Reproductive health in the Baltic Sea Area

This paper aims to compare the reproductive health situation in the selected Baltic area countries - Estonia, Latvia, Lithuania, Finland, Sweden, and in St. Petersburg. The analyses focus on the trends and incidence of induced abortions, family planning, contraception, and STDs. National data were obtained by sending questionnaires to the medical statistics bureaus o f Estonia. Latvia, Lithuania, and the Russian Family Planning Association. Also, annual official statistical reports and the annual statistics from Estonian, Finnish, and Swedish abortion registers were used. The different reproductive health situations in the Baltic area countries prove that the cornerstones for improved reproductive health (low incidence o f abortions, teenage pregnancies, and STDs) are comprehensive family planning and sex education programs, new health promotion strategies, and openness in society concerning sexuality

Reproduktiivtervise näitajaid Eesti naistel 1992–2001

Erinevate uuringute ja statistika andmetel on näha, et 20. sajandi viimasel kümnendil vähenes Eestis abortide arv ja sündimus, sealhulgas teismeliste raseduste arv, ning sagenes rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Suurenes sünnitajate keskmine vanus ja esmassünnitajate vanus. Seksuaalelu alustamine nihkus varasemasse ikka. Järjest rohkem lapsi oli koolis saanud seksuaalharidust. Vähe kasutatakse esmasseksuaalvahekorras usaldusväärset rasestumisvastast meetodit, seksuaalselt aktiivsete inimeste seas on levinud vähetõhusate, nn traditsiooniliste meetodite kasutamine. Eesti Arst 2003; 82 (3): 166–17

Üksikrasedusest sündinud IVF-lapsed Eestis: võimalikud tervisemõjurid, perinataalsurmarisk ja emade sotsiaal-demograafiline taust

Taust. Eestis osutatakse tänapäevasel tasemel viljatusravi. Kuna kehaväliselt viljastatud (in vitro fertilization, IVF) laste arv on alates 2000. aastast kasvanud, tuleb uurida Eesti IVF-lapsi ning võrrelda meil ja mujal tehtud uuringute tulemusi. Eesmärk. Kirjeldada Eesti IVF-laste emade sotsiaal-demograafilist tausta, analüüsida IVF-laste võimalikke tervisemõjureid ja hinnata nende perinataalsurmariski. Metoodika. Andmeallikana kasutati Eesti meditsiinilise sünniregistri andmebaasi. Valimisse võeti esmased üksiksünnid 2001–2009. IVF-lapsi (n = 743) võrreldi spontaansest rasedusest sündinud lastega (n = 27 547). Erinevusi emade sotsiaal-demograafilises taustas, vastsündinute võimalikes tervisemõjurites ja perinataalsurmariskis hinnati šansisuhtega (OR), kasutades logistilise regressiooni mudeleid. Keskmise sünnikaalu erinevuse mõõtmiseks kasutati lineaarse regressiooni mudelit. Näitajad esitati koos 95% usaldusvahemikuga (uv). Tulemused. IVF-laste emad olid suurema tõenäosusega 35aastased või vanemad (kohandatud OR = 6,54; 95% uv 5,52–7,73), registreeritud abielus, kesk- või keskeriharidusega, eesti rahvusest. IVF-laste kohordis oli suurem šanss sündida keisrilõike teel (kohandatud OR = 2,03; 95% uv 1,74–2,37), esines enam enneaegsust (kohandatud OR = 1,50; 95% uv 1,14–1,99), sügavat enneaegsust (kohandatud OR = 2,33; 95% uv 1,38−3,91) ja väikest sünnikaalu (kohandatud OR = 1,74; 95% uv 1,28−2,37). IVF-laste sünnikaal oli keskmiselt 47 g (95% uv 7–86 g) väiksem võrdluskohordi laste sünnikaalust. Perinataalsurmariski tõusu IVF-laste hulgas ei ilmnenud. Ema vanuse (35–44 vs. 25–34 aastat) efekt perinataalsurmariskile (OR = 2,12; 95% uv 1,36–3,30) oli statistiliselt oluline. Järeldused. IVF-lapsed erinesid võrdluskohordi lastest emade sotsiaal-demograafilise tausta poolest, nende hulgas esines rohkem enneaegseid, väga enneaegseid ja väikse sünnikaaluga lapsi ning nad sündisid sagedamini keisrilõike teel.Eesti Arst 2014; 93(3):133–14

Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmete kvaliteet

Uuringu eesmärk oli hinnata Eesti Meditsiinilises Sünniregistris registreeritud andmete kvaliteeti. 1997. a sündidest (12 593 sündi) moodustati valim (666 sündi), mille kohta täideti haigla originaaldokumentide põhjal uued sünnikaardid (641 kaarti). Uuesti täidetud sünnikaartide ja registri andmete vastavuse võrdlemiseks kasutati kooskõlamäära ja kooskõlakordajat (95% usaldusvahemikuga). Sotsiaaldemograafi lised andmed, rasedust iseloomustavad tunnused, sünnituseelsete nõuandlakülastuste arv, viimase menstruatsiooni kuupäev, lapse sugu, sünnikaal, sünnipikkus ning haiglasse sisse- ja sealt väljakirjutamise kuupäevad olid usaldusväärsed. Esimest nõuandlakülastust, ema rasedusaegset suitsetamist ning raseduse ja sünnituse kestust käsitlevad andmed olid kehvema kvaliteediga. Kui raseduse ja sünnituse kestuse võrdlemisel kasutati leebemaid tingimusi, siis andmete kooskõlamäär paranes. Suuri puudujääke esines raseduse ja sünnitusega seotud protseduuride ja diagnooside registreerimisel. Eesti Arst 2008; 87(9):608−61

Eesti arstide arusaamu üleminekueast ja vastutuse jagunemisest selle käsitlemisel

Üheks oluliseks naiste tervishoiu valdkonnaks on üleminekueaga kaasnevate häirete käsitlus ja ravi. Arstide suhtumine klimakteeriumisse ja ravi vajalikkusesse sellel perioodil on erinev. Samuti pole selge, kas klimakteerilisi häireid peaks ravima günekoloog või perearst. Artiklis on analüüsitud Eesti naistearstide ja perearstide suhtumist üleminekueasse, nende hinnanguid erinevate ravimeetodite, omavahelise tööjaotuse ja erialase koolituse kohta. Eesti Arst 2002; 81 (11): 705–70

Naiste eelistused ja rahulolu pereplaneerimise nõustamisega Eestis

Seoses ümberkorraldustega tervishoiusüsteemis on pereplaneerimise nõustamisega Eestis hakanud lisaks naistearstidele tegelema ka teiste erialade arstid, õed ja ämmaemandad, lisandunud on uut tüüpi tervishoiuasutusi. Tundsime huvi, kuhu Eestis pöörduvad 25–44aastased naised rasestumisvastase nõuande/vahendi saamiseks, milliseid tervishoiuasutusi nad eelistavad ja mis mõjutab rahulolu teenusega. Uuringus kasutati 835 naise andmeid 2004.–2005. a tehtud postiküsitlusest „Eesti naiste tervis”. Enamik vastanuist oli nõustamise eri külgedega (sõbralikkus / asjatundlikkus / usaldusväärsus / visiidi kestus) rahul kõigis uuritud tervishoiuasutustes. Kõige enam sooviti pöörduda naistenõuandlasse, seejärel erakliinikusse ja vähem perearstikeskusesse. Teenusega rahulolu ol i mõnevõrra suurem erakliinikute ja perearstikeskuste patsientidel võrreldes naistenõuandla külastajatega. Statistiliselt oluline erinevus ilmnes visiidi kestuse ja personali usaldusväärsuse puhul. Abortide arvu jätkuva vähenemise tagamiseks ja eriarstiabi koormuse vähendamiseks peaks perearstikeskuste osatähtsus pereplaneerimise nõustamisel olema senisest märksa suurem. Eesti Arst 2009; 88(11):715−72