Rahva tervis ja tervishoid

Eesti Arst 2024; 103(6 –7):290–29

Inimeste maa. Aeg. Asser Murutar ja teekaaslased

Hea lugeja, sinu ees on Asser Murutari ja tema teekaaslaste raamat: kokku on saanud eri põlvkondade ja suhtlusvõrgustike inimesed, et heita valgust kohtumistele Asseriga oma eluteel. Asser mõtiskles tihti ajast ja Eestist kui inimeste maast ning nõnda sai ka raamat peakirja. Murutaride pere ringis arutledes leidsime, et Asser inimesena osaleb kõigis neis lugudes terviklikuna ning seetõttu ei saa ega ole tarviski lahutada tema lapsepõlve, õpingute, tööelu või purjetamise lugusid tema teekaaslaste-sõprade ja pereringi lugudest. Leht-lehelt avaneb raamatus põnev, mitmekihiline mosaiikpilt inimestest ja aegadest. Teekaaslased näevad Asserit ja iseennast oma eluteel küll igaüks isemoodi, kuid kõigist lugudest kumab Asseri kui keeruka saatusega elufilosoofi , ühiskonnateadlase ja ilusa inimese kuju. Asser ise ütles kord oma üliõpilastele, et igal inimesel on oma päevapool ja ööpool ja inimlikul inimesel on õigus mõlemaks. Iga kaasautor (koos Asseriga on meid siin 41) on kirjutanud nii, nagu peab heaks ja õigeks. Raamat koosneb viiest osast. Esimeses osas on teekaaslaste lood, mille oleme jaganud kolme rühma. Sotsioloogialabori ja Biti klubi võrgustiku lugudega alustab sõber Ülo Vooglaid, kes leiab, et elus ei ole palju neid inimesi, kellega saad arutada elu, kultuuri, ühiskonna, majanduse ja looduse toimimisega seotud mõtteid ja „kes saab sinust aru, vahel ilma sõnadeta.“ Ülolt on ka kaastöö mõlema mehe ühisest sotsioloogiaõpetajast Vladimir Jadovist. Tiia Kõnnussaare kaastöö „Sotsioloogialabori sünd, hiilgeaeg ja hukk” jõudis siia raamatusse viimasel hetkel. Tegemist on Ülo, Asseri ja Marju intervjuudel põhineva looga, mis ilmus esimest korda raamatus „Tartu Ülikool ja legendid” (Menu Kirjastus, 2012). Asserile see lugu väga meeldis. Peeter Vihalemma ja Marju Lauristini ühisloos „Ilus inimene, romantiline mõtleja“ on tagasivaade Asseri haridusteele: „Olles ise hariduselt maakorraldaja, mis paljuski on ju maamõõtmisele rajatud, oli tema jaoks filosoofina eriti põnev küsimus, kuidas mõõta ühiskonnas toimuvaid nähtusi, millised on siin mõõteriistad ja mõõtühikud, kuidas hinnata nende täpsust ja kuidas võrrelda mõõtmise tulemusi.“ Pikkar Joandi kirjutab, kuidas Asserist sai tema uurimistöö „Üliõpilaskonna ideaalid” juhendaja, kuidas ta sattus sotsioloogialaborisse ja mis toimus Tüüstre talus. Krista Mits ja Tiia Karukäpp-Kaasik meenutavad Asseri esimest ülesannet ning labori töö- ja tööstussotsioloogiagrupi töökorraldust: „Tööd tegime algul Asseri korteris Pälsoni tänaval, hiljem ka tema ehitusjärgus olevas elamus Tihase tänaval. Kuna kõik töögrupis osalejad olid üliõpilased või õppejõud, tuli leida töötamiseks kõigile sobiv aeg õhtuti või nädalavahetustel. See võis olla Asseri perele üsna ebamugav, kuid nad võtsid meid alati rõõmsasti vastu.“ Kaarel Haav kirjeldab Asseri osa rahulolu empiiriliste uurimuste algatamisel Eestis ja töörahulolu kontseptsiooni arengut, eristades Herzbergi järgi kahte olulist momenti: pragmaatiline (töötulemuste paranemine) ja humanistlik (töötajate heaolu ja areng). Ivi Proos meenutab, kuidas ta üliõpilasena sattus uuringu ettevalmistamise aruteludesse: „Istusime nagu oreliviled reas Asseri elutoa diivanil ja kuulasime Asseri ülikeerukaid sõnastusi ühiskonnast ja sotsioloogiast.“ Enn Tegova lisab värve: “Ruumi on juurde vaja. Endisest Helju Valsi II korruse korterist restoran Volga vastas jäi ikkagi väheks. Nii koliti laboritööde andmerullidega Asseri Tihase tänava pooleliolevasse individuaali. Lisaks laboritööle kütsime luuletaja Peep Ilmetiga vaheldumisi söekatelt. Asseriga vestlesime tihti, näiteks peale Juri Lotmani Puškini kultuurisemiootika loengut rääkisime Setomaast…“ Biti klubi suhtlusvõrgustik hõlmas kogu Eestit, ulatudes nii ENSV võimukoridoridesse kui ka Emajõe, Võrtsjärve ja Läänemere purjede alla. Siina Lepiku teatel asutati Biti klubi Ülo Vooglaiu algatusel 12. detsembril 1965. Klubi presidentideks valiti kordamööda Aare Purga, Ülo Vooglaid, Meeme Karolin, Jaak Uibu, Siina Lepik, Lehte Hainsalu-Sööt, Laur Karu jt. „Klubi kroonikakirjutajaks valiti Asser Murutar. See koht ei kuulunud ümbervalimisele.“ Klubis arutati liikmete referaate eri teadusaladelt: füüsika, matemaatika, filosoofia, meditsiin, astronoomia, ajakirjandus, ajalugu, psühholoogia, sotsioloogia, eetika, informaatika, metsandus jne. Järk-järgult mindi üle külalisesinejate referaatidele, eriti tormilise arutelu käivitas Gustav Naani „Võim ja vaim.“ Jaak Uibu alustab oma meenutusi arstitudengina Tartu komsomolikomitees olemisest 1961. aastal ja lõpetab Asseri arvamusega Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi kohta 2006. aastal. Eenok Haamer kohtus Asseriga 1960ndatel luuletaja Lehte Hainsalu-Söödi kodusalongis; uuesti sagenesid kohtumised 1980ndail. Asser leidis, et Eenoki väitekirja „Eesti rahvatraditsioonis esineva paastumaarjapäeva tähistamise usuline taust ja tähendus” teadmisi on vaja tudengitele jagada. Toomas Kork: „Asser oli Ülo Vooglaidi ja Meeme Karolini kõrval üks mu mentoritest uskumatul ajal, kui ühiskonnas oli korraks tekkinud hingamisruumi, kui tekkis võimalus piire kompida. Tollane mõju mulle oli nii võimas, et peale paarikümmet aastat varju hoidmist tormasin, pea ees, jälle riiki muutma.“ Raimo Haav: „Oli massiline sotsioloogiavaimustus, millesse minagi nakatusin. Filosoofia õppeaines puutusin esimest korda kokku õppejõud Asser Murutariga. Ta paistis silma ääretult laia silmaringi ja huvitava ning julge ainekäsitlusega, õpetades meid süsteemselt mõtlema. Ta esines julgelt ja kartmatult n-ö lubatavuse piiril.“ Ivar Raig: „Asser tutvustas oma loengutes üliõpilastele ka sotsioloogia aluseid. Tema erialaks oli mõõtmine sotsioloogias, sotsioloogia kui teaduse tehnoloogia. Ta õpetas koostama ankeediküsimusi ja ka kontrollküsimusi, mis aitasid välja selgitada inimeste tegelikke seisukohti. Sealt algas mu huvi sotsioloogia vastu, mis päädis ulatuslike sotsioloogiliste uuringute läbiviimisega elanike isiklike abimajapidamiste kohta“. Uno Veismann ja Sirje Õim: „Kogumikus „Tartu Kalevi Jahtklubi 60“ vastab Asser küsimusele, kuidas ta purjetamise juurde sattus: „Tahtsin juba kooli ajal meremeheks saada ja minna merekooli õppima, kuid kehvad silmad olid takistuseks. Minu isa teenis sõja ajal jõelaevastikus ohvitserina. 50ndate aastate lõpus töötasin koos Ülo Vooglaiuga, kes kutsus mind Tartu Jahtklubisse, kus hakkasime mööda jõge paut-halss-purjetamist tegema… Ülo kärkimise saatel sai minust eluks ajaks soodimees.“ Jaan Ermi lugu „Nad eksivad, kui arvavad, et me surnud oleme“ algab nii: „Iga kohtumine, ühiselt veedetud aeg nii maal, metsas kui vetel oli kui rukki õitsemise tolmus hõljumine, uimastavalt mõnus unelm.“ Teekaaslaste teises rühmas on Asseri üliõpilased ja kolleegid alates riigipöördelistest 1980ndatest. Asseri üliõpilane, kolleeg ja rektor Mait Klaassen meenutab: „Ma ei tea, kust nad Henn Elmetiga selle idee peale tulid, et pakkuda mind rektorikandidaadiks. Aga ühel päeval olid mehed ukse taga. Selline ettepanek tuli mulle nagu välk selgest taevast. Olin 1990. aastal just Soomest Helsingi ülikooli loomaarstiteaduskonnast tagasi tulnud. Mind pandi sisehaiguste farmakoloogia õppetooli juhatajaks. Professoriks. Paralleelselt mõlkusid peas mõtted käivitada erakliinik. Aga ühel hetkel tuli hoopis selline ettepanek. Tean, et Asser oli selle ettepaneku taga. Pehmeks nad mu rääkisid.“ Renaldo Mändmets kirjutab loos „Asser kui mentor ja elukäigu mõjutaja“: „Teisel kursusel meil seda vastikut ainet ei olnud, aga ta tegi ettepaneku tulla EPA juhtimisringi… Sellel oli tolle aja kohta väga huvitav ülesehitus – ettekanded juhtimise erinevatest tahkudest (demagoogiateemalised märkmed peavad mul kuskil seniajani alles olema) ja kohtumine tegevjuhtidega, kes rääkisid, kuidas juhtimine elus tegelikult käib. See oli huvitav segu teisiti mõtlevatest (mitte dissidentidest) ja ärksamatest noortest. Paljud tolleaegsetest kooskäijatest on senini toimekad ja väga aktiivsed tegijad. See oli soodne kasvulava uue põlvkonna juhtide tekkimisele.“ Argo Moor: „Legendaarsed olid muidugi Asseri kolmapäevaõhtud… Tavaliselt oli alguses väike loeng ja siis ümarlauataoline küsimuste ring ja arutelu laua ümber… Kuna kõik see toimus sellises mitteakadeemilises vormis teeklaasi taga, tekitas see noores tudengis ka teatud äravalituse või pühendatuse tunde. Seda enam, et sageli sai tõesti kuulda informatsiooni, mis oligi teada vähestele. Igal juhul pidi olema juhtunud midagi erakordset, et neilt kolmapäevaõhtutelt puududa. Hiljem olen ma mõelnud, et kõik need huvitavad jutud ja informatsioon ei olnud see peamine, mis erinevaid inimesi kell kuus õhtul kokku tõi. Asseri eriline anne seisnes selles, et ta koondas inimesi ja selle ande saladus oli lihtne – ta armastas inimesi.“ Marju Kõivupuu alustab: „Iseenda või kellegi teise elukäigust kõneldes on põhjust küsida – kes ikkagi mängib meiega täringuid? Miks ühe või teise kaasteelise elutee kujunes justnimelt selliseks nagu ta kujunes ja kui palju on kõigel sellel pistmist inimese enda teadlike valikutega, temast endast sõltumatute oludega, juhustega, saatusest ette määratu või määramatusega? Miks me sünnime nimelt sellesse aega ja sellesse kohta? Miks me satume oma elus kokku justnimelt nende inimestega?… Ja alati on meil põhjust küsida kõigepealt iseendalt: kuidas tulla toime oludes ning jääda inimeseks selle sõna parimas tähenduses ka siis, kus tuuled ei paisuta purjeid kaugeltki pärituules, vaid pigem vastupidi.“ Aare Kasemets: „Peatun Asseriga seotud mäluretkel, alustades algusest (1983) ja liikudes edasi üliõpilase-õppejõu vestlusvormis artiklite, juhtimisringi, maakultuuriseminaride, maasotsioloogiliste uuringute, maaelupoliitika mõjude mõõtmise ning lõpuks Maaülikooli missiooni juurde. Mul oli võimalus kasutada ka Asseri arhiivi. Me viimaste vestluste märkmeis hoian Asseri mõtte grammatikat.” Sven Sildniku alias (:) kivisildniku (:) loos on read: „Asser Murutar oli minu jaoks ja on nüüdki nagu ilmutus teisest ajast või teisest dimensioonist. Aga ehk ta oligi? Ta ei olnud normaalne, sest normaalsuseks oli õudus. Ma ei mäleta, et oleksin eelmise okupatsiooni ajal kohanud inimesi, küllap olid nad seinapakku pugenud nagu tarakanid. Laiakslitsumise oht oli reaalne. Asser Murutar oli üks vähestest inimestest, kellega mul õnnestus teatava regulaarsusega kohtuda. Oli üks juhtimisring…“ Margus Paasi loo „Inimese otsingul“ konspektikatkest on tunda Asseri kolmapäevaste seminaride õhustikku: „Suureks abimeheks selge isesuse otsinguil on idee inimlike suhete inimlikust väärtusest.“ Ene Lukka-Jegikjani lugu on lõimitud rahvalauludega. Ene kirjutab: „Meenutan Asser Murutari kui eriliselt heledat inimest, keda mul oli au ja õnn tunda. Pärimuskultuuri ja maaelu loomulikud seosed ning maarahva elujõu allikate otsingud viisid meid kokku. See juhtus minu mäletamist mööda XIII maakultuuri seminaril.“ Ja rõhutab: „Ülioluline on sõnastada ja kõva häälega välja öelda inimlikud väärtused, mille nimel tasub elada ja järeltulevat põlve kasvatada.“ Ahto Kaasik: “2017. aasta kevadel koostasin raamatut Pühapaikade teejuht ja otsisin andmeid Võrtsjärve Vana- ehk Tondisaare kohta. Veebist leidsin viite Asser Murutarile, kelle arvates on Vanasaar muistne pühapaik. Kirgliku purjetajana tundis Asser Võrtsjärve ja Vanasaart hästi. Tahtsin Asserit saare teemal tingimata küsitleda… Paraku selgus, et ta on äsja surnud. On küsimused, kuid pole enam vastajat… Viimaste mäletajate lahkumise tõttu on jäädavalt kadumas kuni 3000 Eesti muistset pühapaika. Seetõttu kasutan iga võimalust, et pühapaikadega seotud elavat pärimust ja kombestikku talletada. Lasen seda teha ka oma tudengitel.“ Marko Kaasik: „Asser õpetas meid aru saama sotsiotehnikast ja demagoogiavõtetest. Tänu temale ja Ülo Vooglaiule, kelle kirjutisi ta meid, oma kolmapäevaseid õpilasi, lugema suunas, tean ma, mis on aluste äravahetamine, vahevagun, eesmärgi ja vahendi äravahetamine, argumentum ad hominem. Praeguses niinimetatud tõejärgses maailmas on veel rohkem kasu oskusest neid mõttekäike paugupealt ära tunda nii valitsuste, erakondade kui ka valitsusvastaste vandenõuteoreetikute ja lamemaalaste kõnes. Ka ärimeeste lobis. Asser lähtus „inimeste maailmas“ (tema väljend) humanismist, aga tõdes, et humanismil on piirid…“ Risto Mets: „Side Asseriga kujunes tudengipõlves kolmapäevaõhtute kaudu. Kindlal ajal ja kindlas kohas. Kes teadis, see teadis. See oli nagu omamoodi kinnine klubi. Asseri salaselts… Ajapikku oli ka minul midagi öelda… Asser kuulas, aga ta eriti ei vaielnud. Ta justkui tunnetas sotsioloogina erinevaid inimesi ja tegi neist omad järeldused. Olen mõnikord mõelnud, et ta oma riukaliku sümpaatiaga meelitas enda seltskonda inimesi, et neid uurida…“ Asseri üliõpilaste ja kolleegide kaastööde osa „ankrumees” on Leo Luks: „Uue sajandi algul ei toimunud enam Asseri legendaarseid kolmapäevaseid seminare, kuid ühest traditsioonist hoidis ta raudkindlalt kinni – selleks oli maasotsioloogide jõulupidu. 2006. aastani peeti üritust vanas peahoones, nüüdseks Waldorfkoolile kuuluvas majas „kapi taga“. Kui instituut kolis uude majja ning saabus ruumide valve alla panemise ajastu, hakati istungeid pidama Asseri kodus Tihase tänaval. Pidulauda saabusid jõudumööda ka Asseri vanad töökaaslased maasotsioloogia uurimisrühmast, kireva erialase taustaga seltskond, tänu millele arenesid alati huvitavad vestlused, mis sageli vaidlustekski kasvasid. Arutluste juhtliiniks oli alati mõistagi maaelu olukord ja tulevikuvõimalused. Kuigi kiita polnud seal suurt midagi, ei laskutud lohutusse pessimismi, tuju hoidsid üleval Asseri toostid stiilis Me elame veel!“ Eelnevatest kaastöödest aimub, et paljudele oli Asser eelkõige tähtis õppejõud. See meenutab mõneti Antiik-Kreeka filosoofe, kes on meie aega jõudnud tänu oma õpilaste üleskirjutustele. Teekaaslaste kolmandas rühmas on pereringi lood. Esimesena Asser Murutari „Asseri lugu“ (2009), mis algab sõnadega „Väga, väga huvitav, et elukohtadeks nimetatakse magamise kohti, neid kohti aga, kus sa veedad oma tegeliku elu, ei nimetata.“ Loo juures on palju fotosid Asseri kogu elu kestva õppe kõigist etappidest. Asseri abikaasa Inga Murutari loo motoks on salmike Asseri 1962. aasta armastusluuletusest. Lugu ise algab nii: „Poiss nagu muinasjutust. Kui Asser klassi astus, oli Inga seal ees. Oli aasta 1948. Niisiis, 1. septembril ootas meid, Antsla Keskkooli 7. klassi õpilasi, meeldiv üllatus: klassi tuli uus õpilane. Meie poiste halli massi hulgas sai ta silmapaistvaks nähtuseks.“ Vahur Murutari lugu algab teisiti: „Minu isa oli sünnilt Väike Prints ja loomult musketär A. Dumas’ „Kolmest musketärist“. Nooremana rohkem Porthos, hiljem nagu Athos. Paljud tunnevad teda kui eksistentsiaalse filosoofia selgitajat ja muidu asjade mõtestajat. Nii minagi – temaga sai arutada asjade olemuse ja näivuse üle kõrge vanaduseni.“ Karin Hango: “Mul oli rõõm õppida Asserit tundma “kihiti” – alul õppimise ja töö kaudu, hiljem isiklikumalt, miniana. Esmalt kohtusime 1980ndate alguses, kui tollases EPAs korraldati suhtlemistreenerite väljaõppe kursus. Asser vedas seda asja… Usun, et tema oli oma ajast selles mõttes ees, et ta tundis juba siis huvi koosloome vastu ja taipas, et uued asjad sünnivad inimeste kohtumiste tulemusena arutelude käigus… Kuidagi läks nii, et ta kutsus mind oma uurimisgrupi aruteludele… ja palus rääkida inimeste enesekontseptsioonist ja mina-pildist.“ Alo Murutar: “Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette, aga ta ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud. Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud… Ma ikka imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul kiht-kihilt… Asser-Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad, väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine – see on eriti kõvade meeste õigus.“ Kati Saara Borodina, kirjanikuna Murutar, kujutab Asserit lähedase suurvaimuna: „„Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“ Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda… Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli hea uue ilma mees.“ Richard Murutar jätkab ema mõtet vanaisa Asserist, kes uskus võimalusse heast uuest ilmast ja oskas õpetada purjetamise tunnet. Kaisa Kopliste loos „Vanavanaisa Asser“ on Asser jutuvestja, õpetaja ja sõber, kes õpetas päriselt kuulama ja mõistma. Ja Asser oli ilmasammas. Margareta Babtšenko meenutab: “Vanaisa Asser jättis kõigile inimestele, kellega ta elu jooksul kokku puutus, sügava, positiivse ja unustamatu mulje. Veel praegu räägitakse ka Tartust kaugel Raplamaal temast kui legendist ja ideaalsest õppejõust. See ongi ilmselt see, mille nimel vanaisa elu jooksul vaeva nägi, et ka pärast tema lahkumist kõlab kõrvus tema legendaarne ütlus: “Nad valetavad, et me surnud oleme!”” Brigita Pruuli kirjeldab kooliteed koos vanaisaga: „Mul ei ole kiiret, jõuda on tarvis ju teise tundi. Vanaisa võtab üles laulujoru: „Pill oll helle, pill oll helle!“, vaatan üles vanaisa poole, kes uhkelt oma laulu laulab, kartmata, et keegi teda näeks, ilmselt rohkem kartes, et keegi teda segab, kui tema oma lapselapsele just seda laulu õpetab. Kuulan hetkeks vaikust pärast esimest salmi. Vaatan vanaisale otsa ja vanaisa muigab, teate küll seda muiet! 7-aastane Brigita jätkab täiest kõrist, uhkusega üle tänava laulu „Kannõl kummõ! Kannõl …“ ja „Oi, ma lellos!“. Kuidas see lellos ikka kõlas… Tammelinna raamatukogu nurk, me peatume hetkeks… Siis teeb ta mulle kalli ja sõnab: „Siit edasi lähed nüüd ise, sest varsti-varsti ei taha sa enam, et teised näeksid, et vanaisa sind kooli saadab.“ Asseri, Inga, poegade ja nende kaasade lugudele lisavad lapselapsed oma tunnetuse Asserist vanemas eas – sõnastatud elukillud, mida varasemad teekaaslased enamasti ei tea. Uus aeg, uued põlvkonnad ja mõtterajad. Asseri sõber, läti kultuuriloolane August Milts on selle hästi sõnadesse püüdnud: „Ühe rahva vaimsuse kestvust ei määra mitte üks põlvkond, vaid oma traditsioonide alalhoidmise määr kolme põlvkonna vahelises suhtluses.“ Raamatu teises osas on mõned Asser Murutari lühitekstid, mis oma aja kontekstis võiksid olla tähenduslikud ka järeltulevatele põlvedele. „Aspirandipõlve mälestusi Leningradi Riiklikust Ülikoolist“ kirjeldab kolme musketäri, eetik Augusts Miltsi, esteetik Nikolai Korotkovi ja tunnetusteoreetik Asser Murutari seiklusi ning nende juhendajaid. Teised valitud tekstid puudutavad tingimatut armastust, maaelu, maaülikooli ja masside sotsiotehnikat. Raamatu kolmas osa on „Kirjanduslik Asser Murutar – luuletused ja mõtteterad.“ Asseri luuletuste ja tema tõlgitud Naum Korzhanovi luule ehituspaberisse mähitud pakk tuli välja TRÜ sotsioloogialabori arhiivi „kultuurikihi“ alt. Luuleaeg varjunime Alo Alas varjus jääb aastaisse 1959–1966. Asseri hilisem oma nime all avaldatud lühiessee „Ma tean, et tuleb torm“ on aastast 1988 ning paberile ja papile kirjutatud mõtteterad pärinevad mõlemast sajandist. Raamatu neljas osa „Asser Murutari elulugu ja selle maarahva uuringud” annab lühiülevaate Asseri kujunemisajast ja eluteest. Peatume pikemalt tema töö-, haridus- ja maasotaioloogilistel uuringutel Kui soovid raamatu lugemisel liikuda üldiselt üksikule, võid alustada eluloost. Raamatu lõpust leiab lugeja ka Asser Murutari bibliograafia, mille koostas Li Seppet Eesti Maaülikoolist ja siinkirjutaja epiloogi ehk järelloo. Mõned üldistused. Teekaaslaste tekstide toimetamisel ilmnes mõnikord, et inimesed märkavad ja mäletavad sündmusi, inimesi ja kohti erinevalt. Kaasautorite tähelepanekud täiendavad üksteist. Suuremad ühisteemad on siinses raamatus TRÜ sotsioloogialabori ajalugu, Biti klubi ajalugu ja EPA ning Maaülikooli ajalugu, mis vajavad eraldi monograafi lisi käsitlusi koos arhiivitöö ja asjaosaliste küsitlustega. Meie raamat annab ajaloolastele mõned teeotsad. Asseri ja teekaaslaste raamatu kaastööde esimese e-kutsega (1. juunil 2020) saatsin sõnumi: “Kui Asser on oma sõna/mõtte/tegevusega sinu elu kuidagi mõjutanud, koostööst on midagi sündinud, siis loodame, et tuled kaasautoriks.” Palusin kutset levitada ja loetlesin ärgituseks tosin Asseriga seotud teemat. Raamatus näeme, et teemade arv mitmekordistus. Näiteks olid pildilt puudu Asseri sõjaaegne lapsepõlv Setomaal, kõrgharidusvalikud, sotsiaalsete mõõtmiste alane väitekiri, (töö)sotsioloogia „maaletoomine”, EPA õppetöö pedagoogilise taseme tõstmise pinged (paljud kolleegid kartsid üliõpilaste rahuloluküsitlusi), suhtlemistreenerite õppeks tingimuste loomine, sadade üliõpilaste kodukandi ja perepärimuse uurimise juhendamine, jms. Kui küsida, kas me saime Asserist pildi kokku, siis aus vastus on, et üksteist täiendades saime kõik rohkem teada, ka seda, et kirjapandu on Asseri eluloo osaliste peegeldus. Peegeldus, kus iga teekaaslane näeb ka oma nägu… nagu vaiksel allika-, jõe-, järve- või mereveel. Kaaslasi inspireerides, nügides ja võimestades tuli Asseril tihti küsimustele vastata. Tundes õppejõuna sõna jõudu, valis ta sõnu hoolikalt. Aeg-ajalt vastas Asser küsimustele mõistukõnega, taaskasutades näiteks Erich Frommi sõnu: „Me oleme see, millesse me usume, ja see, millesse me usume, reguleerib meie käitumist“. Või juhtimisringi õhtute sõnu: „Kolm kokku leppinud inimest suudavad rohkem