Epigeneetilise varieeruvuse olulisus ja roll tänapäeva taimeteaduses

Epigeneetika on teadus organismide päritavatest omadustest, mis ei ole seotud muutustega DNA nukleotiidjärjestustes vaid võivad olla kaudselt kodeeritud genoomis. Kolm paremini teadaolevat mehhanismi epigeneetikas on ensümaatiline DNA metülatsioon, histooni modifikatsioonid ning geenide vaigistamine mikro-RNA (miRNA, siRNA) poolt. Nii päritav kui mittepäritav epigeneetiline varieeruvus on oluline varieeruvus allikas seesugustes ökoloogiliselt olulistes protsessides nagu reproduktsioon ja stressitaluvus. Epigeneetilist varieeruvust võivad kontrollida ka keskkonna muutlikkus ja/või geneetiline muutlikkus, ent see võib olla mõlemast sõltumatu. Looduslik epigeneetiline varieeruvus on väga oluline taimede fenotüübi määramisel

Uued teadusdoktorid

Eesti Arst 2014; 93(6):35

Varajase eluea stressi mõju epigeneetilistele modifitseerijatele

Varases elueas kogetud stress võib mõjutada indiviidi arengut pikema aja jooksul ning tekkinud kahjulikud muutused võivad püsida ka täiskasvanueas. Sünnijärgselt on aju veel väga plastiline ning eriti tundlik erinevate stressorite suhtes. Seetõttu võivadki negatiivsed kogemused või pikaajaline hooletusse jätmine varajases elueas põhjustada erinevate psühhopatoloogiate ja haiguste tekke hilisemas eas. Kuigi hetkel veel ei teata täpset mehhanismi, kuidas noorena kogetud stress mõjutab indiviide hilisemas elus, on siiski leitud seoseid varajase eluea stressi ja muutunud geeniregulatsiooni vahel. Geenide pikaajalisem aktiivsus ongi suuresti määratud erinevate epigeneetiliste modifikatsioonide poolt, mistõttu võivad muutused epigeneetilises mustris põhjustada hilisemas eas erinevaid patoloogiaid. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli hinnata varajase eluea stressi mõju epigeneetilistele modifitseerijatele, võttes aluseks maternaalse separatsiooni ajalise dünaamika. Antud töös kasutati stressi tekitamiseks maternaalse separatsiooni (MS) mudelit, kus rotipojad eraldati emast 1.-15. elupäeva jooksul igapäevaselt 180 minutiks. Seejärel vaadeldi maternaalse separatsiooni mõju loomade kehakaaludele, kortikosterooni tasemetele ja erinevatele epigeneetilistele modifitseerijatele. Katsete tulemusena leiti, et MS suurendas kortikosterooni taset rotipoegade vereplasmas nii MS15 kui ka MS180 rühmal, mis tõestab ka suurenenud stressitaset. Lisaks vähenesid stressi ja hooletuse tagajärjel MS180 rühma loomade kehakaalud. MS mõjutas märgatavalt ka erinevate DNA metüültransferaaside (Dnmt-de) mRNA tasemeid, kus esmalt (3. postnataalsel päeval) Dnmt-de mRNA tase langes märkimisväärselt rotipoegade juttkehas ja väikeajus, kuid pärast seda, 8. ja 15. postnataalsel päeval, tõusid Dnmt-de mRNA tasemed märgatavalt. Samas jäid DNA demetüülija (Tet1) mRNA tasemed aga muutumatuks. Lisaks leiti MS-i mõju histoonide modifitseerijatele, kuid väiksemal määral võrreldes mõjuga Dnmt-dele

Polümersoomide kasutamine epigeneetiliste ravimite vektorina inimese makrofaagides

Epigeneetilised ravimid pakuvad lahendusi mitmete haiguste ravimiseks, kuid omavad tihti laialdasi kõrvalmõjusid. Polümeeridest koosnevad vesiikulid – polümersoomid – on stabiilsed, olenevalt koostisosadest ning modifikatsioonidest keskkonnareaktiivsed ning sihtmärgistatud osakesed. Polümersoomid omavad hüdrofiilset sisekeskkonda ning hüdrofoobset membraani, mis on võimelised talletama molekule ilma struktuurimuutusteta. Polümersoomid võivad pakkuda ravimi transpordivektorit muust keskkonnast eraldatud kujul nii hüdrofiilsetele kui hüdrofoobsetele ainetele. Polümersoomi kapseldatud ravim võib seega muuta epigeneetiliste ravimite manustamise, transpordi ja vabanemise sihtkohas täpsemaks ning seeläbi vähendada mittesoovitud seondumisi ning ravimi doosi

Inimese tiopuriinmetüültransferaasi aktiivsust mõjutavad faktorid maksas

Ligipääs piiratud kuni 22.06.20142014-06-2

Püsiv somatoformne valu

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. väljaande (RHK-10) järgi kuulub somatoformne valu somatoformsete häirete (F45) alla. Püsiva somatoformse valu (PSV ) (F45.4) korral esineb patsiendil distressi põhjustav püsiv raske valu, mis ei ole täielikult seletatav füsioloogilise ega somaatilise põhjusega. Sellist valu võivad põhjustada emotsionaalne konflikt või psühhosotsiaalsed tegurid. PSV alla ei kuulu depressiooni või skisofreenia korral esinev psühhogeenne valu. Artiklis on selgitatud PSVga patsiendi käsitlust, koondades tänapäevased teadmised somatoformsete häirete, sealhulgas PSV etioloogia, diagnostika ja ravi kohta