Inimese geneetiliste tegurite mõju inimese immuunpuudulikkuse viiruse ja C-hepatiidi viirusega nakatumisele

Taust ja eesmärk. Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) ja C-hepatiidi viirusega (HCV) nakatumist mõjutavad paljud tegurid, sh inimese geneetilised markerid. Uuringud on kirjeldanud polümorfisme erinevates HIV patogeneesiga seotud geenides (nt CCR5, CCL3L1), mis mõjutavad seksuaalsel teel HIVga nakatumist. Samas on vähe andmeid selle kohta, kuidas need mõjutavad süstimise teel HIVga nakatumist, kus ekspositsioon viirusele on kordades suurem. Uuringu eesmärk oli hinnata CCR5 haplotüüpide ja CCL3L1 geeni koopiaarvu mõju HIV ja/või HCVga nakatumisele Eesti süstivate narkomaanide (SN) hulgas.Metoodika. Uuringusse kaasati 374 SNi ja 500 veredoonorit, kelle verest eraldati DNA. CCR5 polümorfismid ja CCL3L1 koopiaarv määrati reaalaja PCRiga. CCR5 haplotüüpide määramise aluseks oli Gonzaleze jt (1999) väljatöötatud evolutsioonipõhine klassifikatsioon.Tulemused ja järeldused. Määratud geenide polümorfismid ja haplotüüpide esinemissagedus sarnanes varem kirjeldatud europiidsesse rassi kuuluvate populatsioonide jaotuvusega. SNidel, kel oli CCR5 HHG*1 haplotüüp, olid väiksem šanss olla HCV-positiivne (šansside suhe (šs) 0,37; 95% usaldusvahemik (uv) 0,16–0,82). See seos jäi oluliseks pärast kohandamist kaasuvatele teguritele. SNidel, kellel oli CCL3L1 koopiaarv suurem kui populatsiooni keskmine (2), olid suuremad šansid olla HIV-negatiivsed (šs 0,49; 95% uv 0,29–0,81), see seos jäi oluliseks ka mudeli kohandamise järel. Töö tulemused tõstavad esile CCR5 ja CCL3L1 olulisuse HIV ja HCVga nakatumises ning see annab olulist teavet edasiste profülaktikameetmete väljatöötamiseks.Eesti Arst 2016; 95(4):217–22

Inimese geneetiliste faktorite mõju HIV-i ja C-hepatiidi viirusesse nakatumisele süstivate narkomaanide hulgas

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.Süstitavate narkootikumide kasutamine on maailmas toonud kaasa vere teel levivate viiruste (nt HIV ja HCV) kiire leviku. Eestis sai HIV-1 epideemia alguse 2000. aastal, kui Euroopas haruldane HIV-1 rekombinantne vorm CRF06_cpx sisenes süstivate narkomaanide (SN-de) populatsiooni ja hakkas seal kiiresti levima. HIV-i nakatumist mõjutavad mitmed faktorid, mille hulka kuuluvad ka inimese geneetilised faktorid. Neid on peamiselt uuritud viiruse levimisel seksuaalsel teel, kuid ei ole teada, kuidas samad geneetilised faktorid mõjutavad HIV-i nakatumist süstimise teel. Käesoleva uuringu eesmärgiks oli hinnata HIV-i koretseptori CCR5 ja tema ligandide (CCL3L1 ja CCL5) ning TLR3 geneetilise mitmekesisuse mõju HIV-i ja HCV-sse nakatumisele SN-de seas. Selleks kaasati uuringusse 374 SN-i Eesti kahest süstlavahetuspunktist ja kolmest vanglast (aastatel 2006-2007) ning 345 SN-i ühest süstlavahetuspunktist (2010. aastal). Real-time PCR-ga määrati CCR5, CCL5 ja TLR3 ühenukleotiidsed polümorfismid ning CCL3L1 koopia arv. CCR5 ja CCL5 haplotüüpide määramisel kasutati varem väljatöötatud definitsioone. Uuringus leiti, et CCR5 haplotüüp G*1 omas kaitsvat efekti HCV-sse nakatumise eest (ORkohandatud = 0,07; 95% CI = 0,03 – 0,20) võrreldes teiste haplotüüpidega SN-de seas. Lisaks, SN-del, kes omasid CCL5 haplotüüp D, olid väiksemad šanssid olla HCV-positiivsed (ORkohandatud = 0,12; 95% CI = 0,03 – 0,42) võrreldes nendega, kes seda haplotüüpi ei omanud. Samas nii CCR5 kui CCL5 hapoltüübid ei mõjutanud HIV-sse nakatumist. SN-del, kes omasid populatsiooni keskmisest kõrgemat CCL3L1 koopia arvu, olid väiksemad šanssid olla HIV-positiivsed (ORkohandatud = 0,20; 95% CI = 0,09 – 0,45) võrreldes madalama koopia arvuga SN-ga. CCL3L1 koopia arv ei mõjutanud HCV-sse nakatumist. TLR3 rs3775291 T-alleeli esinemine vähendas HIV-i nakatumist (ORkohandatud = 0,25; 95% CI = 0,07 – 0,87) võrreldes SN-dega, kes seda alleeli ei omanud. Kokkuvõtvalt, antud uuringu tulemused näitasid, et SN-de populatsioonis CCL3L1 ja TLR3 mitmekesisus mõjutab HIV-i nakatumist ning CCR5 ja CCL5 mitmekesisus HCV-sse nakatumist.The injecting drug use and the spread of blood-borne viruses (e.g. HIV and HCV) due to contaminated syringes are a major concern worldwide. In Estonia, the HIV-1 epidemic started in 2000 when rare recombinant form CRF06_cpx entered into the intravenous drug users (IDUs) population. One of the factors that influence the susceptibility to HIV is host genetic factors. These factors have been studies mainly among persons infected or exposed by sexual transmission. How these factors influence the susceptibility to HIV among IDUs is largely unknown. The aim of current study was to assess the influence of genetic variability of HIV co-receptor CCR5 and its ligand (CCL3L1 and CCL5) and TLR3 on susceptibility to HIV and HCV in IDUs population. For that 374 IDUs were recruited from two syringe exchange programmes and three prisons (during 2006 – 2007) and 345 IDUs from one syringe exchange programmes (in 2010) in Estonia. The single nucleotide polymorphisms of CCR5, CCL5 and TLR3, and copy number of CCL3L1 were determined by real-time PCR. CCR5 and CCL5 halpotypes were defined using literature. The results showed that CCR5 haplotype G*1 had protective effect against the susceptibility to HCV (ORadjusted = 0.07; 95% CI = 0.03 – 0.20) compared to other haplotypes. In addition, IDUs who possessed CCL5 haplotype D had decreased odds of being HCV positive (ORadjusted = 0.12; 95% CI = 0.03 – 0.42) than IDUs without this haplotype. However, CCR5 and CCL5 haplotyped did not influence the susceptibility to HIV. IDUs who had higher CCL3L1 copy number than population median had decreased odds of being HIV positive (ORadjusted = 0.20; 95% CI = 0.09 – 0.45) compared to IDUs with lower copy number. The possession of TLR3 rs3775291 T allele gave a protective effect against HIV infection (ORadjusted = 0.25; 95% CI = 0.07 – 0.87) compared to IDUs not possessing this allele. In summary, current study showed that in IDUs population the variability of CCL3L1 and TLR3 influence the susceptibility to HIV, and the variability of CCR5 and CCL5 influence the susceptibility to HCV

Noroviiruse tüved Eestis 2015–2016 ägeda gastroenteriidiga hospitaliseeritud lastel vanuses 0–18 aastat

Eesti Arst 2022; 101(9):50

Red cell antibody screening in pregnancy: a preliminary insight?

Aloimunisasi sel darah merah ditakrifkan sebagai pembentukan antibodi di dalam respons kepada antigen asing sel merah melalui proses transfusi atau mengandung. Di kalangan wanita hamil yang tidak mempunyai sejarah transfusi darah, mereka boleh mengalami aloimunisasi pada kehamilan yang lalu atau semasa disebabkan oleh kehadiran antigen sel merah bapa yang diwarisi kepada janin. Kajian ini bertujuan untuk menentukan prevalens aloimunisasi sel darah merah di kalangan wanita hamil tanpa sejarah transfusi darah di PPUKM dan juga untuk mengaitkan kelazimannya dengan nombor kehamilan dan sejarah komplikasi obstetrik. Ini adalah satu kajian keratan rentas di mana 150 wanita hamil telah dipilih secara rawak di klinik antenatal PPUKM. Sepuluh ml darah periferal telah diperolehi selepas persetujuan diambil dari setiap pesakit. Ujian yang dijalankan ke atas sampel-sampel darah tersebut termasuk ujian jenis kumpulan darah ABO dan Rh D dan saringan antibodi dengan menggunakan teknik ujian antiglobulin tidak langsung. Sampel positif terus dikenalpasti untuk pengkhususan antibodi. Dalam kajian kami, majoriti (37.3%) daripada wanita adalah primigravida. Aloantibodi sel darah merah telah dikesan pada dua daripada 150 (1.3%) pesakit yang kemudiannya dikenalpasti sebagai anti-C dan anti-D. Namun tiada seorang pun daripada primigravida yang mengalami aloimunisasi. Seorang wanita dari gravida 2 (2.9%) dan gravida 3 (3.6%) didapati positif bagi aloimunisasi. Salah seorang daripada mereka juga mempunyai sejarah obstetrik buruk. Kajian ini menunjukkan bahawa kelaziman aloimunisasi sel darah merah di kalangan wanita hamil adalah rendah di pusat ini. Walau bagaimanapun, ujian saringan bagi aloantibodi sel darah merah perlu disediakan untuk mengurangkan komplikasi kepada janin atau ibu yang mungkin timbul akibat aloimunisasi sel darah merah

UNAIDSi kriteeriumid HIV-infektsiooni monitoorimiseks: olukord Eestis 2017. aastal E-HIVi põhjal

Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) epideemia ülemaailmseks likvideerimiseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) seadnud 2020. aastaks 90 : 90 : 90 eesmärgi, mis tähendab, et kõigist HIVga nakatunutest oleksid teada 90%, neist 90% saaksid retroviirusvastast (ARV) ravi ning viimastest 90%-l oleks HIVi koormus veres (VK) alla määratavuse piiri. Eesmärk. Kirjeldada Eesti olukorda 90 : 90 : 90 eesmärgi saavutamisel 2017. aastal kahe viimase kriteeriumi osas ning teha kindlaks viiruse supressiooni mõjutavad tegurid. Meetodid. Eesti HIV-positiivsete andmekogus E-HIV analüüsiti 2017. aasta 1. oktoobri seisuga ARV-ravi saavaid elus olevad isikud. Viiruse supressioon on esitatud minimaalse (kõik ARV-ravi saajad) ja maksimaalse (ARV-ravi saanud üle 6 kuu ja VK olemasolu 18 kuu jooksul) ravitoimega haigete rühmana. Isikud, kelle kohta andmed puudusid, liigitati esimeses rühmas ebaõnnestunud ravi saajate hulka ja teises eemaldati analüüsist. Ravi õnnestumiseks peeti viiruskoormust alla 1000 viiruskoopia 1 ml-s vereplasmas. Tulemused. E-HIVi sisestatud 4870 isikust oli elus 4300 (suremus 11,7%), ARV-ravi sai 3985 (92,7%; teine 90% kriteerium) ja 2937 (68,3%) kuulus maksimaalse ravitoimega haigete rühma. Viiruse täieliku supressiooni (viiruskoormus alla 100 viiruskoopia/ml) saavutas 2218 (56% minimaalse ja 76% maksimaalse ravitoime rühmast) ning osalise (viiruskoormus 100–1000 viiruskoopiat/ml) 274 isikut. Seega õnnestus ravi (viiruskoormus vähem kui 1000 viirukoopiat/ml) 63%-l minimaalse ning 85%-l maksimaalse toime ravirühmast. Viiruse supressiooni mittesaavutanud olid sagedamini ravil Ida-Virumaal, C-hepatiidi viirusega patsiendid, alustanud ARV-ravi enne 2014. aastat, neil oli väiksem CD4+ rakkude arv ja suurem viiruskoormus veres ARV-ravi alustamisel. Järeldused. Eestis oli 2017. aastaks ÜRO 90 : 90 : 90 teine kriteerium täielikult saavutatud ning kolmanda kriteeriumi saavutamisele ollakse pidevalt ravi saavate isikute hulgas lähedal. Edasised tegevused peavad olema suunatud HIV-positiivsete isikute varajasele avastamisele, nende meditsiinilise järelevalve püsimisele ja ühtlase meditsiiniabi tagamisele kogu Eestis

UNAIDSi kriteeriumid HIV-infektsiooni monitoorimiseks: olukord Eestis 2017. aastal E-HIVi põhjal

Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) epideemia ülemaailmseks likvideerimiseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) seadnud 2020. aastaks 90 : 90 : 90 eesmärgi, mis tähendab, et kõigist HIVga nakatunutest oleksid teada 90%, neist 90% saaksid retroviirusvastast (ARV) ravi ning viimastest 90%-l oleks HIVi koormus veres (VK) alla määratavuse piiri. Eesmärk. Kirjeldada Eesti olukorda 90 : 90 : 90 eesmärgi saavutamisel 2017. aastal kahe viimase kriteeriumi osas ning teha kindlaks viiruse supressiooni mõjutavad tegurid. Meetodid. Eesti HIV-positiivsete andmekogus E-HIV analüüsiti 2017. aasta 1. oktoobri seisuga ARV-ravi saavaid elus olevad isikud. Viiruse supressioon on esitatud minimaalse (kõik ARV-ravi saajad) ja maksimaalse (ARV-ravi saanud üle 6 kuu ja VK olemasolu 18 kuu jooksul) ravitoimega haigete rühmana. Isikud, kelle kohta andmed puudusid, liigitati esimeses rühmas ebaõnnestunud ravi saajate hulka ja teises eemaldati analüüsist. Ravi õnnestumiseks peeti viiruskoormust alla 1000 viiruskoopia 1 ml-s vereplasmas. Tulemused. E-HIVi sisestatud 4870 isikust oli elus 4300 (suremus 11,7%), ARV-ravi sai 3985 (92,7%; teine 90% kriteerium) ja 2937 (68,3%) kuulus maksimaalse ravitoimega haigete rühma. Viiruse täieliku supressiooni (viiruskoormus alla 100 viiruskoopia/ml) saavutas 2218 (56% minimaalse ja 76% maksimaalse ravitoime rühmast) ning osalise (viiruskoormus 100–1000 viiruskoopiat/ml) 274 isikut. Seega õnnestus ravi (viiruskoormus vähem kui 1000 viirukoopiat/ml) 63%-l minimaalse ning 85%-l maksimaalse toime ravirühmast. Viiruse supressiooni mittesaavutanud olid sagedamini ravil Ida-Virumaal, C-hepatiidi viirusega patsiendid, alustanud ARV-ravi enne 2014. aastat, neil oli väiksem CD4+ rakkude arv ja suurem viiruskoormus veres ARV-ravi alustamisel. Järeldused. Eestis oli 2017. aastaks ÜRO 90 : 90 : 90 teine kriteerium täielikult saavutatud ning kolmanda kriteeriumi saavutamisele ollakse pidevalt ravi saavate isikute hulgas lähedal. Edasised tegevused peavad olema suunatud HIV-positiivsete isikute varajasele avastamisele, nende meditsiinilise järelevalve püsimisele ja ühtlase meditsiiniabi tagamisele kogu Eestis

CCL3L1 Copy Number Variation and Susceptibility to HIV-1 Infection: A Meta-Analysis

Background: Although several studies have investigated whether CCL3L1 copy number variation (CNV) influences the risk of HIV-1 infection, there are still no clear conclusions. Therefore, we performed a meta-analysis using two models to generate a more robust estimate of the association between CCL3L1 CNV and susceptibility to HIV-1 infection. Methods: We divided the cases and controls into two parts as individuals with CCL3L1 gene copy number (GCN) above the population specific median copy number (PMN) and individuals with CCL3L1 GCN below PMN, respectively. Odds ratios (ORs) with 95 % confidence intervals (95 % CIs) were given for the main analysis. We also conducted stratified analyses by ethnicity, age group and sample size. Relevant literatures were searched through PubMed and ISI Web of Knowledge up t