Postcolonialism and Baltic Drama

Benedikts Kalnačs, 20th Century Baltic Drama: Postcolonial Narratives, Decolonial Options. Bielefeld: Aisthesis Verlag, 2016

Theatre: Stability and Dynamics

Käesoleva numbri teemat piiritlevad mõisted stabiilsus ja dünaamika ei ole antonüümid, s.t ei moodusta selget binaarset opositsiooni ega dihhotoomiat, ja teiseks, mõlema mõiste konnotatsioonid on positiivsed, mida ei saa niisama kindlalt väita nende otseste vastandite – labiilsuse ja staatika – kohta. Stabiilsus, mis lähtub ladina keelest (stabilis ’kindlalt seisev, kõikumatu’) tähendab süsteemi või nähtuse püsikindlat olekut ning näitab tagasisidestatud süsteemide talitlusvõimelisust. Süsteemis tegutsevatele inimestele annab stabiilsus turvatunde, mis on inimese oluline emotsionaalne vajadus. Ent niisama vajalik ja väärtustatud on dünaamika (kreeka dynamikos ’jõusse puutuv, jõu-’), mis tähendab süsteemi või nähtuse muutumist, arenemiskäiku. Tänu niisugusele positiivsele tähendussisule tunduvad stabiilsus ja dünaamika olevat head katusmõisted, mille varal on võimalik käsitleda eritasandilisi suhteid nii teatriajaloos kui ka etenduse analüüsis. Sündmusi seostades ja järjestades, s.t narratiive konstrueerides tunneb teatriloolane tavaliselt ikka huvi selle vastu, mis on muutunud, millised arengud on aset leidnud, mis on neid põhjustanud jne. Kui vaadelda teatriajalugu muutumise prisma läbi, siis tuleb mängu terve rida kategooriaid ja mõisteid, mille abil ajaloolisi protsesse on võimalik modelleerida: progress, uuendus, revolutsioon, murrang, kriis, tsüklilisus, katkestus, transformatsioon jne. Mis liiki ajalugu kirjutatakse, sõltub sellest, milliseid mudeleid eelistatakse ja väärtustatakse. Teatriajaloo uurimises on pendel liikunud uuenduse ja traditsiooni pooluste ehk dünaamika ja stabiilsuse rõhutamise vahel. Nimetatud mõistepaar kirjeldab olulisi aspekte ka teatri ontoloogias. Teatri spetsiifiliseks omaduseks peetakse etenduse kui teatrikunsti teose ainukordsust ja ebapüsivust, millega seostub dünaamika mõiste. Ent kaduvuse-ülistusega rööbiti eksisteerib iha teatrietendust ikkagi korrata ja jäädvustada, päästmaks teda mitte-olemisse ja unustusse vajumast, ning sellega seostub stabiilsuse mõiste. Performatiivne pööre on toonud püsivuse ja muutumise dialektika selgemalt ka etenduse analüüsi ja retseptsiooniuuringute diskursusse. Lineaarsete ja/või dihhotoomiliste kirjeldusmudelite taandumist niisuguste mudelite ees, mis käsitlevad protsesse ja nähtusi pidevate spektrite ja kontiinumite kaudu, võibki pidada tänapäeva teatriuurimise üldiseks epistemoloogiliseks raamistikuks.<br /

The emergence of the independent theatre scene in Estonia (1987–92)

The years 1987–92 mark the first or breakthrough stage of the Estonian transition period from being one of the Soviet republics to a newly independentdemocratic state. The cultural processes of the transition are commonly discussed in terms of re-westernization. However, the picture is more complex,as Western influences intertwined with the legacy of the Soviet cultural realm. The article looks into the interplay between various influences, analyzing theemerging independent theatre scene from both institutional and aesthetic perspectives. On the institutional level, a range of small groups emerged thatoften blurred the line between (semi-)professional and amateur theatre. On the aesthetic level, one can identify three main trends: biographical and/or culturalhistorical documentary theatre; theatre based on the ethnic heritage of different (mostly Northern) nations; postmodern aesthetics. Two more general patterns are 1) the radicalization of Soviet-era artistic searches, empowered by the rise of Estonian nationalism, and 2) the advent of postmodernism, triggered by contemporary Western ideas about theatre

Contemporary Finnish drama in Estonian Theatre in the 21st century

After regaining independence in 1991 Estonia, like other Baltic states, went through a transition period which can be described as a return to the West, i.e. Europe. By now, Estonia has joined European community and is successfully integrated with Europe. However, in regard to the country’s cultural and political identity, the process of self-determination continues, particularly on the level of regional identity: whether the newly independent Baltic countries belong to Eastern or Northern Europe? Estonia tends to position itself among Nordic countries, primarily by reason of close historical ties and linguistic kinship with Finland. In the light of current identity processes the cultural interaction between Estonia and Finland deserves attention. This paper examines only one aspect: the reception of contemporary Finnish dramaturgy in the 21st century Estonian theatre. Finnish dramas had been staged in Estonian theatres since the end of the 19th century. However, it is noticeable that their number has significantly increased since the 2000s, and the repertoire of the major Estonian theatres contains far more new, contemporary Finnish plays than well-known classics. Plays by Leea Klemola, Sirkku Peltola, Juha Jokela, Mika Myllyaho, Pipsa Lonka and others enjoy great popularity among Estonian audiences. How do these plays represent Finnish society? How were they interpreted and received in Estonian theatre? How do stage productions of Finnish plays contribute to the construction of shared Nordic identity? The paper looks for answers to these questions

Siirdekultuuri mosaiigid

Sissejuhatus / Introductio