Liigikaitseliselt oluliste ranna-alade kaitsemeetmed - väärtuste hinnang ja lahendused

Suur osa meie kunagistest avatud looduslikest rohumaadest on eelmise sajandi keskpaigast alates kas täielikult metsastunud või siis olulisel määral puudest/põõsastest killustatud. See on toimunud nii loodusliku protsessina niitude majandamise lõppemisel kui ka eelmise sajandi teises pooles toimunud põllumajanduslikult väheväärtuslike maade metsastamiskampaania tulemusena. Poollooduslike koosluste pindala on selle tulemusena oluliselt vähenenud (Luhamaa, Ikonen, Kukk 2001; Helm, Toussaint 2020) ning kaasajal kuuluvad nad koos oma elustikuga ühtede ohustatuimate koosluste hulka. Nende hoidmiseks ja taastamiseks makstakse looduskaitse alustel maadel niitude majandamiseks ja taastamiseks toetusi. Antud toetused eeldavad niidukoosluse olemasolu või selle taastumise potentsiaali. Samas on looduskaitse alustel maadel võimalik saada toetusi seal asuva metsamaa säilitamiseks. Metsatoetuse saamise ainsaks kriteeriumiks on metsamaaks kvalifitseeruva puistu paiknemine Natura kaitsealade võrgustikku kuuluval alal ning kaitsealuste metsaelupaigatüüpide olemasolu ei ole vajalik. Nende kahe toetuse rakendamise tulemusena on paljudes kohtades tekkinud olukord, kus niitudel asuvatele noortele sekundaarsetele puistutele makstakse metsa säilitamiseks toetusi. Kuna niidukoosluste jaoks (nagu enamuse koosluste jaoks) on oluline koosluse suurus ning vähene fragmenteeritus, siis on metsatoetusel otsene negatiivne mõju poollooduslike koosluste majandamise toetusele, kuna kitsad, metsatukkade ja põõsastikega killustunud niidud ei paku avatud niiduelupaikadega kohastunud liikidele (nt kahlajad, kõre) kvaliteetset elupaika (Rannap, Lõhmus, Jakobson 2007; Rannap jt 2017; Żmihorski jt 2016) ja nii ongi kaasajaks suur osa avatud niiduelupaikadest sõltuvatest liikidest Eestis jätkuvalt langeva arvukusega (Kuresoo, Mägi 2005; Elts jt 2013; Leito jt 2014). Käesoleva projekti eesmärgiks oli selgitada välja ranniku lähedal olevatel niitudel paiknevate puistute looduskaitseline väärtus ning hinnata nende mõju ümbritsevate niidualade looduskaitselisele väärtusele.Viitamine: Luhamaa, H., Pehlak, H., Rannap, R., Tali, K. 2020. Liigikaitseliselt oluliste ranna-alade kaitsemeetmed - väärtuste hinnag ja lahendused. "Liigikaitseliselt oluliste ranna-alade kaitsemeetmed - väärtuste hinnang ja lahendused (1.02.2019-10.12.2020)" projekti lõpparuanne.Uuringu koostamist toetas: Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogramm (projekt nr 15419

Kalakasvatusliku taastootmise programm : programm "Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmine (2002-2010)"

TäistekstKäesolev programm on Eesti Vabariigi keskkonnaministri poolt käskkirjaga nr 352, 06.05.2002 kinnitatud juhend kalakasvatusliku taastootmise riikliku poliitika elluviimiseks Eestis, mis käsitleb kõigi praegu või eeldatavasti lähemas tulevikus Eesti veekogudesse asustatavate kalade taastootmise põhimõtteid ja näitab ära kaitset vajavate (ohustatud) kalade taastootmise riikliku finantseerimise prioriteedid ning kalapüügivõimaluste laiendamiseks vajalike kalade asustamiste toetamise prioriteedid. Programmis toodud asustusmahud ja kohad on soovituslikud ja lähtuvad 2001. aastal prognoositud reaalsetest võimalustest.Taustanalüüs. Kalavarud on tähtis taastuv loodusvara, mille kasutamine peab olema kooskõlas nii rahvusvaheliselt kui Eestis heaks kiidetud säästva arengu põhimõtetega. Eesti säästva arengu seadus sätestab, et loodusvarade säästva kasutamise eesmärgiks on tagada inimest rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid elukeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Kalade arvukuse säilitamise või suurendamise põhimõttelised võimalused on: 1) püügi reguleerimine kalapüügieeskirjas määratud piirangutega (keeluajad ja -piirkonnad, lubatud püünised ja alammõõt jne) ja püüniste arvu või kalakoguse limiteerimisega; 2) elukeskkonna (eeskätt sigimisvõimaluste) kaitse, parandamine või taastamine; 3) kalakasvatuslik taastootmine (kalakasvandustes üleskasvatatud noorkalade asustamine veekogudesse, edaspidi lühendatult taastootmine). Viimane on kulukas tegevus, mis eeldab pikaajalist planeerimist ja otstarbekuse analüüsi. Kalade kaitsemeetmed on sätestatud mitmetes õigusaktides ja dokumentides. Loodusliku mitmekesisuse kaitse huvides on Eestis vastu võetud mitmeid programme, mis puudutavad ka kalu. Igakülgsete kaitsemeetmete väljatöötamine jätkub seoses Eesti ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse poliitika harmoniseerimisega. Tehistingimustes peetud loomade loodusesse laskmine (seega ka kalade asustamine kalakasvandustest) toimub loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse § 19 järgi keskkonnaministri poolt kinnitatud programmi alusel. Käesolevas programmis on koondatud tähelepanu ohustatud ja majanduslikult kasutatavate kalaliikide arvukuse suurendamisele kalakasvatusliku taastootmise kaudu. Eesti 74 kalaliigist (Saat, 1992) on 8 inimtegevusest ohustatud (neist 4 on looduskaitse all), veel 4 liigi arvukus oleneb tugevasti inimtegevusest. Osa ohustatud liikidest on samal ajal kalanduslikult tähtsad ja neid püütakse pidevalt. Eestis on ka 7 liiki Euroopa Liidus (EL loodusdirektiivi alusel) ohustatuks loetud ja kaitstavaid kalu (sh kolm sõõrsuuliiki), mis on meil kas harva esinevad eksikülalised või pole siin otseselt ohustatud. Kalavarude suurendamiseks ja püügivõimaluste loomiseks taastoodetakse või on toodetud 5 mitteohustatud liiki. Majanduslikult kasutatavate veeorganismide hulka kuulub peale kalade ka inimtegevusest ohustatud jõevähk, mistõttu sellekohaseid probleeme käsitletakse käesolevas dokumendis koos kaladega. Sellise mitmekesisuse tõttu tuleb vaadelda Eestis riiklikku kaitset ja taastootmist vajavaid kalaliike rühmadena, mille suhtes rakendatavad meetmed ja riikliku toetamise vajadus on erinevad. Forelli ja siia liigisiseseid vorme käsitletakse nende ökoloogia erinevuste tõttu eraldi