85 research outputs found
Det sunde væsen og de syge brugere
The health service and sick users
This article advocates applied social research, in particular cultural sociological analyses of welfare state policies. An example of this is the author’s own research in the con-cept of user and the meaning of that concept in the public health sector. The concept of user in the health sector is socially constructed and makes sense at the politi-cal and administrative levels, but it has little relevance to everyday experience. The layperson’s view-point is deter-mined by his or her everyday circumstances, and thus influenced by subjective, experiential factors. The article concludes that despite the emphasis on a user-centered approach in the health sector, the layperson’s perspective is still stifled
A population-based study of patients in Danish hospitals who are in their last year of life
Introduction: Little is known about the prevalence and distribution in Denmark of hospital inpatients who are in their last year of life. Knowledge about these patients could attract attention towards needs for their identification and for optimisation of end-of-life care initiatives. The aims of this study were to determine the proportion of prevalent in-patients who died during the following 12 months, to present characteristics among deceased and survivors, and to identify in which hospitals, departments or specialities imminently dying patients appear most frequently.
Methods: This was a record-linkage cohort study of all patients, who were in public somatic hospitals in Denmark on 10 April 2013. Patients were followed for one year.
Results: A total of 13,412 inpatients were resident in 26 Danish hospitals on 10 April 2013 (range: 1,173-106 patients per hospital). 22% died during the one-year follow-up (range: 17-37% per hospital. 24% men, 20% women); 27% in medical, 15% in surgical and 50% in oncological/haematological departments. The median time to death was 59 days (54/66 days for women/men). 61% died in hospital. Deceased patients were older than survivors (76 versus 64 years, median) and had longer hospital index-stays (13 versus six days, median). 25% of the deceased (n = 740) died during the index episode, corresponding to 5.5% of all the prevalent inpatients.
Conclusions: More than one in five inpatients in Danish hospitals are imminently dying or in their last year of life. Knowledge of the patients’ uneven distribution in the hospital system can underpin organisational strategies to focus on end-of-life care provision
A population-based study of patients in Danish hospitals who are in their last year of life
Introduction: Little is known about the prevalence and distribution in Denmark of hospital inpatients who are in their last year of life. Knowledge about these patients could attract attention towards needs for their identification and for optimisation of end-of-life care initiatives. The aims of this study were to determine the proportion of prevalent in-patients who died during the following 12 months, to present characteristics among deceased and survivors, and to identify in which hospitals, departments or specialities imminently dying patients appear most frequently.
Methods: This was a record-linkage cohort study of all patients, who were in public somatic hospitals in Denmark on 10 April 2013. Patients were followed for one year.
Results: A total of 13,412 inpatients were resident in 26 Danish hospitals on 10 April 2013 (range: 1,173-106 patients per hospital). 22% died during the one-year follow-up (range: 17-37% per hospital. 24% men, 20% women); 27% in medical, 15% in surgical and 50% in oncological/haematological departments. The median time to death was 59 days (54/66 days for women/men). 61% died in hospital. Deceased patients were older than survivors (76 versus 64 years, median) and had longer hospital index-stays (13 versus six days, median). 25% of the deceased (n = 740) died during the index episode, corresponding to 5.5% of all the prevalent inpatients.
Conclusions: More than one in five inpatients in Danish hospitals are imminently dying or in their last year of life. Knowledge of the patients’ uneven distribution in the hospital system can underpin organisational strategies to focus on end-of-life care provision
Siseveekogud : õpik kõrgkoolidele
Inimeste kõige tavalisemad seosed
siseveekogudega on matkamine,
kalapüük, suplemine, janu
kustutamine ja taimede kastmine.
Et veekogude ääres viibimine
mõjub paljudele rahustavalt, on
jõgedel-järvedel miljonivaadete
kaudu kindel koht ka kinnisvaraäris.
Veekogudeta ei saa läbi
sportlased (purjetajad, sõudjad ja
motohuvilised). Leidub selliseidki
indiviide, keda meelitavad mittesöödavad
või koguni palja silmaga
nähtamatud vee-elanikud. Eesti on väike madal maa, millel on pikk mererand, aga kus leidub ka
palju siseveekogusid. Eriline on kahe suure järve – Peipsi ja Võrtsjärve
– asumine lähestikku. Seisuvete pindala osakaalu järgi kogu riigi
pindalast on Eesti Euroopas pärast Soomet ja Rootsit koos Norraga
kolmandal-neljandal kohal. Eesti ja tema ümbrus on puhta veega seni
niisiis hästi varustatud, kuid see rikkus ühtlasi kohustab veekogusid
heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandama. Ka Eestis on muresid
nii veevarude, veekogude kui nende seisundiga.
Sisevete uurimine on Eestis kestnud juba üle 100 aasta. Seda on süstemaatiliselt
korraldanud nii Looduseuurijate Selts, Tartu Riiklik Ülikool,
Teaduste Akadeemia kui Maaülikool. Suurte järvede kõrval pole
unustatud väikesi järvi ega vooluveekogusid. Uurida vee ja veekogude
omadusi, arendada ja kasvatada nende spetsialiste ongi mõistlik seal,
kus on, mida tundma õppida. Üha enam leitakse seoseid looduslike
ja inimtekkeliste mõjurite ning ökosüsteemide vastuste vahel. Ühtlasi
ühendatakse neid seoseid sotsiaalmajanduslike küsimuste ja looduskaitsega.
Eesti siseveekogude kohta on peale arvukate ja enamasti võõrkeelsete
teadusartiklite ilmunud ka eestikeelseid raamatuid. Siin neist väike loetelu:
väikejärved (Eesti järved, 1968; Mäemets, 1977; Laarmaa jt 2019);
Võrtsjärv (1973, 2003); Peipsi (1999, 2008), vooluveed (Järvekülg jt 2001;
Timm jt 2019). Kalaraamatuid esindavad Mikelsaar (1984) ning Hunt
(2019), veetaimi „Eesti taimede määraja“ (2010). Silmaga nähtavate veeselgrootute
ülevaate pakub Timm (2015). Ülevaatlikku eestikeelset õpikut
siseveekogude ning nende talitlemise kohta seni polnud.
Eesti ülikoolides on kõigil kolmel õppetasandil (bakalaureuse-, magistri- ja
doktoriõpe) õppekavasid, kus vajatakse teadmisi siseveekogudest.
Võõrkeelseid eeskujusid leidub päris mitu, kuid need käsitlevad enamasti
kas ainult hüdrobioloogiat või limnoloogiat. Esimene on elustiku-, teine
keskkonna-alase suunitlusega. Uus õpik sisaldab mõlemaid ning sobib
loodetavasti paljudele loodusteaduslikele ja looduskaitselistele kursustele,
eriti bakalaureusetasemel. Õpik koosneb kolmest suurest alajaotusest:
(1) siseveekogude füüsikalis-keemiline iseloomustus, levik ja teke; (2) elupaigad
veekogudes, olulised elustikurühmad ning nendevahelised suhted;
(3) siseveekogude majandamine, kaitse ja tervendamine. Peamiselt vaadeldakse
Eesti siseveekogusid, aga seda kogu maailma taustal.
Koostajad loodavad, et raamat annab lugejatele nii vastuseid küsimustele
kui ka süvendab huvi sisevete kui kaunite, põnevate ning inimestele
eluliselt oluliste loodusobjektide suhtes.Õpik on valminud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute
koostamine ja väljaandmine (2008–2012)“ raames ning
Eesti Maaülikooli ja Sihtasutuse Archimedes osalisel toel
- …