid, mis spetsiifi liselt ja süsteemselt seda haigust käsitleks. Eestis puudusid HSP-uuringud seni üldse. Nüüd valminud uuringust selgus, et HSP levimus Eestis on 4,4 juhtu 100 000 inimese kohta. Geeniuuringu tulemusena avastati kümme uut varem kirjeldamata muutust haigust põhjustavas SPAST geenis ning kirjeldati nende haigete fenotüüpe. Esmakordne tervisega seotud elukvaliteedi uuring tõestas, et HSPga inimestel esinev elukvaliteedi halvenemine on seostatav peamiselt füüsilise toimetulekuga. Eesti Arst 2010; 89(3):165−17